138: airBaltic City projekt

Summary: Competition entry for the new airBaltic terminal in Riga airport, conceived by ÖÖ-ÖÖ architects Lembit-Kaur Stöör & Ülo-Tarmo Stöör with Kalle Komissarov. The Stöör brothers are also behind the Estonian embassy project in Riga. More about the terminal below.

-

Juba 2010 lõpus päädima pidanud Riia lennujaama uue airBaltic terminali konkurss pole minu arusaamist mööda tegelikult siiamaani ametlikult lõppenud - võitjat pole tänaseni välja kuulutatud. Vaatamata riigi toetusele hiigelkahjumit tootma hakanud firmal pole järelikult jagunud aega või mahti sellise marginaaliaga tegelemiseks. Uue terminali konkurss oli igatahes küllaltki suurejooneline: kandideerima esitati 125 projekti 70st riigist. Vähemalt üks neist saabus naabrite pealinna ka Eestist - töö autoriteks siin juba ühe Riia-projektiga esindatud Lembit-Kaur ja Ülo-Tarmo Stöör koos Kalle Komissaroviga.

Kaur rääkis projekti kohta nõnda: "Meil oli selline linna idee, et kui lennujaamas on kõvasti passimist, siis võiks seda rikastada rohkemate funktsioonidega, kui lihtsalt kaubandus (prognoos või statistika Riias oli nii, et suurem osa passib 4h ja järgmine suurem grupp 7h). Ise arvan, et oleks pidanud rohkem panema rõhku värvilistele piltidele (ajapuudusest tingituna jäi sisemaailma kajastamine kasinaks), aga projekti ideega jäin ise rahule. Seda konkut oli mõnus teha, sest sai ka lennujaamadest rohkem teada. Olen neis küll palju viibinud, aga mitte teadlikult analüüsinud."

Tutvugem tööga:


airBaltic Passenger Terminal Architectural Ideas Contest



Introduction

The new airBaltic Passenger Terminal at Riga Airport will be the gateway to Latvia and the city of Riga, a place of arriving and departing. It must be important that public buildings where a large number of people find their way in an environment that makes the complexities of modern travel easy to understand, with invisible, but highly functional back-up systems, provide a service to the highest international standards. Airport is the gateway to our global open world that should be enjoyed and celebrated as great public space, a peoples place.

Unique Identity + Iconic design

Our aim has been to capture the unique potential of Riga airport and to reflect its character in the design to create an iconic architectural statement. We have taken the image of a new city as the main design focus, to give the terminal a clear and iconic form. Approaching the terminal by plane one first sees the dynamic roof, which works as a 5th facade. It resembles a small dense European city, with high quality modern design outlook. In the dark the roof glows and illuminates the space between volumes. Approaching the terminal from landside, the visitor is welcomed by the iconic skyline of airBaltic City. The Departure and Arrivals kerb is lifted so that visitor can access directly to concourse level.



The space is covered by 10 a meter high roof, which creates an elegant first emotion. The main volume of the building and gate lounge wings are kept low and neutral so that the perimeter has a fully glazed facade oh clear high-performance glass. Airside space (lobby / retail and food area) is given the most attention by making it memorable through spatial and functional features. The flock of different volumes gives the space original identity. Commercial Facilities have been mixed with extra functions and themes, which help to memorize the terminal interior space and give it an intimate scale.

Urban Concept

The airBaltic City seeks to create an area of many different spatial environments that are unified into one. The new terminal is a small complete city in itself, giving an almost urban feel with the multitude of spatial and functional amenities. It gives a new dynamic dimension to airBaltic corporate identity.



Design principles

The new terminal design proposal meets airBaltic’s strategy for creating an efficient hub at the Riga International Airport. The new terminal provides for an efficient flow of passengers through the building and adequate processing facilities for each type of airBaltic passenger passing through the airport. Our aim has been to provide quick, simple and intuitive passenger flows for airBaltic in order to support the minimum connection time requirements needed to maintain its hub operation. The new terminal concept provides also an efficient flow of baggage through the building and adequate processing facilities. Our design proposal provides an efficient flow of private, taxi and public transport vehicles on the landside and adequate road access, also kerb and car park facilities for the origin / destination peak hour passenger vehicle movements. All additional restrictions in the competition brief have been taken into utmost consideration. Terminal and a pron layout can easily expanded in phases over time.






