summary: a plywood-clad (and partly furnished) summer-house in the popular vacation destination lohusalu, designed in early 2000's by the newly established koko architectural office - raivo kotov & andrus kõresaar - right after their successful performance at the hannover expo (see the estonian pavilion here). interior design is by hannes praks, then a member of koko. a video of the building can be seen here.
-
vahetult pärast kuulsa porgandipaviljoniga maha saamist asutasid raivo kotov ja andrus kõresaar arhitektuuribüroo koko. võimsa algusega professionaalse koostöö üheks esimeseks viljaks kodumaal sai suvila lohusalus, suvituspiirkonnana tuntud looduskaunis kohas, kiviviske kaugusel helikülast ja laulasmaast.
maja asub idüllilisel krundil kesk männimetsa, mererand jääb siit vaid sadakonna meetri kaugusele. antud majake pole konkreetses kontekstis päris tavapäraselt suvilalaadne, pigem annab see välja paraja kaasaegse eramu mõõdu. piirkonnas valitsevad nõuka-aegsed piiratud pindalaga suvilad on siinsest muidugi oluliselt väiksemad, kuid ometi ei mõju maja ebamastaapselt. järgides ajaloolist tava, on siinnegi suvila jäetud aiaga piiramata.
maht on jaotatud kaheks kahekorruseliseks osaks, nende vahel on algselt lahtisena kavandatud ühendusgalerii. ühes majapooles on avar elutuba koos kööginurgaga ning saun ja väike tualettruum, teisel korrusel kabinet. teises majapooles asub garaaž panipaigaga, kummalegi korrusele mahub magamistuba, teise korruse magamistoa juures on ka pesemisruum. siinjuures näib (minu jaoks?) veidi ebamugavana see, et esimese korruse magamistoast peab tualettruumi jõudmiseks ronima teisele korrusele või minema läbi galerii teise hoonemahtu.
igatahes, plaane ja lõikeid võib näha (tollal vist kokos töötanud?) üla koppeli artikli juures, mille uppisin siia + siia. sealsel esimese korruse plaanil muide garaaži sissesõit valel küljel.
kui randa ei viitsi minna või siis pääsemaks sipelgatest, võivad suvitajad end laiali laotada ühendusgalerii katusele tehtud ulatuslikul terrassil. pääs siia on mõlemal majapoolel.
maja on puitkonstruktsioonis, fassaadid on kaetud veekindla vineeriga.
sisekujunduse võib kanda kohvimees hannes praksi arvele, kes - kui ma nüüd võssa ei pane - oli tollal osa kokost. paari foto järgi otsustades valitseb interjöörides mõnus lihtsus. viitena välisviimistlusele on ka siin kasutatud osalt vineeri, näiteks duširuumi seintel (vt fotot ülal antud artikli juures). lagede puhul on jäetud aimatavaks ka maja konstruktiivne külg. inseneriks oli muide kõva tegijatõnu peipman.
autoritele omaselt on interjööris üks väike vimka ikkagi sees - 3 kööginurga kohal asuvat trepiastet on tehtud klaasist. põhjust ma küll välja ei suuda nuputada, kuid küllap see polegi oluline. (või siis tõesti saab kööginurk sedaviisi väikest lisavalgust?)
ülalolevad koko kodukalt kaaperdatud fotod on valmimisjärgsed - neil veel läigib fassaad kirgas-oranžilt. tänaseks on aga maja oma ilmet päris korralikult muutnud, veidi isegi häirivalt (?) kirgas toon on asendunud tuhmjalt punaka kastanipruuniga, mis mängib väga meeldival kombel kokku männitüvede ja okaste-käbidega kaetud maapinna toonidega. järgnevad fotod pärinevad 2010 suvest.
foto: jk
foto: jk
foto: jk
fassaad veidi lähemalt ka. ma kahjuks enam ei mäleta, mida perenaine fassaadi pinnakatte kohta rääkis... kui mõne tripikaaslase mälu parem, andku märku (:
summary: estonian pavilion at the 2000 hannover expo, designed by then-unknown architect raivo kotov and graphic designer andrus kõresaar, later founders of the famed koko architecural office. this was the first ever pavilion erected by estonia in the history of world exhibitions. the strange edifice with moving carrot-furtrees on the roof and blocks of limestone in the lower part was one of the most popular national pavilions of that year's exhibition.
