linnad ja märgid

EDASI!

2011-10-24T16:49:00.003+03:00

blogil hakkab maht täis saama, niisiis jätkan - ja loodetavasti paremini kui varem - siin: http://www.arhitektuurid.blogspot.com/

143: Rakvere Linnametsa planeerimise võidutöö

2011-10-24T16:12:00.003+03:00

In Short: Danish architect Peter Sand has won the international open competition for the Linnametsa residential quarter in Rakvere, Estonia. The competition, aimed at architects under 30, attracted only 9 entries. Below is the winning proposal, and a little interview with the author.

Rakvere Linnametsa rahvusvaheline konkurss sündis linna üldplaneeringus ettenähtud kavatsusest kujundada alast looduslähedane eramurajoon. Hetkel sellist eramutele planeeritud rajooni Rakveres pole. Alla 30-aastastele arhitektidele suunatud võistlusele esitati 9 projekti, võitjaks osutus ainuke osalenud välismaalane, taanlane Peter Sand.

Projektis pakutud planeeringuline lahendus ühest küljest lõhub piirkonna senist struktuuri, teisalt toob siia värskendavat mustrimuutust, mõjumata omati ebakohaselt. Planeeritud ala mõjub kui senise eramurajooni ja metsa vahelise puhvertsoonina. Järgnevalt töö selku ning pisike küsimustering projekti autoriga.

-

The approach of this proposal has been to develop a residential area with a strong connection to the context. By being located on the very edge, where the city and the forest merge together, there has been given a unique opportunity to make an area in the city and in the forest at the same time, with the advantages of both.

This proposal has a strong connection to the world in the forest. Pedestrian paths connect internally and externally, and they make new links and shortcuts to the rest of Rakvere. The new layout extends the borderline between the city and the forest and gives a shorter distance to the trees in the future. Green connections with paths are created in between the new building areas. The gardens are open to provide lots of light into homes. The green connections divide the site into six buildable areas that can work individually and also work together and the surrounding residential areas. Each area has its own access for heavy traffic and they are all dead ends, which means that nobody will pass through by car. That gives the quiet area a focus on light traffic with pedestrians and people on bikes that can easily pass.

It is not necessary to build all areas to get a functionally total layout of the site, which means that the areas can be built in the same speed as they are getting sold. The content of the areas are primarily houses for one or two families and small apartment buildings with up to four apartments as wished in the brief. All buildings have a private garden with easy and often direct access to the forest. Besides the homes a kindergarten and a community centre for the elderly are proposed, but it is important to point out that the suggested layout is so flexible that other divisions of plots can easily be made. This means that for example more or bigger public buildings can be adapted and the locations can be changed, too.

Children's playgrounds have been placed on the paths in the forest, but it is worth mentioning that the forest itself is the best playground you can get.

It is suggested that all buildings will be built of local wood. Wooden structure and facades give beauty and healthy buildings and they adapt visually in a great way into the surroundings. Wood is also very closely connected to the ambition of building this new area with a focus on sustainable solutions. Solar panels are integrated on roofs facing towards the sun and angled ideally for the local conditions to get the biggest effect. Rainwater is collected for being used as flushing in toilets. Heating pumps are installed in all buildings to generate heating in cold winters and to produce cooling in warm summers. Window positions are well thought out, and related to light, sun and air circulation.

-

Väike intervjuu projekti autoriga: | As a bonus, here's a short interview with the project's author, Peter Sand.

First of all I would like to ask how you came to know about the Rakvere competition. For some reason yours was the only one of the 9 entries coming from a foreign architect.

To start a little back in time I attended my first architectural competition seven years ago, and since then participations in architectural competitions have been a very important supplement to my professional development as an architect. Starting as a more or less random selection of competitions my choices are now much more systematized, where I am doing a weekly screening of the market to find new competitions, which can be interesting and especially fun for me to do.

During my studies I have had a primarily focus on the design of buildings, and due to that I have had a natural primary interest in competitions, where the aim has been to submit a proposal of a specific building. Lately my interest in large scale projects has grown, and it is a result of my daily challenges at Public Arkitekter, where I started working in February 2010. There my tasks have primarily been focused on projects within the scale of landscape and urban development, and as a result of that my interest in such projects has of course grown bigger. The competition in Rakvere is in many ways a result of the developments I have gone through, and it is therefore a logical and precise choice I did. To come back to what you actually asked about; I found the information about the competition on the website of The Union of Estonian Architects, and because the competition was not well published internationally, I saw it as an excellent opportunity to participate with the assumption that there would not be lots of international proposals. It turned out to be the true, and the result was my first winning proposal in an architectural competition.

Shortly after the competition in Rakvere I incidentally delivered another city planning competition proposal in Europan 11, which is a big European competition for architects under 40 years. At the moment I am doing two other city planning competitions in Scandinavia, and hopefully my luck from Rakvere will be brought to these three competitions!

It is now over 4 months since you were announced the winner of this competition. Have there already been any future plans or agreements with the clients, or is it too early to ask? Do you know if you’ll be included in the further processes of planning?

Unfortunately it is still too early to ask, because it is not decided yet if I will have any influence in the coming planning process.

Your winning proposal is conceptually very simple. Is this the result of something like an in-depth analysis or more of a ‘right feeling’ kind of thing?

From the very beginning it was my intention to make a conceptually simple project due to the fact that it was only allowed to submit two A1 boards. Actually my concept came up very fast, but lots of other solutions were thought out during the process. Though I kept coming back to my original idea, and fortunately others also found the proposal interesting.

Could you please tell me about your cooperation with the industrial designer Marcus Vagnby - how did it start, including how you received commissions for the villas in Bali, and how do an architect and an industrial designer work together on building projects?

Marcus and I have been friends since the age of seven or so, and we actually grew up on the same street. Today we are very close friends, and luckily we also share the passion for architecture and design. He graduated from the Danish School of Design, and afterwards he studied three years in Copenhagen at the Royal Academy of Fine Arts, School of Architecture, where I got my masters degree. Therefore it was very logic for us to do a collaboration within the fields of architecture and design, and we did our first competition proposal together back in 2004.

Since then lots of things have happened, we have done another six competitions together, and in 2009 we designed the two villas in Bali. Marcus’s parents live in Hong Kong, and through them he was introduced to a Chinese and French couple that lives in Hong Kong too. They wished to get help to the design of two summerhouses in Bali, and of course Marcus would like to come up with the designs. Marcus asked me for assistance, and together we came up with the design proposals. The process was very interesting, where we combined his background as an industrial designer and mine as an architect. The results were two throughout designed villas with lots of details and clear Scandinavian lines with a touch of the local Indonesian building tradition. At the moment one of the villas is under construction, and it is scheduled to be realized within the next half a year.

And to finish, here's a typical interview-question: who do you consider your mentors and greatest influences?

Oh, it is hard to say. I do not have any particular one, but every day I am reading lots of online news and articles about architecture, and that is where I get my primarily inspiration. Besides I read lots of magazines, and I am often to find at the architectural library in Copenhagen. Though, to point someone specific out I am at the moment very interested in Dutch city planning in general, and the Danish architectural office, Lundgaard & Tranberg, is always doing very interesting and beautiful buildings.

Aitäh! | Thank you, Peter!

142: Kumu eelajalugu

2011-09-19T23:57:00.002+03:00

Summary: Kumu Art Museum and its locally quarried limestone floors with some interesting prehistoric fossils.

Kas keegi on kunagi Kumu kunstimuuseumi fuajees ninali käinud? No mina olen. Tegin mõned pildid ka. Kunagi varem käisin ninali ka soomlaste Ateneumis - seal oli saak muide palju ägedam, leidus liike, mida Kumus naljalt ei leia. Sellegipoolest on Kumu põrandad omajagu põnevust täis, soovitan teil kõigil seal kord ninali käia.

fotod: jk

Tegelikult pole see ju midagi erakordset - erinevad ehitusmaterjalina kasutatavad settekivimid (osalt ka moondekivimid?) on fossiile täis ja tihti satuvad nad end näitama majade põrandail, seintel, lagedes. Paar muu maailma näidet avalike hoonete põrandatelt: siin ja siin.

Kõige markantsem näide - ja minu isiklik lemmik - on aga juhtum, kus Itaalias asuva katoliku kiriku seinalt leiti... dinosauruse pealuu. Lugu siin.

141: Kaks projekti Rohuneeme urnimüüri konkursile

2011-08-19T23:30:00.006+03:00

Summary: Two entries by young and promising architects Joel Kopli, Koit Ojaliiv and Juhan Rohtla (all working in different well-known offices) in the late 2010 competition for architects under 30 to design a columbarium in Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The first project, labelled "Dunes", received 2nd prize, while the other - "Green Square" - was honourably mentioned. (Winning entry can be seen here.) This was the first in a series of competitions for young architects organized by the Union of Estonian Architects in cooperation with municipal governments.

Jätkan EAL-i poolt ja Villem Tomiste initsiatiivil algatatud noorte arhitektide konkurssidele esitatud paremate tööde tutvustamist. Siinsed kaks võistlustööd on tehtud esimesele omataolisele, st alla 30 aastaste arhitektide omavahelisele mõõduvõtmisele, mis toimus 2010 lõpus ning eesmärgiks leida parim lahendus Rohuneeme kalmistu urnimüürile. Mõlema töö autorid on lootustandvad tüübid - Joel Kopli (kes töötab praegu Plussis), Koit Ojaliiv (töötab QP-s) ja Juhan Rohtla (töötab 3+1-s). Esimene projekt märgusõnaga "Luited" saavutas konkursil teise koha, sellele järgnev töö märgusõnaga "Roheline ruut" pälvis aga äramärkimise. Päris hea saavutus, arvestades et konkursile esitati tervelt 27 projekti. Kusjuures veidi kurb, et järgnevatele noorte arhitektide konkurssidele laekus millegipärast oluliselt vähem töid - Jääfestivali katusele 13 ja Rakvere Linnametsale vaid 9. Küllap on põhjuseid olnud mitmeid, igatahes loodan, et osavõturohkeid noortele suunatud konkursse tuleb veelgi, sest nagu seni toimunud (ja tegelt üldsegi mitte ainult noortele suunatud) konkurssidest näha - talenti jagub. Usun, et sellised kitsendusega, st suures osas oma jopede vahel toimuvad konkursid kasvatavad head loomingulist konkurentsi, pealegi annavad need võidutööde noortele autoritele hea elukooli projekti elluviimisel.

Niisiis, alljärgnevalt Rohuneeme kalmistu urnimüüri teise koha ning seejärel äramärkimise pälvinud töö. Muide konkursi võidutööd koos taustmaterjaliga meenuta siin.

Ettepanek loobub tsentraalsest planeeringust ideega tekitada hierarhiavabam territoorium, ja väärtustada olemasolevat kaunist maastikku. Surnuaia programm paikneb alal pigem risoomselt, paljandudes kohati luidetena, mille sisse paigutatakse urnimatused. Urnimüür on maastiku osa, mitte eraldi kehand. Surnuaiale tulija jaoks on keskpunkt see kalm, mille juurde kedagi mälestama tullakse, valitud matusekohtade ruumiliselt rõhutamine ei ole meie arvates vajalik.

Teed võivad olla tupikud ja kitsad, kuna tegemist on väikese surnuaiaga. Kalmistu maaalal võiks säilitada erinevad haljastused. Urnimüürid paiknevad vaheldumisi traditsiooniliste haudadega. Urnimüüri ees laieneb sillutatud ala lillede ja küünalde paigutamiseks. Urnimüüri vertikaalne osa valmistatakse valgetest väikesemõõdulistest terratso plaatidest.

Ala struktureerimiseks valitud puulehe motiiv aitab vältida nurgelisi vorme, samas võimaldab ala sama efektiivselt hauaplatsideks jagada kui ortogonaalne võrgustik. Maapinnale kukkunud puuleht on metafoor maaga üheks saamisest.

Žürii protokollist: "Napp töö. Tehislikku vähe. Asetuselt hea. Sobib metsa ja eespool asuva ortogonaalse surnuaia vahele vabaplaneeringuliseks üleminekuks. On olnud julgust välja pakkuda planeeringust täiesti erinev lahendus. Visuaalselt säilitab tühja maastiku, avatud, saab laieneda. Tekitab küsimuse, miks peab üldse kasutama betoonkasti maa sees. Veidi ülbe ja lohakas. Ruumiliselt elamustpakkuvat vähe. Ei täienda maastikku. Jääb keskkonnas nõrgaks, ebamääraseks. Visuaalselt tagasihoidlik. Alal jalutada keeruline, tekivad tupikud. Kõige reaalsemalt teostatav."

Samade autorite teine töö, märgusõnaks "Roheline ruut".

Mentaalne ruum. Antud töö eesmärgiks on püüelda abstraktse lihtsuse, geomeetrilise harmoonilisuse ning mõtteselguse poole. Planeeringu lahendus ei kanna ambitsiooni rõhutada planeerija artistlikust ega loodava ruumi edevust vaid teravustada fookus kalmistu külastajale kui ruumi lõpptarbijale. Oluliseks saab planeeringu puhastamine kõigest üleliigsest, lahenduse vaikuse poole püüdlemine, loomaks ruumi inimese mõtetele. Oluliseimaks aspektiks on külastaja enda puhas tunnetus, mõtted, emotsioonid, mälestused - füüsiline keskkond tema ümber kannab harmoonilise taustsüsteemi, toetava tasakaalupunkti rolli.

Ruutude omavaheline olemasolevatest telgedest tulenev pööratud paigutus annab selge vihje rotatsioonile, liikuvusele kui universumi olemuslikule nähtusele. Pidevalt transformeeruvas maailmas mõistame aja halastamatut tagasipöördumatust, hetke ning maise elu ajutisust.

Füüsiline ruum. Urnimüüride ala on paigutatud lähtuvalt planeeringuga ette nähtud kalmistuala keskele. Kaks omavahel nihkes olevat ruutu jagavad urnimüüride ala vajalikeks tsoonideks - kruusaga markeeritud jalakäijate ala ning muruga markeeritud "tähendusruum" mida võib kasutada ka tuhapuiste alana. Puhasruumi keskel paikneb lehtpuu. Mõlema ruudu välimises perimeetris kulgeb urnimüüride ala.

Urnimüüride ala piiritleb ülejäänud kalmistust mööda välimist ruutu kulgev uue planeeringuvisiooni ainus ruumiline element - hekk. Selline piiritlemine on kohale iseloomulik - kabeli siseruum on seinaga piiritletud välisruumist; vana kalmistu on kiviaiaga piiritletud uuest kalmistust; tee on piiritletud hekiga matmisalast; kogu kalmistu on välismaailmast piiritletud kivimüüriga jne.

Urnimüüride ala tasapinnaline iseloom tuleneb soovist kalmistu alal mitte liialt domineerida vaid pigem sulanduda tasase loomuga maastikku.

Tehases valmismoodulina valmistatud urnimüür on asetatud maksimaalselt maa sisse jättes nähtavaks vaid individuaalselt kujundatud erineva paksusega ning kuldlõikelise plaaniga graniidist hauaplaadi ning seda raamiva heleda 50mm laiuse betoonraami. Urnikambrid on omavahel ühendatud õhuavadega ning isetuulduvad.

Urnimüüriga markeeritud aladele on nähtud ette ka mälestustahvlite paigaldamise võimalus urnimüüride jätkukohtades. Samuti on võimalik urne matta otse pinnasesse (matmisel laieneb graniitplaadi laius 1 meetrini). Urnikambreid on kokku 360 tk.

Žürii arvas projektist nii: "Lihtne ja elegantne lahendus. Meeldiv olemasoleva planeeringu edasiarendus. Reaalselt teostatav. Puudub sära ja meeldejääv idee mis viiks võidule. Puud on uuenduslikkus."

140: Pärnu Jääfestivali kergkatuse konkursi võidutöö

2011-08-19T18:55:00.006+03:00

Summary: Winning entry in the late 2010 competition for a lightweight canopy to be used during Pärnu Ice Festival in Feb 2011. The open competition was aimed at young architects under 30. Initiated by the Union of Estonian Architects, the competition was already the second of this kind. The winning entry labelled "House Music" was submitted by Liisi Vähi. Due to an extremely tight schedule, the project wasn't realized in time and is now planned for the next festival in early 2012.

2010 lõpus toimus järjekordne konkurss noortele, alla 30 aastastele arhitektidele, mille eesmärgiks oli leida parim lahendus Pärnu Jääfestivali ajaks püstitatavatele kergkkonstruktsioonis varikatustele. Suvepealinnana tuntud Pärnu jaoks on Jääfestival heaks võimaluseks end teisest, imagoloogiliselt vähemtuntud küljest näidata, tekitades linnasüdamesse ka lumistes tingimustes kihava melu koos kõige selle juurde kuuluvaga. Varikatusest pidi saama festivali kese, mille varjus korraldada kontserte, tantsuõhtuid, töötube, vaadata filme ja näitusi, süüa-juua ning mis kaitseks ilmastikuolude eest. Jääfestival toimus 2011 veebruaris, pärast seda oli plaanis kergkatust kasutada suvel Pärnu Veefestivalil Vallikäärus.

13st osalenud võistlustööst valiti žürii poolt parimaks Liisi Vähi projekt märksõnaga "Majamuusika". Konkursijärgselt vaat et reaktiivkiirusel valmima pidanud projekt jäi, tõsi küll, planeeritud ajaks valmimata, kuid on lootust, et teostatud tööd näeb siiski juba järgmisel, 2012 aasta festivalil. Mis põhjustel asi realiseerimata jäi, sellest loe allpool.

Tutvugem kõigepealt tööga:

Alad: Festivali funktsioonid on jaotatud erinevate varjualuste alla. Rüütli tänaval paiknevad laada ja töötubade alad. Hommiku ja Pühavaimu tänaval kohvikute alad.

Inspiratsioon: Varikatus lähtub klassikalisest hoone siluetist, mis on samas omane ka üritustelkide tüüpkarkassile. Tavapärast siluetti liigendades tekib rütm, tänu millele saavad nii plaan kui maht lookleva iseloomu.

Funktsionaalne põhimõte: Tänavale loomulikult paigutuva karkassi peal paikneb varikatuse kattematerjal, mis katab konstruktsiooni nagu nahk, ebasümmeetrilisena lähtudes funktsioonidest ja ümbritsevast.

Konstruktsioon: Karkassi algelemendi ülaosa on 45' nurga all. Ühiku laiused on 3-3,5 meetrit, 0,5 m sammuga. Karkassi üksused kinnituvad maapealsele karkassile, üksuste vahele paigutatakse jäigastavad elemendid. Karkassi katab ilmastikukindel PVC kangas.

Keskkond: Loodav keskkond on inimsõbralik ja loomulik, olles samal ajal mänguline ja kutsudes sündmustest osa saama, jättes siiski inimesele vabaduse valida.

-

Žürii hinnangul oli valitud võidutöö konstruktsioonilt kõige realistlikum, samas variatsiooniderohke ning kenasti linnaruumi sobituv. Positiivsena toodi veel välja, et pakutud lahendus ei sulge tänavat tervikuna, jättes liikumisruumi liiklejaile, samas kattes ja kaitstes kohvikulisi ja müügipunkte. Mängulisust lisab tööle orgaaniline vorm ning võimalus mängida laiuse ja valgusega. Žürii esimehe Peeter Pere hinnangut saab lugeda Sirbi artiklist.

Esitasin Liisile paar küsimust:

JK: Peeter Pere ütles Märzis toimunud auhindamistseremoonial, et antud konkurss on arhitektile tõenäoliselt kõige kiirem võimalus saada oma projekt realiseeritud. Konkursi tulemused selgusid detsembris 2010, festival toimus juba veebruaris. Sinu võidutöö aga jäigi valmimata. Mis juhtus?

LV: Idee projekti kiirest teostumisest oli üllas, kuid ajagraafik oli vast liigagi tihe. Peamine põhjus miks projekt talvel realiseerimata jäi, oli napp eelarve. Etteantud summa piires ja vajalikus mahus ei olnud lihtsalt võimalik varikatuseid püstitada. Seega selle asemel, et teha valmis vaid osa asjast, otsustati asuda pigem ressursse koguma ning teostada projekt järgmiseks festivaliks talvel 2012. Loodetavasti on üritus nüüd juba tuntust kogunud ja huvitatud sponsoreid leidub enam, ning varikatuseid saab näha juba järgmine talv. Töö selle nimel käib.

JK: Kergkatuste eelarve oli äärmiselt väike (keegi osaleja lausa küsis, ega korraldajad ometi üht nulli ära ei unustanud). Sinu tööd pidas žürii konstruktsioonilt kõige realistlikumaks (eeldan, et antud juhul realistlik = võimalikult odav). Kuidas sa oma lahenduseni jõudsid? Kas lõid tööd tehes järjepidevalt potentsiaalset maksumust kokku, et eelarve lõhki ei läheks? Või lähtusid pigem kõhutundest ja eeldusest, et ega antud summaga nagunii välja ei tule?

LV: Minu töö oli realistlik seetõttu, et tegemist oli sisuliselt ainukese lahendusega, mis talvistes tingimustes lumekoormusele vastu peaks. Eelarve osas julgen arvata, et konkursiprojektid omavahel väga ei erine. Projekti eelarve tundus algusest peale väike, kuid konkursitööd tehes lähtusin eelkõige sisulisest poolest ja kontrollisin, et lahenduses praktiline ja esteetiline külg rahalises mõttes tasakaalus oleksid.

JK: Viimasel ajal on installatiivne kunst / ajutine arhitektuur (jääfestari katus liigitub justkui mõlema alla) erialaringkondades suht palju kõlapinda pälvinud, seda nii Objekt nr 2011, Lift11 kui Põhuteatri valguses. Milline on sinu suhe installatiivse kunsti / ajutise arhitektuuriga?

LV: Ajutine arhitetuur või installatiivne kunst tundub arhitekti jaoks väga huvitav ja mitmekülgne valdkond, kuna seal saab igas arhitektis peituvat 'kunsti tegemise vajadust' ausamalt välja elada ja tavapärasemast julgemaid ideid teostada. Vähemtähtis ei ole võimalus saada üsna kiiresti osa publiku vahetutest reaktsioonidest. On suurepärane, et on tekkinud võimalused taolisi projekte ellu viia, kuid ma ise ei ole veel jõudnud neis nii palju kaasa lüüa kui sooviksin.

Aitäh, Liisi!

P.S. - Teisi konkursile esitatud töid saab näha siin, lisa konkursi tausta jm kohta saab lugeda siin.

139: Eramuprojekte 1990ndate algusest

2011-05-17T21:33:00.034+03:00

Summary: A small set of unrealized projects for private houses from early 1990's, a period of changes in the whole Estonian society and subsequently architecture as well. At that time some people became filthy rich, and this richness needed to be shown. Houses became bigger - regulations were a matter of bygone days. Some clients were eager to build villas with 40 rooms and towers - as seen on TV - but some were more modest. The set below shows some of those better projects by respectable architects - a couple of villas and duplexes by the classic artist-poet-architect Leonhard Lapin (b 1947), others by the younger Kristel Jaanus (b 1960's), Tõnu Laigu (b 1956) and Kalle Vellevoog (b 1963).

-

(Siia tuleb - võib-olla kunagi - üks väike sissejuhatav lõik ka...)

Villa Ojamaa Rannamõisas. Leonhard Lapin, 1991.