Key Functional Objectives
  • Convenient, safe and technically advanced
  • Flexibility in operation
  • First class design standards for all passengers
  • Optimized operational opportunities
  • Quick to build, value for money
  • Sustainable
  • Flexibility for future growth






The Building Section

For low cost, fast track construction and in consideration of the soil conditions no basements have been planned. The section of the terminal is optimized to both minimum and required clearances. From the ground level with an airside road clearance of 4.2 meters we established the principal concourse level at 5 meters and arrival corridor at 8 meters. Below the concourse level, space accommodates baggage systems, storage and service roads. Our design proposal provides a solution to accommodate modern baggage system that is efficient and effective. The height of the building takes into consideration the 30 meters height limit above ground level. The height of the terminal building including piers does not prevent a clear line of sight of the taxiway and runway surfaces from the existing Air Traffic Control Towers. The extending volumes that project itself through roof will suite spaces required for low energy displacement systems and smoke reservoirs. The load baring structure of terminal is designed in steel and concrete- main construction feature is the 10m grid from slender steel columns.




Technical data

Ground floor:
Baggage - 15084

Non-Schengen bus departure - 3000

Non-Schengen bus arrival - 1000

Schengen bus departure - 2100


First floor:

Schengen departure gate - 4500

Non-Schengen departure gate + outbound immigr. 6948

Non-Schengen security and immigr. arrival 2439

Non-Schengen baggage reclaim + customs 1313

Schengen baggage reclaim + customs 1313

airBaltic City = departure lounge 11500

Boardingbass and security 660

Departure and arrivals hall 2827

Landside commercial facilities 900

Airside/Landside technical rooms 420

Airline Offices + technical rooms 670

CT screening for out of gauge baggage and
baggage security screening 500
Check-in support 15

Check-in 85

Airline ticketing 30

Baggage service office 15


2nd floor:
Schengen arrival bridge 1450
Non-Schengen arrival bridge 1250

Office 1320

Landside commercial area 1320


Total gross area 60659

Building height: max 30m, piers 13m
Car parking: 1300 spaces in total, which consists of Short Stay (320)
and Long Stay (980)

137: Põdrangu sovhoosi keskusehoone

Summary: Main building of Põdrangu state farm, completed in 1978. Architect: Maara Metsal. The building is in most part derelict and in a terrible condition.

* * *

foto: jk


Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Vaade Sääse aleviku keskusele.

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid. Fotosid härrastemajast aastal 1991 võib vaadata siin, olgugi et siin väidetakse, et hoone lammutati juba 1990.

foto: Jaan Vali - http://register.muinas.ee/content/photolibrary/regular/83713.jpg


Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

skänn: "eesti küla ehitab"


skänn: "eesti küla ehitab"


Kuue-seitsmekümnendate nn kunstide sünteesi laine on Eesti arhitektuurile andnud palju kauneid ehitistega otseselt seotud kunstiteoseid. Eeva Jänese poolabstraktsed sgrafiitod Põdrangus on selle trendi heaks näiteks.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum


foto © Eesti Arhitektuurimuuseum


foto: jk


Fuajee.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum


Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

skänn: hall raamat


foto © Eesti Arhitektuurimuuseum


Minu arust ongi saal oma sgrafiitodega ainuke tõesti tähelepanuväärne osa selle hoone juures. Väljast jätab see küll petliku mulje, tegelikult on saal lihtsas monoliitbetoonist konstruktsioonis katuslaega, sakilised on vaid välisseina otsad. Muus osas mõjub hoone modernistlikult lihtsalt, kohati ka ülepingutatult ja lauskoledalt. Ebasümpaatselt rohmakad on mulle nii sissepääsu trepistik, tagumist sissepääsu markeeriv ‘dekoor’ ning ülirobustne küljetrepp. Kõike seda silmas pidades jääb tunne, nagu oleks saali lehvik justkui kogemata toredasti välja kukkunud.

foto: jk


Peasissepääs.

