117: maja (endises) metsas

summary: this little house might seem a bit quirky at first sight, but in fact it's become one of my favorites by 3+1 architects. the one-storey building is nicknamed 'in forest', however, the context has changed greatly in the last 10 years and now the building sits in an almost typical suburban surrounding with little hints of its past greenery. the building was completed in 2001.

here's what the architects have said about the project: "the winding spatial structure of the house as well as its hyperbolic surfaces follow and enhance the surrounding landscape. the house consists of three zones – private children’s and parents’ rooms; half-public in-between rooms; and kitchen, living-room and other public rooms. the dynamism of the house can be read in many ways – its outer form is corresponded by the inner moving routes in its central axis as well as between public and private spaces." see elevations and sections here.

authors of the project are markus kaasik, andres ojari, ilmar valdur, indrek tiigi, kalle komissarov & merje müürisepp. for more projects by 3+1 architects, see here.

-

järgnev maja on minu jaoks üks sümpaatsemaid kakumäe poolsaarel ja ühtlasi mu lemmikuid 3+1 arhitektidelt. tegemist on 2001 valminud väikese ühekorruselise eramuga loigu tänaval. siinne piirkond oli veel 10 aastat tagasi küllaltki väheasustatud, mistõttu kerkis maja põhimõtteliselt metsa, millest ka tema koodnimetus "in forest". et ümberkaudsed krundid on tänaseks suures osas lagedaks aetud ja täidetud suht suvaliste kodudega, võiks teda püüda siiski ette kujutada algses metsalises kontekstis - mida siin mingil määral ka säilinud on - millesse ta loodi.

foto: jk


see maja mõjubki kui mingi metsamaja, ta mõjub suvilana romantilises suvilarajoonis või külalistemajana kuskil soome arhipelaagis. see on tundlik maja, mis - mulle näib - räägib ühest küljest tellija suurest usaldusest arhitektide vastu, teisest küljest tellija down to earth suhtumisest oma majas elamisse. ma ei tea, kuid kujutan ette, et see oli üks hea tellija.

foto: jk


projekti autorid on markus kaasik, andres ojari, ilmar valdur + indrek tiigi, kalle komissarov ja merje müürisepp.

ise kirjeldavad nad maja nii: dünaamilise vormiga elamu väljavenitatud ruumistruktuur ning hüperboolne katusekuju jälgivad nii olemasolevat maastikku kui sisemisi liikumisteid. sisuliselt on tegu kahe kõverplaadi vahele tekitatud sisemaastikuga. keskse telje ümber on grupeeritud magamistubadest moodustuv privaattsoon, poolavalikud vaheruumid ning köögi ja elutoaga avalik ruum.

plaan: maja 2002-3


vaatamata maja näilisele väiksusele on siin tegelikult kõik vajaminev täiesti olemas, point on lihtsalt selles, et kogu ruum on lahendatud äärmiselt kompaktselt. mingit mõttetut-kasutut ruumi siin ei leidu. lisaks kolmele magamistoale ja elutoale on koha leidnud ka tööruum vmt, tähele tasuks panna ka mõnusalt lahendatud kööki, hästi kihvt tundub ka pisike kiilukujulise plaaniga (tänavale vaatav) duširuum.

lõige: eal 80 kataloog


nüüd teen julma autoriõiguste rikkumist. interjöörifotode autor on arne maasik, pärit on need maja 2002-3 numbrist. vähemalt esimese foto siin äratoomine on mingil määral õigustatud, kuna majas oli see kogemata peegelpildis. paremal elutuba, vasakul lastetubadega külgnev koridor.

skänn: maja 2002-3


tähele võiks panna muidu puitkonstruktsioonis maja betoonpõrandat, mis järgib krundi langust. ma kahjuks ei tea milline see maja sisseseatuna välja näeb, nii et fantaseerigem.

skänn: maja 2002-3


hästi sümpaatselt mõjub varieeruvas toonis püstlaudis. kahju on vaid sellest, et aknad pole lõigatud trapetsite kujulistesse raamidesse - see on koht, kuhu võinuks rohkem investeerida, sest sellisena näevad aknad päris halvad välja, mõjudes halvavalt ka tervikule.

foto: jk


hüperboolne katus, mida eelmisel fotol hästi näha, lõpeb ühel pool kitsa terrassi varikatusena, teisel aga varjualusena autole.

foto: jk


mõned lisafotod on veel arhitektide kodukal, vaata.

some extra photos on the architects' homepage: see here.

116: korterelamu tallinna kesklinnas

summary: an apartment block with commercial space in central tallinn, designed by arvo niineväli & vello ermann in late 70's and completed in 1984. originally coated in brown plaster, the building's facade was renewed in 00's.