Leo Lapini Villa Ojamaa fassaad on kui lehekülg geomeetriaõpikust. Nii päris- kui valeaknaid on siin igas suuruses ja kujus, osad tõesti ruumi olemust määravad, teised vaid formaalsed pilud, justkui laskeavad. Maja on küll kahekordne, kuid püüab - ei tea millest, kas mingist alaväärsuskompleksist või tingituna naaberhoonestusest? - näida kõrgemana. Appi on võetud “kolmanda korruse” akenderida, tõsi, selle taga asub küll üks kitsas maht, kuid mis, pange tähele, ei avaldu peafassaadil - just selle mahu kohal on aknad puudu. Kõrgust püüavad rõhutada ka peafassaadil asuvaid sissepääse markeerivad kubistlikud arhitektoonid, mis lisavad muidu väga tasapinnaliselt elavale fassaadile ruumilisust. Astmeliselt ahenevad tornikesed on kui käeviibe Henrik Olvile, keda Lapin ikka hinnanud on.

Maja välisilme võib sisemusest petliku mulje jätta. Tegelikult on ruumiprogramm ja -paigutus vaat et konservatiivnegi. Maja koosneb kahest mahust, ühes eluruumid, teises vägagi avar hobiruum, mida valgustab hiiglaslik illuminaatoraken. Mahud on ühendatud teisel korrusel pika halli kaudu. Elamispoole jaotab kaheks keskteljel asuv trepp, majja sisenedes jäävad ühele poole köök koos söögitoaga ning abiruumid, teisele kabinet ja muudest ruumidest harjumuspäratult eraldatud elutuba. Enam kui kolmandiku pinnast katavad maja tagumisel küljel asuvad talveaed ja terrassid.

Teine korrus on suures osas magamistubade päralt. Siit, nagu öeldud, viib ka pikk koridor hobiruumi ning trepp kolmandale korrusele, kus asub mingi väike ruum, võimalik et pesu kuivatamiseks või koli ladustamiseks.

Kahjuks ei oska ma arvata, kellele see maja projekteeriti. Oleks tore teada, missuguse hobi tarbeks nii suurt majaosa tarvis läheb. Aga kuna mahte eraldab kangialune, kust pääseks autoga hoovi, võin eeldada, et küllap on see hobi seotud autode või muude masinatega.

Nagu mainisin, ei peegelda rahutu fassaad peaaegu absurdselt ranget siseplaneeringut, see on pigem midagi omaette ja iseseisvat. Näeb äge välja, kuid sellises majas elada küll ei tahaks.

-

Villa Tammik Sauele. Leonhard Lapin, 1991.

Seda projekti on tellija lugu teadmata küllaltki keeruline lahata. Sümmeetrilise mahuga maja on jaotatud keskteljelt kaheks, jättes mulje paariselamust. Nurgas on aga sissepääs kummassegi majapoolde (paremal poolel on veel üks eraldi sissepääs), lisaks on “korteritel” ühine majatagune talveaed ja bassein. Ruumiprogrammid on majapooltel vähemalt esimesel korrusel küllaltki sarnased, ühel on vaid ülisuure aknaga ateljee, teisel aga kabinet väikese terrassiga. Mõnevõrra nõutuks teevad kummagi poole väga ebakonkreetsed pikerliku kujuga sopilised elutoad, mis mõjuvad kui vaheruumid teiste ruumide vahel. Ses mõttes on see hoopis teine lähenemine võrreldes eelpool nähtud Lapini maja elutoaga.

Kahjuks pole mul ülejäänud korruseplaane, niisiis las jäägu see projekt väikestviisi mõistatuseks.

-

Muide need kaks Lapinit meenutavad oma stilistika poolest seda hoonet Laagris, samas, kus asub veel vähemalt 3 Lapini maja. Otse selle vastas asub näiteks Villa Valeri II. Kahjuks ei tea ma öelda, kas seegi on tema looming. Pigem vast mitte... | Here's a stylistically similar building in Laagri near Tallinn, neighboring at least 3 villas by Lapin. I'm not sure if this one's a Lapin as well... Perhaps not.

foto: jk

Jätkame Lapiniga. Kahest villast koosnev ansambel Viimsisse. Leonhard Lapin, 1992.

Kõrgete trepikojatornidega villad on kavandatud Haabneeme keskuse lähistele Alpikanni teele, kus praegu asuvad samadel kruntidel suvalised mätasmajad. Kahju, et nii läks. Aga olgu.

Villa Vaher (lõikel vasakul, plaanidel paremal) - Selle maja pärliks on esikust algav teokarpjas topelttrepp, mille sisemine sõõr viib teisele korrusele ning väline poolkorrusel asuvasse kabinetti. Kujutan ette, et selline valikuvõimalusega trepp tekitaks esmakordsel külastajal parajat hämmingut. Selle projekti juures pakub mulle suurimat avastusrõõmu üks peaaegu ehedalt adolfloosiliku piilu- või jälgimisarhitektuuri element - nimelt avaneb pooleteise meetri võrra kõrgemast kabinetist vaade üle avara halli otse köögiuksele. Ma miskipärast kardan, et nende ruumide suhe pole juhuslikult selline... (Tekib vaid küsimus, kas see oli tellija või Lapini idee...) Kusjuures teine kabinet on siin ka, otse köögi vastas... Tundub, et peres on rollid paigas. Esimesel korrusel on veel lahmakas elutuba, mida ühendab köögiga lükanduks. Maja tagaosas on veerandringikujuline läbi kahe korruse ulatuv talveaed ning avatud terrass. Teisel korrusel on kolm külgmisele terrassile vaatavat magamistuba, suurim neist vaatab ka talveaiale. Silma torkab ruumikas hall, mille arvelt oleks ehk võinud magamistoad suuremad olla. Hallist avaneb ka tilluke linnupesa-rõdu ning väike pind talveaia trepile ja õhuruumi. Vast et palmipuude lehti lähemalt uurida.

Esimese korruse plaanid | Ground floor plans

Villa Junolainen (lõikel paremal, plaanidel vasakul) - Tegemist on kaksikmajaga, mille üks pool suhteliselt luksuslik ning teine, tänavapoolne, palju askeetlikum. Seejuures trepikoda on neil ühine. Väiksemal “korteril” on esimesel korrusel väike köök ja elutuba ning teisel kaks magamistuba. Lisaruumi annavad veidi veidrad trepikoja järgi kaadruvad pinnad, mille otstarbest ma suurt aru ei saa, need on nagu mingid ülejäägid. No ei tea, teisel korrusel oleks seal hea last nurka panna vms. Suurem “korter” on seevastu oluliselt ruumikam, seejuures eraldi kabinetiga, ning elutoast lükanduksega eraldatud köögiga. Ka siin on (justkui klaasist apsiidina mõjuv) terrassile avanev talveaed. Teisel korrusel on kaks omakorda terrassiga külgnevat magamistuba, millest üks vaatab taas talveaiale. Siingi torkab silma ruumikas hall.

Teise korruse plaanid | First floor plans

Päris mõnusat avastamisrõõmu pakkuvad projektid - kahju, et ehitamata jäid...

-

Maja Laagrisse. Kristel Jaanus, 1991.

Kristel Jaanuse kuupjate vormidega liigendatud silindermaja põhikorrusele pääsemiseks peab astuma mööda pikka treppi, samal joonel asub trepp ka maja taga. Sisse pääseb ka mööda maja külge embavat corbulikku pandust, mis viib söögituppa, peatudes korraks suhteliselt kinnise veranda ees.

Ruumiprogrammis ei hakka silma midagi niiväga erakordset: esimesel korrusel asuvad lisaks majandusruumidele köök ja söögituba, osaliselt teisele korrusele ulatuva õhuruumiga elutuba ning kabinet. Neile sekundeerib veerandringi kujuline elutoaga külgnev veranda. Tähelepanu väärib asjaolu, et pool majast on teisest 1,4 meetri võrra kõrgemal, mistõttu peab kabineti ja verandaga elupoolele pääsemiseks kasutama maja keskel asuvat treppi. Omal kohal on siin ka väike piiluarhitektuuri element, nimelt kõrgemal tasandil (ruumide hierarhiat silmas pidades võib-olla ebaloogiliselt, või siis vastupidi, just loogiliselt - pärast söömist hea madalamasse elutuppa vajuda?) asuvas söögitoas on aken, mis vaatab alla verandale ning kust võimalik piiluda ka elutuppa. Päris Loosi mõõtu välja ei anna, kuid asi seegi.

Minu arust päris tüütu aspekt maja juures on ikkagi keskne trepistik. Näiteks tuleb see iseloomulikult välja, kui elanikud tahavad pärast elutoas molutamist magama minna. Selleks tuleb neil tõusta olenevalt kas kahe või kolme (mitte just väheste astmetega) trepijooksu võrra kõrgemal asuvatele magamistubadega tasanditele. Magamistube on siin kokku 4, pooled madalamal, pooled kõrgemal tasandil. Neist alumisel on ka ligipääs veranda kohal paiknevale terrassile.

Majal on osaliselt ka kolmas korrus, seal asub kuupjas ruum, mille funktsiooni ma täpselt ei tea, kuid kust pääseb veel ühele terrassile. Võib-olla on see pesukuivatusruum. Samas... majandusruumid asuvad esimesel korrusel... nii et oleks suht ebamugav nende vahel pendeldada.

Üleüldse tundub see ühe ebamugava majana.

-

Eramu Sauele. Tõnu Laigu, 1990.

Järgnevat projekti on Laigu ise kirjeldanud nii: "Kord elas mees, kel oli naine ja raha. Kuid peale raha oli tal ka unistus. Unistus ei olnud futuristlik ega argine. See oli lihtsalt teistsugune, kui tavaliselt neil, kel on raha."

Tõnu Laigu projekt kolmekorruselisele madala (põhimõtteliselt) kelpkatusega majale on kavandatud Sauele. Kuna Saue pole mulle eriti tuttav kant, siis ma ei oskagi öelda, kas see maja on ka valmis ehitatud või mitte. Igatahes.

Väliste tunnuste järgi on see igati oma ajastu laps, peegeldades mitmeid stilistilisi mõjusid, mille kokkusobitamise tulemusel on saadud osalt väga moodsailmeline ning osalt julgelt traditsionalistlikkust tõlgendav elamine. Eraldusjoon on üsna konkreetne, joostes teise ja kolmanda korruse vahelt. Alumiste korruste tahukas justkui ennetaks 90ndate keskpaigas tekkivat uut urbellikku modernismi, teisalt on siin tajuda veidi mängulisemat lähenemist, pidades silmas lõigatud nurgaga magamistoa akent ning vannitoa pooleldi kaetud illuminaatorit (sama motiiv, küll magamistoal, ka ülal Kristel Jaanuse majal). Puitvoodriga ülakorrus koos katusega on heledale tahukale paras kontrast, jättes mulje ehk mingil määral isetekkelisusest, nagu millestki plaanivälisest. Kokku kõlab see küll päris sümpaatselt.

Pooleldi nalja pärast võtsin majalt skalbi maha, näitamaks kui moodsalt selle alumine maht omas ajas mõjub. | The same project remixed / scalped by me. Would've been pretty neat for 1990.

Esimese korruse plaani mul pole, nii et eeldan, et seal on lisaks garaažile kõiksugu majandusruumid ning võimalik, et ka saun.

Maja kastjas vorm ei peegelda kuigivõrd oma sisemust, interjööris möllavad hoopis kõikvõimalikud, kohati lausa hämmingut tekitavad terav- ja nürinurgad.

Näiteks teise korruse plaanis väärib tähelepanu garderoobidestki suurem sahver, mis oma julma teravnurgaga kõrvalasuvasse magamistuppa rammib. Silma hakkavad ka elutuba ja kööki eraldav veidi otsustusvõimetu sein (oleks projekt hilisem, oleks sellest vast üldse loobutud) ning vägagi avar hall, millele annab veel lisaruumi kitsenev trepp. Nurgas on suur lodža, kuhu pääseb vaid hallist ja mitte elutoast. Küllap on sel mingi hea põhjendus.

Viimane, kolmas korrus, püüaks sissepoole tõmmatusega justkui rõhutada oma erilisust või eraldatust alumisest kastmahust. Siin korrusel on kaks magamistuba (kusjuures üks palju kõrgem kui teine), nende vahel aga kabinet, lisaks veranda, (millegipärast kahe sissepääsuga) vannituba ja väike panipaik. Ka siin torkavad sõna otseses mõttes silma garderoobide teravnurgad, neist üks kusjuures otse voodi kõrval. Kummastki magamistoast (ja ka verandalt) pääseb rõdule.

-

Villa Tammneemes. Kalle Vellevoog, 1993

Villa on kavandatud mereäärsele krundile varasemalt poolelijäänud hoone müüridele. Siit ka teatavad piirangud mahulisele ülesehitusele.

Palju on 20-30ndate funki interpreteerijaid ja kopeerijaid, vähe on neid, kes seda hästi teevad. Siinne on meeldivalt proportsioneeritud ja elegantne, otstarbetute viguriteta ja detailides kvaliteetne (terasest reelingud, metallist aknaraamid). Põneval kombel - seda nii Vellevoo hilisema villa-loomingu kui ka tollase üldise arhitektuuripildi aspektist vaadatuna - on tegemist suhteliselt stiilipuhta neofunktsionalistliku arhitektuuriga, mis aastal 1993 võis mõjuda omajagu šokeerivalt. Omal kohal on siin lausa ümar trepikojamaht - 30ndate arhitektuuri lemmikvõtteid. Ebafunkliku detailina jääb kahelt vaatelt silma vaid paar püstist akent.

Esimese korruse esimese tugevamat sorti mulje jätab (jällegi!) lahmakas, osaliselt teise korruseni ulatuva õhuruumiga hall. Eriti hämmeldust tekitab see arvestades tuulekoja ja esiku suurusi. Mõnus mulje jääb otsapidi kokkujooksvatest elutoast ja kaminaruumist, kumbki avaneb eeldatavasti lõunasse vaatavale terrassile. Kui elutuba on mõeldud tõenäoliselt aktiivsemat sorti äraolemise ruumina, siis kaminatuba pigem mugavamaks lõõgastumiseks.

Teine korrus on magamistubade ja kabineti päralt. Hierarhia on paigas: paar trepiastet tõmbavad selge piiri lastele ja vanematele mõeldud majapoolte vahel - viimane asub muidugi kõrgemal. Vanemate poolel asub ka kabinet, kusjuures siin on ainuke pääs hiiglaslikule teraspiiretega terrassile. Ju on siin tarvis hästi suuri mõtteid mõelda. Päris suur rõdu on antud ka vanemate magamistoale. Siin on aga üks minu silmis häiriv asi, nimelt kesk ruumi paiknev korstnajalg. See nagu lõhuks ruumi kaheks osaks ning muudaks neist väiksema, vannitoa-poolse, kasutuks. Võimalik, et see on vaid plaanilt jääv mulje ja tegelik ruum jätaks hoopis teise tunde. Arusaamatuks jääb ka garderoobi (?) asukoht koridoris. Kui see nüüd lihtsalt panipaik pole ja tegelt magamistuppa jäävat garderoobi välja pole joonistatud.

Edit: sain nüüd teada, et tegemist polnud üldsegi kindlale perele projekteeritud majaga, vaid sisuliselt kinnisvaraarendusega, valmis maja oli plaanis müüki panna. Projekt jäi aga teostamata, samal krundil asub nüüd hoopis uhke multistiilne palee.

Praeguseks kõik. Kui kellelgi on arvamusi projektide või mu arvamuste kohta, siis olen kuuldel.

138: airBaltic City projekt

2011-04-14T16:34:00.025+03:00

Summary: Competition entry for the new airBaltic terminal in Riga airport, conceived by ÖÖ-ÖÖ architects Lembit-Kaur Stöör & Ülo-Tarmo Stöör with Kalle Komissarov. The Stöör brothers are also behind the Estonian embassy project in Riga. More about the terminal below.

-

Juba 2010 lõpus päädima pidanud Riia lennujaama uue airBaltic terminali konkurss pole minu arusaamist mööda tegelikult siiamaani ametlikult lõppenud - võitjat pole tänaseni välja kuulutatud. Vaatamata riigi toetusele hiigelkahjumit tootma hakanud firmal pole järelikult jagunud aega või mahti sellise marginaaliaga tegelemiseks. Uue terminali konkurss oli igatahes küllaltki suurejooneline: kandideerima esitati 125 projekti 70st riigist. Vähemalt üks neist saabus naabrite pealinna ka Eestist - töö autoriteks siin juba ühe Riia-projektiga esindatud Lembit-Kaur ja Ülo-Tarmo Stöör koos Kalle Komissaroviga.

Kaur rääkis projekti kohta nõnda: "Meil oli selline linna idee, et kui lennujaamas on kõvasti passimist, siis võiks seda rikastada rohkemate funktsioonidega, kui lihtsalt kaubandus (prognoos või statistika Riias oli nii, et suurem osa passib 4h ja järgmine suurem grupp 7h). Ise arvan, et oleks pidanud rohkem panema rõhku värvilistele piltidele (ajapuudusest tingituna jäi sisemaailma kajastamine kasinaks), aga projekti ideega jäin ise rahule. Seda konkut oli mõnus teha, sest sai ka lennujaamadest rohkem teada. Olen neis küll palju viibinud, aga mitte teadlikult analüüsinud."

Tutvugem tööga:

airBaltic Passenger Terminal Architectural Ideas Contest

Introduction

The new airBaltic Passenger Terminal at Riga Airport will be the gateway to Latvia and the city of Riga, a place of arriving and departing. It must be important that public buildings where a large number of people find their way in an environment that makes the complexities of modern travel easy to understand, with invisible, but highly functional back-up systems, provide a service to the highest international standards. Airport is the gateway to our global open world that should be enjoyed and celebrated as great public space, a peoples place.

Unique Identity + Iconic design

Our aim has been to capture the unique potential of Riga airport and to reflect its character in the design to create an iconic architectural statement. We have taken the image of a new city as the main design focus, to give the terminal a clear and iconic form. Approaching the terminal by plane one first sees the dynamic roof, which works as a 5th facade. It resembles a small dense European city, with high quality modern design outlook. In the dark the roof glows and illuminates the space between volumes. Approaching the terminal from landside, the visitor is welcomed by the iconic skyline of airBaltic City. The Departure and Arrivals kerb is lifted so that visitor can access directly to concourse level.

The space is covered by 10 a meter high roof, which creates an elegant first emotion. The main volume of the building and gate lounge wings are kept low and neutral so that the perimeter has a fully glazed facade oh clear high-performance glass. Airside space (lobby / retail and food area) is given the most attention by making it memorable through spatial and functional features. The flock of different volumes gives the space original identity. Commercial Facilities have been mixed with extra functions and themes, which help to memorize the terminal interior space and give it an intimate scale.

Urban Concept

The airBaltic City seeks to create an area of many different spatial environments that are unified into one. The new terminal is a small complete city in itself, giving an almost urban feel with the multitude of spatial and functional amenities. It gives a new dynamic dimension to airBaltic corporate identity.

Design principles

The new terminal design proposal meets airBaltic’s strategy for creating an efficient hub at the Riga International Airport. The new terminal provides for an efficient flow of passengers through the building and adequate processing facilities for each type of airBaltic passenger passing through the airport. Our aim has been to provide quick, simple and intuitive passenger flows for airBaltic in order to support the minimum connection time requirements needed to maintain its hub operation. The new terminal concept provides also an efficient flow of baggage through the building and adequate processing facilities. Our design proposal provides an efficient flow of private, taxi and public transport vehicles on the landside and adequate road access, also kerb and car park facilities for the origin / destination peak hour passenger vehicle movements. All additional restrictions in the competition brief have been taken into utmost consideration. Terminal and a pron layout can easily expanded in phases over time.

Key Functional Objectives

Convenient, safe and technically advanced
Flexibility in operation
First class design standards for all passengers
Optimized operational opportunities
Quick to build, value for money
Sustainable
Flexibility for future growth

The Building Section

For low cost, fast track construction and in consideration of the soil conditions no basements have been planned. The section of the terminal is optimized to both minimum and required clearances. From the ground level with an airside road clearance of 4.2 meters we established the principal concourse level at 5 meters and arrival corridor at 8 meters. Below the concourse level, space accommodates baggage systems, storage and service roads. Our design proposal provides a solution to accommodate modern baggage system that is efficient and effective. The height of the building takes into consideration the 30 meters height limit above ground level. The height of the terminal building including piers does not prevent a clear line of sight of the taxiway and runway surfaces from the existing Air Traffic Control Towers. The extending volumes that project itself through roof will suite spaces required for low energy displacement systems and smoke reservoirs. The load baring structure of terminal is designed in steel and concrete- main construction feature is the 10m grid from slender steel columns.

Technical data

Ground floor:
Baggage - 15084
Non-Schengen bus departure - 3000
Non-Schengen bus arrival - 1000
Schengen bus departure - 2100

First floor:
Schengen departure gate - 4500
Non-Schengen departure gate + outbound immigr. 6948
Non-Schengen security and immigr. arrival 2439
Non-Schengen baggage reclaim + customs 1313
Schengen baggage reclaim + customs 1313
airBaltic City = departure lounge 11500
Boardingbass and security 660
Departure and arrivals hall 2827
Landside commercial facilities 900
Airside/Landside technical rooms 420
Airline Offices + technical rooms 670
CT screening for out of gauge baggage and baggage security screening 500
Check-in support 15
Check-in 85
Airline ticketing 30
Baggage service office 15

2nd floor:
Schengen arrival bridge 1450
Non-Schengen arrival bridge 1250
Office 1320
Landside commercial area 1320

Total gross area 60659
Building height: max 30m, piers 13m
Car parking: 1300 spaces in total, which consists of Short Stay (320) and Long Stay (980)

137: Põdrangu sovhoosi keskusehoone

2011-04-07T11:28:00.044+03:00

Summary: Main building of Põdrangu state farm, completed in 1978. Architect: Maara Metsal. The building is in most part derelict and in a terrible condition.

* * *

foto: jk

Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Vaade Sääse aleviku keskusele.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid. Fotosid härrastemajast aastal 1991 võib vaadata siin, olgugi et siin väidetakse, et hoone lammutati juba 1990.

foto: Jaan Vali - http://register.muinas.ee/content/photolibrary/regular/83713.jpg

Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

skänn: "eesti küla ehitab"

Kuue-seitsmekümnendate nn kunstide sünteesi laine on Eesti arhitektuurile andnud palju kauneid ehitistega otseselt seotud kunstiteoseid. Eeva Jänese poolabstraktsed sgrafiitod Põdrangus on selle trendi heaks näiteks.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto: jk

Fuajee.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

skänn: hall raamat

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Minu arust ongi saal oma sgrafiitodega ainuke tõesti tähelepanuväärne osa selle hoone juures. Väljast jätab see küll petliku mulje, tegelikult on saal lihtsas monoliitbetoonist konstruktsioonis katuslaega, sakilised on vaid välisseina otsad. Muus osas mõjub hoone modernistlikult lihtsalt, kohati ka ülepingutatult ja lauskoledalt. Ebasümpaatselt rohmakad on mulle nii sissepääsu trepistik, tagumist sissepääsu markeeriv ‘dekoor’ ning ülirobustne küljetrepp. Kõike seda silmas pidades jääb tunne, nagu oleks saali lehvik justkui kogemata toredasti välja kukkunud.

foto: jk

Peasissepääs.

foto: jk

Peasissepääsu kõrvaltrepp.

foto: jk

Peafassaadi karniisid.

foto: jk

Peasissepääs kenade ajalooliste prügikastidega.

foto: jk

Majatagune sissepääs. Küljel oli vist samasugune, kui mälu ei peta.

foto: jk

Õuepoolne fassaad haljasalaga, mida vist tegelikult kasutati parklana.

foto: jk

Põhja pool asuv küljetrepp.

foto: jk

Nagu eelnevatel fotodel näha, on hoone ehituslik kvaliteet päris kehv. Muu seas on hävimisohus lehviksaal, mille konstruktsiooni toetavad raudlatid on läbi krohvi roostetamas. Kusjuures rohked diagonaalsed ja horisontaalsed lisatuge pakkuvad latid kinnitati 'lehvikule' juba ehitamise ajal. Muidu oleksid vist saali seinad juba ammu kokku kukkunud.

foto: jk

Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp.

foto: jk

Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik, eriti silmas pidades asjaolu, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel asub suure saaliga Tamsalu kultuurimaja (kaardil kollane täpp; Põdrangu on punane). Arvestades asjaolusid pole mul eriti usku selle hoone säilimisse. Sama pessimistlik hinnang keskusehoone perspektiivile anti ka Eesti arhitektuuri XX sajandi pärandi kaardistamise programmis.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Muide, Liina Jänese koostatud eksperthinnang oli suureks abiks kõige eelneva kirjapanemisel.