foto: jk


Peasissepääsu kõrvaltrepp.

foto: jk


Peafassaadi karniisid.

foto: jk


Peasissepääs kenade ajalooliste prügikastidega.

foto: jk


Majatagune sissepääs. Küljel oli vist samasugune, kui mälu ei peta.

foto: jk


Õuepoolne fassaad haljasalaga, mida vist tegelikult kasutati parklana.

foto: jk


Põhja pool asuv küljetrepp.

foto: jk


Nagu eelnevatel fotodel näha, on hoone ehituslik kvaliteet päris kehv. Muu seas on hävimisohus lehviksaal, mille konstruktsiooni toetavad raudlatid on läbi krohvi roostetamas. Kusjuures rohked diagonaalsed ja horisontaalsed lisatuge pakkuvad latid kinnitati 'lehvikule' juba ehitamise ajal. Muidu oleksid vist saali seinad juba ammu kokku kukkunud.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik, eriti silmas pidades asjaolu, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel asub suure saaliga Tamsalu kultuurimaja (kaardil kollane täpp; Põdrangu on punane). Arvestades asjaolusid pole mul eriti usku selle hoone säilimisse. Sama pessimistlik hinnang keskusehoone perspektiivile anti ka Eesti arhitektuuri XX sajandi pärandi kaardistamise programmis.

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Muide, Liina Jänese koostatud eksperthinnang oli suureks abiks kõige eelneva kirjapanemisel.

Lõpetuseks paar lisafotot lubjatööstur Limbergi mõisa härrastemajast, pildistatud suvel 2009. Palju huvitavat lisalugemist Tamsalu piirkonna lubjatööstuse ajaloost leiab siinsest tekstist.

foto: jk


foto: jk

136: Neue Sachlichkeit ja 1920. aastate
elamuehitusprogramm Saksamaal

.
Summary:
Article by Carl-Dag Lige about the so-called Neue Sachlichkeit and social housing in 1920's Germany, based on the examples of Dessau-Törten and housing estates in Frankfurt-am-Main.


-

Järgneva teksti on spetsiaalselt katkestuste linna blogi jaoks kirja pannud Carl-Dag Lige. Toome selle siin ära justkui mõttelise järjena varem avaldatud Mait Väljase artiklile Berliini 1920ndate asumitest, neile peaks nüüd kunagi tulevikus lisanduma tekst samal ajal Eestis toimunust. Carl-Dagi tekst keskendub kolmele 1920ndatel rajatud uusasumile toonases Weimari vabariigis, kõigepealt suuresti Walter Gropiuse kavandatud Dessau-Törtenile, seejärel Frankfurdi peaarhitekt Ernst May rajatud Bruchfeldstrasse piirkonnale ning Römerstadti linnajaole. Suur osa fotosid on Carl-Dagi enda looming, ülejäänu on korjatud netiavarustest.


* * *

"Mõiste ‘uusasjalikkus’ sai 1924. aastal õigupoolest tuletatud minu poolt. Aasta hiljem toimus Mannheimi näitus, mis kandis sama nimetust. Mõistet peaks tegelikult kasutatama tähistamaks sotsialistliku alatooniga uusrealismi, mis seostus tollal Saksamaal valitsenud üldise resignatsiooni ja künismimeelsusega, järgnedes liialdatud lootuste perioodile (mis leidis oma väljundi ekspressionismis). Künism ja resignatsioon on uusasjalikkuse halvad küljed; positiivne külg ilmneb entusiasmis vahetu reaalsuse suhtes, mis tuleneb soovist suhtuda asjadesse mateeriast lähtuvalt, täiesti objektiivselt ning hoidudes neile idealiseerivate piirete omistamisest. Taoline tervistav illusioonide purustamine ilmneb puhtaimal kujul arhitektuuris Saksamaal."
G. F. Hartlaub kirjas Alfred H. Barr Jr.-le (1929)