-
2010 saab olema aasta, mil eesti vabariik püstitab alles teist korda expo maailmanäitusele päris oma paviljoni. tõsi, 1937. aasta maailmanäitusel pariisis eksponeerisid balti riigid kõiksugu head-paremat ühispaviljonis, mille projekteeris pärnakas aleksander nürnberg. oma rahvuspaviljoni püstitamise au saabus alles kümnend tagasi, aastal 2000, kui tollal veel tundmatud viljandist pärit mehed, jakobsoni gümnaasiumis kuulsa kunstiõpetaja rein grünbachi käe all ja hiljem ekas võrsunud arhitekt raivo kotov (s 1976) ja graafik andrus kõresaar (s 1975) valiti üllatuslikult eesti paviljonile toimunud konkursi võitjateks.
ajaloolise tõe huvides peaks siiski mainima, et kotovi ja kõresaare töö märksõnaga "millepiedi" ei pälvinudki tegelt võistluse esikohta. ühe võidutöö valimise asemel anti välja kaks teise koha preemiat - teise sai duo andres siim ja kristel ausing - ning kotovi ja kõresaare töö määrati eestit esindama alles pärast mitmeid ekspertiise. kolmanda preemia said raluhse & tanel tuhal. kolme ostutöö autoriteks olid harry klaar; peeter varrak ja marko järvela ning markus kaasik, enno piir ja ilmar valdur.
eesti maailmanäitusel osalemise põhieesmärk oli end ülejäänud maailmale tutvustada, toetades sellega riigi lähituleviku poliitilisi taotlusi (i.e. el ja nato). paviljon ja selles peituv ekspositsioon pidid seejuures teadustama riigi novaatorlikkust ning sisendama kindlust, et eesti suudab raskustest ja probleemidest mängeldes, justkui merelainetest läbi murda - siit ka riigi tunnuslause näitusel: "maa, mis murrab laineid".
1. juunist 31. oktoobrini 2000 toimunud maailmanäitusel osales 173 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni; oma paviljoniga olid esindatud 53 rahvust ja organisatsiooni. näitust külastas 18 miljonit inimest.
liialdamata võib öelda, et hiigelmõõdus näituse üheks põhiliseks tõmbenumbriks ja üllatusmomendiks oligi just eesti paviljon. asja iva selgitab hästi paviljoni tutvustav tekst "buum/ruum" kataloogis:
"maailmanäitus ei ole tavaline ja harjumuspärane koht. kes ehitab expo-l samamoodi, nagu väljaspool maailmanäituse tara, langeb igavate ja vähekülastatud riikide sekka. expo traataia sisse luuakse muust maailmast sõltumatu ja rikas päikeselinn. näitusel käinud muusik ja animaator kaspar jancis leidiski, et ta on sattunud kirjanik nossovi mõne totu-teemalise raamatu veergude vahele."
foto: the architectural review, sept 2000
^ kõresaar ja kotov pole tegelt esimesed eestlased, kelle looming on pälvinud tähelepanu ajakirjas the architectural review. igati kõva saavutus on see sellegipoolest.
siin üks hästi lahe foto.
skänn eesti ekspositsiooni kataloogist, foto: endel veliste
selgituseks: paviljoni mahtu tuli vähendada, kuna selgus, et ehituseelarvet oli olemasolevatest võimalustest ületatud. seetõttu kujunes projekteerimisperiood pingeliseks ja venis. lõplik projekt valmis alles ajaks, mil esialgsete plaanide kohaselt pidid juba ühel pool olema ehituse põhitööd. paviljon sai siiski õigel ajal valmis ning avati paar päeva enne expo ametlikku algust.
foto: flickr
eesti tõeliselt lõbus-sürri ja absurdimaigulist paviljoni külastas 2,7 miljonit inimest (!!) ehk 15% kõigist expo külastajatest. selliste arvudega osutus eesti paviljon üheks näituse populaarsemaks, mistõttu võiks vist lausa öelda, et eesti näitusel osalemiseks kulunud 54 miljonit krooni oli money suht well spent.
foto: flickr
paviljoni kontseptsiooni kohta annavad selgitust autorid:
arhitektuur:
paviljoni keskne idee on lainetav voogav liikumine. väikeste laste jaoks on kõik liikuv palju huvitavam kui seisev. see kehtib ka täiskasvanute kohta - seisvatest asjadest palju paeluvamad on liikuvad autod, liikuv kaameratöö filmis, liikuv vesi jões, leek kaminas jne. atraktiivsuse vajadusele oleme teise printsiibina liitnud põhjamaise rahu ja intelligentsuse.