-

mu silmis üks ilusamaid nõuka-aegseid maju tallinna kesklinnas on see äripindadega korterelamu raua ja pronksi nurgal. seitsmekümnendate lõpus projekteeritud ning 1984 valminud maja autoriteks on arhitektid arvo niineväli ja vello ermann ning insener priit põldre.

foto: jk


foto: jk


maja praegune ilme pärineb küll nullindate teises pooles teostatud fassaadi renoveerimise järgsest ajast, algselt oli see kaetud tollal tavapärase pruunika krohviga.

fotol kujutatud fotod pärinevad arhitektuurimuuseumi kogust


omaaegses ehituskunstis tutvustas arhitekt niineväli oma loomingut nii:

elamusse on kavandatud 142 valdavas enamuses 1-, 2- ja 3-toalist korterit. kontakttsooni - soklikorrusele - on paigutatud neli kauplust, elamuekspluatatsioonivalitsuse kontor ja haljasalade trusti ametiruumid.

projekteerimisülesandes olid nõutud nii vabad kaugvaated tuletõrje valitsuse hoonele kui ka gogoli (raua), lomonossovi (gonsiori) ning kingissepa (pronksi) tänavate laiendamine vastavalt areneva linnatranspordi nõuetele.

fassaadi käsitluselt on ehitis tagasihoidlik, välisviimistluselt tallinna üldehitustrusti võimalusi arvestav.

kahe majaaluse läbipääsuga jalakäijatele on kvartali sisemus tehtud kättesaadavaks kõigile linnaelanikele. kingissepa ja gogoli tänavate ristumiskohta jääv hooneosa on avatud jalakäijaile puhketsooni loomiseks.

see viimane väide puhketsooni kohta on muidugi väikest naeru väärt. algselt avatud nurk (vt plaani) on küll äripindade kasvatamise nimel tänaseks kinni ehitatud, kuid vaevalt et mingi helge 'puhketsoon' siin kunagi töötanud on: vrdl vana ja uut fotot ülal. pigem oli see lihtsalt... varjualune, ei muud.

skänn: ehituskunst


tallinnas on selliseid maju ilgelt vähe, ometi on just sellised majad need, mis teevad linna. paar torni siin-seal kesk üldist tühjust ei mängi välja.

foto: jk


vaade piki raua tänavat, esiplaanil enam-vähem samaaegselt valminud korterelamu, arhitektiks rein luup.

foto: jk


puhas elegants! hoone ilmele annab tohutult palju juurde see, et nurgarõdusid pole kinni ehitatud. renoveerimise käigus on suletud vaid prantsuse rõdud, see pole aga maja ilmele kahjustavalt mõjunud. ainuke asi, mis mulle selle maja puhul närvidele käib, on renoveerimise järgselt tekkinud akendevahelised hallid triibud, justkui lintakna motiivi taotledes. lollus.

foto: jk


veits robustsust ka.

foto: jk


erinevalt peaaegu kõigist teistest enam-vähem täisehitatud kvartalitest tallinna kesklinnas võib siit suvaline möödakäija tänapäevalgi vabalt läbi käia. see tuleb aja kokkuhoiu mõttes kasuks: teinekord on siit hea lõigata.

foto: jk


aja materiaalsed kihistused.

foto: jk


ja lõpetuseks vaade viru hotellist, andmaks aimu maja mastaabist. võib vist suht kindlalt öelda, et tegemist on ühe suurema korterelamuga tallinna kesklinnas.

foto: jk

115: linnalehmad

summary: cows in tallinn... the first one is a recently opened concrete sculpture in northern tallinn by simson von seakyl, also known as seaküla simson. the dog-faced cow, one of the few bigger 'decorative' sculptures in tallinn is also meant as a plaything for children, diminishing its 'being' as art but also giving it a practical use, which is in my opinion way more appropriate for a... thing like that. the other cow on the display window of tallinn department store, though temporary, is purely decorative and could in its essence - ironically - be seen as more 'art' than its concrete sister in open air, laying there to be trampled on by children (not that its 'functionality' is a bad thing).