Lõpetuseks paar lisafotot lubjatööstur Limbergi mõisa härrastemajast, pildistatud suvel 2009. Palju huvitavat lisalugemist Tamsalu piirkonna lubjatööstuse ajaloost leiab siinsest tekstist.

foto: jk

136: Neue Sachlichkeit ja 1920. aastate elamuehitusprogramm Saksamaal

2011-04-05T13:32:00.026+03:00

.
Summary: Article by Carl-Dag Lige about the so-called Neue Sachlichkeit and social housing in 1920's Germany, based on the examples of Dessau-Törten and housing estates in Frankfurt-am-Main.

Järgneva teksti on spetsiaalselt katkestuste linna blogi jaoks kirja pannud Carl-Dag Lige. Toome selle siin ära justkui mõttelise järjena varem avaldatud Mait Väljase artiklile Berliini 1920ndate asumitest, neile peaks nüüd kunagi tulevikus lisanduma tekst samal ajal Eestis toimunust. Carl-Dagi tekst keskendub kolmele 1920ndatel rajatud uusasumile toonases Weimari vabariigis, kõigepealt suuresti Walter Gropiuse kavandatud Dessau-Törtenile, seejärel Frankfurdi peaarhitekt Ernst May rajatud Bruchfeldstrasse piirkonnale ning Römerstadti linnajaole. Suur osa fotosid on Carl-Dagi enda looming, ülejäänu on korjatud netiavarustest.

* * *

"Mõiste ‘uusasjalikkus’ sai 1924. aastal õigupoolest tuletatud minu poolt. Aasta hiljem toimus Mannheimi näitus, mis kandis sama nimetust. Mõistet peaks tegelikult kasutatama tähistamaks sotsialistliku alatooniga uusrealismi, mis seostus tollal Saksamaal valitsenud üldise resignatsiooni ja künismimeelsusega, järgnedes liialdatud lootuste perioodile (mis leidis oma väljundi ekspressionismis). Künism ja resignatsioon on uusasjalikkuse halvad küljed; positiivne külg ilmneb entusiasmis vahetu reaalsuse suhtes, mis tuleneb soovist suhtuda asjadesse mateeriast lähtuvalt, täiesti objektiivselt ning hoidudes neile idealiseerivate piirete omistamisest. Taoline tervistav illusioonide purustamine ilmneb puhtaimal kujul arhitektuuris Saksamaal."

G. F. Hartlaub kirjas Alfred H. Barr Jr.-le (1929)

Kaotatud I maailmasõda, suured reparatsioonid, väärikusest ilma jäetud rahvas ja noor demokraatia on märksõnad, mis iseloomustavad 1920. aastate alguse Saksamaad. Suures sõjas nii oma materiaalsest kui intellektuaalsest kapitalist olulise osa kaotanud sakslased pidid üles ehitama uue riigi ning teistsuguse ühiskonna uute institutsioonide, väärtusstruktuuride ja toimemehhanismidega. Suur võlakoorem ja algeline riigiaparaat sundis nii institutsioone kui lihtinimesi tegutsema otstarbekalt ja kiiresti. Sõjapurustused olid tekitanud ulatusliku eluasemekriisi ning üks suuremaid sotsiaalprogramme, millega noor Weimari vabariik enne natside võimuletulekut (1933) tegelema jõudis hakata, oli lihtrahva vajaduste rahuldamiseks mõeldud sotsiaalehituskampaania.

Uusasjalikkus kunsti- ja arhitektuurivooluna

Nii saksa kunstis, kirjanduses, muusikas kui arhitektuuris domineerisid 1920. aastatel peamiselt kaks suunda: ekspressionism ja niinimetatud uusasjalikkus (ka ’uusobjektivism’; saksa keeles Neue Sachlichkeit). Kui esimene oli teatud mõttes jätk I maailmasõja eelsetele utopistlikele ja individualistlikku loominguvabadust ülistavatele tendentsidele, siis teine esindas maailmasõjahullusest kainestatud ning vähimatestki unelussoovidest vabastatud ühiskonna pürgimust asjalikkusele ning soovi tunnetada, et pärast suuri vapustusi seistakse taas kahe jalaga maa peal. See viimane tendents tõi halvematel juhtudel kaasa Hartlaubi poolt mainitud küünilisuse ja täieliku resignatsiooni.

Maalikunstis (vt Otto Dix, George Grosz, Christian Schad, Georg Schrimpf) väljendus see näiteks dekadentlike linnaelustseenide kujutamises, kus fin-de-siecle’i lõbujanu ja flirt surma ning ohtlike naistega asendus külma, kalgi ja tundetu olemismõttetuse – läbipõetud ängiga. Täisverelised ja dramaatilised tegelaskujud on uusasjalikel maalidel moondunud tühipaljasteks kestadeks. Kõik tundub mõttetu, pole lootust ega maailmavalu; on ainult viited olnule, sest tulevikku justkui ei eksisteerinuks enam. Ideaalide ja unistuste purunemisel nähti ühe võimaliku jätkamisviisina objektiivsust ja täielikku asjalikkust. Maalikunsti kujutusviis muutus selge joonega pinnaliseks, veristlikuks, püüdes tegelikkusega sidet säilitada seda kramplikult jäljendades.

Arhitektuuris seevastu väljendus objektiivsuse pürgimus eemaldumisena arhitektuurist kui loomingulisest ja vormiprobleemidega seotud meediumist. Hea arhitektuuri sünonüümiks sai ehituspraktika, mis järgis otstarbekuse, efektiivsuse ning intensiivsuse põhimõtteid. Ehituskunst muutus üha enam inseneride pärusmaaks. Kuigi näiteks Walter Gropius oli, eriti just I maailmasõja järgsetel aastatel, tugevalt mõjutatud ka ekspressionismiga seotud ideedest, sai alates 1923. aastast tema suurimaks huviks standardiseeritud ja mehaniseeritud ehituse arendamine ja ellu rakendamine. Pärast Gropiuse lahkumist 1928. aastal Bauhausi juhtima asunud Hannes Meyer oli aga veelgi uljam standardiseeritud arhitektuuri propageerija, kelle sõnul pidi arhitektuur täielikult loobuma loomingulistest pürgimustest, pühenduma ühiskondlike vajaduste (eluasemekriis) rahuldamisele ning alluma tootmis- ja ehitusprotsessist lähtuvatele nõuetele.

Sotsialismi-utoopia ning eluruumi standardiseerimine

Arhitektuuri standardiseerimise ja ehituse mehaniseerimisega tegeleti Saksamaa kõrval ka Hollandis, Šveitsis, Tšehhoslovakkias ning Nõukogude Liidus. Vastastikune ideedevahetus oli 1920. aastatel tihe ning nii loomingulised kui ideoloogilised arusaamad peegeldusid erinevate arhitektide loomingus. Noore Nõukogude Liidu uljas ja idealistlik kollektivismi-ideoloogia avaldas suurt mõju ka Lääne- ja Kesk-Euroopa arhitektidele. Kõige selgemalt formuleeris oma ideaal-sotsialismist kantud arhitektuurikäsitluse Šveitsis Baseli linnas 1924. aastal tegevust alustanud ABC rühmitus, mis koondus Nõukogude Liidust tulnud El Lissitzky, hollandlase Mart Stammi ning mitmete šveitsi arhitektide ümber, kelle hulgas ka eelpool mainitud Hannes Meyer. Gropiuski oli 1920. aastate keskel tugevate vasakpoolsete vaadetega ning ka Bauhausi kolimine Dessausse (1926) oli seotud parempoolsete ja rahvuslikult meelestatud jõudude survega seni Weimaris tegutsenud koolile, kus propageeriti sotsialistlikust idealismist kantud ühisväärtusi.

1929. aastal Frankfurtis toimunud teisel CIAM-i konverentsil keskenduti peamiselt just optimaalsete eluruumi-standardite temaatikale. Kohalik linnaarhitekt Ernst May esitas uuringutel ja arvutustel põhinevad ülevaated, milline on tavainimese kaasaegne (elu)ruumistandard. Üldlevinud terminiks sai existenz-minimum, mille abil püüti justkui määratleda lihtinimese minimaalse rahulolu ja õnnelikkuse määra. Nagu öeldud, tugines May oma programmis süstemaatilistele uuringutele eluruumide kasutamise osas. May initsiatiivil töötati näiteks välja erisugust sisseehitatud mööblit. Kuulsaks on saanud May meeskonda kuulunud Grete Schütte-Lihotzky poolt kavandatud nn frankfurdi köök, mis on kõigi moodsate väikeköökide prototüüp. May juhtimisel töötati välja ka niinimetatud May süsteem – eelvalmistatud betoonelementide kasutamine ehituses.

Arhitektuuri mõtestamine ja realiseerimine lähtudes pelgalt ehitusnormatiivsest, tehnitsistlikust ja majandusökonoomika kategooriatest ohverdas indiviidi eripärasuse ning maksis linnaplaneerijatele ja arhitektidele hiljem valusalt kätte. 1950.-1960. aastateks niinimetatud kast-arhitektuuriks transformeerunud modernistliku arhitektuuri standardiseeriv suund tugines küll 1920. aastatel välja käidud algideedele, kuid rakendas neid viisil, mis väljendas esteetilist ja arhitektuurikvaliteedilist allakäiku. Ent see on juba hoopis uus teema. Püsigem esialgu ajas, mil utoopiaid peeti realistlikeks ning neid osaliselt ka ellu rakendati.

Dessau-Törten, Bruchfeldstrasse ja Römerstadt

Kuidas saab vaese inimese kiiresti õnnelikuks muuta? Kui sellele küsimusele peaks vastama riigi- või munitsipaalvõimu esindajad, siis vähemalt 20. sajandi jooksul oleks nende vastuseks tihti olnud "korter". Või siis üldisemalt "uus eluase". Mõelge kas või hruštšovkade, Tallinna "mägede" või Savisaare sotsiaalmajade peale. Saksamaad võib pidada riigiks, kust nüüdisaegne sotsiaalarhitektuur alguse sai. Erinevate asjaolude kokkulangemisel – riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide algatatud ulatuslikud sotsiaalprogrammid, ehitustehnoloogia areng, modernistliku arhitektuuri levik, kohaliku valuuta tugevnemine –, sai mitmes Saksa linnas 1920. aastate teisel poolel teoks nii linnaehituslikust kui arhitektuuriajaloolisest aspektist põnevaid projekte. Järgnevalt tutvustan pildimaterjali abil kolme uusasjaliku arhitektuuri näidet.

Dessau-Törteni linnaosa (saksa keeli Siedlung) planeering ja valdav osa ehitistest (1926-1928) on Walter Gropiuse Bauhausi-aastate olulisemaid projekte kooli peahoone (1925-1926) kõrval.

Törteni linnaosa on planeeritud lindina kulgevate ridamajadena, mis jaotatud individuaalboksideks. Hoonete arhitektuurikeel on omane kõrgmodernismile: valged krohvitud seinad, lamekatus, mustade metallraamidega lintaknad. Majad on ehitatud osaliselt käsitsi, osaliselt aga eelvalmistatud räbubetoon-elementidest, mis on odavam ja ebakvaliteetsem tavalisest raudbetoonist. Uuenduslik oli ehituskraana kasutamine, mis ehitamise ajal liikus hilisema tänava kohal. Gropiuse katsetamiskirg ja uuendusmeelsus väljendus ka pisidetailides (nt akende sulgurmehhanismid). Iga korteri juurde kuulus hoovi küljel kitsas aiasiil, kus sai vaesel ajal juurvilja kasvatada ning mille võis hiljem õunapuuaiaks kujundada.

Kuna Dessau-Törtenis oli tegemist eksperimentaalehitusega, siis teadaolevalt ilmnes juba ehituse ajal tehnilisi probleeme ning maju hakati peagi ümber ehitama. Praeguseks on suur osa Törteni elamutest kaotanud oma algilme. Linnaosa silmatorkavaimaks ehitiseks on ühe- ja kahekorruseliste elamute kõrval lausa pilvelõhkujana mõjuv Gropiuse poolt projekteeritud viiekorruseline kauplusehoone (1928).

Linnaosa eksperimentaalarhitektuuri esindavad ka Hannes Meyeri korterelamu (1929-1930) ning Georg Muche ja Richard Paulick’i eksperimentaalne individuaalelamu, nn Terasmaja (1926-1927). Linnaosa võeti 1994. aastal muinsuskaitse alla ning vähemalt kaks Gropiuse poolt projekteeritud ridaelamuboksi on restaureeritud autentsel kujul.

Terasmaja:

Ernst May realiseeris oma võimeid peamiselt linnaplaneerijana. Frankfurdi peaarhitektina töötades (1925-1930) suutis ta lühikese ajaga teostada mitu ulatuslikku linnaelamu-ehitusprojekti, neist tuntumad on Bruchfeldstrasse piirkond ning Römerstadti linnaosa. Nagu eelpool mainitud, oli May uuendusliku ehitustehnoloogia ja ökonoomsuse toetaja. Tema arhitektuurikeelgi oli suhteliselt lähedane toonasele kõrgmodernismile (lamekatus, heledad krohvipinnad, lintaken, geomeetrilised üldmahud ja liigendus), ent Mayle olid (vähemalt Frankfurdi perioodi esimeses osas) sümpaatsed ka sümmeetriline üldkompositsioon ning väikesed, siseruudustikuga aknad, mis seostuvad pigem toonase traditsionalismi-suundumusega.

May eesmärk oli võimalikult odavalt ja ökonoomselt luua hügieenilist ja sõbralikku linnakeskkonda, kus inimeste elukohad paikneksid suhteliselt lähedal nende töökohtadele. Colin St John Wilson toob May hoonestusprojekte ja arhitektuurset keskkonda esile kui humaanse ja kogukonnakeskse planeerimise näiteid ning vastandab seda Le Corbusier’ samaaegsele Pessac’i arendusele, mis võrreldes Frankfurdi projektidega täielikult läbi kukkus. (Viide: Wilson, Colin St John. The Other Tradition of Modern Architecture: The Uncompleted Project. Black Dog Publishing. London: 2007. Lk 89–90) Wilsoni arvates suutis May vaatamata piiratud eelarvele luua sotsiaalselt sidusat arhitektuuri, mis arvestas mitte ainult funktsionaalseid ja tehnoloogilisi nõudeid, vaid toimis "elanike poolt ihaldatud eluviiside kehastusena". Wilsoni sõnul ei kujunenud Frankfurdi arendused tüüpilisteks magalarajoonideks, sest elamute vahele sobitati oskuslikult poode, kirikuid, spordihooneid, koole ja teisi avalikke funktsioone täitvaid hooneid. (Viide: samas, kus eelmine) Multifunktsionaalsusega kaasnev tihedus aitas uutel linnaosadel nii sotsiaalse kui arhitektuurse keskkonnana kiiresti toimima hakata.

Koos C. H. Rudloffiga projekteeritud Bruchfeldstrasse kompleks, nn sik-sak maja, oli May esimene töö Frankfurdi linnaarhitektina. Perimetraalselt ümber kvartali kulgev hoonestus moodustab elamugrupi keskele suure, elanike ühistegevuseks mõeldud siseõue, kuhu istutati puid, tehti lillepeenraid ning laste mänguväljak. Kompleksi üheks osaks on lasteaed, mis tegutseb tänaseni. Pärast sik-sak maja valmimist ehitati selle kõrvale ja lähedusse hulgaliselt May kavandatud korterelamuid.

Ühishoov:

Ristmikul:

Viiekorruseline tänavanurgal:

Väiketänava ääres:

Frankfurdi Römerstadti linnaosa (samuti koos C. H. Rudloffiga), kavandas May aastatel 1926-1928. See on sik-sak maja piirkonnaga võrreldes märgatavalt suurem arendusprojekt. Endise roomlaste asula kohale ehitatud linnaosa paikneb suures osas Nidda oru nõlval nii, et enamik korteritest saab lõunapoolset päikesevalgust. Piirkonna keskne ja kõige silmatorkavam hoone on kaarduv viiekorruseline heleda krohviga korterelamu, kus May on teadlikult jäljendanud nn laevaesteetikat (illuminaatoraknad, metall-reelingud jm). Väga delikaatse mulje jätab hoone õhuke raudbetoonist varikatus (vrd Arne Jacobseni bensiinijaamaga).

Römerstadti suuremate tänavate ääres paiknevad kõrgemad elamud, sisekvartalites aga kahe- ja kolmekorruselised korter- ja ridaelamud. Kahekorruselised ridaelamud seejuures meenutavad nii oma välisilmelt kui siseplaneeringult Gropiuse Dessau-Törteni maju, kuid kahjuks ei oska ma öelda kas nende vahel otsest sidet on, kuid kavandati nad sisuliselt samaaegselt. Igal Römerstadti korteril ja ridaelamuboksil oli oma aiakrunt, mis paiknes ridamajade puhul vahetult hooviküljel. Kortermajade elanike jaoks mõeldud aialapikesed paiknesid aga veidi eemal. Imeline on vaadata 80-aastaseid õunapuid, mis hästi hooldatuna kannavad vilja veel praegugi.

Suure tänava äärne elamu:

Sisekvartalis:

Eesaed sisekvartalis:

Avalik hädaabitelefon:

Sisekvartal:

Vahetult Römerstadti hoonestuskompleksi kõrval, Nidda orus, paikneb suur avalik park. Linnaosal on hea ühendus kesklinnaga. Kogu sellest keskkonnast õhkub kõige paremas mõttes sotsiaaldemokraatlikku idealismi ja pürgimust võrdõigusliku heaoluühiskonna suunas. Römerstadti linnaosa kuulub DOCOMOMO nimekirja. Üks ridaelamuboksidest on restaureeritud algupärasel kujul ja seal asub väike muuseum, mille efektseimaks osaks on rekonstrueeritud frankfurdi köök.

Restaureerimisel olev boks:

1920ndate raudbetoon laguneb:

Originaalsinine:

...

Kirjandust:

William J. R Curtis. Modern Architecture Since 1900. Phaidon. London: esmatrükk 1982. – 11. peatükk Walter Gropiusest ja 14. peatükk modernistlikust linnaehitusest kahe maailmasõja vahel.

Kenneth Frampton. Modern Architecture: A Critical History. Thames & Hudson. London: 1980. – 14. peatükk on Bauhausist, kus pikemalt juttu Walter Gropiuse tegevusest. 15. on aga hea ülevaatlik artikkel uusasjalikkusest – selle ideelisest taustast ja kujunemisest.

John Willett. The New Subjectivity. Thames & Hudson, London: 1980. – Pole ise raamatut näinud, aga tundub asjalik. Seal on muu hulgas kirjeldatud Ernst May tegevust Franfurdis ning tutvustatakse Römerstadi hoonetesse integreeritud tehnoloogilisi uuendusi.

135: Veel Riia saatkonnast + arhitektuuriekspordist

2011-03-29T01:38:00.016+03:00

Summary: The Estonian Ministry of Foreign Affairs has organized competitions for a new embassy building in Riga twice. First in 1938 and another in 2008. Neither project has been realized. Below is a little interview with one of the authors of the 2008 competition winning entry.

-

Eesti riik on oma kummagi iseseisvusperioodi esimese 20 aasta jooksul korraldanud arhitektuurikonkursi Riia saatkonnahoonele. Neist esimene toimus aastal 1938, toona jäi aga Erich Jacoby ja Hermann Bergi võiduprojekt realiseerimata. Toimunust saab pikemalt lugeda siin. Panin üles ka konkursijärgselt Tehnika Ajakirjas ilmunud arhitekt Konstantin Bölau kirjutatud artikli - siin + siin. Muide, veidi varem, aastal 1933, oli Bölau projekti järgi Helsinkis valminud Eesti esimene päris oma saatkonnahoone. Riia oli niisiis mõeldud järgmise sammuna pärast esimest kogemustehankimist.

Riia saatkonna võiduprojekti perspektiivvaade aastast 1938:

Järgmine üritus ehitada lõunanaabrite pealinna oma saatkonnahoone võeti ette tervelt 70 aastat hiljem, selleks ajaks oli riik valmis saanud uue esindusega Vilniuses, nii et mõnes mõttes oli hea 'soojendus' jällegi tehtud.

Lembit-Kaur Stööri, Ülo-Tarmo Stööri ja Heidi Urbi väljamõeldud Riia saatkonna võidutööst saab ülevaate siin.

Pildil on sinisega märgitud saatkonna asukoht viimatise konkursi seisuga, rohelisega 1938. aastal hoonestada plaanitud krunt ning punasega praegune saatkond aadressiga Skolas iela 13.

Esitasin paar enam ja vähem sisukat küsimust Riia saatkonna võidutöö ühele autorile, arhitekt Kaur Stöörile.

JK: Saatkonnahoone võiduprojekti seletuskirjast võib järeldada, et Riias kehtib väljakujunenud ehitusjoone järgimise reegel, teie lahendus on sel juhul sisuliselt kindla reegli loominguline tõlgendus. Kuidas selle ehitusjoonega ikkagi lood on?

KS: Huvitav küsimus, ma arvan, et antud juhul on asi tõlgendamises. Kuna maa oli elamumaa/ärimaa suhtes 80/20 ja seda oli vaja muuta, siis planeeringust pääsesime, kuid käisime läbi eskiisi kooskõlastuse kadalipu. Lisaks toimus ka projekti avalikustamise protsess, mis oli analoogne planeeringu avalikustamisele. Ehitusjoone teema ei kerkinud selle aja jooksul kordagi esile.

JK: Antud juhul tasus risk ära. Millises töö staadiumis tekkis veendumus, et reegli rikkumine on parim lahendus? Kas see jäi pärast töö esitamist kripeldama?

KS: Seda veendumust ei tekkinudki. Meie jaoks oli üks küsimus õhus: Kui hoone on tihedalt vastu tänavat, siis inimesed libisevad mööda. Kuidas aga muuta hoone esine ja sissepääs eriliseks? Veidi nuputades tekkis idee tõmmata maja tänava pinnas sujuvalt tagasi: inimesed saavad aru, et ruumiliselt midagi muutub, omas rütmis mööduvad inimesed justkui ärkavad, sest ruum muutub ja üllatab - loodetavasti positiivselt. See jääb inimesele meelde!!! See oligi laias laastus meie mõte.

Hea näide on omast käest: käisin Tokyos ja jalutasin mööda seda kuulsat ostutänavat, eesmärk oli vaadata SANAA Diori maja, samas edasi oli MVRDV hoone, mida olin projektina näinud ja ma ei pannud seda maja lihtsalt tähele, suht agressiivses ühtses müüris kõndisin tast lihtsalt mööda.