paviljoni väga selgelt erandlik kuju sündis järgmistel kaalutlustel:
inimesed, kes on jõudnud eesti paviljonini, on selleks hetkeks juba messimuljetest tulvil, nende tähelepanu võib haarata vaid väga omapärane asi.
gigantriikide kõrval asetsedes ja arvestades nende jõudu mõjuda massiivsetena, tundus ainuvõimalik tähelepanu tõmbamise mehhanism arglikult lehvitav paviljon. see sobib kokku meie põhjamaise jaheda loomusega.
inimesed ei mäleta pärast expo-t üksikuid esemeid, suveniire; ajavad sassi riike ja paviljone, ent mäletatakse üllatusemotsioone, kummastust.
märgilises mõttes seostub lainetav katus eestit piirava merega, õõtsuva soise pinnasega ja iidsete metsadega. liikumine on sujuv ja rahulik. eesti rahvausundites on elustav toime ikka usaldatud maale ja loodusele, abi otsiti pigemini maaemalt kui taevast. tähenduslike ja riiki iseloomustavate märkide loomisel pöördusime ka eesti varasemate maailmanäitustel esinemiste juurde - sealt on leitud viiteid merele, metsale ja paele.
foto: flickr
liikumise jõu ja impulsi annavad elektrimootorid, mis on asetatud paviljoni tagaosas katuse servadesse, jõud kantakse edasi ligi 100-meetrise kettülekande abil kõigile üksikute kuuskede fermidele. liigendite külge on kinnitatud pooleteisemeetrise vahega noored sihvakad 2,5 meetri kõrgused kuused. kuusepark katusel hakkab voogama, tekitades lainetuse: ladvad puutuvad kord kokku ja käivad siis jälle lahku nagu juukseharja piid, kui seda muljuda. ülalt, köisraudteelt vaadates mõjub see pind nagu vaikselt lainetav meri, millega voogavad kaasa puud.
oma aja kohta tõsiselt hea arvutisimulatsioon, autoriteks rein jakobson ja artur vill:
puude lainetav tasapind on paviljoniesisest maapinnanivoost ligi 17 meetrit kõrgemal. puudevaheline ala tasapinnal on lahtine, nii et kuuski näeb hästi ka altpoolt. puud on istutatud koonilistesse, tasapinnast allapoole rippuvatesse anumatesse, mis samuti käivad liikumisega kaasas. iga anuma alumisse otsa on kinnitatud tross, mis läbib paviljoni püstloodis. nende alumise otsa külge on kinnitatud paekivid.
puude voogavast liikumisest kandub trossile edasi üles-alla liigutamise jõud, paviljonis sees on igale trossile märgitud samakõrgusjoon, mis liikumist visualiseerib. trosside otsas on pätsikujulised paetükid. samas ruumis mängitakse peeter vähi lõpmatut kivide muusikat, kostub vaikseid omavahelisi kolksatusi. "pilve" rolli asetatud paekivi loob mulje kergusest. "pilves" on kive enam kui trosse ülalt alla ripub, see paneb kivid üksteise vastu nagu sipelgad nihelema. kivid on nähtavad ka paviljoni külgedelt, seda võimaldab maapinna kalle paviljoni pikisuunas. kui külastaja paviljonist väljub, möödub ta pilvevööndist, see loob paviljoni külastusele sobiva järelmeeleolu. kivid on nähtavad ka eest - paviljoni sisenemisel läbi trepiastmete otste ja trepi alt. paviljoni põrand on valgust läbi laskvast sinakast klaasist ning sellel kõndivad külastajad võivad selle all aimata kivide liikumist.
foto:koko.ee
foto: koko.ee
foto: koko.ee
funktsionaalsed põhimõtted:
külastajad pääsevad paviljoni mööda paviljonilaiust treppi, peasissepääse on fassaadi servades kaks. paviljon jaotub kolmeks ekspositsiooniruumiks, mis on omavahel eraldatud vaheseintega. ekspositsiooniruumidele järgneb olmeplokk konverentsiruumi, büroode, puhkeruumi ja ladudega. paviljoni ümbritseb jalgtee, millel jalutades saab jälgida paviljoni all liikuvat paemassiivi. invaliidid pääsevad paviljoni üldisele ringlusele vastupidises suunas, paviljoni kõrval olevat kaldteed pidi.
