Summary: The Estonian Ministry of Foreign Affairs has organized competitions for a new embassy building in Riga twice. First in 1938 and another in 2008. Neither project has been realized. Below is a little interview with one of the authors of the 2008 competition winning entry.
-
Eesti riik on oma kummagi iseseisvusperioodi esimese 20 aasta jooksul korraldanud arhitektuurikonkursi Riia saatkonnahoonele. Neist esimene toimus aastal 1938, toona jäi aga Erich Jacoby ja Hermann Bergi võiduprojekt realiseerimata. Toimunust saab pikemalt lugeda siin. Panin üles ka konkursijärgselt Tehnika Ajakirjas ilmunud arhitekt Konstantin Bölau kirjutatud artikli - siin + siin. Muide, veidi varem, aastal 1933, oli Bölau projekti järgi Helsinkis valminud Eesti esimene päris oma saatkonnahoone. Riia oli niisiis mõeldud järgmise sammuna pärast esimest kogemustehankimist.
Riia saatkonna võiduprojekti perspektiivvaade aastast 1938:
-
Eesti riik on oma kummagi iseseisvusperioodi esimese 20 aasta jooksul korraldanud arhitektuurikonkursi Riia saatkonnahoonele. Neist esimene toimus aastal 1938, toona jäi aga Erich Jacoby ja Hermann Bergi võiduprojekt realiseerimata. Toimunust saab pikemalt lugeda siin. Panin üles ka konkursijärgselt Tehnika Ajakirjas ilmunud arhitekt Konstantin Bölau kirjutatud artikli - siin + siin. Muide, veidi varem, aastal 1933, oli Bölau projekti järgi Helsinkis valminud Eesti esimene päris oma saatkonnahoone. Riia oli niisiis mõeldud järgmise sammuna pärast esimest kogemustehankimist.
Riia saatkonna võiduprojekti perspektiivvaade aastast 1938:
Järgmine üritus ehitada lõunanaabrite pealinna oma saatkonnahoone võeti ette tervelt 70 aastat hiljem, selleks ajaks oli riik valmis saanud uue esindusega Vilniuses, nii et mõnes mõttes oli hea 'soojendus' jällegi tehtud.
Lembit-Kaur Stööri, Ülo-Tarmo Stööri ja Heidi Urbi väljamõeldud Riia saatkonna võidutööst saab ülevaate siin.
Lembit-Kaur Stööri, Ülo-Tarmo Stööri ja Heidi Urbi väljamõeldud Riia saatkonna võidutööst saab ülevaate siin.
Pildil on sinisega märgitud saatkonna asukoht viimatise konkursi seisuga, rohelisega 1938. aastal hoonestada plaanitud krunt ning punasega praegune saatkond aadressiga Skolas iela 13.
Esitasin paar enam ja vähem sisukat küsimust Riia saatkonna võidutöö ühele autorile, arhitekt Kaur Stöörile.
JK: Saatkonnahoone võiduprojekti seletuskirjast võib järeldada, et Riias kehtib väljakujunenud ehitusjoone järgimise reegel, teie lahendus on sel juhul sisuliselt kindla reegli loominguline tõlgendus. Kuidas selle ehitusjoonega ikkagi lood on?
KS: Huvitav küsimus, ma arvan, et antud juhul on asi tõlgendamises. Kuna maa oli elamumaa/ärimaa suhtes 80/20 ja seda oli vaja muuta, siis planeeringust pääsesime, kuid käisime läbi eskiisi kooskõlastuse kadalipu. Lisaks toimus ka projekti avalikustamise protsess, mis oli analoogne planeeringu avalikustamisele. Ehitusjoone teema ei kerkinud selle aja jooksul kordagi esile.
JK: Antud juhul tasus risk ära. Millises töö staadiumis tekkis veendumus, et reegli rikkumine on parim lahendus? Kas see jäi pärast töö esitamist kripeldama?
KS: Seda veendumust ei tekkinudki. Meie jaoks oli üks küsimus õhus: Kui hoone on tihedalt vastu tänavat, siis inimesed libisevad mööda. Kuidas aga muuta hoone esine ja sissepääs eriliseks? Veidi nuputades tekkis idee tõmmata maja tänava pinnas sujuvalt tagasi: inimesed saavad aru, et ruumiliselt midagi muutub, omas rütmis mööduvad inimesed justkui ärkavad, sest ruum muutub ja üllatab - loodetavasti positiivselt. See jääb inimesele meelde!!! See oligi laias laastus meie mõte.