JK: Teie pakutud esifassaadi lahendus meenutab kangesti Mehhiko saatkonnahoonet Berliinis - on see juhus? (Siinkohal pean siiski tõdema, et sarnane lahendus on sünnitanud kaks täiesti erinevat kvaliteeti: Riia puhul kasutatav linnaruum, tänava laiendus, Berliini puhul aga trepistiku ja tõstetud sissepääsu kaudu paraadsuse või esinduslikkuse taotlus seal, kus seda muidu oleks keeruline teostada...)

KS: Olen seda hoonet isegi kohapeal näinud. Igasugune paralleel on vist tõesti juhuslik, sest niipalju kui mäletan, ei tulnud see maja protsessi käigus küll mõttesse. Seal on löövus tõesti monumentaalsuses.

JK: Kujutan ette, et ühe saatkonnahoone ruumiprogrammi paikapanemine pole üldsegi lihtne ülesanne. Tegemist on äärmiselt spetsiifilise tüpoloogiaga, kus põimuvad avalikud ja esindusruumid, pinnad büroodele ja ajaveetmiseks, selle tipuks veel rida kortereid, nii tavapärasemaid kui luksuslikke. Kas ja kui palju tegite omaalgatuslikku eeltööd, kas uurisite enne tööle asumist ka muu maailma saatkonnahoonetete spetsiifikat?

KS: Lihtne oli teha, kuna eelnevalt sai tehtud Pekingi saatkonda, mis mul enda arust väga hästi õnnestus, kuigi kahjuks midagi ei saanud. Tomiste korra kommenteeris, et oli väga bro töö. Pekingi saatkonda tehes tegelesin saatkondade teemaga ja kuna ruumiprogramm oli pea sama, siis teema ja käsi oli eelnevalt soe. Loomulikult, kohad olid totaalselt erinevad ja seetõttu ka majad, aga teatud seosed ja loogikad kehtisid mõlemal juhul. Muu maailma saatkondi sai veidi vaadatud, aga mitte nüüd ülemäära palju. Mulle tundub, et isegi kui on sama tüpoloogia, siis see avaldub nii erinevates vormides, mida määrab juba nt suurus, riigi tähtsus (arvan, et USA saatkonnad on täiesti eraldi teema ; )) Peamine on aga ikkagi usaldada enda loovust ja analüüsivõimet.

JK: Pekingi saatkonna tegid üksi, Riia puhul oli vend pundis, lisaks Heidi n-ö konsultandi rollis. Kuidas töö jaotasite? Kas sina kui nüüd juba 'kogenud' saatkonnakavandaja olid ka mingis mõttes töödejuhataja? Missugust nõu Heidi andis?

KS: Projekte tehes on pidev vajadus kontrollida, testida oma mõtteid ja ideid. Heidi on minu peamine kriitik. Kui mul on vaja nõu, kriitilist vaatenurka või värsket pilku, siis pöördun ikka ja jälle tema poole. Tarmo tegi Pekingi saatkonda KOKO-s, seega oli teema talle vägagi tuttav. Vennaga meil ülemäära jäika tööjaotust ei olnud, selleks hetkeks kui tegema hakkasime, oli konkursi tähtajani jäänud kõigest nädal. Idee küpses kiirelt ning sealt edasi oli puhas vormistamine, töö detailidega. Loomulikult oli lihtsam, kuna meil oli juba üks saatkond seljataga, aga teisalt olid need väga erinevad ülesanded. Heidi osales aruteludes ning tegi maketi.

JK: Kummagi saatkonna konkurss juhtus toimuma suht ebasobilikul ajal vahetult enne kriisi, nii et lähimas tulevikus pole nende ehitusse minekut vist loota. Mis staadiumisse te projektiga käesolevaks hetkeks jõudnud olete? Kas veel püsib lootus, et maja ükskord ikkagi valmis saab?

KS: Kuna antud krundi maa sihtotstarve oli 80/20 elamumaa/ärimaa, aga saatkond on suures osas nagu büroohoone, kus on ka veidi elamist, tuli hakata muutma maa sihtotstarvet, mis eeldas eskiisi täielikku kooskõlastamist ning avalikustamist. See kõik võttis meeletult aega, sest tegemist väga bürokraatliku protsessiga. Kohtasime ka kerget kohalike elanike vastuseisu, kuid üldiselt läks protsess korda. Linn väljastas lõpuks projetkteerimistingimused, kuid sellele läks pea aasta ja siis oli juba selge, et riigil raha ei ole. Lootus, et hoone ka ehitatud saab on ikka alles, see ei kao kuhugi : ))

JK: Kui oluliseks pead välismaal tegutsedes nn genius loci tabamist? (Riia puhul kiideti ju projekti kontekstitundlikkust...) Kas sinu jaoks on see midagi täiesti abstraktset ja tunnetuslikku või pigem käega katsutavat ja silmaga hoomatavat? Kas arvad, et 'kohavaimu' tabamiseks peab olema ise krunti vaatamas-tunnetamas käinud, või piisab tavaliselt konkursipakettides sisalduvatest fotoülevaadetest?

KS: Konteksti tabamine, sellega arvestamine on minu arust ülioluline igal pool. Ka võimalus, et eiratakse konteksti peaks järelduma koha analüüsist. Tundlikkus märksõnana laiemalt on minu arust viide arhitektuurile, milles on sügavust ja mõttetihedust. Tundlik arhitektuur ei eira probleeme, ei ohverda liigselt suure idee nimel! Krunti ei saa alati vaatama minna, see kas on liiga kaugel, liiga kulukas jne. Riias käisime kohal, väga meeleolukas nädalavahetus oli. Vilniuse Moodsa Kunsti Keskuse puhul me kohapeal ei käinud. Kui puudub võimalus, tuleb otsida võimalikult palju infot ja tihti on ka võistlustingimused sisukad, siis saab hea pildi toimuvast. Lisaks olemas Google ... ; ))

JK: Kas Peking ja Riia olid sul / teil esimesed välismaised konkursid?

KS: Ma olin kunagi varem kooliajal teinud koos Mihkel Tüüriga üliõpilastele mõeldud teatrihoone võistlust Prahasse.

JK: Kuidas valite väliskonkursse, kus osaleda? Mis kriteeriumite järgi otsustate?

KS: Püstitatud teemade järgi, et oleks maksimaalselt huvitav ja intrigeeriv.

JK: Hiljaaegu tegite veel kaks väliskonkurssi. Kuigi lõppkokkuvõtet on veel vara teha, võib praegu öelda, et seni on päris hästi läinud: võit saatkonna konkursil, lisaks finaalikoht Vilniuses. Peale nende veel Riia terminalihoone, kus küll kõvade tegijate kõrval auhinnalist kohta ei tulnud. Kas saatkonna konkursi võit andis mingis mõttes julgust juurde? Sest olgem ausad, suuri rahvusvahelisi konkursse teha on ikkagi suhteliselt riskantne, eriti veel ÖÖ-ÖÖ sugusel Eesti väikebürool...

KS: Välisvõistluste tegemine on puhas töörõõm, mis ei too midagi sisse. Arvestades konkurentsi, siis mingit liigset enesekindlust me siin ei tunne. Loomulikult on alati väike lootus hinges, et tuleb ka mõni auhinnaline koht või suisa võit, kuid see ei ole osavõtmise eeldus, pigem tekib see pärast töö valmimist. Tegemist on protsessiga, mis pakub võimalust teha hooneid, mida igapäev ei tee. Me ei projekteeri igapäevaselt kunstimuuseume või lennujaamu, võimalust sellist tööd teha suure tõenäosusega tuleval kümnendil ei teki, seega jääb üle võimalus teha võistlusi. Viimased võistlused oleme teinud koos Kallega (Komissarov Arhitektuur OÜ) ja see koostöö on olnud puhas rõõm. Juba see on hea põhjus tegutsemiseks, loominguline koostöö on väga inspireeriv tegevus. Kokkuvõtvalt on välisvõistlus suur väljakutse, mis hoiab motivatsiooni kõrgel, murrab rutiini ja hoiab meele ärksana.

Siinkohal märgiks ära ühe väga häiriva teema. Ühelgi rahvusvahelisel võistlusel ei ole meil olnud kvalifitseerumisega probleeme. Osavõtu tingimused on lihtsad ja loogilised. Kahjuks mitmetel Eestis läbiviidud võistlustel me osaleda ei saa, kuna ei vasta tingimustele - me lihtsalt ei kvalifitseeruks. Viimatisena võib nimetada Tartu Lutsu raamatukogu võistlust. Asetades selle fakti konteksti, kus väga palju räägitakse eesti arhitektuuri arendamisest, ekspordivõimalustest. Kui laiemalt on olulised teemad nagu loomemajandus ja noorte ettevõtlikkuse toetamine, siis esimene asi, mis tuleks korda teha, on vähendada bürokraatlikke takistusi, mis hetkel vähemalt arhitektuurivõistluste näitel on käest ära.

Eraldi teema on veel riigihankeseadus, mis oma vähempakkumise loogikaga soodustab ainult töö solkimist ja normaalsel arhitektuuribürool ei ole võimalik hangetel (va võistlus, mis on ka tegelt riigihange) lihtsalt konkureerida. Kõige halvem on see, et ma ei saa aru võistlustel esitatavate kvalifitseerumistingimuste mõttest. Teine probleem on see, et igal võistlusel on tingimused isemoodi, ei ole selget lihtsat süsteemi. Mida kardetakse? 1990ndatel said üliõpilased ilma mingi probleemita võistlustel osaleda. Toonastest võidutöödest on paljud majad valmis ehitatud, alus on pandud tervele põlvkonnale andekatele noortele arhitektidele. Hea näide on võrrelda Hannoveri ja Shanghai EXPO paviljonide võistlusi. Hannoveri paviljoni võistluse võitsid üliõpilased Kotov ja Kõresaar, tulemuseks oli tolle EXPO üks silmapaistvamaid paviljone, hiljutise võistluse tingimused olid aga nii bürokraatlikud ja eks seda oli ka tulemusest näha. Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus nt mina, kes ma olen 10 aastat projekteerinud ja ehitanud, ei saa oma firmat luues võistlustest osa võtta, sest puudub vajalik käive, peaprojekteerimise kogemus jne. Samas olen erialaliidu liige ning ARH V. Kas see ei ole piisav garantii? Lisaks on võistlustel professionaalidest koosnev žürii, nemad peaks ju aru saama, keda nad valivad. Igatahes süsteem on täis jama.

Kuigi hetkel on meil kodukamaral tegemist, teeme välismaiseid konkursse kindlasti veel. Rauda tuleb ikka taguda kuni see kuum on.

-

Suured tänud Kaurile!

134: pelikan haapsalu rannal

2011-03-22T19:05:00.011+02:00

summary: a small water pumping station on the shores of small-town haapsalu, built in 1987 and designed by one of the better architects in soviet estonia, henno sepmann.

-

haapsalu rannas asub üks veider väikevorm. kangesti pelikani meenutav majakene on 1987 valminud veepumpla, projekti autoriks üks nõukaaja kõvemaid arhitekte henno sepmann (1925-1985).

foto: jk

ma küll pole kursis veepumpla sisuga (oleks tore näha lõiget), kuid eeldan, et selline vorm tuleneb siiski pragmaatilistest kaalutlustest. samas miks mitte fantaseerida muidu elegantselt väärika arhitektuuriloomega hiilanud sepmanni nüüd, postmodernismi hilisperioodil veidi õlaga kaasa aitamas, et muidu nii tähelepandamatu tarbeobjekt väheke skulptuursemat mõõtu saaks.

foto: jk

olgu kuidas on, mul igatahes tekib selle väikese 'linnumajakese' puhul tahes-tahtmata õhkõrn paralleel venturi kuulsa joonistusega part-majast... aga kes teab, võib-olla näen siin pelikani pelgalt mina ja sepmann oleks mulle sellise mõtteavalduse eest hoopis vastu pead andnud.

foto: jk

sepmann ise seda ehitist paraku valminuna ei näinudki. ta suri 1985 - 2 aastat enne veepumpla valmimist - moskvas ametireisil viibides...

foto: jk

133: arendusprojektide rindelt

2011-03-14T19:12:00.044+02:00

summary: a more or less random set of projects planned and under construction in tallinn downtown area. see part i here.

-

tea kas majanduskriis nüüdseks läbi saanud või veel mitte, igatahes kinnisvaraturg on võrreldes hiljutiste aegadega päris aktiivseks muutunud. toon sarnaselt ühe varasema postitusega ära mõningaid arendusprojekte tallinna kesklinna piires, põhjenduseks lihtsalt soov nende kallal veidi iniseda või siis kiitust avaldada. ei hakkagi pikemat sissejuhatust tegema, asume kohe projektide kallale.

*

terase 16 kadriorus. projekti autoriteks janno põldme ja dmitri pisarenko. 13 korteriga elamus on 8 kahetoalist, 4 kolmetoalist ning 1 viietoaline. detailplaneeringuga piiritletud mahu ja kujuga hoone fassaadikäsitlus ja -viimistlus on autorite väitel kavandatud "pigem ümbritseva miljööalaga arvestades". tähendab: õhekrohv, keraamiline fassaaditellis, puitribistik, läbipaistmatu taustvärvitud klaas. seda silmas pidades tundub mulle, et autorid on inspiratsiooni ammutanud eelkõige kõrvalasuvalt majalt aadressiga terase 11. tulemuseks küll midagi veelgi mannetumat.

http://www.terase16.com/est/gallery/

huvitav on siinjuures asjaolu, et minu arust suutsid arhitektid isegi nõukaajal tabada kadrioru vaimu paremini kui seda tihtilugu tänapäeval suudetakse (muidugi on mõlemalt poolt nii- või teistpidi säravaid erandeid). kusjuures mitmeid häid näiteid nõukaaegsetest majadest kadriorus võib leida just siit, metallide järgi nimetatud tänavatelt.

antud projekt maanduks aga valmimise korral mu isiklikus "kadrioru halbade uusmajade top 5-s". (okei, neid räigelt halbu on siin tegelt ikka päris palju rohkem kui ainult 5... aga las see praegu jääda.)

http://www.terase16.com/est/gallery/

mis mind selle maja juures õieti häirib? kui välja jätta detailplaneeringuga paika pandud maht ja kuju, siis... põhimõtteliselt kõik ülejäänu häiribki. ta mõjub nii neetult närviliselt, nagu oleks autorid tahtnud ühes projektis kasutada kõiki erinevaid pähe karanud lahendusi. päris tõsiselt häirib mind näiteks fassaadi materjalivalik: eelkõige muidugi keraamiline fassaaditellis (mida kuradit, tõesti?!), seejärel taustvärvitud klaas, eriti veel leidnuna nii ulatuslikku kasutuspinda. siinkohal mainin, et firmas ruum ja maastik koostatud detailplaneeringus nõuti "lähiala miljööst lähtuvalt hoone välisviimistlusmaterjalidena heledat krohvi, klaasi ja puitu." (fakti poolest on maja viimistluses kasutatud ka puitu, kuid seda nii marginaalselt, et ei saa arugi...)

justkui püüdes tasakaalustada maja vertikaalsust rõhutavat akende ja viimistluse jaotust, on kõik päris- ja prantsuse rõdud mõttetult ühtseks lindiks ühendatud. need on nagu pingul kummid mingisuguse plahvatada tahtva järaka ümber.

http://www.terase16.com/est/gallery/

sõnaga, see maja on üks paras pläust, mille üritus ümberkaudse miljööalaga 'pigem' arvestada on totaalselt feilinud.

http://www.terase16.com/est/gallery/

aga vaatame sisse ka.

parkimine on lahendatud keldri- ja esimesel korrusel, kuigi siin on minu arusaamist mööda väike vasturääkivus: selkus nimelt mainitakse autolifti, mida küll plaanidelt pole välja lugeda, renderid aga ei viita garaažiuksele...

http://www.terase16.com/est/plans/

esimene korrus. paras naljakoht on siin 47-ruudune jalgrattahoidlaks ristitud ruum. tahaks tõesti näha, kui mitut jalgratast ses eksklusiivseks nimetatud maja jalgrattahoidlas hoiustama hakatakse.

http://www.terase16.com/est/plans/

selku järgi on "korterite siseplaneeringul arvestatud magamistsooni eraldatust köögist ja elutoast." kõlab hästi, olgugi et pooltel korteritel on magamistuba siiski otse elutoa kõrval. veel: "olulist rõhku on pandud pärast korterisse sisenemist avanevale vaatele." põhimõtteliselt pole see ju mööda - aint et näiteks põhjapoolseimas korteris on see 'pärast' ikka jupp aega pärast seda, kui oled esikus jalanõudest ja üleriietest vabanedes vannitoa ja garderoobi ustega tõtt vahtinud. ka lõunapoolseima korteri sisenemist silmas pidades kõlab see selku lausejupp suht sisutühjana. (tõele au, keegi pole öelnud, millal täpselt 'pärast' need vaated avanevad...)

http://www.terase16.com/est/plans/

üks jaburamaid kohti maja juures on 6. korruse lukskorter oma 4 (!) katuseterrassiga, millest põhjapoolne tervelt 30 ruutu suur (või pikk)... korterisse pääseb nii lifti kui trepi kaudu, kuigi vaevalt siinsed asukad treppi kasutaksid. lisaks tekivad lõunapoolsete terrasside vahele päris veidrad erikujulised nišid, mille otstarvet ma suurt ette ei kujuta. kõige tipuks nentis üks sõltumatu arhitektuuriuurijate selts, et feng shui seisukohast on see korter paras katastroof (:

http://www.terase16.com/est/plans/

hetkel on projekti juures ainuke hea aspekt see, et arendus on veel müügis. majale on küll ehitusluba antud, kuid kuni eksisteerib õhkõrn võimalus, et ostja tellib mõnelt paremalt arhitektilt uue projekti, hoian veel pöidlaid pihus... kehtiva detailplaneeringuga on siin küll palju ette kirjutatud, kuid jumala eest, hea arhitektuur kadriorus pole ju palju tahta, ja seda on ka konkreetse detailplaneeringu raames täiesti võimalik saavutada.

krunt 28. aprillil 2011.

foto: jk

uus-tatari 21 veerenni piirkonnas. projekti autoriks andres põime. autorile omaselt küllaltki viisaka ilmega lakooniline hoone on kerkimas endisse eeslinna, mis elab praegu läbi suurt linnastumist - siinne on üks rohketest suurtest elumajadest, mis sinna lähimal ajal tehtud, hetkel ehitamisel või planeerimisel.

5-korruselisesse hoonesse tuleb 21 korterit. parkimine on lahendatud esimesel ja keldrikorrusel. et maht kõrvaloleva hoonestuse suhtes liialt mastaapselt ei mõjuks, on viimane korrus tagasiastega, luues ülemistele tänavapoolsetele korteritele suured lääneterrassid.

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

antud juhul näib tegemist olevat hea näitega sellest, kuidas kellegi teise poolt tehtud detailplaneering paneb reeglid liiga jäigalt paika, pärssides hiljem maja projekteeriva arhitekti loomevabadust. vähemalt mulle tundub nii - maja on igatahes planeeringu otsene peegeldus, ilma et seda oleks kuidagi teisiti tõlgendada üritatud. (tegelt on detailplaneeringute ja nende järgi projekteeritavate majade teema mulle üha enam huvi pakkumas, kuigi hetkel veel pole ma kogu reeglistikuga päris hästi kursis...)

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

olgugi et tegemist on äärmiselt vaikse tänavalõiguga, jääb ikkagi veidi kahtlaseks otsuseks paigutada esimesele korrusele vastu tänavat kummagi esimese korruse korteri magamistoad, eriti kuna esimene korrus nii madalal asub... ehk oleks siiski mingi parem lahendus leidunud?

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

tüüpkorrusel on 5 korterit. mulle meeldib enim (küll rõduta) korter nr 14 - privaatne ja avalik tsoon on siin päris sümpaatselt jaotatud. (esimese korruse korter nr 1 on põhimõtteliselt sama, kuid väiksema esikuga ning sauna asemel suurema garderoobiga magamistoas.)

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

mul tekib küsimus nii esi- kui tagafassaadi keskteljele tehtud sisselõigete kohta. ühelt poolt jätnuks nende tasandamine mulje ehk liialt monotoonse fassaadiga hoonest, kuid teisalt andnuks nende tasandamise arvelt teha tänavapoolsetele korteritele elutuppa lisaruumi või teha lausa üks hästi väike rõdu (just neil kortereil rõdu puudubki); maja taga oleks samuti olnud võimalik magamistoale avara rõdu anda (neil kortereil on küll elutoal juba suur rõdu olemas). see pole aga kivi arhitekt põime kapsaaeda, kõige muu kõrval olid sisselõiked joonistatud juba detailplaneeringusse.

viimase korruse kahele korterile pakutakse hiiglaslikke lääneterrasse, teised kaks lepivad itta suunatud rõdudega. silma torkab veider lugu korteris nr 20, kus üks magamistubadest on paigutatud köögi kõrvale ning tualettruumist miljoni miili kaugusele.

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

üks asi on veel, mis mus mõistmatust tekitab. nimelt aknad küljefassaadidel - väljast näeb see ju kena välja, kuid siseruumide seisukohalt asuvad need suht jaburates kohtades, avanedes kord garderoobi, kord sauna ning kord täiesti mõttetult koridori, selle asemel et avaneda veidi enam valgust soovivatesse ruumidesse... kui keegi need minu silmis ebakohad loogiliselt ära põhjendab, saab auhinna.

igatahes. maja ehitus käib täies hoos, siin plats seisuga 17 märts 2011.

foto: jk

eelmisest üle tee asub tühi krunt aadressiga uus-tatari 12, millele peaks millalgi hakkama kerkima selline maja.

http://www.reetvalkarhbyroo.ee/frames/Korter/kortermajauustataritn12tallinnas.html

projekti autoriks on reet valk. majja on kavandatud 28 korterit, parkimine lahendatud keldrikorrusel. see saab olema osa suuremast hoonemassiivist, mille üks pool - muru & pere kavandatud ravi 6 - valmis juba aastal 2009. reet valgu maja fassaadikäsitlus on samamoodi lakooniline ning mõneti isegi range, millegipärast tundub ka et (vist sissepääsu lahenduse tõttu?) veidi vanamoeline. kui kedagi peaks huvitama, siis kruntide detailplaneering on nähtav siin. põnev on selle juures asjaolu, et kui valgu maja peaks ükskord valmima, kaob muru & pere lõunasse vaatavatelt rõdudega hoovikorteritelt päikesevalgus. loodan, et praegused elanikud olid detailplaneeringuga kursis ja ei ostnud põrsast kotis.

http://www.reetvalkarhbyroo.ee/frames/Korter/kortermajauustataritn12tallinnas1.html

hoone sai ehitusloa juba aastal 2007. märtsis 2010 avaldati ehitamise alustamise teatis, kuigi tegelikkust see ei peegeldanud ning maja pole siiani ehitama hakatud. foto märtsist 2011.

foto: jk

nüüd aga paremate palade juurde.

pelgulinna / kassisaba piirkonda aadressil rohu 1 / tehnika 22 on kavandatud päris omapärane korterelamu. maja on projekteeritud arhitektuuribüroos studio paralleel, autoriks jaak huimerind koostöös andres lemberi ja indrek laosega. maja ehitusluba pärineb juba 2009 algusest, kuid hetkel ei oska veel öelda, millal asi tõesti ehitamisse võiks minna. arendaja lubas oma kodukal korterihinnad avaldada käesoleval kevadel, nüüd on nad kevade hoopis suveks muutnud. loodame, et asi siiski seisma ei jää ning maja ükskord püsti saab.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

siinses kontekstis väärib mainimist, et antud juhul on detailplaneeringu autoriks huimerind ise, mistõttu ei teki maja ja planeeringu vahel mingit ebamäärast hõõrumist, nagu võib täheldada eelpool toodud näidete seas, kus planeeringu ja selle järgi kavandatud maja autorid on erinevad...

valmides saab see kindlasti üheks pilkupüüdvamaks uushooneks siinsel miljööalal. võib kindel olla, et selline veidi pretensioonikas ning mingis mõttes kurjakuulutav vorm võib mõningates kohalikes protektsionistides pahameelt tekitada, kuid minu hinnangul on selline julge lähenemine miljööaladel igati tervitatav.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

majja tuleb 14 korterit, neist 7 kahe- ning 7 kolmetoalised. korteriplaanide puhul pole mul midagi erilist ette heita, välja arvatud ikka see minu vana probleem liiga sügavale esikusse avaneva (korteri ainsa) wc-vannitoa ukse osas... (ehk et must tsoon ja puhas tsoon astuvad konflikti!)

