137: Põdrangu sovhoosi keskusehoone

Summary: Main building of Põdrangu state farm, completed in 1978. Architect: Maara Metsal. The building is in most part derelict and in a terrible condition.

* * *

foto: jk

Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Vaade Sääse aleviku keskusele.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid. Fotosid härrastemajast aastal 1991 võib vaadata siin, olgugi et siin väidetakse, et hoone lammutati juba 1990.

foto: Jaan Vali - http://register.muinas.ee/content/photolibrary/regular/83713.jpg

Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

skänn: "eesti küla ehitab"

skänn: "eesti küla ehitab"

Kuue-seitsmekümnendate nn kunstide sünteesi laine on Eesti arhitektuurile andnud palju kauneid ehitistega otseselt seotud kunstiteoseid. Eeva Jänese poolabstraktsed sgrafiitod Põdrangus on selle trendi heaks näiteks.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto: jk

Fuajee.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

skänn: hall raamat

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Minu arust ongi saal oma sgrafiitodega ainuke tõesti tähelepanuväärne osa selle hoone juures. Väljast jätab see küll petliku mulje, tegelikult on saal lihtsas monoliitbetoonist konstruktsioonis katuslaega, sakilised on vaid välisseina otsad. Muus osas mõjub hoone modernistlikult lihtsalt, kohati ka ülepingutatult ja lauskoledalt. Ebasümpaatselt rohmakad on mulle nii sissepääsu trepistik, tagumist sissepääsu markeeriv ‘dekoor’ ning ülirobustne küljetrepp. Kõike seda silmas pidades jääb tunne, nagu oleks saali lehvik justkui kogemata toredasti välja kukkunud.

foto: jk

Peasissepääs.

foto: jk

Peasissepääsu kõrvaltrepp.

foto: jk

Peafassaadi karniisid.

foto: jk

Peasissepääs kenade ajalooliste prügikastidega.

foto: jk

Majatagune sissepääs. Küljel oli vist samasugune, kui mälu ei peta.

foto: jk

Õuepoolne fassaad haljasalaga, mida vist tegelikult kasutati parklana.

foto: jk

Põhja pool asuv küljetrepp.

foto: jk

Nagu eelnevatel fotodel näha, on hoone ehituslik kvaliteet päris kehv. Muu seas on hävimisohus lehviksaal, mille konstruktsiooni toetavad raudlatid on läbi krohvi roostetamas. Kusjuures rohked diagonaalsed ja horisontaalsed lisatuge pakkuvad latid kinnitati 'lehvikule' juba ehitamise ajal. Muidu oleksid vist saali seinad juba ammu kokku kukkunud.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik, eriti silmas pidades asjaolu, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel asub suure saaliga Tamsalu kultuurimaja (kaardil kollane täpp; Põdrangu on punane). Arvestades asjaolusid pole mul eriti usku selle hoone säilimisse. Sama pessimistlik hinnang keskusehoone perspektiivile anti ka Eesti arhitektuuri XX sajandi pärandi kaardistamise programmis.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Muide, Liina Jänese koostatud eksperthinnang oli suureks abiks kõige eelneva kirjapanemisel.

Lõpetuseks paar lisafotot lubjatööstur Limbergi mõisa härrastemajast, pildistatud suvel 2009. Palju huvitavat lisalugemist Tamsalu piirkonna lubjatööstuse ajaloost leiab siinsest tekstist.

foto: jk

foto: jk

100: bekkeri tehase veetorn

summary: the bekker ship factory watertower from 1912 in northern tallinn is a good example of an early 20th century ferroconcrete structure. the brick walls of the 40 meter tower are supported by eight concrete columns and held together by concrete floors in the basement and on the 4th level. the tower as well as the whole bekker ship factory was built by le havre-based company chantier et atelier augustin normand. as of now the architects / engineers of the factory edifices are unknown. the tower is a listed monument; it's been on sale for many years now, but no serious interest has yet to arise...