KS: Huvitav küsimus, ma arvan, et antud juhul on asi tõlgendamises. Kuna maa oli elamumaa/ärimaa suhtes 80/20 ja seda oli vaja muuta, siis planeeringust pääsesime, kuid käisime läbi eskiisi kooskõlastuse kadalipu. Lisaks toimus ka projekti avalikustamise protsess, mis oli analoogne planeeringu avalikustamisele. Ehitusjoone teema ei kerkinud selle aja jooksul kordagi esile.
JK: Antud juhul tasus risk ära. Millises töö staadiumis tekkis veendumus, et reegli rikkumine on parim lahendus? Kas see jäi pärast töö esitamist kripeldama?
KS: Seda veendumust ei tekkinudki. Meie jaoks oli üks küsimus õhus: Kui hoone on tihedalt vastu tänavat, siis inimesed libisevad mööda. Kuidas aga muuta hoone esine ja sissepääs eriliseks? Veidi nuputades tekkis idee tõmmata maja tänava pinnas sujuvalt tagasi: inimesed saavad aru, et ruumiliselt midagi muutub, omas rütmis mööduvad inimesed justkui ärkavad, sest ruum muutub ja üllatab - loodetavasti positiivselt. See jääb inimesele meelde!!! See oligi laias laastus meie mõte.
Hea näide on omast käest: käisin Tokyos ja jalutasin mööda seda kuulsat ostutänavat, eesmärk oli vaadata SANAA Diori maja, samas edasi oli MVRDV hoone, mida olin projektina näinud ja ma ei pannud seda maja lihtsalt tähele, suht agressiivses ühtses müüris kõndisin tast lihtsalt mööda.
JK: Teie pakutud esifassaadi lahendus meenutab kangesti Mehhiko saatkonnahoonet Berliinis - on see juhus? (Siinkohal pean siiski tõdema, et sarnane lahendus on sünnitanud kaks täiesti erinevat kvaliteeti: Riia puhul kasutatav linnaruum, tänava laiendus, Berliini puhul aga trepistiku ja tõstetud sissepääsu kaudu paraadsuse või esinduslikkuse taotlus seal, kus seda muidu oleks keeruline teostada...)
KS: Olen seda hoonet isegi kohapeal näinud. Igasugune paralleel on vist tõesti juhuslik, sest niipalju kui mäletan, ei tulnud see maja protsessi käigus küll mõttesse. Seal on löövus tõesti monumentaalsuses.
JK: Kujutan ette, et ühe saatkonnahoone ruumiprogrammi paikapanemine pole üldsegi lihtne ülesanne. Tegemist on äärmiselt spetsiifilise tüpoloogiaga, kus põimuvad avalikud ja esindusruumid, pinnad büroodele ja ajaveetmiseks, selle tipuks veel rida kortereid, nii tavapärasemaid kui luksuslikke. Kas ja kui palju tegite omaalgatuslikku eeltööd, kas uurisite enne tööle asumist ka muu maailma saatkonnahoonetete spetsiifikat?
KS: Lihtne oli teha, kuna eelnevalt sai tehtud Pekingi saatkonda, mis mul enda arust väga hästi õnnestus, kuigi kahjuks midagi ei saanud. Tomiste korra kommenteeris, et oli väga bro töö. Pekingi saatkonda tehes tegelesin saatkondade teemaga ja kuna ruumiprogramm oli pea sama, siis teema ja käsi oli eelnevalt soe. Loomulikult, kohad olid totaalselt erinevad ja seetõttu ka majad, aga teatud seosed ja loogikad kehtisid mõlemal juhul. Muu maailma saatkondi sai veidi vaadatud, aga mitte nüüd ülemäära palju. Mulle tundub, et isegi kui on sama tüpoloogia, siis see avaldub nii erinevates vormides, mida määrab juba nt suurus, riigi tähtsus (arvan, et USA saatkonnad on täiesti eraldi teema ; )) Peamine on aga ikkagi usaldada enda loovust ja analüüsivõimet.