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

teisel korrusel on koha leidnud üks päris naljakas ruum - vt korter nr 4. köögi kõrval on siin väike kahelt küljelt akendega söögituba, mis asub konsooli all ning valvab maja sissepääsu.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

hetkel on krunt tühi. foto 2011 aprillist.

foto: jk

nüüd aga parim asi, nimelt üks eskiisprojekt toompuiesteele, autoriteks taas jaak huimerind koos andres lemberiga. huimerind räägib, et selle projekti tuleviku suhtes ei tohiks eriti lootusrikas olla, sest arendaja on talt siia iga 5 aasta tagant midagi tellinud ning seni pole neist ühegagi asi edasi arenenud... siinne on nüüd viimane variant aastast 2010. see oleks minu arust üks kaunimaid uushooneid tallinnas (olgugi et meenutab liialt seda maja). nii ülimeeldival kombel mängiks selline valge maja kokku allmanni suurepärase l'ermitage'iga.

http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/1235/

praeguseks kõik, peagi jälle.

132: suvemaja lohusalus

2011-03-01T01:50:00.035+02:00

summary: a plywood-clad (and partly furnished) summer-house in the popular vacation destination lohusalu, designed in early 2000's by the newly established koko architectural office - raivo kotov & andrus kõresaar - right after their successful performance at the hannover expo (see the estonian pavilion here). interior design is by hannes praks, then a member of koko. a video of the building can be seen here.

vahetult pärast kuulsa porgandipaviljoniga maha saamist asutasid raivo kotov ja andrus kõresaar arhitektuuribüroo koko. võimsa algusega professionaalse koostöö üheks esimeseks viljaks kodumaal sai suvila lohusalus, suvituspiirkonnana tuntud looduskaunis kohas, kiviviske kaugusel helikülast ja laulasmaast.

maja asub idüllilisel krundil kesk männimetsa, mererand jääb siit vaid sadakonna meetri kaugusele. antud majake pole konkreetses kontekstis päris tavapäraselt suvilalaadne, pigem annab see välja paraja kaasaegse eramu mõõdu. piirkonnas valitsevad nõuka-aegsed piiratud pindalaga suvilad on siinsest muidugi oluliselt väiksemad, kuid ometi ei mõju maja ebamastaapselt. järgides ajaloolist tava, on siinnegi suvila jäetud aiaga piiramata.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005

maht on jaotatud kaheks kahekorruseliseks osaks, nende vahel on algselt lahtisena kavandatud ühendusgalerii. ühes majapooles on avar elutuba koos kööginurgaga ning saun ja väike tualettruum, teisel korrusel kabinet. teises majapooles asub garaaž panipaigaga, kummalegi korrusele mahub magamistuba, teise korruse magamistoa juures on ka pesemisruum. siinjuures näib (minu jaoks?) veidi ebamugavana see, et esimese korruse magamistoast peab tualettruumi jõudmiseks ronima teisele korrusele või minema läbi galerii teise hoonemahtu.

igatahes, plaane ja lõikeid võib näha (tollal vist kokos töötanud?) üla koppeli artikli juures, mille uppisin siia + siia. sealsel esimese korruse plaanil muide garaaži sissesõit valel küljel.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005

kui randa ei viitsi minna või siis pääsemaks sipelgatest, võivad suvitajad end laiali laotada ühendusgalerii katusele tehtud ulatuslikul terrassil. pääs siia on mõlemal majapoolel.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005

maja on puitkonstruktsioonis, fassaadid on kaetud veekindla vineeriga.

sisekujunduse võib kanda kohvimees hannes praksi arvele, kes - kui ma nüüd võssa ei pane - oli tollal osa kokost. paari foto järgi otsustades valitseb interjöörides mõnus lihtsus. viitena välisviimistlusele on ka siin kasutatud osalt vineeri, näiteks duširuumi seintel (vt fotot ülal antud artikli juures). lagede puhul on jäetud aimatavaks ka maja konstruktiivne külg. inseneriks oli muide kõva tegija tõnu peipman.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005

autoritele omaselt on interjööris üks väike vimka ikkagi sees - 3 kööginurga kohal asuvat trepiastet on tehtud klaasist. põhjust ma küll välja ei suuda nuputada, kuid küllap see polegi oluline. (või siis tõesti saab kööginurk sedaviisi väikest lisavalgust?)

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005

ülalolevad koko kodukalt kaaperdatud fotod on valmimisjärgsed - neil veel läigib fassaad kirgas-oranžilt. tänaseks on aga maja oma ilmet päris korralikult muutnud, veidi isegi häirivalt (?) kirgas toon on asendunud tuhmjalt punaka kastanipruuniga, mis mängib väga meeldival kombel kokku männitüvede ja okaste-käbidega kaetud maapinna toonidega. järgnevad fotod pärinevad 2010 suvest.

foto: jk

fassaad veidi lähemalt ka. ma kahjuks enam ei mäleta, mida perenaine fassaadi pinnakatte kohta rääkis... kui mõne tripikaaslase mälu parem, andku märku (:

foto: jk

ja lõpetuseks video:

131: Võiduprojekt Eesti saatkonnale Riias

2011-02-28T23:19:00.021+02:00

Summary: Winning entry in the early 2008 competition for the new Estonian embassy building in Riga. The design was conceived by ÖÖ-ÖÖ Architects - brothers Lembit-Kaur Stöör & Ülo-Tarmo Stöör, with Heidi Urb as consultant. Planned in the most unfortunate time - right before the recession hit hard - the project is yet to be realised.

2008 veebruari esimesel päeval kuulutati Arhitektuurimuuseumi keldrisaalis välja Riia uue saatkonnahoone arhitektuurikonkursi tulemused. Suht võimas võidupreemia - 300 000 eek - anti Lembit-Kaur ja Ülo-Tarmo Stöörile ning tööprotsessis konsultandina osalenud Heidi Urbile. Toona kõlasid lootused, et hoone võiks juba 2 aastaga valmida. Paraku olid need ennatlikud, sest just siis hakkas majandus alla käima ning nüüdki - enam kui 3 aastat pärast konkurssi - pole palju lootust, et Eesti arhitektid võiksid oma hoone lähiajal püsti panna. Meenutuseks siinkohal, et kord varemgi, antud konkursist täpselt 70 aastat varem, on Eesti riik üritanud Riiga oma saatkonda püstitada, kuid Erich Jacoby ja Hermann Bergi võiduprojekt jäi toona realiseerimata. Loodetavasti jõutakse nüüd plaanidega ikkagi kaugemale, olgugi et suure hilinemisega.

Pakun alljärgnevalt võiduprojekti seletuskirja ning visuaalset materjali. Kõigi eelduste kohaselt lisandub sellele lähiajal väike intervjuukene vähemalt ühe autoriga, põhiteemaks just saatkonnahoone projekt, kuid võib-olla ka miskit muud. Nii et stay tuned!

Situatsioon:

Kavandatav saatkonnahoone asub Riia kesklinnas miljööväärtuslikus piirkonnas. Krunt jääb magistraaltänavate vahelisse kvartalisse, Ausekla ja Vidus tänava nurgale. Riiale omaselt on saatkonna krundi lähiümbrus hoonestatud esinduslike eluhoonetega, mis paiknevad tänavate suhtes perimetraalselt. Krunt on ristkülikukujuline tasane plats, pikema küljega põhja-lõuna suunaline. Olemasolev haljastus krundil likvideeritakse.

Paar vaadet krundile 2008 aprillist. | A couple of bad shots of the embassy site from april 2008.

foto: jk

Idee:

Saatkonnahoone linnaehituslik idee on lõpetada kvartal, täita tühimik. Eesmärk on tekitada maht, mis ühest küljest harmoneerub olemasoleva hoonestusega, teisalt aga rikastab tänavaruumi, lisab uusi ruumilisi nüansse. Riia kesklinna ajalooline hoonestus on allutatud väga kindlatele lihtsatele põhimõtetele: ühtsed karniiside kõrgused, kohustuslik ehitusjoon ja isegi materjalide valik. Sellest hoolimata on majad väga eriilmelised. Varasemal ajal ehitatud majades väljendub see detailis ja dekooris, katustes ja nurgatornides. Igast hoonest hoomab selget, ajastuvaimust kantud väljendusrikkust.

Sellest vaimsusest on kantud saatkonnahoone kavand. Peamised märksõnad hoone kavandamisel on:

- keskkonnatundlikkus
- mahu omanäolisus
- tundlik ja kaasaegne detaili ja matejali käsitlus

Keskkonnatundlikkus väljendub hoone mahu sobitamises kvartalisse nii, et see ei lõhuks kvartali struktuuri, ei tükiks liialt esile, ega rikuks tänavaruumi nii sujuvat kulgevust. Hoone on näoga pööratud Ausekla tänava poole. | The embassy is fitted into the existing built environment to fill the gap in the corner and complete the city block.

Red dashed-line is marking the building front. Curved first floor is pushed back to enlarge the sidewalk. The idea was to have some extra space in front of the embassy. It points out the importance of the building and creates a solemn aura. Between the roof cornice, which follows the building front (building-line), and the arc on the ground is a curved surface. As a result, there is a small “urban-plaza” like sidewalk in front of the building. The front wall arises over the street working at the same time as a shelter for entrance. The volume itself has a strong character.

Ülaloleval skeemil on näha mahu tekitamise loogika. Vasakul on tänane olukord, tänav koos punase joonega, mis järgib hoonefronti. Tänavaruumi rikastamiseks ja mahu omanäolisuse tekitamiseks on tänava tasapinnas kavandatud nõgus maht (kaar nihkub punasest joonest tagasi max 4m). Hoone kõrgub laiendatud tänavaruumi kohale, karniisi joones ühtides tänava punase joonega.

Saatkonna ulatuses on tänavaruum saanud veidi eriskummalise ruumilise lahenduse. Hoone kaardub konsoolsena tänava kohale. Ausekla tänava osas kujundatakse majaesine väikeseks väljakuks. Tänavat katab sillutis, puid ümbritsevad terasrestid ja turvalisuse huvides lisatakse kaitsepollarid, millest osa on valgustid tänava tasapinna valgustamiseks. Maja ette paigaldatakse linnamööblit. Aeda piiravale klaasist piirdele trükitakse Eestit puudutavat infot, samuti võib tekitada klaasi taha näitust tänaval jne.

The facade material is blackish-brown brick. Brick is a traditional building material in both countries, Latvia and Estonia.

Hoone viimistlusmaterjaliks on Riiale väga omane tellis. Hoone kaarduva seina teostamine tellisseinana loob astmeliselt väljapoole laotuna põneva detailiga struktuuri. Esimesel kahel korrusel on tellisseinas korrapärase mustriga valgusavad, mis pimedas töötavad seest välja, aktiveerides öist tänavaruumi. Päevasel ajal tekib siseruumides õrn valgusmäng. Inimesed teiselpool seina mõjuvad kui varjud.

Saatkonna krundi lõunakülge jääv aed ja lipuväljak on tõstetud tänava tasapinnast kõrgemale, et rõhutada selle ruumi selget erilisust. Aeda ja tänavat eraldab 1m kõrgune müür, mis rõhutab kaare kulgu tänaval ja seob aia ja lipuväljaku hoonega üheks tervikuks.

Saatkonnahoone:

Hoone ruumiprogrammi paigutamisel on võetud aluseks lähteülesandes etteantud jaotus. Hoone esimesel korrusel paikneb konsulaat, saatkonna ja esindusruumide fuajee ning osa esindusruume (saal, salongid). Esindusruumid on ühenduses aia ja lipuväljakuga. Peamised vertikaalsed liikumisteed hoones on lift, kinnine trepikoda ja esindusruume ning saatkonda ühendav lahtine trepp. 2. korrusel asuvad ülejäänud esindusruumid. Raamatukogu ja nõupidamiste ruum on 1. korruse esindusruumidega seotud õhuruumide ja trepiga. Suuremate vastuvõttude ajal saab ruumid avada ja moodustub kahel tasapinnal kasutatav ühine ruum. Nõupidamiste ruumi kõrval on välisterrass.

Vidus tänava poolses osas on 2. ja 3. korruse vahele paigutatud tehniline abiruum ventilatsioonile.

3. korrusel asub saatkond. Suursaadiku kabinet, nõupidamiste ruum on vaateliselt seotud aia ja lipuväljakuga, asudes hoone otsas. Sekretär asub hoone keskel vahetult trepi ja lifti läheduses. Saatkonnast esindusruumide kaudu fuajeese minev osaliselt lahtine trepp on kasutatav saatkonna teise evakuatsioonitrepina, tulekahju korral eraldatatakse trepp tuletõkkekardinatega eraldi tsooniks. Lisaks on treppi ümbritsevatesse avatud ruumidesse paigaldatud sprinklerid. Lisaks kasutavad saatkonna töötajad seda treppi liikudes raamatukokku või vastuvõttudele. Suurem osa kabinettidest asub hoone teises pooles. 3. ja 4. korruse saatkonna osa on omavahel ühendatud lahtise trepiga, et tagada töötajatele mugavam liikumine erinevate korruste vahel. Lisaks kabinettidele on selles tiivas ladu, server ja arhiiv.

4. korruselt on võimalik minna kõrvalolevat maja plokeeriva osa katusele, kus on väike terrass. Hoone lõunapoolses osas on kaks väiksemat korterit, spordisaal, saun.

5. korrusel on residents ja suurem korter. Mõlemale on antud keskne aatrium välisõhus, mis toob lisavalgust korterisse ning lisaks toimib nagu elamine ümber keskse õue.

Hoone parkimine on lahendatud keldrikorrusel. 12 autot on garaažis, 4 õues. Pääs krundile toimib Vidus tänavalt läbi kangialuse. Lisaks parkimisele on keldris ka prügi ja ladu.

Materjalid:

Hoone kandekonstruktsioon on raudbetoon. Fassaadimaterjaliks on mustjaspruun klinkertellis. Kaarduvas fassaadiosas on tellissein iseennast kandev, sisemine osa on samuti tellisest, et tuleks välja tellisest kumera pinna struktuur ja faktuur. Fassaaditoon harmoneerub akende klaasidega, mis mõjub tumedana, tõstes esile hoone mahu.

Aeda ja lipuväljakut ümbritsev piirdeaed on tehtud metallkonstruktsioonis, pinnana katab seinu paks karastatud klaas. Ausekla tänava poolses aianurgas on piirdeaia klaasile trükitud Eesti kaart ja Eestit tutvustav tekst. Sisekujunduses valitsevad soojad, looduslikud materjalid.

Haljastus:

Krundi lõunaosas on lipuväljak-aed. Väljaku põrand, mis tõuseb tänava suunas astmeliselt lippudeni on kaetud sillutisega. Haljastatud osa liigub sillutisega kaasa. Aia osas on 6 kaske. Maapinnale on külvatud erinevaid kõrrelisi ja murupindu.

130: Plagiaat!

2011-02-21T13:50:00.037+02:00

Summary: An almost incredible case of plagiarism - a fairly well-received, well-known and above all much published house in the little Estonian village of Neeme, completed in 2007 and designed by Laur Pihel & Tauno Aadma, has almost fully been copied somewhere in Spain without the original authors knowing. The plagiarism - developed and built by Estonia-based Nordicasa Design & Construction, represented by someone named Jaak Kangro (allegedly the 'architect' of the Spanish house) has even been published on trendir.com - see here. As of now (march 2011) the impudent and arrogant Kangro claims to know nothing of the original house. The case is now being prepared for court. There is more information in English below.

Edit: Nordicasa homepage is now offline (april 2011) since this case has attracted nationwide interest and was shown in a popular journalistic show on national TV. Jaak Kangro still claims he knows nothing and threatens to sue the show.

-

Hiljaaegu tuli päevavalgele peaaegu uskumatu juhtum nahaalsest plagiaadist. Loole pöörati tähelepanu Eesti Arhitektide Liidu foorumis - konkreetne teema on loetav siin.

Olen kindel, et kes iganes end viimastel aastatel kursis hoidnud Eesti arhitektuurimaastikul toimuvaga, st lugenud või lapanud erialast publitsistikat ja teemakohaseid katalooge, on teadlik küllaltki distinktiivse ilmega palkmajast Neeme külas Tallinna külje all. 2007 valminud maja arhitektideks on teatavasti Laur Pihel ja Tauno Aadma firmast Eensalu & Pihel.

foto: http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3725/new_eri_artiklid_372515

Tuleb aga välja, et konkreetse tellija soovidest lähtunud ning arhitektide mõttetöö tulemusel sündinud lahendus polegi enam niiväga ainulaadne. Nimelt on palkmajadega tegelev Eesti päritolu firma Nordicasa Design & Construction eesotsas kellegi Jaak Kangroga selle kuhugi Hispaaniasse põhimõtteliselt kopeerinud ning koopiat häbematult enda looduna usinalt reklaaminud. Jaak Kangro jultumust näitab hästi tõik, et tüüp on julgenud end populaarsel disainisaidil trendir.com esitleda kui maja arhitekti. Mis veel hämmastavam - firma kodukal on kirjas selle filosoofia, mille järgi "Ours is an individualist philosophy – we believe that each and every one of our customers has a strong sense of individuality and that this personality should find an expression in the unique look of his or her log home or summer cabins. Our mission is to supply the customer with a special log home, one which none has ever possessed before." Siinses kontekstis kõlab see üllas lõik vaat et pigem koomilise kui traagilisena...

Tegin originaalmaja ühe autori, arhitekt Laur Piheliga väikese intervjuu. Esmalt aga paar võrdlevat fotot.

Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/

Siinkohal võiks märkida, et ikkagi päris arhitektide loodud originaalmaja mõjub oma proportsioonide poolest oluliselt meeldivamana. Plagiaadi puhul on katuse kergitamine asja tasakaalust välja viinud, sest kõrgusse tõusnud külgmised mahud ei suuda enam horisontaalsust rõhutavate aknapilude ning rõhtpalkidega hästi suhestuda.

Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane

Kas etem on originaalmaja sissepääsu roosteplekk või must kivi plagiaadil - küllap taandub see lõpuks maitsele, kuid ise julgen väita, et roostekarva plekk sobib sellise palkmaja külge oluliselt paremini. Plagiaadi must kivi näib küll luksuslikuna, kuid ei käi hästi kokku (vähemalt originaal-) maja üldise, ütleme neoetnoliku iseloomuga.

Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/

Nüüd küsimuste-vastuste juurde.

JK: Eesti Arhitektide Liidu foorumis pöörati Nordicasa majale tähelepanu suhteliselt hiljuti, täpsemalt 2011 jaanuaris. See oli tolleks hetkeks figureerinud päris paljudel saitidel, näiteks populaarses trendir.com-is avaldati see juba eelmise aasta märtsis. Millal ja millist kanalit pidi teie juhtumist teadlikuks saite?

LP: Meile andis vihje Nordicasa kodulehest üks tööalaselt tuttav inimene ühest palkmajasid tootvast firmast umbes aasta tagasi.

JK: Millised olid esmased reaktsioonid?

LP: Alguses arvasime, et tegemist on fotoshopi lavastusega, tähelepanelikum uurimine viitas reaalselt eksisteerivale majale Hispaanias. Kuna meiega midagi sellist varem pole juhtunud, kurvastas see kindlasti. Eriti see, et mõned moepärast tehtud muudatused olid hoonele pigem kahjuks tulnud ja meil ei oldud lastud ise oma loominguga tegeleda. Loomulikult oleme mingist hetkest asja ka huumoriga võtnud. Kas või seda Nordicasa väidet nendepoolses (väga nahaalses, arrogantnes ja ignorantnes) vastuses advokaadi kirjale, et Hispaania maja autoriks on keegi Boliivia arhitekt (nime küll ei mainitud) ja juba mõne aja pärast on mitmetel kodulehekülgedel märgitud arhitektiks Jaak Kangro.

JK: Kas mõte asuda enda õigusi kaitsma tekkis koheselt või vajas teema seedimist? Kas mingil hetkel oli ka mõttes asi niisama jätta?

LP: Üsna kohe, kuna see on nii ilmne plagiaat. Me ei ole asja seni väga aktiivselt ajanud, kuid teeme seda kindlasti ja niisama mingil juhul ei jäta.

JK: Eesti Arhitektide Liidu juures töötab omaette autoriõiguste töögrupp, kes peaks sellistel juhtudel õiguslikku nõu pakkuma. Kas pöördusite teiegi töögrupi poole, ja kui, kas sellest oli ka otsest abi?

LP: Pöördusime EALi poole, kust soovitati üht konkreetset advokaati, kellega neil oli olnud koostöökogemusi.

JK: Autoriõiguste räigemat sorti rikkumine kohalikul arhitektuurimaastikul on minule teadaolevalt seni piirdunud vaid projekti muutmisega autori loata - meenutuseks siinkohal, et selliseid juhtumeid lahati ajakiri Maja algusnumbrites lausa omaette alateemas pealkirjaga "Kord". Säärane juhtum Eesti kontekstis suhteliselt tuntud maja kopeerimisest (õigemini pigem nn tuletatud teosest) on aga tõenäoliselt esmakordne, ja küllap pole kellelegi usutav, et tegemist võiks olla juhusliku sarnasusega. Kas olete ehk teadlik sarnastest juhtumitest, olgu siis Eestis või mujal? Kui, siis kuidas need lõppenud on?

LP: Meid hämmastaski just see peaaegu üks-ühele kopeerimine. Seda, et maja põhiplaan on peegelpildis, paari akent on nihutatud ja osa katuse kallet natuke suurendatud, avastasime alles tähelepanelikumal uurimisel. Kõige naljakam on asjaolu, et kopeeritud on ka detaili maja taga, mida algses projektis sellisel kujul polnud. Nimelt ei paigaldanud Neeme maja ehitaja hoone taha rõdude kohale sellist räästatala, nagu me algselt plaanisime, vaid natuke väiksema ristlõikega. Avastasime selle alles siis, kui seda ei olnud enam võimalik asendada, nii tegime lisajoonised selle tala tugevdamiseks ja tekkis selline kitsa redeli moodi liittala. Ka see n-ö "viga" on kopeeritud.

The ladder-like beam supporting the eave in the rear facade is the result of a mistake made by builders - it was not intended to look like this. The architects noticed during the building process that the beam had been made too narrow, and since it couldn't be replaced anymore, it was redesigned to give it more strenght. Funnily enough, even this "mistake" has been copied on the Spanish house...

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/ar/

LP: Kindlat plagiaati tõendab ka asjaolu, et fotod Neemele ehitatud majast olid mingil hetkel ka Nordicasa kodulehel kui näide ühest sellisest hoonest Eestis:

LP: Meie projekti järgi ehitatud maja Eestis näeb kindlasti ka parem välja, sest kasutatud on naturaalset palki (Hispaania majal liimpalk), samuti rikub natuke Hispaanias asuvat maja katuse kalde suurendamine ja muud pisimuudatused.