Kaotatud I maailmasõda, suured reparatsioonid, väärikusest ilma jäetud rahvas ja noor demokraatia on märksõnad, mis iseloomustavad 1920. aastate alguse Saksamaad. Suures sõjas nii oma materiaalsest kui intellektuaalsest kapitalist olulise osa kaotanud sakslased pidid üles ehitama uue riigi ning teistsuguse ühiskonna uute institutsioonide, väärtusstruktuuride ja toimemehhanismidega. Suur võlakoorem ja algeline riigiaparaat sundis nii institutsioone kui lihtinimesi tegutsema otstarbekalt ja kiiresti. Sõjapurustused olid tekitanud ulatusliku eluasemekriisi ning üks suuremaid sotsiaalprogramme, millega noor Weimari vabariik enne natside võimuletulekut (1933) tegelema jõudis hakata, oli lihtrahva vajaduste rahuldamiseks mõeldud sotsiaalehituskampaania.

Uusasjalikkus kunsti- ja arhitektuurivooluna

Nii saksa kunstis, kirjanduses, muusikas kui arhitektuuris domineerisid 1920. aastatel peamiselt kaks suunda: ekspressionism ja niinimetatud uusasjalikkus (ka ’uusobjektivism’; saksa keeles Neue Sachlichkeit). Kui esimene oli teatud mõttes jätk I maailmasõja eelsetele utopistlikele ja individualistlikku loominguvabadust ülistavatele tendentsidele, siis teine esindas maailmasõjahullusest kainestatud ning vähimatestki unelussoovidest vabastatud ühiskonna pürgimust asjalikkusele ning soovi tunnetada, et pärast suuri vapustusi seistakse taas kahe jalaga maa peal. See viimane tendents tõi halvematel juhtudel kaasa Hartlaubi poolt mainitud küünilisuse ja täieliku resignatsiooni.

Maalikunstis (vt Otto Dix, George Grosz, Christian Schad, Georg Schrimpf) väljendus see näiteks dekadentlike linnaelustseenide kujutamises, kus fin-de-siecle’i lõbujanu ja flirt surma ning ohtlike naistega asendus külma, kalgi ja tundetu olemismõttetuse – läbipõetud ängiga. Täisverelised ja dramaatilised tegelaskujud on uusasjalikel maalidel moondunud tühipaljasteks kestadeks. Kõik tundub mõttetu, pole lootust ega maailmavalu; on ainult viited olnule, sest tulevikku justkui ei eksisteerinuks enam. Ideaalide ja unistuste purunemisel nähti ühe võimaliku jätkamisviisina objektiivsust ja täielikku asjalikkust. Maalikunsti kujutusviis muutus selge joonega pinnaliseks, veristlikuks, püüdes tegelikkusega sidet säilitada seda kramplikult jäljendades.

Arhitektuuris seevastu väljendus objektiivsuse pürgimus eemaldumisena arhitektuurist kui loomingulisest ja vormiprobleemidega seotud meediumist. Hea arhitektuuri sünonüümiks sai ehituspraktika, mis järgis otstarbekuse, efektiivsuse ning intensiivsuse põhimõtteid. Ehituskunst muutus üha enam inseneride pärusmaaks. Kuigi näiteks Walter Gropius oli, eriti just I maailmasõja järgsetel aastatel, tugevalt mõjutatud ka ekspressionismiga seotud ideedest, sai alates 1923. aastast tema suurimaks huviks standardiseeritud ja mehaniseeritud ehituse arendamine ja ellu rakendamine. Pärast Gropiuse lahkumist 1928. aastal Bauhausi juhtima asunud Hannes Meyer oli aga veelgi uljam standardiseeritud arhitektuuri propageerija, kelle sõnul pidi arhitektuur täielikult loobuma loomingulistest pürgimustest, pühenduma ühiskondlike vajaduste (eluasemekriis) rahuldamisele ning alluma tootmis- ja ehitusprotsessist lähtuvatele nõuetele.