joonised: kataloog
krundi pindala: 1500 ruutmeetrit (25 x 60 m) hoonealune pind: 675 ruutmeetrit ekspositsioonisaal: 470 ruutmeetrit konverentsiruum: 44, 3 ruutmeetrit kõrgus: 18, 4 m ja 168 kuuske
joonised: kataloog
foto: flickr
foto: flickr
foto: flickr
foto: flickr
askeetlikult šiki sisekujunduse autoriteks olid kotovi ja kõresaare kõrval tiit tael ja mõneti isegi üllatuslikult praegune kohvi-meister ning samuti viljandist pärit hannes praks, kes hiljem enne kohvi asutamist tükk aega kõresaare ja kotovi büroos tegusid tegi.
foto: flickr
kord sattusin pisikesele kõresaare juhitud ekskursioonile, kus ühel hetkel tuli välja, et kaasas viibinud soomlasest professor oli hannoveri expo soome paviljoni üks arhitekte. saanud siis teada, et seltskonda veab ringi sama näituse eesti paviljoni autor, rõõmuhõiskas ta koheselt, ilma et pidanuks sekundikski meenutama: "ahhaa, teil oli ju see porgandipaviljon!!" - hea tunnistus sellest, kuivõrd meeldejääva ehitisega oli tegemist.
foto: flickr
vaade näituse alale. esiplaanil kuulus zumthori šveitsi paviljon; eesti paviljon on tagaplaanil vaateratta kõrval.
foto: flickr
lisaks veel üks intervjuu, skännitud tõenäoliselt ehituskunstist.
+
kõresaar ja kotov lõid pärast edukat maailmanäitusel osalemist oma büroo, mida võib kahtlemata pidada (prestiiži ja feimi poolest) kõige edukamaks eesti arhitektuuribürooks nullindatel (ja küllap edaspidigi). lisaks kodukal nähtavale muljetavaldavale portfoliole on nüüdseks päris suurearvuliseks kasvanud koko arhitektide loominguks ka lähema tuleviku vaat et 2 kõige põnevamat objekti: tallinna teletorni ja vesilennukite angaaride rekonstruktsioonid ja näituste kujundused. on, mida oodata!
+
repliigi korras: mulle tundub, et just hannoveri paviljoniga toimus eesti arhitektuuris oluline murrang, mis lõi siinsel ehituskunstil justkui punni eest. enam-vähem sajandivahetusega saabunud majanduslik edu ja üleüldine elatustaseme tõus näisid arhitektuurielus mängivat olulist rolli, selle tulemusel sündis julgetele tellijatele palju julget arhitektuuri nii väikeses kui suures formaadis. oma ülioluline roll oli siin kindlasti tervel karjal kuradi andekatel, just seitsme- ja varakaheksakümnendatel sündinud arhitektidel, kes - suht mingi ime läbi? - said tavatult palju võimalusi oma andeid materjali valada. jah, (paraku liiga üürikeseks jäänud) buumiaeg tootis küll ohtralt kräppi, kuid selle kõrval rikastus eesti arhitektuurimaastik rohkete suurepäraste teostega, mis suudavad parematel juhtudel pakkuda puhta ilu kõrval ka kontseptuaalset teravust (carl-dagi väljend?) ja muretut mänglevust. ma igatahes ootan põnevusega praeguse seisaku seiskumist, et varem ja vahepeal tekkinud väärt ideed uue hooga pikselitest meetritesse paisuksid.
+
aga olgu, expo-teema peaaegu-lõpetuseks veel üks ilgelt tore foto, mille ma leidsin mingilt eriti vanalt plaadilt ja mille autorit ma ei suuda tuvastada. kes teab, andku märku. igatahes, foto on tehtud arhitektuurimuuseumis pärast edukat expo-ekspeditsiooni: esiplaanil esikangelased, taga expo meeskond ja maketimeister peet veimeri tehtud makett ajaloolisest paviljonist, mis tolleks ajaks oli tõenäoliselt juba lahti monteeritud. makett, endiselt lainetav ja ajahambast puretuna ka kergelt jõnksutama hakanud, püsib tänaseni muuseumi põhikollektsioonis ja toob alati iga viimse kui muuseumikülalise suule mõnusa muige.
foto: ????