-

lehm nr 1:
tallinna uusimaid - ja üks väheseid - suuremat sorti dekoratiivskulptuure lamab karjamaa pargis koplis. koeranäoga lehmakuju autor on simson von seakyl ehk seaküla simson, kellel näib olevat missioon täita linn loomadega: solarise hunt ja ohtrad tõkketuvid on samuti tema loometööks. näis, mis järgmiseks. kõik mainitud kujud on muide betoonist.

foto: jk


elusuuruses kuju on mõeldud lastele turnimiseks. iseenesest pole ju skulptuuri sellises 'funktsionaalsuses' midagi halba. ainult et... nõnda taandubki see (tallinnas niigi haruldane suuremat sorti) avalik 'kunstiteos' vaid laste mängukanniks.

või on see 'kultuuripealinn' (khhhm) tallinna nutikas kokkuhoiustrateegia? et tellivad ühe hoobiga laste mänguatraktsiooni ja veits nagu kunsti kah? et linnuke (lehmake) kirjas ja nii.


lehm nr 2: ajutine kuju tallinna kaubamaja vaateaknal. seaküla simsonist vaat et andekamgi, mulle teadmata autor. materjali kohta ei oska öelda, küllap mingi plastikvärk. esiteks näeb see lehmam välja, teiseks asub ta vaateaknal, olles justkui kunstiteosena eksponeeritud - teda saab vaid vaadata, kuid mitte puutuda -, samas kui karjamaa betoonlehm on laste tallaalustest pruunistunud. kumb neist siis kunstim on, kumba neist n-ö kunstikriitilise pilguga enam hinnata võiks? ma lihtsalt viskan küsimused õhku, suurt midagi tõsimeeli väitmata, ja üleüldse arvamata, et see vähegi oluline on.

foto: jk

114: monument eduard vildele

summary: one of the most outstanding soviet-time public monuments in tallinn, dedicated to the turn of the century writer eduard vilde. opened in 1965, the dolomite monument is among the first in estonia to successfully mix sculptural elements and architecture with its surrounding landscape. designed by the architect allan murdmaa (1934-2009), a prolific author of many of the best public monuments in estonia; the relief is by albert eskel (1922-1975). the vilde monument stands in the old town of tallinn, in a quarter destroyed in ww 2, in front of the post-war writers' house (see 3rd photo below).

-

tallinna vanalinnas kirjanike maja ees asuv eduard vilde monument on üks tähelepanuväärsemaid nõuka-aegseid monumente eestis, sulandades ühtseks tervikuks nii arhitektuuri-, skulptuuri- kui maastikuelemendid. 1965. aastal valminud monumendi autoriks on hiljuti elavate seast lahkunud arhitekt allan murdmaa (1934-2009), kelle nimel on terve hulk kuue-seitsmekümnendatel ja hiljemgi valminud (maastiku)arhitektuurse rõhuasetusega mälestusmärke üle eesti.

foto: jk


monumendi aktsendiks on kergel nõlval asuvad dolomiidist tahvlid, mis kujutavad avatud raamatut. raamatu lehekülgedel näeme skulptor albert eskeli (1922-1975) kujundatud vilde pronksist reljeefportreed ja allkirja ning dolomiiti nikerdatud stseene ja ridu vilde teostest.

foto: jk


monumenti eraldavad harju tn haljasalast ning niguliste tänavast kivirinnatised, tekitades monumendile hubase platsi, justkui oma intiimse 'klassiruumi'. platsil on lisaks istepinkidele hulk betoonist dekoratiivvaase, mis nagu sümboliseeriksid 'publikut' või 'õpilasi' avatud raamatu ehk 'esineja' või 'õpetaja' ees. ka nooremate põlvkondade kirjanikud kirjanike majas kuulavad huviga.

foto: jk


foto: jk


monumendi tausta kohta toon paar lõiku toivo tammiku koostatud raamatust "monumentaalne", tsiteeritavaks on murdmaa enda sõnad:

"läbilöögitööks pean esikohta eduard vilde monumendi võistlusel harju tänava varemetele. esimese võistlusmaketi tegin ise. plastikust liimisin kokku tahukad, lõikasin välja ja kleepisin esikülgedele linoleumi, linoleuminugadega lõikasin siis need reljeefid sisse. kipsi valasin vommi juures. eskel oli tagasihoidlik inimene ega püüdnud mind ühena vähestest tegevskulptoritest pärast konkursivõitu n-ö kõrtsis ära osta: me ei olnud sõbrad, kõigest tuttavad, ning koos adamsoni monumendi teinud, seepärast pakkusingi vilde monumendi skulptoritööd talle. ta tahtis vilde korralikku reljeefportreed teha, minu soov oli näojäljend, mis ka lõpuks teostus."

foto: jk


foto: jk


foto: jk


ja edasi: "see oli vist esimene arhitektuurse kallakuga monument meil üldse. samuti kasutasin esmakordselt materjalina dolomiiti: külastasin saaremaadl kaarma karjääri ning tutvusin dolomiidi eri kihtidega. seal oli "kuningaks" volli sai - meie siiani kõige tuntum dolomiidimeister. võimsa kuju ja punase habemega volli helevalges dolomiidikarjääris, kirka käes, on mul siiani unustamatu pildina meeles. [...] vilde monumendiks valis ta kivi mustjala karjäärist, see on veidi kollaka tooniga ning ilmastikukindlamast "potialuse" kihist."