What distinguishes the original house with the plagiarism are basically marginal details, for example the placing of windows, the inclinination of the roof, the mirrored floor plan... But more importantly, the building material is different - in the case of the Spanish plagiarism, laminated logs are used instead of natural ones - and this affects the overall look.

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane

LP: Sarnastest juhtumites Eestis ei ole ma teadlik. On olnud tõesti mõned sellised n-ö tuletatud teosed, kus küll selgelt on aru saada, et üks hoone on teise edasi(või tagasi)arendus, aga seda on päris raske tõestada. Ja eks arhitektid ikka jälgi teineteise tegemisi nii meil kui mujal maailmas, järgitakse sarnaseid stiilivõtteid ja materjalikasutusi. See on ju loomulik. Teinekord jõutakse sarnaste tulemusteni võib-olla ka teineteise teadmata.

Maailma mastaabis neid kindlasti on, võib arvata, et mõnedes riikides üsna palju. Aga pole eriti uurinud seda teemat.

JK: Kui kaugele olete valmis minema, et Jaak Kangro ja Nordicasa hea õppetunni saaksid?

LP: Kindlasti oleme valmis kasutama kõiki võimalusi, mis on seaduslikud. Siin panebki piirid ilmselt legaalsus ja see, kui palju on endal viitsimist asjaga tegeleda. Natuke kindlasti pelgame avalikku tähelepanu, mida see juhtum endaga kaasa võib tuua. Kindlasti ei soovi me Jaak Kangrole või Nordicasale midagi halba, kuid oma õiguste eest peame siiski seisma.

JK: Oskate ehk spekuleerida, miks plagiaatorit just see maja köitis? Kas tegemist võis olla näiteks konstruktsioonidest või esteetikast kantud teadliku valikuga? Või võisid ajendiks olla pigem mingid Jaak Kangro kätte sattunud originaalmaja kohta käivad dokumendid?

LP: Ilmselt kõik need kolm. Neeme maja sai üsna positiivse kajastuse eriala-ajakirjanduses. Kuna ta oli müügis, käis seda vaatamas väga palju inimesi, ka olevat seal olnud positiivne suhtumine hoone esteetikasse. See on palkmaja ja selle suunaga tegeleb ka Nordicasa. Neeme maja põhiplaanid ja fotod olid üleval hoonet müüva kinnisvaraarendaja kodulehel ja sealt oli neid kindlasti väga kerge võtta.

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/

Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/

JK: Kas enne antud juhtumit oli teil Jaak Kangro ja Nordicasaga ka mingi kokkupuude olnud?

LP: Selles elus kindlasti mitte.

JK: Mainisite Liidu foorumis, et konkreetse majaga seoses on "kahjuks mitu sarnast juhtumit" - ehk täpsustaksite? Ega teie büroo teiste majadega midagi säärast pole juhtunud?

LP: On üks kinnisvara-arendus Venemaal, kuhu on tehtud Eestis planeering. Selle tutvustusel figureerib ka Neemel olev palkmaja kui näide hoonetüübist, mis sinna tuleb. Kas ja kui kaugel arendus aga on, pole uurinud.

http://www.guruprojekt.ee/tehtud/venemaa.jpg

LP: Siis on veel üks palkmaja, mida Eestis praegu püstitatakse. Ise pole näinud aga meile on fotosid saadetud. Tõotab tulla üsna sarnane meie omaga, aga kindlasti mitte nii, nagu Hispaaniasse ehitatu. Aga kuna hoone on veel ehitamisel, siis me lähemalt pole uurinud.

-

Esitasin paar laiemalt autoriõigustega seonduvat lisaküsimust EAL-i autoriõiguste töögrupi esimehele, Jaak Huimerinnale.

JK: Kui tihti ja enamasti milliste probleemidega autoriõiguste töögrupi poole pöördutakse?

JH: Meie poole siiski pöördutakse, kuid mitte eriti tihti. Üldiselt mu kõhutunne ütleb, et autoriõiguste olukord on arhitektide hulgas võrreldes 1990ndate algusega natuke paranenud, kuid mõnes aspektis jälle halvenenud (näiteks autorite nimede märkimine projektdokumentatsioonis - vene ajal oli see suurtes firmades kohustuslik ning sellele eelnes direktori käskkiri). Viimasel ajal on kaks põhiprobleemi - esiteks, kui keegi on projekti juba mingi staadiumini valmis teinud ja siis ehitaja palkab muudatuste tegemiseks kellegi teise arhitekti, võtmata või tahtmata võtta ühendust algse autoriga (praegu on EAL-i aukohtus Keila kooli juhtum). Sedalaadi juhtumeid on veel olnud, kus keegi hakkab juurdeehitust tegema olemasolevale autoriõigusega kaitstud majale või lihtsalt kasutatakse teiste jooniseid oma alusena. Tavaliselt on selle taga tellija, kes ei saa rahaliselt kaubale vana tegijaga või on ilmunud uus omanik, kellel on oma väljakujunenud arhitekt olemas jne. Teine teema on lepingute küsimus ja see, et suured tellijad tahavad litsentsimise teel kõik autoriõigused - ka isiklikud - ära võtta. Kui me oleme varaliste õiguste loovutamisega üldjuhul nõus (kuigi meie meelest tuleks need loovutada alles siis, kui hoone on valmis - tellija tahab aga kohe), siis isiklike õiguste litsentseerimisega ei nõustu me kategooriliselt.

JK: Millisel määral saab töögrupp abipalujaid aidata? Kas töögrupp annab ka sisukamat nõu või saab see enamasti vaid konkreetset advokaati soovitada? (Ja veidi naiivne küsimus siia otsa: kas abi saavad kõik palujad või ainult EAL-i liikmed?)

JH: Üldiselt me vaatame asja läbi ja siis mõtleme, kelle juurde saata. Üks võimalus on tellida EAL-i ekspertiis - sel juhul peab taotleja ise maksma. Teine võimalus on pöörduda Kultuuriministeeriumi juristi Toomas Seppeli jutule, kes on vabalt nõus konsulteerima ja tasu ei võta (EAL kasutab teda selliste juhtumite puhul sageli). Kolmas võimalus on suunata vaidlus EAL-i aukohtusse (see on mu meelest tasuta). Muidugi on advokaadid alati üks võimalus, aga see maksab kõige rohkem. EAL-i liikmeid aidatakse eelisjärjekorras.

JK: Kas Neeme maja lugu on seni Eestis pretsedenditu, või on ajaloost teada mõni sarnaselt süüdimatu juhtum? Ühtlasi oleks põnev kuulda mõningatest räigematest kohalikest autoriõiguste rikkumistest. Ega ometi viimaste aastate suuremad autoriõiguste rikkumised tüüpprojektide 'modifitseerimistega' piirdu?

JH: Mul isiklikult ei tule kohe meelde, kuid usun, et [sarnaseid süüdimatuid juhtumeid - JK] kindlasti on. Muidugi sellist tipparhitektuuri vargust ei tule küll meelde - selles suhtes on juhtum pretsedenditu. Mul on tunne, et selle taga on siiski keegi ehitajatest, kes on tööjoonised lihtsalt mingi tasu eest edasi müünud või lihtsalt kuskilt varastanud ja andnud. Juhtumis on kaks aspekti - esiteks, et autorid jäid autoritasust ilma. Teiseks, ma ei tea täpselt Eesti objekti omaniku ja autorite vahelist lepingut, näiteks minul on sageli eramaja tellija nõudnud lepingus punkti, et ma ei tohi seda ühelgi juhul edasi müüa, st tellija tahab, et alguprojekt on tema oma ja keegi teine seda enam ei saa - kui siin on samuti selline aspekt lisaks, siis tuleks koos tellijaga kohtusse minna - sellisel juhul on esmapilgul võit garanteeritud :)

JK: Neeme maja puhul oli üheks tõenäoliseks 'kurja allikaks' internet ehk täpsemalt arendaja kodulehekülg, kust plagiaator võis vabalt pätsata plaane jm vajalikku materjali. Virtuaalruum on täis kõikvõimalikke majaplaane ja tekstimaterjali (siinnegi blog pole süüst prii...), kuid ka näiteks arhitektuuri- ja planeerimisbüroode kirjanurki, mida iga soovija saaks potentsiaalselt kuritarvitada. Samas näib valitsevat arusaam, nagu oleks kõik internetis rippuv materjal vabalt kasutatav ühisomand. Kas siinkohal on mõeldav mingite konkreetsete piirangute panemine arhitektuursete materjalide netti riputamisele, või kas see on käesoleval hetkel juba kuidagi reglementeeritud?

JH: Interneti teema on EAL-is reglementeerimata. Kuid iga isiku oma sisetunne ütleb, mida sinna ülesse riputada - minuvanused ei kiirusta ega taha sinna eriti midagi üles panna, kõige vähem tööjooniseid või põhiprojekti. Nooremad on rohkem uue elulaadi lummuses ja riputavad üles kõikvõimalikke asju. Autoriõiguse põhipostulaat on ju see, et kaitstud on konkreetsed joonised, skeemid, maketid, majad jne, ühesõnaga materialiseerunud mõte - seega tuleb neid ka hoida, mitte levitada. Seda enam, et need on meie oskuste materialiseerunud osa ja seega ka potentsiaalne vara. Üks asi muidugi on - näiteks ehitusloa taotluseks esitatud ehitusprojekt on siiski kõikidel vabalt vaadatav ja ka saada (keegi ei keela valdade arhiivides koopiaid teha) - sellega peab leppima ja arvestama. Interneti teema vääriks edasi arutamist - näiteks Strandberg tahtis korraldada arhitektuurivõsitlust väiksele energiamajale ja seejärel kõik tööd vabalt kasutamiseks internetti üles riputada - ma isiklikult ei pea seda õigeks. Eelvaated võiksid olla, aga mitte kogu projektpakett. Mul oli sama kogemus Kihnu vallavalitsusega, kes riputas üles meie poolt projekteeritud Kihnu muuseumi tööjoonised - siis ma küll käskisin need valla kodulehelt kiirelt maha võtta. Fotode müügilehed internetis on ses suhtes väga mõislikud - eelvaate saab, aga paremad resolutsioonid on juba kasvavalt tasulised.

-

Juhtumit kommenteerib veel arhitekt Kuno Raude:

Selles, et arhitektuursele graafikale ja arhitektuuriteostele tekib autoriõigus, pole kahtlust (AutÕS § 4 lg 3 p 14). Esialgse informatsiooni põhjal näib, et rikutud on originaalteose autorite nii isiklikke (AutÕS § 12) kui varalisi (AutÕS § 13) õigusi.

Autoriõiguste tsiviilõigusliku kaitse variantidele viitab AutÕS § 817. Nõuete maksmapanekuks peaks originaalteose autor(id) vajaduse ja soovi korral pöörduma kohtusse.

Kuna teatud intellektuaalomandi rikkumistele on tagatud ka karistusõiguslik kaitse, võib olla täidetud ka mõni KarS 14. peatükis sätestatud süüteokoosseisudest. Seega võiks originaalteose autor(id) põhjalikuma hindamise järel kaaluda ka kuriteokaebuse esitamist.

Nii hagi koostamisel kui kaebuse esitamisel on eelkõige vaja autori(te) initsiatiivi ning professionaalset õigusalast tuge.

-

Suured tänud Laur Pihelile teemat avamast ning Jaak Huimerinnale ja Kuno Raudele kommentaaride eest, suured tänud ka Martin Siplasele fotode eest!

-

Loodan, et Jaak Kangro võetakse juba peagi vastutusele ja et arhitektidel jaguks jõudu, jaksu ja eelkõige aega oma õiguste eest võitlemisel. Ühtlasi loodan, et teema pälvib ka n-ö pärismeedias laiemat kõlapinda, sest vastasel juhul võib tulla mõni uus ambaal ja samamoodi süüdimatult talitada - risk vahele jääda ei pruugi sellistel juhtudel kuigi suur olla... Usun, et antud lool on potentsiaali saada n-ö näidisprotsessiks, mille kõigi eelduste kohaselt õnnelik lõpptulemus suudab tulevikus selliseid asju ära hoida.

Täiend: Lugu on vahepeal edasi arenenud, kusjuures teemat lahkas ka "Pealtnägija". Saadet võib järelvaadata siin. Peaks mainima, et Jaak Kangro suhtumine asjasse on pehmelt öeldes hämmastav. Hoian pöialt, et jõmm pannakse lõpuks oma tegude eest vastutama.

129: 3+1 võiduprojekt Rakvere hotellile

2011-02-16T21:47:00.030+02:00

Summary: Winning entry by 3+1 Architects in the invited competition to design a hotel in Rakvere. More projects by 3+1 can be seen here.

*

2011 alguses päädis 3 osalejaga kutsutud konkurss, mille eesmärgiks oli leida lahendus Rakvere Vallimäele kavandatud esindushotellile. Konkursil osalesid KOKO, Salto ja 3+1 - võitjaks valiti neist viimase esitatud projekt märgusõnaga "Rahn". Tööl on 3+1-le omaselt palju tegijaid, antud juhul Markus Kaasik, Andres Ojari, Ilmar Valdur, Risto Parve, Juhan Rohtla, Toomas Adrikorn ja Raul Kalvo.

Üle 3500 ruutmeetrise kasuliku pinnaga hotellis saab olema 48 numbrituba ja 2 vaid mõnevõrra suuremat, kuid paremate vaadetega sviiti. Hoone hakkaks välja nägema selline:

Asukoht:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Hotelli naaberkrundil asub Vilen Künnapu kavandatud korterelamu. Siinkohal meenutuseks, et Künnapu & Padriku büroost pärineb ka hotellihoone eskiisprojekt, mida ligikaudu pool kümnendit tagasi meedias korduvalt avaldati. 3D-videot saab näha siin või siin. 2006 avaldatud artiklis - vt siin - avaldab tollane linnaarhitekt Oliver Alver K&P projekti suhtes kahtlust, märkides, et näeks uusi ja julgema lahendusega projekte meelsamini keskväljaku piirkonnas, nii et mujale jääksid valdavalt madalamad ehitised. Siinne projekt - nüüd juba uue linnaarhitekti Raul Järgi valitsemisajast - pole küll de facto eriti madalam, küll aga mõjub see minu arust oma kontekstis oluliselt meeldivamana, olgugi et eesmärgiks oli luua tähelepanu köitev maamärk. Aga konkreetset põhjust, miks K&P kutsutud konkursist kõrvale jäeti, ma hetkel ei tea.

Vaade K&P korterelamu õuelt - tulevikus hakkab hotellihoone siinset vaadet linnusele blokeerima.

foto: jk

Paar vaadet kavandatud hotelli krundilt.

foto: jk

Ja nüüd 3+1 Arhitektide võiduprojekti juurde.

ASEND

Hoone peasissepääs on Tõusu 15 kinnistu põhjaküljes. Väikeautode parkimine on lahendatud Vallimäe tee 5 kinnistu ülemisel tasandil vahetult Tõusu 15 kinnistu kõrval. Bussidel on ajutine parkimine ülemisel tasandil ja peamised parkimiskohad on jäetud Vallimäe tee 5 kinnistu alumisele tasandile. Selline lahendus võimaldab luua ühe fuajee, millest avaneb 180° vaade vallimäele ja linnusele. Asukohast tingituna on hoone vaadeldav igast küljest ja hoonest avaneb vaateid 360° ulatuses.

ARHITEKTUUR

Idee: Hoone peamine idee on luua Rakvere Vallimäele keskkonda sobituv sümbolobjekt.

Funktsionaalne skeem: Hotelli kõrge fuajee moodustab hoone südame, kust avanevad peamised vaated ja pääsud teistesse funktsionaalsetesse üksustesse. Neist mõned tähtsamad: fuajeest avaneb vaade korrus madalamal asuvale tervisekeskusele ja kolmveerand korrust kõrgemal olevale raamatukogule ja konverentsikeskusele. Numbritoad asetsevad teisel ja kolmandal korrusel, neljandale korrusele jääb sky bar ja terrass. Kõikidel numbritubadel on rõdud, kust avanevad vaated linnusele ja mäest alla maastikule. Vastu korterelamut numbritube ei ole.

-II korrusel asetseb personaliruum, pesupesemine ja tehnoruumid.

-I korrusel asetsevad tervisekeskus ja tehnoruumid.

Vaade SPA korruselt fuajee suunas:

I korrusel asub fuajee, vastuvõtt, baar, restoran, köök, wc-d ja hotelli kontor; I ½ korrusel asetseb konverentsisaal ja raamatukogu.

Vaade vastuvõtust lobby-bar'i suunas:

Vaade restoranist fuajee suunas:

Vaade fuajeest alla SPA korrusele:

II korrusel algavad numbritoad.

III korrusel asetsevad numbritoad ja konverentsikeskuse voldiksaal.

IV korrusel on sky bar ja terrass vaatega linnusele.

Materjalid: Peamised kattematerjalid on laudis ja klinkertellis.

Konstruktsioon: Kandekonstruktsioon koosneb monoliitraudbetoonist kandekarkassist, mida on täiendatud teraskonstruktsioonidega.

Vaade põhjast.

Vaade läänest.

Vaade lõunast.

Vaade idast.

Usun, et kavandatud hotellihoone täidaks edukalt eesmärki saada linna esindushotelliks ning ühtlasi kaasaegseks maamärgiks ajalooliste linnusevaremete kõrval. Näis, kas antud projekti saadab suurem edu kui K&P oma. Igatahes tuleb kiita arendajat kohalikku arhitektuurimaastikku silmas pidades niivõrd esindusliku konkursi korraldamise ja küllaltki julge lahenduse valimise eest. Niisamuti tuleb kiita Rakvere linna, mis noorte linnaarhitektide juhituna on juba saanud mitmeid tähelepanuväärseid ehitisi, veel rohkem aga seni realiseerimata projekte - kuid küllap tuleb kunagi ka nende aeg.

Lõpetuseks öine vaade.

*

paar mõttesse tulnud (ja algselt kriitikana mõeldud) märkust, olgugi et tegemist vaid konkursiprojektiga, kus kõik ei peagi lõpuni paigas olema.

1. tegemist on põneva, kuid samas keerulise krundiga. nii suur langus tekitab paratamatult teatavaid komplikatsioone, pidades silmas eelkõige hoonele ligipääsetavust ja parkimist. 3+1 töös on terve hotellimaht jäetud krundi ülemisse otsa nii, et peamist parklat alumisel tasandil ühendab kõrgemal asuva hoonega pikk trepp. tähendab, et tekib küllaltki ebamugav olukord, kus ülemisel tasandil saab statsionaarselt parkida vaid 11 autot, ülejäänud peavad koha leidma alumisel tasandil või üldse mujal. samas jällegi - vaevalt, et autoga hotellikülastajaid nii palju on, et parkimine pidevaid probleeme võiks tekitada. bussidele on ülemisele tasandile ette nähtud vaid ajutine parkimiskoht, mistõttu peavad need pidevalt tüütuid ringe sõitma, pealegi peab sõiduki ära parkinud bussijuht ikka alati trepist hotelli ronima (hea trenn pärast päev otsa roolis istumist). ega see polegi tegelikult mingi kriitika - siinne trepp pole ju pikem kui vallimäe trepp, millest mõnda aega tagasi juttu oli. (alguses oli mul siin mingi kriitiline point ka, kuid see lahtus kuhugi ära...)

aga probleemile võinuks läheneda ka teisiti, ühendades tasandid mahusiseselt, kas siis mööda nõlva jooksvate eskalaatoritega või ülemist mahtu toetava jala sees asuva liftiga (nagu k&p eskiisprojektis). näitan peagi, kuidas lahendasid olukorra salto arhitektid.

2. ikka treppide teemal. nimelt tunduvad mulle esimesel korrusel asuvad trepid kahtlase paigutusega. esiteks, trepp, mis viib vastuvõtu kohalt teisele korrusele, läheb mu arust suht häirivalt üle vastuvõtulaua, nii et jalad jookseksid pidevalt töötajate silme eest läbi. lisaks pole ma päris kindel, kas vastuvõtu töötajatel oleks niimoodi mugav olla, et teiselt korruselt oleks igaühel võimalus pidevalt nende seljatagust peale passida. aga muidugi võib olla, et trepp või siis hoopis vastuvõtulaud on praeguste plaanide järgi paigutatud vaid enam-vähem sinna, kuhu ta tegelikult tulema peaks. teine trepp, mis mind häirib, on see, mis viib poolkorrusele. vähemalt plaani ja renderi järgi võiks eeldada, et see algab suht keset restoranilaudu, kuigi vaevalt see sööjaile või liikujaile eriti mugav oleks, sest trepile lähenemiseks peaks laudade vahel siksakitama. mulle tunduks mõistlikum, kui trepp jookseks pigem mööda seina või vähemalt seinale lähemal. või siis näidatakse projektis restorani potentsiaalset täituvust ja tegelikkuses ei peaks üldse laudade vahelt käima. samas võimalik, et konkreetne treppide paigutus sisaldab mingit minu jaoks arusaamatut arhitektiideed (:

3. ja siis muidugi see väike asi, et kui fuajee ja restorani kohal kõrguv maht pole just mingi enneolematult rippuva konsoolina mõeldud, siis võinuks ju plaanidel ja ilupiltidelgi veidi konstruktsiooni näidata...

aga neile pisiilkumistele vaatamata pean seda tegelikult vägagi kihvtiks projektiks.

128: Rohuneeme kalmistu urnimüüri võidutöö

2011-02-16T00:58:00.030+02:00

Summary: Winning entry in the late-2010 competition for young architects under 30 to design a columbarium in the Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The solution by architects Aleksandr Zverev & Ingrid Aasoja in cooperation with architecture historian Mait Väljas is inspired by ancient burials of the Baltic Sea region.

*

2010 lõpus korraldati ühtejärge kaks küllaltki erakordset arhitektuurikonkurssi, kus osalema olid oodatud vaid kuni 30-aastased noorarhitektid. Tegemist oli esimeste ja loodetavasti mitte viimaste konkurssidega Arhitektide Liidu poolt algatatud sarjast, kus lisaks Rohuneeme urnimüürile otsiti lahendust ka Pärnu Jääfestivali kergkatusele, mille võidutöö siin samuti varsti nähtaval. Järgnevalt aga urnimüüri konkursist ning võidutööst.

Urnimüüri võistlus osutus igati õnnestunuks ja küllalt populaarsekski, projekte esitati tervelt 27. Välja jagati kolm preemiat, lisaks märgiti ära veel 3 tööd.

Žürii koosnes huvitaval kombel vaid arhitektidest: Viimsi vallavalitsuse poolt olid esindatud arhitektiharidusega vallavanem Haldo Oravas (meenutuseks üks tema ammune töö) ning maa- ja planeerimisameti juhataja Oliver Alver, EAL-i esindajatena Anu Kotli, Karli Luik ja Indrek Peil.

Rohuneeme kalmistu kõrvaline asukoht Viimsi poolsaarel:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Ja lähemalt:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Urnimatmisala on planeeritud ülaloleval vaatel kõige parempoolsemale lagendikule, sellest lõuna pool asuval lagendikul on aga määratud koht tulevasele kirikule.