+
ja päris lõpetuseks veel üks hunnik porgandeid. priit pärna multasid näidati muuseas ka nähtud porgandipaviljonis, nii et seoseid on siin enam kui üks.
for more syrreal imagery, absurdish humor and weird architecture - and carrots! - see a short animated film "night of the carrots" (1998) by the famed estonian cartoonist priit pärn, whose animations formed a part of the estonian exposition:
oled sa kunagi viru keskuse rahva raamatu järjekorras seistes ühtäkki üllatund-ehmund, märgates müüjate kohal tiirutavat haugiparve?
või näiteks... kas on su tähelepanu köitnud foorumi ostu-sisetänava lõpus keerlev hiiglaslik kuldmuna, või vaat et mingi võlujõuga istuma kutsuvad munatoolid, või hoopis üles-alla liikuvad lillepotid? hmm, või siis... oled sa kunagi enam kui murdosa sekundi jooksul mõeld, et mille kurjami pärast on tallinna kaubamaja noorteosakonna tsikkide poole riietuskabiinideks üleelusuuruses pearätikutega lähis-ida näojoontega meestepead?! ja kas oled tähele pand sealseid seinamaalinguid? ringijooksvaid sääri? ja veel tuhandet imelik-naljakat pisiasja?
või näiteks tartus. hiljuti avatud taskus ja sealses rahva raamatus on vist juba kõik käind, onja? niisiis, punased planeedid?! linnupesad?! akvaariumid?! ja samas hiigelhoones asuv rehepapi restoran, kuhu pääseb sobilikul kombel läbi sporditarvete poe... oled seal istet võtnuna hakand natsa ringi vaatama ning üha enam mõtlema, et wtf siin toimub? - maakividest valgustid! hiiglaslik puur elusate lindudega ja hiiglaslikud munad, mis alles teisel külastusel osutuvad üllatuslikult tualettideks! valge-punased veresauna-toolid, mis oleksid justkui välja karand marko mäetamme veritsevate majade seeriast! ja tuttavana tunduvatest õllepudelitest laotud sein?!
...
kõigele eelkirjeldatule on igati lihtne ja loogiline seletus. nimelt on mainitud interjööride ühiseks nimetajaks hullpeadest sisekujundajate kollektiiv nimega kohvi. ülal olid vaid mõned üksikud näited nende loomingust vast kõige käidavamates kohtades. tasub aga mainida, et kohvi tüüpide fantaasiaist pärinevad lahendused ka nt raadio 2-le, trendexressi jalatsipoodidele tallinnas, riias ja klaipedas [kusjuures vähemalt viru keskuses asund lainetava põrandaga pood (mäletate, onja?) on kahjuks ümber ehitatud], tartus asuvaile motel paradise'ile, beer colors place'ile jne jne. kohvi, täpsemalt öeldes hannes praksi ja villem valme [kusjuures üks ja kaks!!] teht oli ka tartus klubi "tallinna" sõna otseses mõttes puine sisekujundus, mis bv-nimelise allika järgi kahjuks uute omanike poolt hävitati. [ilgelt nõme, et elasin aasta aega klubist täpselt 8 korruse võrra kõrgemal, kuid ei taiband kunagi asja vaatama minna!] igatahes. vast pole liialdus öelda, et osad neist kujundustest on juba saand vaat et kultuslikeks, või kui veel mitte, siis küll nad selleks ajaga saavad.
a mis on üks plogisissekanne ilma illustreeriva materjalita? küsin-vastan: igav sissekanne. nüüd siis postituse mingisuguse pointi-laadse asja juurde.
lappasin täna vanu maja numbreid, kus sattusin oma lühikse elukse jooksul esmakordselt sõnale peibutuspilt. selle all mõeldakse siis arhitektide / kujundajate / kunstnike poolt arvutiprogrammidega või käsitsi loodud perspektiivvaadet nt mingist linnalikust olukorrast või hoonest tulevikus. olen kuuld kasutatavat ka väljendit ilupilt, kuid see ei väljenda mu arust eriti hästi asja ideed. ise kasutan sõna render - vist lühend sõnast rendition või rendering - kuna see on neist kõige lühem.