JK: Teie pakutud esifassaadi lahendus meenutab kangesti Mehhiko saatkonnahoonet Berliinis - on see juhus? (Siinkohal pean siiski tõdema, et sarnane lahendus on sünnitanud kaks täiesti erinevat kvaliteeti: Riia puhul kasutatav linnaruum, tänava laiendus, Berliini puhul aga trepistiku ja tõstetud sissepääsu kaudu paraadsuse või esinduslikkuse taotlus seal, kus seda muidu oleks keeruline teostada...)
KS: Olen seda hoonet isegi kohapeal näinud. Igasugune paralleel on vist tõesti juhuslik, sest niipalju kui mäletan, ei tulnud see maja protsessi käigus küll mõttesse. Seal on löövus tõesti monumentaalsuses.
JK: Kujutan ette, et ühe saatkonnahoone ruumiprogrammi paikapanemine pole üldsegi lihtne ülesanne. Tegemist on äärmiselt spetsiifilise tüpoloogiaga, kus põimuvad avalikud ja esindusruumid, pinnad büroodele ja ajaveetmiseks, selle tipuks veel rida kortereid, nii tavapärasemaid kui luksuslikke. Kas ja kui palju tegite omaalgatuslikku eeltööd, kas uurisite enne tööle asumist ka muu maailma saatkonnahoonetete spetsiifikat?
KS: Lihtne oli teha, kuna eelnevalt sai tehtud Pekingi saatkonda, mis mul enda arust väga hästi õnnestus, kuigi kahjuks midagi ei saanud. Tomiste korra kommenteeris, et oli väga bro töö. Pekingi saatkonda tehes tegelesin saatkondade teemaga ja kuna ruumiprogramm oli pea sama, siis teema ja käsi oli eelnevalt soe. Loomulikult, kohad olid totaalselt erinevad ja seetõttu ka majad, aga teatud seosed ja loogikad kehtisid mõlemal juhul. Muu maailma saatkondi sai veidi vaadatud, aga mitte nüüd ülemäära palju. Mulle tundub, et isegi kui on sama tüpoloogia, siis see avaldub nii erinevates vormides, mida määrab juba nt suurus, riigi tähtsus (arvan, et USA saatkonnad on täiesti eraldi teema ; )) Peamine on aga ikkagi usaldada enda loovust ja analüüsivõimet.
JK: Pekingi saatkonna tegid üksi, Riia puhul oli vend pundis, lisaks Heidi n-ö konsultandi rollis. Kuidas töö jaotasite? Kas sina kui nüüd juba 'kogenud' saatkonnakavandaja olid ka mingis mõttes töödejuhataja? Missugust nõu Heidi andis?
KS: Projekte tehes on pidev vajadus kontrollida, testida oma mõtteid ja ideid. Heidi on minu peamine kriitik. Kui mul on vaja nõu, kriitilist vaatenurka või värsket pilku, siis pöördun ikka ja jälle tema poole. Tarmo tegi Pekingi saatkonda KOKO-s, seega oli teema talle vägagi tuttav. Vennaga meil ülemäära jäika tööjaotust ei olnud, selleks hetkeks kui tegema hakkasime, oli konkursi tähtajani jäänud kõigest nädal. Idee küpses kiirelt ning sealt edasi oli puhas vormistamine, töö detailidega. Loomulikult oli lihtsam, kuna meil oli juba üks saatkond seljataga, aga teisalt olid need väga erinevad ülesanded. Heidi osales aruteludes ning tegi maketi.
JK: Kummagi saatkonna konkurss juhtus toimuma suht ebasobilikul ajal vahetult enne kriisi, nii et lähimas tulevikus pole nende ehitusse minekut vist loota. Mis staadiumisse te projektiga käesolevaks hetkeks jõudnud olete? Kas veel püsib lootus, et maja ükskord ikkagi valmis saab?