foto: jk


foto: jk


foto: jk


-


alati on põnev võrrelda algset ideed lõpliku tulemusega, et kui palju need üksteisest erinevad ning mis suunas areng on toimunud. antud juhul, vähemalt konkursile esitatud maketi järgi otsustades tundub, et algideest on asi muutunud rohkem maastikulisemaks, ümbrusse paremini sulanduvumaks.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"


ja kuna raamatus oli ka pilt peep jänese ja rein kersteni konkursitööst, siis lisan sellegi.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"


-


paar ajaloolist fotot raamatust "monumendid".

foto raamatust "monumendid"


foto raamatust "monumendid"


siin saidil juba kord esinenud arvi siig kirjutab mainitud raamatus vilde ja antud monumendi kohta nii:

ei vasta maa ka suurmeest võttes mulda
kas Ringkäik laseb käiku taas ta geenid
nii harv on sammas mille pealdistaks
Alkeemik
kes kahekümne neljast tähest
koostas
kulda
arvi siig, "monumendid"


-


ja üks tragikoomiline meenutus lähiminevikust.

skänn: kunstiteaduslikke uurimusi 6



-


lõpetuseks üks veidi nõutust tekitav fakt: vilde monument pole muinsuskaitse alla võetud. huvitav, mis põhjusel?

113: tallinna vanim monument

summary: this here is the oldest public monument in tallinn still standing in its original place. the limestone cross dates back to 1580's while its base is a later addition, dating from late 19th century. standing over 2 meters high, the monument is dedicated to blasius hochgrewe, a tallinn citizen and one of the most well-known merchants, killed during livonian war in 1560, fighting on tallinn's side against ivan the terrible's troops. the renaissance monument, the author of which is unknown, has been under heritage protection since 1964.

-

kõrvalisel marta tänaval tondi piirkonnas asub tallinna vanim monument, mis on juba üle 400 aasta ühes-samas kohas püsinud. tegemist on paekivist, kõrgel soklil asuva ristiga, pühendatud tallinna kodanikule ning oma aja ühele tuntumale kaupmehele ja ka kurikuulsale salakaubavedajale blasius hochgrevele, kes siin, vene-liivi sõja lahingupaigas ivan julma meeste poolt 1560. aastal tapeti. rist pärineb arvatavalt 1580ndaist, sokkel on aga hilisem, 19. sajandi lõpust. tegemist on ühega kolmest siia, pärnu maantee äärsetele aladele paigutatud mälestusmärgist, millest see ainsana on tänaseni omal kohal.

foto: jk


tugevasti kahjustada saanud tagaküljel (ehk siis sel küljel, mis kristiine poole vaatab, ülemisel fotol), on inskriptsioon: / for those who understand (kind of archaic) german, this is what it says on the monument's back side:

anno 1560, den 11 septembris ys allhier herr blasius hochgreve vom rüssen erbarmerlick erslagen gott sy eme gnedich und vorlene em am jüngsten dage eyne vrobege uperstandinge thom ewigen levende. amen.

tõlkes:

1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra blasius hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. olgu jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval. amen.

linna poole vaatav esikülg: / front side facing the town:

foto: jk


tsiteerides muinsuskaitse kodukalt juta kivimäe tekstist: ristipuu all vasakul põlvitab ja palvetab habemik pikkade juustega raudrõivais mees. ristipuu all maas on sõjamehe kiiver ja kaks ristatud luud.

teos on aastast 1964 muinsuskaitse all. on huvitav märkida, et risti kahjustus pole tulenenud niivõrd loomulikust kulumisest, vaid 1984 teostatud liivapritsiga (!!) 'puhastamise' käigus.

praegu on mälestusmärgi ümbrus suht korrast ära, olgugi et monumendi haljastamise ja heakorrastamise projekt on kesklinna valitsuse poolt tellitud juba aastal 2002.

aga peaaegu kõik muu, mida sa liivi sõja või üldisemalt ajaloolise tausta, monumendi enda või blasius hochgreve kohta teada tahaksid, saad siit kenasti kätte, ole lahke.

112: suudlus

see pole napikas, see on peaaegu et avarii. nii pargitakse kalleid autosid seal, kuhu tavainimesel asja pole, nimelt toompeal. / expensive cars kissing in toompea, tallinn.

foto: jk