enivei, tihti on renderid täiesti utoopilised ning kõrvutades neid lõpuks realiseerunuga, on raske näha ühes teist. ehk parimaks näiteks saab siin tuua ammuse perspektiivvaate fantastilisest lasnamäest, kus sillal poosetav šikk plond tsikk, kanaliäärsed kenad majad ning kanalis voorivad läikivad autod ja kiirtrammid representeerivad ju tegelt kõike seda, milleks lasnamäe kunagi ei saand ja ei saa kah.
illustratsioon: eesti arhitektuurimuuseum
renderid luuakse muidugi eelkõige selleks, et tellijale ja avalikkusele, miks mitte ka endale, teha puust-ette-punaselt arusaadavaks, mida tulevikus enam-vähem loota võiks. teisalt võib rendereid mu meelest vaadata ka kui iseseisvaid kunstiteoseid, olgu nad visandatud arhitekti enda poolt pliiatsi, tuši või akvarelliga [steven holl!!], või loodud hoopis arvutiprogrammidega sisseostetud teenusena oma ala meistritelt. muide, paljud maailma tipp-bürood nii teevadki.
bmw welt münchenis [valmis 2007... reaalsuses on ta midagi hoopis maisemat] - arhitekt coop himmelb(l)au.
render: worldarchitecturenews
või kuna teemaks on sisearhitektuur, siis nt tulevane rotterdami postimaja - arhitekt unstudio.
render: eikongraphia
ja tulevane pilvelõhkuja nimega tour signal pariisis [peaks valmima 2013] - arhitekt ateliers jean nouvel.
render: worldarchitecturenews
niisiis, nagu näha, on rendereis tihti sihilikult liialdatud, muudetud kõike hulga kunstipärasemaks, huvitavamaks, kindlasti ühe eesmärgina vaatajat võluda ning et muuta teinekord mõni nõme asi n-ö söödavamaks. noh nagu nt mingi kebabi restorani ukse kõrval on onja ilusad fotod pakutavatest toitudest, a kui lõpuks ostadki mingi asja, siis näeb see reaalsuses ikka suht õuka välja võrreldes pildil nähtuga.
a ok, tiiruga taas kohvi juurde.
mis mind lisaks kohvi tüüpide ruumilisele loomingule võlub, on just nende renderite stiil. olen palju näind igast naljakaid killukesi, mida osad arhitektid armastavad oma renderitesse lisada, kuid midagi nii radikaalset ja täiega naljakat nagu seda on kohvi renderite stiil, pole ma kuskil mujal kohand.
iga kohvi büroos valmind renderit võib vabalt võtta sellena, millena ta on mõeldud - "peibutuspildina", kuid ehk veel enamgi mingi iseseisva kunstiteosena, ja äärmisel juhul, st kohvi puhul, kas või niisama naljapildina [kui sind miski muu ei koti]. peab siiski mainima, et ka kohvi renderid erinevad suurel määral reaalsusest, kuid siin on see täiesti mõistetav, kuivõrd erilist realismi pole nende puhul taotletud, ja vabandatav, sest nende realiseeritugi on piisavalt wtf ja seda kõige kuradima paremas mõttes.
järgnevad huumorit täis pikitud renderid, mis pärinevad kõik kohvi khuulist plogist, kust aeg-ajalt saab muide nende sisekujunduste kohta huvitavat taustainformatsiooni. kõiki rendereid on siin kasutatud esialgu ilma loata ja rikkudes tõenäoliselt igast autoriõiguse seaduseid ja muid värke.
enivei, tungivalt kohustuslik on kõik pildid ükshaaval läbi uurida - hunnik nalja ja vajaduse korral inspiratsioonigi on garanteeritud.
restoran rehepapp tartus.
restoran rehepapp tartus.
rahva raamat tartus.
rahva raamatu sööginurk tartus.
rahva raamat ülemiste city's.
rahva raamat pärnus.
rahva raamat rocca al mares.
trendexpress tallinnas viru keskuses.
pärnu kaubamaja.
motel paradise tartus.
raadio 2.
lasering.
...
noja miks mitte minna nüüd neid kohti ise lähemalt uurima. alternatiivina võid ka tutvuda kohvi poolt realiseeritud projektide portfoolioga.
...
p.s. - see postitus pidi esialgse plaani kohaselt tulema umbes 100 korda lühem.
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
foto: jk
foto: jk
foto: jk
foto: jk
foto: jk