-

esmalt mainin ära, et restauraator maris suits on kirjutanud magistritöö eesti varases arhitektuuris kasutatud raudbetoonist ja selle restaureerimise probleemidest. kui kedagi peaks huvitama, siis töö leiab siit. -- loodan, et võin linki jagada.

niisiis, toetudes andmetele suitsu kirjutises võin öelda, et eestis hakati ehituses raudbetooni kasutama ixx sajandi viimasel kolmandikul. tollal oli see kasutus küll pigem juhuslik ning midagi (konstruktiivselt) märkimisväärset selle iseenesest märkimisväärse materjaliga meil ei saavutatud. paraku pole ka teada millise ehitise juures seda siin esmakordselt kasutati.

seeeest xx sajandi algus rikastas eesti maastikke ja linnu mitme tähelepanu vääriva raudbetoonkonstruktsioonidest ehitisega. neist kahtlemata tuntuimaks on taani inseneribüroos christiani & nielsen projekteeritud vesilennukiangaarid, kuid maailmatasemel lahendusi sündis ka näiteks sillaehituses ja mitmete tööstushoonete juures.

üks hea kohalik näide küllaltki varasest raudbetooni kasutusest on bekkeri laevatehase veetorn põhja-tallinnas kopli tee ääres.

foto: jk

42 meetri kõrguse torni konstruktiivse osa moodustavad 8 monoliitset raudbetoonposti, mis toetuvad plaatvundamendile ning on jäikuse suurendamiseks keldri ja neljanda korruse raudbetoonist põrandaplaatide kaudu omavahel ühendatud. neljanda korruse vaheplaadile on valatud raudbetoonvöö, millele toetub iga posti kohal 2,7 m väljapoole eenduv kaldtala, mille ülemised osad on jällegi betoonvööga seotud. postide ja talade vahelised seinad on laotud punastest tellistest ning krohvitud, kuigi algselt oli torn siiski tellisfassaadiga.

foto: jk

tornil oli kaks puurkaevu, millega rahuldati praktiliselt kogu poolsaare veevajadus.

veemahutiruumi katusel asuva torni 8 akent avanevad igasse ilmakaarde, kusjuures algselt oli torni ümber ka piire, mis võimaldas katusel ohutult ringi liikuda.

joonis: hallist raamatust

bekkeri tehase hoonestuse ehitas prantsuse firma - le havre'is baseeruv laevaehitus- ja mehaanikatehas augustin normand -, mille arhiivmaterjalid võiks mõni meie uurija kunagi igaks juhuks läbi kammida.

järgneva info eest aga hiigeltänu oliver orrole, kes ise ei viitsi kommida (:

niisiis, nagu tegelikult carl-dag juba brunsi kaudu avastas, on bekkeri hoonestuse projektmaterjal eestis täitsa tallel: asub see tartu ajalooarhiivis, "armsas kullaaugus", fondis nr 33. panin oliveri fotod veetorni projektist siia.

paraku ei ilmne materjalidest torni arhitekt / insener. oliver ütleb, et "projektile märgitud spb (vene tähed) tähistavad tõenäoliselt "sudostroitelnoe proizvodstovo bekker i ko" ehk tellijat, mitte projekteerijat. võimalik, et torni autori allkirja sellel eksemplaril polegi."

foto projektist: oliver orro

olgu autorlusega kuidas on. kindel on aga see, et torn peegeldab väga hästi xx sajandi alguse insenerimõtte põhiseisukohti. aleksander danili koostatud tehnilises ekspertiisis on toodud välja üks siinse torni võimalikke-tõenäoliseid mõjuallikaid. nimelt erinevatel andmetel 1902 või 1911 valminud veetorn budapestis margareti saarel. tsiteerin: budapesti torn oli üks esimesi arhitektuurselt kujundatud raudbetoonist veetorne, kus uutmoodi tarindusskelett selgelt nähtav. on tõenäoline, et see ehitis on saanud väga paljude hilisemate veetornide eeskujuks ajal, mil veetorn oli lihtsalt tarbeehitis ja raudbetooni kujunduslikud võimalused polnud lihtsast tarindist veel kaugemale arenenud.

aga laskugem nüüd detailidesse.

foto: jk

torni vundamendil on raketise jäljed südamerahuga lihvimata jäetud. alles mitu aastakümmet hiljem hakati sellist 'viimistlust' laiemalt ka nt elamu- ja ühiskondliku arhitektuuri juures esteetiliselt aktsepteeritavaks pidama.