Sotsialismi-utoopia ning eluruumi standardiseerimine

Arhitektuuri standardiseerimise ja ehituse mehaniseerimisega tegeleti Saksamaa kõrval ka Hollandis, Šveitsis, Tšehhoslovakkias ning Nõukogude Liidus. Vastastikune ideedevahetus oli 1920. aastatel tihe ning nii loomingulised kui ideoloogilised arusaamad peegeldusid erinevate arhitektide loomingus. Noore Nõukogude Liidu uljas ja idealistlik kollektivismi-ideoloogia avaldas suurt mõju ka Lääne- ja Kesk-Euroopa arhitektidele. Kõige selgemalt formuleeris oma ideaal-sotsialismist kantud arhitektuurikäsitluse Šveitsis Baseli linnas 1924. aastal tegevust alustanud ABC rühmitus, mis koondus Nõukogude Liidust tulnud El Lissitzky, hollandlase Mart Stammi ning mitmete šveitsi arhitektide ümber, kelle hulgas ka eelpool mainitud Hannes Meyer. Gropiuski oli 1920. aastate keskel tugevate vasakpoolsete vaadetega ning ka Bauhausi kolimine Dessausse (1926) oli seotud parempoolsete ja rahvuslikult meelestatud jõudude survega seni Weimaris tegutsenud koolile, kus propageeriti sotsialistlikust idealismist kantud ühisväärtusi.

1929. aastal Frankfurtis toimunud teisel CIAM-i konverentsil keskenduti peamiselt just optimaalsete eluruumi-standardite temaatikale. Kohalik linnaarhitekt Ernst May esitas uuringutel ja arvutustel põhinevad ülevaated, milline on tavainimese kaasaegne (elu)ruumistandard. Üldlevinud terminiks sai existenz-minimum, mille abil püüti justkui määratleda lihtinimese minimaalse rahulolu ja õnnelikkuse määra. Nagu öeldud, tugines May oma programmis süstemaatilistele uuringutele eluruumide kasutamise osas. May initsiatiivil töötati näiteks välja erisugust sisseehitatud mööblit. Kuulsaks on saanud May meeskonda kuulunud Grete Schütte-Lihotzky poolt kavandatud nn frankfurdi köök, mis on kõigi moodsate väikeköökide prototüüp. May juhtimisel töötati välja ka niinimetatud May süsteem – eelvalmistatud betoonelementide kasutamine ehituses.

Arhitektuuri mõtestamine ja realiseerimine lähtudes pelgalt ehitusnormatiivsest, tehnitsistlikust ja majandusökonoomika kategooriatest ohverdas indiviidi eripärasuse ning maksis linnaplaneerijatele ja arhitektidele hiljem valusalt kätte. 1950.-1960. aastateks niinimetatud kast-arhitektuuriks transformeerunud modernistliku arhitektuuri standardiseeriv suund tugines küll 1920. aastatel välja käidud algideedele, kuid rakendas neid viisil, mis väljendas esteetilist ja arhitektuurikvaliteedilist allakäiku. Ent see on juba hoopis uus teema. Püsigem esialgu ajas, mil utoopiaid peeti realistlikeks ning neid osaliselt ka ellu rakendati.

Dessau-Törten, Bruchfeldstrasse ja Römerstadt

Kuidas saab vaese inimese kiiresti õnnelikuks muuta? Kui sellele küsimusele peaks vastama riigi- või munitsipaalvõimu esindajad, siis vähemalt 20. sajandi jooksul oleks nende vastuseks tihti olnud "korter". Või siis üldisemalt "uus eluase". Mõelge kas või hruštšovkade, Tallinna "mägede" või Savisaare sotsiaalmajade peale. Saksamaad võib pidada riigiks, kust nüüdisaegne sotsiaalarhitektuur alguse sai. Erinevate asjaolude kokkulangemisel – riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide algatatud ulatuslikud sotsiaalprogrammid, ehitustehnoloogia areng, modernistliku arhitektuuri levik, kohaliku valuuta tugevnemine –, sai mitmes Saksa linnas 1920. aastate teisel poolel teoks nii linnaehituslikust kui arhitektuuriajaloolisest aspektist põnevaid projekte. Järgnevalt tutvustan pildimaterjali abil kolme uusasjaliku arhitektuuri näidet.

Dessau-Törteni linnaosa (saksa keeli Siedlung) planeering ja valdav osa ehitistest (1926-1928) on Walter Gropiuse Bauhausi-aastate olulisemaid projekte kooli peahoone (1925-1926) kõrval.