Vaade urnimatmisalale:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja alalt, taamal kabel:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja siin vaade kabelile:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Urnimatmisala rajamise antud alale nägi detailplaneeringuga ette kunagine vallaarhitekt Tiit Kaljundi. Planeering aastast 1997:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Kaljundi sõõrimotiivist olid inspiratsiooni ammutanud ka enamik või vähemalt väga suur osa võistlustöid, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, polnud ükski äramärgitud töö etteantud teed läinud, ja nagu Indrek Peil kirjutas 2010-4 Majas: "... uuenduslikku või arusaadavat sisu sellele enamikel üritajatest anda ei õnnestunud." Tunnustati projekte, mis olid leidnud oma lähenemise, viitamata otseselt Kaljundi poolt joonistatule.

Võidutöö - autoriteks arhitektid Aleksandr Zverev ja Ingrid Aasoja koostöös arhitektuuriajaloolase Mait Väljasega - lähtus olemasolevast looduskeskkonnast, millesse sulandatud iidsetest matmisviisidest inspireeritud vabapaigutusega "kääpad". See on sümpaatselt pretensioonitu projekt, mis laveerib maastikukujunduse ja arhitektuuri piirimail, kujutades endast samaaegselt nii üht kui teist. Või nagu arvas žüriiliige Peil, on tegemist hoopis null-arhitektuuriga, mis laseb kõneleda asukohal endal.

Järgneb võiduprojekti tutvustus.

*

Rohuneeme kalmistu asub Viimsi poolsaare tipus vaikses looduskaunis paigas. Umatuse kujundamisel on eesmärgiks olnud luua loodusesse sobiv, rahulik ja loomulik keskkond.

Konkursitöö KÄÄPAD eeskujuks ja idee aluseks on Eestis muinasajal levinud matusepaigad ning Rohuneeme kalmistule iseloomulik looduskeskkond. Matusepaigana on kasutatud motiive nii kivikalmetest kui tarandkalmetest. Esimesest on töös kasutatud ringikujulisi matusepaiku. Tarandkalme motiivina on kavandatud rahnud, millele on kirjutatud lahkunu nimi ja eluaastad. Olemasoleva vana kalmistu juurest on sisse toodud kõrghaljastus kuuskede näol. Kuused tekitavad siin tihedust ning toovad samal ajal sisse ka hiie motiivi - püha mets.

Plaanilahendus on vaba. Hierarhilist kindlat matmisjärjekorda nõudvat plaanilahendust tekitamata on loodud olukord, kus vabasse loodusesse on paigutatud 410 urnimatust. Kääbaste ehitamine ei vaja kindlat järjekorda. Need võib kõik korraga valmis ehitada või ükshaaval vastavalt vajadusele. Kumbki variant ei jäta tunnet, et ehitus oleks pooleli või et keegi maetutest asuks eraldatud kohas.

Kääpad ise on keskelt 50 cm kõrged kuhjatud pinnasevormid, mille perimeetris asuvad urnide "sarkofaagid". Viimased on pealtsuletavad betoonist maasisesed karbid, millele pärast urni sisse panemist pinnas peale kuhjatakse. Urni kohale paigutatakse hauatähis. Perematuse puhul võetakse kasutusele kõrvutiasetsevad urni kohad, millele võib asetada ühise hauatähise. Kääpad on kaetud pikakasvulise muru / rohuga, mis jätab looduslähedase mulje. Suuremate kääbaste keskele istutatakse kuusk (kuused). Matusekohale toodavad küünlad ja lõikelilled paigutatakse hauatähise juurde. Istutada võib vaid eesti looduses esinevaid metsale iseloomulikke taimeliike, silmas pidades, et ühe kääpa taimestik peab olema ühtne ja loomulik.

Kääbaste vahelisel alal on ebaregulaarse kujuga kividest paekiviparketiga kaetud liikumisteed. Põhisuunad - peaväravast planeeritava tiigini ning sellega ristiolev põhjaväravast idapoolsete hauaplatsideni kulgevad teed - on laiema liikumisruumiga. Sellest hargnevad, kääbaste vahele jäävad liikumisteed on kitsamad. Liikumisteede parketi sisse on peidetud ka kalmistu planeeritava ala valgustus. Kasutatud on nimelt madalat valgustussüsteemi, et hoida koha vaikset iseloomu ning mitte segada haudadel põlevate küünalde virvendavat kuma.

Kääbaste ja tulevikus kavandatava kiriku vahele istutatakse kuusesalu. Kääbastest kirdesse jäävale kalmistu osale on rajatud tiik seda ümbritseva kuuse ja lehtpuu saluga. See on ala, kuhu paigutatakse ka pingid ning millest kujuneb mõtisklemiseks sobilik paik.

*

Kui tsiteerida taas Peili, nõuab töö kõigele vaatamata "asjatundlikku edasiarendamist, et pääseda maastikus mõjule ja kvalifitseeruda arhitektuurina. Kui ta seda suudab, on lõpptulemus suurepärane."

Kui aga tsiteerida üht töö autorit, seisab projekt käesoleval hetkel - st veebruar-märtsis 2011 - nagu T-34 Vene piiril, kuid hoidkem pöialt, et asi siiski vedu võtab ning ühel hetkel ka ehitusse läheb.

127: arhitektuurieksport, teise nurga alt

2011-01-31T22:15:00.033+02:00

summary: 3 objects by estonian architects in latvia and turkey. first, a complex of apartment buildings in riga, designed by erki valdre from the finnish firm kva arkkitehdit. second, another apartment building in riga, designed by merike raid. completed in early 2000's and not 1980's as you might think. and last but not least - possibly the most expensive and luxurious hotel in the mediterranean region - the mardan palace in antalya, with interiors partially designed by the office of meelis press. i have no further comments.

eksport!

siinsed arhitektid ei saa välisriikidest tellimusi mitte ainult tänu harvadele (vast kord-paar kümnendis saavutatavatele) konkursivõitudele. teid on teisigi, kuid tõsiasi on see, et ega neid teisi teid pidi eriti suurepärast arhitektuuriloomet tulema ei kipu. toon paljude seast paar näidet.

esimene objekt - grupp korterelamuid riia kesklinnast veidi maad põhja pool, suure tulevikuga skanste piirkonnas (kus muuseas valmis hiljuti selline maja). mainin kohe ära, et ega ma tegelikult ei peagi konkreetset näidet nii väga jubedaks, eriti allpool figureerivate näidete kontekstis.

http://www.skanstes-virsotnes.lv

majade arhitektiks on juba kaua soomes töötanud erki valdre sealsest arhitektuuribüroost kva arkkitehdit. esimesed kaks 24-korruselist torni valmisid 2008, kolmas järgnes aasta hiljem.

http://www.skanstes-virsotnes.lv

arendus näeb ette neljast tornist koosnevat kompleksi. viimase valmimisaastaks väidab arendaja 2011, kuid vaevalt see nii läheb. kuigi kolmas torn valmis juba 2009, on selles hetkeseisuga tervelt 47 müümata korterit, mistõttu võib arvata, et viimase torni ehitamisega ei jätkata niipea.

http://www.skanstes-virsotnes.lv/lv/houses/

vaade juugendlinnast.

http://www.skanstes-virsotnes.lv/

rubriigist "kuidas neid küll veidikenegi atraktiivsemaks muuta ning tähelepanu äratada, et saaksime lõpuks korterid maha parseldatud?! ... oot-oot, käes! led-tuled!! geniaalne!"

http://www.skanstes-virsotnes.lv/

kui tahad korteriplaane uurida, siis fotode alune link on sulle. fotosid näidiskorterist võib vaadata siin.

mis mind selle kompleksi juures häirib, pole niiväga väljanägemine, vaid pigem ideoloogiline külg, eriti silmas pidades antud ala potentsiaalset tulevikku. nimelt on siia kavandatud kõrghoonetega pikitud äripiirkond, kus selline tüüpiline, veidi odavailmeline copy/paste laadis kinnisvaraarendus mõjub igatepidi kohatult. eesti kontekstis poleks mul mingit erilist vastuargumenti, kui sarnaseid korterelamuid püstitataks nt lasnamäele (silme ette kerkib vana-kuuli arendus), küll aga, kui selliseid arendusi hakataks toppima nt juhkentali piirkonda ilusate linnavaadete ja ala potentsiaalse tuleviku külge leechima. ja veel - ilmselgelt on tolle skanste arenduse näol tegemist kõrgemale klassile mõeldud elamispinnaga, mida ehk majade väljanägemisest eriti ei ootaks. suure osa korterite hinnast moodustavad aga just hunnitud vaated riia vanalinnale. leian, et tegemist on get-rich-quick sorti kinnisvaraarendusega, kus rahuldatud saavad arendaja (ehk merko tütar merks) ja hea vaatega korteri ostja, mitte aga linn, kuigi ideaalis võiks see suhe võrdsesse tasakaalu jääda.

muide, arkkitehdi valdre on väga sarnases stiilis neo-commieblockid püstitanud ka tallinna kesklinna... nimelt. asuvad paraku tõnismäel. tema varasemast loomingust on tähelepanu pälvinud tallinna majaehituskombinaadi 'katseelamu' kalamajas (vana-kalamaja 20a, valmis 1988) ning korterelamu mustamäel (sõpruse pst 255, valmis 1991, torniosa emil urbel).

eelneva kompleksi ehituskonstruktsioonide, elektrivarustuse ning ventilatsiooni-kütte-jahutuse taga oli aktsiaselts tari. tari enda ihuarhitekt merike raid on aga lätlaste pealinna õnnistanud sellise korterelamuga:

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

ma ei saa teisiti, selline 'kaasaegne' arhitektuur tekitab mus külmajudinaid. see on nii õõvastavalt ebaatraktiivne, pudistatud maja, mille puhul on raske mõista, et ometi on selle autoriks loomeinimesena kategoriseeritav arhitekt, saati veel erki haridusega... aga pärast pikka juurdlemist leidsin selle maja juures ikkagi kaks head aspekti: 1) et see ei asu eestis, 2) et riiaski asub see võrdlemisi kõrvalises kohas.

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

igaks juhuks mainin, et tegemist pole 1980ndate lõpu / 90ndate alguse 'uusromantilise paneelikaga', nagu neid tollal sarnases võtmes päris palju vorbiti, vaid ikkagi nullindate alguspoolest pärineva teosega.

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

tari on ka muide ühe teise siinmail tutvustatud lätis asuva objekti konstruktsioonide ja elektripaigaldamise taga.

viimaseks objektiks on 2009 valminud antalyas asuv lukshotell - räägitakse, et euroopa / vahemerepiirkonna kõige kallim ja luksuslikum - mardan palace.

(märgin siinkohal, et hotelli kohta käiv tekstiosa on võrreldes algse versiooniga oluliste paranduste ja lisainformatsiooniga täiendatud. lõppu on lisatud ka väike lühiminiintervjuu.)

mainitud hotellikompleksi interjööride osaliseks projekteerijaks on meelis pressi arhitektuuribüroo. 560 toaga hotelli avamise järgselt ilmus õhtulehes sel teemal lugu pressi kommentaaridega, mida võib lugeda siin. paraku on artikkel ekslik, väites, et "kuigi numbritoad jäeti briti arhitektide hooleks, on ühiskasutatav ala ja suur osa välisarhitektuurist pressi büroo tehtud."

meelis press selgitab, kuidas asi tegelikult oli: "meie tehtud on selles hotellis vaid valikulised interjöörid nagu la brasserie restaurant (vt virtuaaltuuri), russian restaurant (vt virtuaaltuuri terrassilt), rum jungle lounge, monkey club (virtuaaltuur), jazz bar (virtuaaltuur), bowling alley (virtuaaltuur), lasteaed jne.... blogis toodud kreemivahused lobbyd, konverentsid, välisarhitektuur jne on kohalike türgi ja / või inglise ehituskunstnike loodud ja meil pole nende töödega mitte-mitte mingit sidet. väliala baaride ja paviljonide loomisel oleme kaasa löönud sisearhitektuuri või mööbli konsultandina ja mitte arhitektuuri küsimustes, blogis toodud fotodel kajastatu pole meie sulest. mardan palace on väga suur hotell - nagu linnak, selle loomise kallal töötas mitu sisearhitektide ja arhitektide seltskonda."

järgnevad fotod on korjatud erinevatelt saitidelt, lisafotosid pressi büroo poolt loodust näeb nende kodukal. kõigepealt aga kompleksist n-ö parema aimu andmise mõttes mõningaid väli- ja sisevaateid, millega, nagu öeldud, pole pressi büroo seotud.

tsiteerin vikipeediat: the hotel has [...] a 1,100 m2 spa, and its own beach containing 9,000 tons of sand imported from egypt. 10,000 m2 of gold, 500,000 crystals, 23,000 m2 of italian marble are used in the construction of the hotel.

kosmosevaade. mardani kompleks oma hiigelbasseiniga on täpselt keskel.

sisenegem.

nüüd aga pressi büroo poolt loodu juurde. paarile alljärgnevale fotole lisaks vaata fotosid ka pressi kodukalt või pigem ülalpool antud linke virtuaaltuuridele. meenutuseks siinkohal, et press on hariduselt sisearhitekt.

tsiteerin meelis pressi eelmainitud õhtulehe artiklist:

"Me tulime välja julgete mõtetega. Hiiglasliku diskoala sissepääs käib läbi hiiglasliku ahvipuuri, mis meenutab tihedat troopilist vihmametsa. Kogu disko välissein on kaetud elavate tuleleekidega. Ruumi põrand on kui hiiglaslik display, mis kannab sind virtuaalse maailma kohale."

ja delfi artiklist:

"Türgis on Pressi sõnul head võimalused projekteerida majja selliseid luksuslikke pindasid ja eritöödena valmivaid objekte, mida Kodu-Euroopas otstarbekas teha ei oleks. Türgis on nimelt kohalik käsitöökultuur nii vilgas, et osavatel meestel ja naistel ei tule veel pähegi oma ehistööde ning eriliste materjalimenetluste eest hingehinda küsida. Kohapeal valmistatud lahendused, lisaks veel käsitsi tehtuna, annavad aga tervikule sümboolselt palju juurde."

mainitud artiklites leiduva väänatud tõe kohta ütleb press, et "väljaannete kirjutised pole ju täistõde, vaid kallutatud soovist luua uudistekünnist ületav sündmus."

esitasin meelis pressile paar mardaniga seotud küsimust:

JK: Vaadates hotellikompleksi erinevaid siseruume, torkab silma, et teie büroo kujundused on ülejäänud ruumide ja välisarhitektuuri islamipärase eklektikaga võrreldes küllaltki n-ö klassikalis-moodsalt euroopalikud. Kas selle taga oli tellija teadlik soov saada hotellilinnakusse vaheldusrikkust, midagi nii magusama kui ka moodsama maitse eelistajaile? Teisisõnu, kas teie juurde tuldi konkreetse sooviga saada moodsas / euroopalikus võtmes kujundusi või oli teil tellija täielik usaldus ja vabad käed loomaks mida iganes pähe tuleb?

MP: Antalya turist veedab Türgis terve nädala erinevalt Eesti ühele majutusööle, väljaspool resorti pole talle piirkonnas ülearu palju atraktsioone pakkuda. Niisiis aktiviteedid oma õuele, ja mida rohkem neid nädala veetmiseks pakud, seda parem. Kompleksi maht läks metsikult suureks (200 000 m2), sellist mahtu pole tark hoida ühe arhitekti käes ja ühes võtmes, näiteks ainuüksi söögikohti sai 17. Kokku pusis kompleksi kallal viis seltskonda - inglased, sakslased, itaallased, türklased, meie. Tegumoodi rätsepale ette ei öeldud, saime vabad käed.

JK: Kas ruumid, mille teie büroo sisekujundas, määrati teile tellija poolt, või saite neid ka ise valida?

MP: Suures osas määrati tellija poolt, mõnest ettepanekust olime sunnitud loobuma, kuna jõud poleks selles ajagraafikus mahust üle käinud.

JK: Õhtulehe artiklis mainitakse golfimaailma villasid ja golfikeskuse peahoonet kui teie jaoks "uutest väljakutsetest mardani juures" - kas see tähendab, et töö Mardaniga on jätkumas, ja kui, siis mis täpsemalt oleks nende juures teie büroo roll?

MP: Oleme kundega mõlemad ootel, tema ootab, et ajad paraneks ja meie sedasama...

JK: Kas koostöö Ismailoviga on jätku saanud ka Mardani-väliselt?

MP: Midagi muud pole me talle joonistanud.

JK: Kas majandusseisule vaatamata on veel järele jäänud välistöid, mis parajasti käsil, või juba lõpetatud, aga paremat aega ootamas?

MP: Varssavis Fuksase Business Gardeni hotelli sisekujundusega oleme lõpusirgel. Saksamaal Celles läks hiljuti töösse Celle Golf & Spa Hotel projekt.

126: Salto projekt Riia kunstimuuseumile

2011-01-19T23:38:00.031+02:00

summary: 2nd prize entry by Salto Architects in the international competition for an annex and reconstruction of the National Art Museum in Riga. The project was concidered successful in grasping the surrounding urban situation, proposing to recreate the historical esplanade park and invite people back to this forgotten part of the park. The annex comprises a new art hall and workspaces, together with a multifunctional public art plaza in front of the new building. The annex is connected to the old building via underground corridors.

This was one of three successful entries by Estonian architects in different international competitions in late 2010. Another project was recently published, see here.

* * *

2010 lõpp oli Eesti arhitektidele rahvusvahelisel areenil küllaltki edukas, auhinnalisi kohti saavutati nii Norras kui Lätis. Teise ja kolmanda koha kõrval tuli koju ka üks võit - tolle konkursi töö sai siin hiljaaegu avaldatud. Lootkem, et head tulemused piiri tagant mõjusid siinsele arhitektkonnale katalüseerivalt, innustamaks aina enam ja julgemalt osa võtma rahvusvahelistest konkurssidest. Ainest ja annet jagub.

Niisiis. 2010 septembris kuulutati välja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi rekonstrueerimise ja laienduse rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. 28 konkursitöö seast kuulutati võitjaks Leedu büroo Processoffice oma mõneti vallner-peililiku projekiga, teine koht anti aga arhitektuuribüroole Salto, töö autoreiks Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.

Konkursiga sooviti saada lahendus ajaloolise muuseumihoone taha jäävale krundile planeeritud juurdeehitisele ning rekonstrueerida vana maja siseruumid kaasaja nõuetele vastavaks, kuivõrd vana maja pole kapitaalremonti juba üle 100 aasta näinud.

http://en.wikipedia.org/wiki/Latvian_National_Museum_of_Art

Vaade hoone tagafassaadile ja võistlusalale.

1905 valminud ajaloolise kunstimuuseumi hoone autoriks on ka Tallinnaga tihedalt seotud baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann. (Tema kavandatud on Olde Hansa vastas kõrguva endise Scheeli pangahoone fassaadid.) Muuseumihoone näol on tegemist ühe prominentsema ehitisega Riia vanalinna piiravas bulvarite vööndis. Suures rohelises kvartalis pakuvad kunstihoonele seltsi vaid kunstiakadeemia hoone ning ülikaunis ja hiiglaslik õigeusukirik, mistõttu oli eriti oluline uue mahu sobitumine - et mitte öelda peitmine - antud konteksti.

vecais sacarnis @ http://www.skyscrapercity.com

Võistlusele kutsutud välisekspredina töötanud Mihkel Tüür kirjeldas Salto projekti nii:

Töö eristus selgelt oma värske planeeringulise lahenduse poolest. Kui teised võistlustööd olid keskendunud ajaloolise lossi juurdeehituse temaatikale, siis see töö vaatas linnaruumilist olukorda laiemalt. Taastati ajalooline esplanaadi väljak keset esplanaadi parki, mille küljele on elegantselt paigutatud muuseumi avalike funktsioonidega maht. Tekib ruumiline ja ajaline dialoog esplanaadi fenomeni leidmiseks Riia linnaruumilises tervikus. Esplanaad muudeti uuesti aktiivseks ruumiliseks kohaks, mis vahepealsel ajal on pargipuude all unustuse hõlma vajunud. Selge linnaline idee, mis tõstis selle töö teiste seast esile.

Pikemad žürii ja ekspertide hinnangud panen kommentaaridesse, et siinne tekst liiga pikaks ei veniks.

Nüüd aga Salto seletuskirja ning illustratsioonide juurde.

* * *

Euroopa Kultuuripealinn 2014 raames ehitatava Riia kunstimuuseumi ülesanne on aktiviseerida läbi uue objekti kogu Riia kultuurielu. Töö lahendus ei püüa konkureerida vana väärika hoonega vaid tegeleb pigem kogu pargiga ja toimib kunstimuuseumi välialana, mis on osa avalikust linnaruumist 24 tundi ööpäevas. Töö idee tuleneb pargi ajaloolisest kasutusest ja järgib olemasolevat kaitsealust puude alleed. 1930ndatel töötas park aktiivse vabaõhuväljakuna.

Projekt ei taha luua juurde uut hoonemahtu vaid pigem keskkonda - tekitada läbi uue ehitise uusi tegevusi, luua uue tugeva avalikkusele suunatud märgi kunstimuuseumile – kunsti väljaku. Kogu pind on kasutatav vabas õhus asuva kunstisaalina. Kunstiväljak võib olla kasutamiseks ka kõrval paiknevale kunstiakadeemiale.

Pehme vormiga valge pind töötab hoone sissepääsuna. Sissepääs ja avalikud funktsioonid – kohvik, infopunkt, laste mängutsoon ja pood on kõik vahetult avatud väljakule ning eraldatavad ka ülejäänud hoone mahust, mis võimaldab erinevate funktsioonide erinevat kasutusaega ning tihedat koostoimimist väljaku sündmustega.

Uus kaasaegne kunstisaal on kui ühendus vana ja uue hoone vahel ja kunstiväljak selle sujuv jätk välisruumis, mida on vajadusel võimalik ka kinnisteks üritusteks sulgeda. Kabinetid on viidud kunstisaali peale allee serva, moodustades kõrgemale tõstetud väljaku serva, millest avanevad suurepärased vaated läbi allee muinsuskaitselisele hoonele. Kabinetid on seotud nii külastajatele avatud tsooniga kui külastajatele suletud ruumidega. Alleepoolselt küljelt on tagatud ka kunstisaalile soovituslik põhjavalgus.

-1. tasand.

+1. tasand.

Kunstiväljaku keskne asetus pargis võimaldab otsest ligipääsu kõikidest olulistest liikumissuundadest. Sissepääsuväljaku ääred on kontaktis kõikide oluliste teeotstega ning ristmikega pargis. Juurdeehituse tagumine kõrgem serv võimaldab väljakut märgata tänavatasapinnalt suuremalt distantsilt. Väljak on kavandatud terratsopinnaga heledatest punktreljeefiga betoonplaatidest.

Seal asuvad kohvikuterrass ja laste mänguväljak (ühendatud laste mänguruumiga). Väljakule on kavandatud skulptuurid ja installatsioonid ning istumiskohad. Väljaku siledat pinda ergastavad puudegrupid ja purskkaev, mis talvel saab toimida liuväljana. Väljaku kõrgemat osa saab kasutada lavana ning madalamat sissepääsuesist kaldpinda tribüünina.

Uus lahendus arvestab aja jooksul tekkinud kihistustega pargis, moodustades juurde uue ning taaselustades ühe ajaloolise etapi pargi kujunemisloos. Samas säilib parki läbiv sümmeetrilisus ja kõik olulised maastikukujunduslikud karakteristikud ja kujunduselemendid. Vanast majast on teadlikult hoitud distantsi, püüdes juurdeehitusega mitte tasakaalust välja viia ajaloolist terviklikku kompositsiooni. Lisaks toimib uue ja vana vahelise eraldusvööndina atraktiivne kaarekujuline puudeallee, mille alla on kavandatud uus jalgtee. Uus hoone ei ole arhitektuurne konkurent ajaloolisele vaid pigem maastikuline element, mille ülesanne on lisks muuseumile aktiviseerida kogu parki.