foto: jk

kui olen õigesti aru saanud, siis need siin on raabitsvõrgud, mis pidid algselt krohvimata jäetud torni sarrusterase korrosiooni peatama.

foto: jk

laguneb.

foto: jk

foto: jk

siseneme.

tore oleks teada, milline oli torni interjööri algne ilme. hetkel on siin säilinud vaid jäänused vahelagedest ning mööda välisseina spiraalitavad trepid. sisseseadmed olid mingil määral veel nullindate alguses omal kohal, kuid tänaseks on need kadunud, tõenäoliselt vanametalliks müüdud. vaade üles.

foto: jk


foto: jk

vaade alla, seistes neljanda tasandi vahelael. hästi kahju, et ma sees käies rohkem pilte ei teinud...

foto: jk

... aga hea net aitab hädast välja, jess.

vahelagi, taas.

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest2.jpg

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest1.jpg

ja siin veemahuti, mis koosneb kahest üksteise sees olevast silindrilisest paagist. paagid on 4,8 m kõrged, läbimõõdud on 8,26 ja 5,75 m. vahe mahutite ja seina vahel takistab vee külmumist.

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest3.jpg

vaata ka lõiget.

mu enda fotomaterjal pärineb kolmest erinevast tuurist, nii et ilm piltidel natuke varieerub. aga muidugi, kui (antud juhul aprillis 2008) oli veel võimalik torni siseneda ja täitsa lae alla ronida, valitses kergelt nõme ilm:

foto: jk

vaateid bekkeri laevatehase ulatuslikule territooriumile. paremal ääres on veidi näha juppi vene-balti laevatehase ametnike aedlinnalikust asulast. panoraamil kakumäe poolsaar.

foto: jk

foto: jk

see nõuka-aegne hoone on tänaseks lammutatud.

foto: jk

kusjuures lammutustöid on siin aegade jooksul tehtud päris agaralt...

foto: jk

ka need kaunid korstnad on tänaseks ajalugu: juulis 2008 lasti nad õhku. | these chimneys were unfortunately destroyed in 2008, see photos here.

foto: jk

soovitan pilgu peale heita tänase bekkeri sadama kodukale, kus on väga palju fotomaterjali ala praegusest väljanägemisest. muu seas on seal terve hunnik aerofotosid.

-

niivõrd piiritletud otstarbega hoonete saatus on juba kord selline, et kui neid algsel eesmärgil enam vaja ei lähe, jäävad nad tihtilugu niisama jõude seisma ning paratamatult ka lagunema. erilise vaeslapse rollis ongi siin just veetornid oma enamjaolt sihvaka vormi ja väikese pinnaga, kuhu on keeruline mingit uut funktsiooni sisse mõelda. seetõttu on bekkeri torni praegune seisukord veidi kurb, kuna pole teada, kas see lähemal ajal üldse kasutust leiab, ja kui, siis millisel eesmärgil. a kui keegi torni osta tahab, siis palun, torn on ligi 5 miljoni krooni eest müügis. ja seda kuuldavasti juba päääris pikka aega.

antud juhul on tehtud torni taaskasutusse võtmiseks mitmeid ideetasandil ettepanekuid. näiteks on soovitatud kasutada hoonet tehnika- või veemajanduse muuseumina, tasulise vaatetornina ning restorani või kohvikuna.

igal juhul on mõningad muudatused vajalikud. näiteks on lubatud tornile teha täiendavaid aknaavasid ning lõhkuda välja eelpool nähtud paagid. lubatud pole aga lisada täiendavaid mahte.

foto: jk

peaaegu-lõpetuseks toon toreda näite hollandist, kus üks vana veetorn - tõsi, siinsest oluliselt mahukama jalamiga - ehitati ümber eramuks. vaata siia.

ja päris-lõpetuseks. vaade bekkeri sadamale merirahust. klikkides peaks olema näha mitmeid bekkeri tehase ajaloolisi hooneid, millest ehk kunagi tuleb eraldi postitus. | view from merirahu in western tallinn. the tower is in the middle with many historical factory structures surrounding it.

foto: jk