Törteni linnaosa on planeeritud lindina kulgevate ridamajadena, mis jaotatud individuaalboksideks. Hoonete arhitektuurikeel on omane kõrgmodernismile: valged krohvitud seinad, lamekatus, mustade metallraamidega lintaknad. Majad on ehitatud osaliselt käsitsi, osaliselt aga eelvalmistatud räbubetoon-elementidest, mis on odavam ja ebakvaliteetsem tavalisest raudbetoonist. Uuenduslik oli ehituskraana kasutamine, mis ehitamise ajal liikus hilisema tänava kohal. Gropiuse katsetamiskirg ja uuendusmeelsus väljendus ka pisidetailides (nt akende sulgurmehhanismid). Iga korteri juurde kuulus hoovi küljel kitsas aiasiil, kus sai vaesel ajal juurvilja kasvatada ning mille võis hiljem õunapuuaiaks kujundada.























Kuna Dessau-Törtenis oli tegemist eksperimentaalehitusega, siis teadaolevalt ilmnes juba ehituse ajal tehnilisi probleeme ning maju hakati peagi ümber ehitama. Praeguseks on suur osa Törteni elamutest kaotanud oma algilme. Linnaosa silmatorkavaimaks ehitiseks on ühe- ja kahekorruseliste elamute kõrval lausa pilvelõhkujana mõjuv Gropiuse poolt projekteeritud viiekorruseline kauplusehoone (1928).





Linnaosa eksperimentaalarhitektuuri esindavad ka Hannes Meyeri korterelamu (1929-1930) ning Georg Muche ja Richard Paulick’i eksperimentaalne individuaalelamu, nn Terasmaja (1926-1927). Linnaosa võeti 1994. aastal muinsuskaitse alla ning vähemalt kaks Gropiuse poolt projekteeritud ridaelamuboksi on restaureeritud autentsel kujul.

Terasmaja:



Ernst May realiseeris oma võimeid peamiselt linnaplaneerijana. Frankfurdi peaarhitektina töötades (1925-1930) suutis ta lühikese ajaga teostada mitu ulatuslikku linnaelamu-ehitusprojekti, neist tuntumad on Bruchfeldstrasse piirkond ning Römerstadti linnaosa. Nagu eelpool mainitud, oli May uuendusliku ehitustehnoloogia ja ökonoomsuse toetaja. Tema arhitektuurikeelgi oli suhteliselt lähedane toonasele kõrgmodernismile (lamekatus, heledad krohvipinnad, lintaken, geomeetrilised üldmahud ja liigendus), ent Mayle olid (vähemalt Frankfurdi perioodi esimeses osas) sümpaatsed ka sümmeetriline üldkompositsioon ning väikesed, siseruudustikuga aknad, mis seostuvad pigem toonase traditsionalismi-suundumusega.

May eesmärk oli võimalikult odavalt ja ökonoomselt luua hügieenilist ja sõbralikku linnakeskkonda, kus inimeste elukohad paikneksid suhteliselt lähedal nende töökohtadele. Colin St John Wilson toob May hoonestusprojekte ja arhitektuurset keskkonda esile kui humaanse ja kogukonnakeskse planeerimise näiteid ning vastandab seda Le Corbusier’ samaaegsele Pessac’i arendusele, mis võrreldes Frankfurdi projektidega täielikult läbi kukkus. (Viide: Wilson, Colin St John. The Other Tradition of Modern Architecture: The Uncompleted Project. Black Dog Publishing. London: 2007. Lk 89–90) Wilsoni arvates suutis May vaatamata piiratud eelarvele luua sotsiaalselt sidusat arhitektuuri, mis arvestas mitte ainult funktsionaalseid ja tehnoloogilisi nõudeid, vaid toimis "elanike poolt ihaldatud eluviiside kehastusena". Wilsoni sõnul ei kujunenud Frankfurdi arendused tüüpilisteks magalarajoonideks, sest elamute vahele sobitati oskuslikult poode, kirikuid, spordihooneid, koole ja teisi avalikke funktsioone täitvaid hooneid. (Viide: samas, kus eelmine) Multifunktsionaalsusega kaasnev tihedus aitas uutel linnaosadel nii sotsiaalse kui arhitektuurse keskkonnana kiiresti toimima hakata.