Juurdeehituse keskseks ruumiks on hooajaliste näituste saal, mis on ühendatud fuajee/kohvikualaga ja ajaloolise hoonega, kus paikneb püsiekspositsioon. Ühenduskoridori hoonete vahel on kavandatud näitus ajaloolisest hoonest ja pargi kujunemisloost. Ajalooline peasissepääs vanas majas on säilitatud. Arvestades asjaolu, et vahelduvaid näitusi külastatakse tihedamini kui püsiekspositsiooni, saavad mõlemad sissepääsud toimida ka eraldi. Uut hoonet saab külastada ka vana läbimata. Laod on jagatud uue ja vana hoone vahel. Hooajanäituste korraldamiseks on uuel hoonel eraldi laadimisplatvorm ja pakkimisruum, mis on tunneliga ühendatud vana hoone ladude ja neid teenindavate ruumide plokiga. Konverentsiruum on paigutatud vana hoone atraktiivsesse kuplisse. Uus hoone on läbitav panduste abil, liftiühendus on paigutatud vana maja kesksesse osasse, võimaldades klaasliftis läbida atraktiivne aatrium.

Hoone on monoliitses raudbetoonkonstruktsioonis, näitusesaal on sillatud terasfermidega, mille vahel paikneb ventilatsioonikamber. Hoone on rajatav passiivmaja põhimõtteid arvestavalt. Lõunapoolne sissepääsuala klaassein on päikse eest kaitstud varikatusega, kabinetid avanevad hommiku- ja õhtupäikesesse. Hoone suurte ruumide paiknemine maapinnast allpool võimaldab tagada muuseumile vajaliku ühtlase kliima.

* * *

Olgugi et Salto tööd võib pidada igal juhul konteksti hästi sulanduvaks, pidas žürii seda ikkagi vana maja suhtes mõneti arrogantseks.

Seeeest leedukate võidutöö lähenemine ülesandele oli olemasolevat peaaegu et pelgavalt respekteeriv. Kogu uus maht paigutati maa alla, kusjuures võimalikult palju funktsioone mahutati vanasse majja seni kasutamata pindadele, lisaks jäeti - erinevalt Salto projektist - pargimaastik täiesti puutumata. Väljast vaadates annab lisandunud mahust aimu vaid klaasist põhjaga ruudukujuline trepistatud süvend, läbi mille näeb muuseumi igapäevatööd. Peaks mainima, et tegemist on mu arust vägagi sümpaatse lahendusega, eriti silmas pidades kõiksugu buumiaegseid muuseumiarhitektuuri wow-reaktsioonile toetuvaid trende.

Ja nagu öeldud, zürii ja ekspertide hinnangud leiad kommentaaridest.

125: muusika kontoris?

2011-01-08T16:41:00.007+02:00

summary: music in the office? here's a set of collected answers from young finnish architectural offices, as seen in the compilation book newly drawn - emerging finnish architecture (buy it here). what about you and your office? what kind of music is preferred? who gets to dj? are everybody happy with the music played? or do you prefer to work in silence? feel free to comment!

-

uurisin ükspäev noori soome arhitektuuribüroosid tutvustavat raamatut pealkirjaga "newly drawn - emerging finnish architecture" (vt linke ingl k tekstis), kus mu tähelepanu köitis muu seas tõik, et üheksast esitletud büroost väidab end kontoris töö ajal arvo pärti kuulavat. suutsin sellega kohe rõõmsalt rileitida, nimelt on mu töökohas juba üle kuu aja järjest ketranud arvo pärt ja tema "für alina", tõsi, mitte mu töökõrvase muusikaeelistusena, vaid saatena näitusel esitatavale kunstiteosele, mis ülakorrusele 'nõndanimetatud kontorisse' kostub. armastan küll pärti kuulata, lihtsalt eelistan seda pigem teistsugustes tingimustes.

kuidas teiega on? kas töö ajal kuulatakse muusikat või eelistatakse vaikust? mis tavaliselt mängib - raadio või kellegi pleilist / album? mis raadio, või milline muusika? kas muusika mängib 24/7 või kui kellelgi vaikus pinda hakkab käima, või ainult öösiti, et aidata ärkvel püsida? kes valib muusika, kas lihtsalt see, kelle arvutiga on kõlarid ühendatud, või on lausa otsustatud, kellel kontoris on parim maitse? või iga päev erinev inimene? on mõni vihastanud ka, et kolleeg mingit eriti haiget muusikat laseb? või on igaühel oma kõrvaklapid, ja volüüm sätitud täpselt nii kõrgele, et kuuleks telefonihelinat või kaastöötaja hõiget? (nt meil on viimasel ajal just nii...)

kommentaarium on avatud!

nüüd aga noorte soomlaste maitseeelistuse juurde.

vastab arhitektuuribüroo hollmén reuter sandman.

vastab arhitektuuribüroo verstas.

vastab arhitetktuuribüroo now.

vastab arhitektuuribüroo anttinen oiva.

vastab arhitektuuribüroo lassila hirvilammi.

vastab arhitektuuribüroo avanto.

vastab arhitektuuribüroo ala.

vastab arhitektuuribüroo afks.

vastab arhitektuuribüroo k2s.

* * *

üks muusikasoovitus ka. is everybody happ-pyyy?

124: Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus

2011-01-05T14:18:00.020+02:00

Summary: Erich Jacoby (1885-1941) was among the leading architects in 1920's / 1930's Estonia. Below are some of his projects, but in case you would like to understand the text, please travel into distant future and use Google Translate or whatever its successor might be.

- - -

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 15.12.2010-13.02.2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane

Sissejuhatuseks: Järgnev tekst on taas Carl-Dag Lige klaviatuurist. Kirja on see pandud Sirbi jaoks, kus see ka ilmus, tõsi küll, kärbitud kujul ja seetõttu vähem terviklikumana kui siinne täisversioon. Illustreeriva materjalina on kasutatud paraku suht kehva kvaliteediga skänne kahest 30ndate albumist, "Eesti arkitektide almanakist" (1934) ja "20 aastat ehitamist Eestis" (1939). Head lugemist, head vaatamist! NB! Näitus on veel avatud veebruari keskpaigani!

Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918-1940) aegsetest rahvusarhitektidest on küllalt tuntuks räägitud ja kirjutatud nii Herbert Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi kui Olev Siinmaa looming. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885-1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest läbiuurimise tagajärjel. Galeriinäitus annab kompaktse ülevaate Jacoby loomingust ja tegevusest.

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon

I Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad“ (Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi 19. sajandi II poolest kuni 1939. a Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby, ümber Põhja-Poola aladele. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. a suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid ning Umsiedlungi käigus Eestist lahkunud laevade peamiseid sihtkohti.

Lauritsa sõnul vähenes baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu regulaarselt alates 1881. aastast. I maailmasõja aegse massiivse väljarände ning iseseisvunud Eesti Vabariigi radikaalse maareformi tõttu oli baltisakslaste osakaal 19. sajandi keskpaiga 10%-lt langenud 1922. a 1,7%-ni. Tsaarivõimu aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eesti kogukonnaga ning võttis omaks eestlaste kultuuritavad.

Kui veel 20. sajandi alguses oli Eesti linnakodanluses ja haritlaskonnas domineeriv baltisaksa kultuur ning eesti soost kõrgema haridusega inimesed võtsid tihti omaks saksa kultuuritavad ja keele, siis Eesti iseseisvumisega 1918. a kaasnes vastupidine tendents siinsete baltisakslaste eestistumise näol. Äsja ilmunud kogumikteoses „Eesti Kunsti Ajalugu. V kd 1900-1940“ (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Mart Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket. Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes 20. sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks“ nimetatud arhitektide hulka kuulusid teiste seas eesti soost Johanson, Habermann, Kuusik, Soans ja Karl Tarvas ning baltisakslased Ernst Kühnert ja Erich Jacoby, kes õppis Riias 1907-1913 pärast õpinguid Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907). Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid sarnase, saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa soost arhitektidel.

Sanatooriumi projekt Riiga (võistlusprojekt), ca 1925. | Competition entry for a sanatorium in Riga.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanakis kirjeldatakse projekti nii: "Iseloomult barakitaolisele ehitisele on leitud suurejooneline, ilus lahendus." All teise korruse plaan.

Eesti arkitektide almanak 1934

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine – kui enne 1918. a oli tendents eesti päritolu „riialaste“ saksastumisele, siis peale iseseisvumist toimus baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumine eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Rahvusküsimus ei kujunenud tema puhul primaarseks. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921. a), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (mis 1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning Tallinna Tehnikumi õppejõuna (alates 1932. a).

Sanatoorium Nõmmel. Almanak: "Vaatamata 75--meetrilise frondile, ei avalda hoone kasarmulist muljet, vaid pakub vahelduvaid, hästi tasakaalustatud elevatsioone." Hoone ehitati Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi tellimusel, I järk valmis 1926, tiibosad 1931. Projekt realiseeriti vaid osaliselt. | Sanatorium in Nõmme, Tallinn. Built 1926 / 1931.

Eesti arkitektide almanak 1934

„Riialaste“ arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik ning leidis rakenduse peamiselt 1920. aastatel kavandatud hoonetes, nimetab Kalm ’traditsionalistlikuks’. Seda käsitlust iseloomustab üheltpoolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i poolt genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu, mis ei otsi oma eeskujusid kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteerub kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jmt). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine, keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside, sõnaga, moderniseerumise mõjud, mis on nähtavad nii hoonete planeeringuliste (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogiliste (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsete lahenduste (raudbetoonkonstruktsioonide levik) osas.

20 aastat ehitamist Eestis

Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920. aastate lõpul ning 1930. aastatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega (mitmed eramud, aga ka Kunstimuuseumi (1933), Kunstihoone (1933) ning Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd). Jacoby 1920. aastate veidi raskepärane ja arhailine laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam, kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist.

Eramu Weizenbergi tänaval. Valmis 1932, kaasautor Johann Ostrat. | Residence in Kadriorg, Tallinn, built in 1932.

20 aastat ehitamist Eestis

Almanak: "Tagasihoidlikkude abinõudega on saavutatud teatav esinduslikkus hoone välisilmes."

Eesti arkitektide almanak 1934

II Jacoby moodsa kodu propageerijana

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson formuleerib oma raamatus „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project“ (Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London, 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste poolt ihatud eluviisi/eluviise, moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel (lk 90):

„Architecture is neither the plaything of the aesthetes nor the servant of necessity, but the embodiment of a desired way of life; only in the pursuit of that ambition does its true origin lie“.

Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimises (lk 94, „Every building task has to be assessed in terms of its proportional composition of physical and metaphysical components, and therein lies its uniqueness.“).

Wilsoni tekst oli omas ajas mõeldud katsena rehabiliteerida modernistlikku arhitektuuri, mis alates 1960. aastate lõpust oli tugeva kriitika all ning kanaliseerus 1970. ja 1980. aastatel ajaloolisi vorme kollaažlikult kombineerivasse postmodernismi. Wilsoni peamine soov on kaitsta neid 20. sajandi arhitekte, kes oma loomingus tuginevad eetikale mitte esteetikale. Oma argumentatsioonis tugineb ta Antiik-Kreeka filosoofide arusaamale arhitektuurist kui praktilisest kunstist, mille kohaselt on arhitektuuri esmane roll juhinduda funktsioonist ning kombineerida selliseid võtteid ja vahendeid, mis võimaldavad harmooniliselt ilmsiks tuua hoone sügavama olemuse, mis samaaegselt peegeldaks tema kasutaja soove ja vajadusi. Wilsoni sõnul ei arvesta modernistliku arhitektuuri estetiseeriv suund, mille keskseks figuuriks oli Le Corbusier, arhitektuuri kui praktilise kunstiga, mis peab juhinduma teenivuse põhimõttest. Oluline on üle rõhutada, et Wilson ei toeta vastukaaluna üdini ratsionaliseeritud arhitektuurikäsitlust vaid pakub välja kolmanda tee, kus arhitektuuri funktsionaalsus ja otstarbekus on kombineeritud sümboolsete ja vaimsete väärtustega.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eramu Lahe teel. Almanak: "Maaliliselt käsitletud nurga lahendus. Juurdeehitises teosel korral asetseb teenija korter omaette sissekäiguga. Tähelepanu väärib arkitekti hoolikas plaani käsitlus." | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Vaadeldes Erich Jacoby tegevust eesti ehituskultuuri edendajana 1920. ja 1930. aastatel, ei teki kahtlust, et tema looming sobitub üsna hästi Wilsoni poolt kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on aimata mitte ainult soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol), vaid ka pedagoogiline printsiip. 1927. a asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja erineva suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist. Jacoby saatesõnas kogumikule „Maaehitisi II“ (toim. August Volberg, A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalitus, Tallinn, 1930) on tunda arhitekti soovi leida moodsale taluarhitektuurile iseloomulik laad:

„/-/ Ehitustalitus on seadnud endale ülesandeks…/-/… maa-arhitektuuri juhtimise õigeisse roopaisse… /-/…püüdes oma tegevusega mõjutada otstarbekate – ja seega ilusate – hoonete tekkimist, mida kui maaehitusi iseloomustaks juba nende välimus.“

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös 1932. a „Ehituste ja arhitektuuri näituse“ jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5 x 6,5 m suurune neljaliikmelise pere jaoks mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920. II poole Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. a Frankfurdis toimunud CIAM-i konverentsil keskenduti just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimumi printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakub.

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas ühist bürood 1913-1915, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on Tallinnas Wismari 9a asuv arhitekti kodumaja (1923), Nunne 11 asuv kortermaja (1926), Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 asetsevad esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui Vaarika 6 / Maasika 8 esimene variant 1932. a maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud uus variant on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu, mille hooviküljele oli lisandunud kahekorruseline abiruumide maht. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika / Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartali jaoks sobimatuks pidada.

Üüri- ja ärimaja Tallinna vanalinnas. | Tenement house with commercial space in Tallinn Old Town.

Eesti arkitektide almanak 1934

Elamu Tallinnas Lahe tänaval, 1931. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

20 aastat ehitamist Eestis

Vaarika 6 / 8 kaksikelamu "Uus Tare" asunduses. Almanak: "Ehitis on püstitatud projektide võistlusel auhinnatud kavandi järgi. Kõik majandusruumid on koondatud õuepoolsesse otsa, mis on kõrgendatud pööningu ruumi saavutamiseks." | Duplex dwelling in the experimental "Uus Tare" develompent in Tallinn, Vaarika / Maasika street. Completed in 1933.

Eesti arkitektide almanak 1934

III Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925-1927) ja Tselluloositehas (1926-1928, praegu ümberehitatult Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus madal. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eesti 1920. aastate silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka Eugen Habermanni poolt kavandatud Rauaniidi tehase (1926-1932) ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali (1928-1929) ning Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaama (1923) kõrval.

Tselluloositehase kompleks. | Cellulosis factory complex, completed in 1927. See also: Fahle building.

foto Arhitektuurimuuseumi fotost, pildistatud 1927

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

Tallinna filterveevärk. | Tallinn waterworks, completed in 1927.

20 aastat ehitamist Eestis

Kui filterveevärgi rajamine munitsipaalinitsiatiivil oli tingitud pakilisest vajadusest parandada Tallinna veemajanduse olukorda sooviga varustada kõik tallinlased värske joogiveega, siis tselluloositehase rajamist motiveerisid muutused rahvusvahelisel paberiturul. Emil Fahle juhitud Põhja Paberi- ja Tselluloositehase AS-i paberitoodang polnud 1920. aastate keskel oma hinna tõttu enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ning ettevõtte juhtkond otsustas orienteeruda tselluloosi tootmisele.

Tõik, et Filterveevärgi hoone, mille esialgse kavandi koostas Karl Burman, arhitektuuristiilis on nähtud ekspressionismi ning tselluloositehase keedukoja imposantses ilmes varase funktsionalismi mõjusid, kahvatub fakti ees, mõlema hoone puhul on tegemist oma aja tehnoloogiliste tippsaavutustega nii ehituslikus kui funktsionaalses mõttes. Mõlema hoone kandekonstruktsioonides on ulatuslikult kasutatud raudbetooni, mis võimaldas mõõduka materjalikulu juures ehitada kiiresti ja paindlikult. Filterveevärgi puhul oli projekteerimis- ja ehitustöödesse kaasatud M. Arronet’ ja E. Boustedti büroo, toonaseid võimekamaid inseneri- ja ehitusettevõtteid Eestis, kelle poolt projekteeriti puhtaveehoidla ning settebasseinide raudbetoonist alused ning neile toetuvad, Eesti kontekstis haruldased, raudbetoonist seenvahelaed. Tselluloositehase paekiviseintest püsttahukas, mille turjal seisab tänasel päeval KOKO Arhitektide projekteeritud juurdeehitus (2007), sisaldas kuute hiigelsuurt tselluloosikatelt, mis läbistasid raudbetoonist vahelagesid nelja korruse kõrguselt, ning mis oma maksimaalsel võimsusel suutsid toota kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas.

Nüüd üks pildirohke kõrvalepõige. Vaadeldavaks objektiks Tallinna Filterveevärgi hoone. Fotodega varustas postitust Oliver Orro / Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, tänud! (Järjestus ei pruugi olla eriti loogiline, kuivõrd ma ise pole antud ehitist külastanud...) | Some contemporary shots of the latter.

foto: TKVA

Tsiteerin Oliveri: "Teema lõpetuseks veel üks Arturi tehtud pilt, mis võiks kandideerida ka mingis kunstilise foto kategoorias..."

foto: TKVA / Artur Ümar

Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Tallinnas Mere puiesteel asuv Advendikirik (1923) on arhitekti 1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Peaaegu, et Advendikiriku väikevennaks võiks pidada 1933. a valminud, praegu varemetes seisvat Rasina Martini kirikut, mis ehitati ümber Rasina mõisa endisest magasiaidast. 1920-1924 teostati Tallinnas Vene tänaval asuva Katoliku kiriku ümberehitustöid, mille käigus sai kirik uue fassaadi. Projekti autoritena on sekundaarsetes allikates mainitud Jacobyt koos Franz de Vries’iga, kellega ta aastatel 1920-1927 bürood jagas. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumit (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912-1916, praegu Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumit (1924), Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, pärast sõda ümber ehitatud).

Advendikirik Tallinnas Mere puiesteel, valmis 1923. | Adventist church in Tallinn, 1923.

20 aastat ehitamist Eestis

Endine Saksa Reaalkool Luise tänaval. | High School in Tallinn, 1928. Rebuilt after the war.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanak: "Hoone kuju on tingitud Luise tn ehituspiirjoonest. Peale selle tuli arkitektil arvestada selle tänava järsku tõusu."

Eesti arkitektide almanak 1934

Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole kuigi pikk (60-70 projekti). See fakt ei räägi mitte arhitekti töömaneeri vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada konkreetne projekt, tihti alternatiivsetes versioonides, läbi kuni detailideni. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri asub Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlasetüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab tunnistust erinevate arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.

Eramu Vabaduse puiesteel Tallinnas. | Residence in Nõmme, Tallinn, 1936.

20 aastat ehitamist Eestis

Elamu Lahe ja endise Voolu, nüüd A. Alle tn nurgal. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Kuraator Mait Väljase poolt tsiteeritud Eesti Entsüklopeedia (1934. a) artikli kohaselt iseloomustab Jacoby loomingut „tarbekohane asjalikkus, konstruktiivne kaalutlus, hoidumine ornamentaalseist lisandeist, masside nappus ja pindade karge liigitus.” Üldjoontes sobib see karakteristika Jacoby tööde kirjeldamiseks tänaselgi päeval, kuid eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate II poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus 1935, Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga 1937, Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga 1938) kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga, peegeldades nii Saksamaal kui teistes Euroopa riikides levinud tendentsi monumentaalsema ja representatiivsema arhitektuuri leviku suunas.

AS A. M. Lutheri müügimaja Vana-Posti tänaval Tallinnas. Hävinud. | A. M. Luther's furniture shop in Tallinn old-town. Destroyed in WW2.

Eesti arkitektide almanak 1934

Supelasutise projekt Nõmmele. | Unrealised project for a spa in Nõmme, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Koos Edgar Johan Kuusikuga tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt. kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak 1928, „Estonia“ teatri ümberehitus 1931, Kunstimuuseum 1933) jäi ka kunstimuuseumi 1938. a projekt teostamata. Kuigi arhitekt Konstantin Bölau oli toona kriitiliselt meelestatud muuseumi planeerimise suhtes Kanuti aeda, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrvalkrundile, oleks see hoone, nagu ka uus raekoda, mille lõpliku projekti kavandas 1938. aastal E. J. Kuusik, tekitanud toonasesse Tallinna kesklinna tugeva linnaruumilise dominandi ning olnud president Konstantin Pätsi ”ilusa Eesti” doktriini silmapaistvamaid ruumilisi realiseeringuid, mille parimateks näideteks peetakse Kadrioru administratiivhoonet, Vabaduse väljaku pangamaju ning Pärnu mnt seinhoonestusega kortermajade lõiku.

Vasakul: Pärnu mnt 30 (Jacoby), paremal: Pärnu mnt 28 (Aleksandr Wladovsky, 1937. | Apartment buildings in Tallinn. The one on the left is by Jacoby, the other by Aleksandr Wladovsky. Both from 1937.

20 aastat ehitamist Eestis

Jacoby maja plaan.

20 aastat ehitamist Eestis

IV Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritava näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid, mis nagu ka tööde loetelu, pakuvad huvitavat infot eelkõige erialaste huvidega muuseumikülalistele. Kriitikana tooksin esile vajaduse senisest põhjalikumalt läbi mõelda näituse ülesehitus. Arhitektuurimuuseumi portreenäituste formaat on ennast näidanud nii positiivses valguses (näiteks Valve Pormeisteri, Leonhard Lapini, Toomas Reinu isikunäitused) kui vähem edukas teostuses.

Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid (raha, tööaeg), peaks kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama valikuprintsiibid esitatavale materjalile, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi ning peale sissejuhatavas tekstis esitatud, tõsi, sisukat ülevaadet, ei tunnetanud ma vaatajana, et esitatud materjali süstematiseerimisele oleks vajalikul määral aega pühendatud. Puhtalt ajaloolise ülevaatenäitusena rahuldab see erialainimesi (arhitektid, arhitektuuriajaloolased), kuid ei suuda potentsiaalsele laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana. Isegi kui Jacoby puhul pole tegemist mahlaka funktsionalistiga (vt näituse sissejuhatava teksti „vormilt kuivavõitu funktsionalistlikud villad“) vääriks tema tegevus kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast.

***

Erich Jacoby mitmekülgne tegevus on kuni käesoleva näituseni suhteliselt vähe arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ainsa pikema ülevaate on temast kirjutanud Mart Kalm (Arhitekt Erich Jacoby (1885-1941) – Linnaehitus ja Arhitektuur, Tallinn, 1991). Vähese huvi üheks põhjuseks pean Jacoby arhitektuurikeele konservatiivsust, tema mittekohanemist funktsionalismiga, mida viimaste kümnendite eesti arhitektuuriajalookirjutuses on peetud sõdadevahelise arhitektuuri etaloniks. Samuti raskendab Jacoby loomingu süvitsi uurimist tõik, et tema arhiiv hävis 1944. a Tallinna pommitamise ajal.

Tänan kuraator Mait Väljast taustainformatsiooni ning täiendavate materjalide eest.

Sirbile,
Carl-Dag Lige
Tallinnas, 03.01.2011