Koos C. H. Rudloffiga projekteeritud Bruchfeldstrasse kompleks, nn sik-sak maja, oli May esimene töö Frankfurdi linnaarhitektina. Perimetraalselt ümber kvartali kulgev hoonestus moodustab elamugrupi keskele suure, elanike ühistegevuseks mõeldud siseõue, kuhu istutati puid, tehti lillepeenraid ning laste mänguväljak. Kompleksi üheks osaks on lasteaed, mis tegutseb tänaseni. Pärast sik-sak maja valmimist ehitati selle kõrvale ja lähedusse hulgaliselt May kavandatud korterelamuid.



Ühishoov:






Ristmikul:

Viiekorruseline tänavanurgal:




Väiketänava ääres:





Frankfurdi Römerstadti linnaosa (samuti koos C. H. Rudloffiga), kavandas May aastatel 1926-1928. See on sik-sak maja piirkonnaga võrreldes märgatavalt suurem arendusprojekt. Endise roomlaste asula kohale ehitatud linnaosa paikneb suures osas Nidda oru nõlval nii, et enamik korteritest saab lõunapoolset päikesevalgust. Piirkonna keskne ja kõige silmatorkavam hoone on kaarduv viiekorruseline heleda krohviga korterelamu, kus May on teadlikult jäljendanud nn laevaesteetikat (illuminaatoraknad, metall-reelingud jm). Väga delikaatse mulje jätab hoone õhuke raudbetoonist varikatus (vrd Arne Jacobseni bensiinijaamaga).






Römerstadti suuremate tänavate ääres paiknevad kõrgemad elamud, sisekvartalites aga kahe- ja kolmekorruselised korter- ja ridaelamud. Kahekorruselised ridaelamud seejuures meenutavad nii oma välisilmelt kui siseplaneeringult Gropiuse Dessau-Törteni maju, kuid kahjuks ei oska ma öelda kas nende vahel otsest sidet on, kuid kavandati nad sisuliselt samaaegselt. Igal Römerstadti korteril ja ridaelamuboksil oli oma aiakrunt, mis paiknes ridamajade puhul vahetult hooviküljel. Kortermajade elanike jaoks mõeldud aialapikesed paiknesid aga veidi eemal. Imeline on vaadata 80-aastaseid õunapuid, mis hästi hooldatuna kannavad vilja veel praegugi.

Suure tänava äärne elamu:

Sisekvartalis:


Eesaed sisekvartalis:

Avalik hädaabitelefon:

Sisekvartal:


Vahetult Römerstadti hoonestuskompleksi kõrval, Nidda orus, paikneb suur avalik park. Linnaosal on hea ühendus kesklinnaga. Kogu sellest keskkonnast õhkub kõige paremas mõttes sotsiaaldemokraatlikku idealismi ja pürgimust võrdõigusliku heaoluühiskonna suunas. Römerstadti linnaosa kuulub DOCOMOMO nimekirja. Üks ridaelamuboksidest on restaureeritud algupärasel kujul ja seal asub väike muuseum, mille efektseimaks osaks on rekonstrueeritud frankfurdi köök.

Restaureerimisel olev boks:

1920ndate raudbetoon laguneb:

Originaalsinine:


...


Kirjandust:

William J. R Curtis. Modern Architecture Since 1900. Phaidon. London: esmatrükk 1982. – 11. peatükk Walter Gropiusest ja 14. peatükk modernistlikust linnaehitusest kahe maailmasõja vahel.

Kenneth Frampton. Modern Architecture: A Critical History. Thames & Hudson. London: 1980. – 14. peatükk on Bauhausist, kus pikemalt juttu Walter Gropiuse tegevusest. 15. on aga hea ülevaatlik artikkel uusasjalikkusest – selle ideelisest taustast ja kujunemisest.

John Willett. The New Subjectivity. Thames & Hudson, London: 1980. – Pole ise raamatut näinud, aga tundub asjalik. Seal on muu hulgas kirjeldatud Ernst May tegevust Franfurdis ning tutvustatakse Römerstadi hoonetesse integreeritud tehnoloogilisi uuendusi.