KS: Kuna antud krundi maa sihtotstarve oli 80/20 elamumaa/ärimaa, aga saatkond on suures osas nagu büroohoone, kus on ka veidi elamist, tuli hakata muutma maa sihtotstarvet, mis eeldas eskiisi täielikku kooskõlastamist ning avalikustamist. See kõik võttis meeletult aega, sest tegemist väga bürokraatliku protsessiga. Kohtasime ka kerget kohalike elanike vastuseisu, kuid üldiselt läks protsess korda. Linn väljastas lõpuks projetkteerimistingimused, kuid sellele läks pea aasta ja siis oli juba selge, et riigil raha ei ole. Lootus, et hoone ka ehitatud saab on ikka alles, see ei kao kuhugi : ))
JK: Kui oluliseks pead välismaal tegutsedes nn genius loci tabamist? (Riia puhul kiideti ju projekti kontekstitundlikkust...) Kas sinu jaoks on see midagi täiesti abstraktset ja tunnetuslikku või pigem käega katsutavat ja silmaga hoomatavat? Kas arvad, et 'kohavaimu' tabamiseks peab olema ise krunti vaatamas-tunnetamas käinud, või piisab tavaliselt konkursipakettides sisalduvatest fotoülevaadetest?
KS: Konteksti tabamine, sellega arvestamine on minu arust ülioluline igal pool. Ka võimalus, et eiratakse konteksti peaks järelduma koha analüüsist. Tundlikkus märksõnana laiemalt on minu arust viide arhitektuurile, milles on sügavust ja mõttetihedust. Tundlik arhitektuur ei eira probleeme, ei ohverda liigselt suure idee nimel! Krunti ei saa alati vaatama minna, see kas on liiga kaugel, liiga kulukas jne. Riias käisime kohal, väga meeleolukas nädalavahetus oli. Vilniuse Moodsa Kunsti Keskuse puhul me kohapeal ei käinud. Kui puudub võimalus, tuleb otsida võimalikult palju infot ja tihti on ka võistlustingimused sisukad, siis saab hea pildi toimuvast. Lisaks olemas Google ... ; ))
JK: Kas Peking ja Riia olid sul / teil esimesed välismaised konkursid?
KS: Ma olin kunagi varem kooliajal teinud koos Mihkel Tüüriga üliõpilastele mõeldud teatrihoone võistlust Prahasse.
JK: Kuidas valite väliskonkursse, kus osaleda? Mis kriteeriumite järgi otsustate?
KS: Püstitatud teemade järgi, et oleks maksimaalselt huvitav ja intrigeeriv.
JK: Hiljaaegu tegite veel kaks väliskonkurssi. Kuigi lõppkokkuvõtet on veel vara teha, võib praegu öelda, et seni on päris hästi läinud: võit saatkonna konkursil, lisaks finaalikoht Vilniuses. Peale nende veel Riia terminalihoone, kus küll kõvade tegijate kõrval auhinnalist kohta ei tulnud. Kas saatkonna konkursi võit andis mingis mõttes julgust juurde? Sest olgem ausad, suuri rahvusvahelisi konkursse teha on ikkagi suhteliselt riskantne, eriti veel ÖÖ-ÖÖ sugusel Eesti väikebürool...
KS: Välisvõistluste tegemine on puhas töörõõm, mis ei too midagi sisse. Arvestades konkurentsi, siis mingit liigset enesekindlust me siin ei tunne. Loomulikult on alati väike lootus hinges, et tuleb ka mõni auhinnaline koht või suisa võit, kuid see ei ole osavõtmise eeldus, pigem tekib see pärast töö valmimist. Tegemist on protsessiga, mis pakub võimalust teha hooneid, mida igapäev ei tee. Me ei projekteeri igapäevaselt kunstimuuseume või lennujaamu, võimalust sellist tööd teha suure tõenäosusega tuleval kümnendil ei teki, seega jääb üle võimalus teha võistlusi. Viimased võistlused oleme teinud koos Kallega (Komissarov Arhitektuur OÜ) ja see koostöö on olnud puhas rõõm. Juba see on hea põhjus tegutsemiseks, loominguline koostöö on väga inspireeriv tegevus. Kokkuvõtvalt on välisvõistlus suur väljakutse, mis hoiab motivatsiooni kõrgel, murrab rutiini ja hoiab meele ärksana.
Siinkohal märgiks ära ühe väga häiriva teema. Ühelgi rahvusvahelisel võistlusel ei ole meil olnud kvalifitseerumisega probleeme. Osavõtu tingimused on lihtsad ja loogilised. Kahjuks mitmetel Eestis läbiviidud võistlustel me osaleda ei saa, kuna ei vasta tingimustele - me lihtsalt ei kvalifitseeruks. Viimatisena võib nimetada Tartu Lutsu raamatukogu võistlust. Asetades selle fakti konteksti, kus väga palju räägitakse eesti arhitektuuri arendamisest, ekspordivõimalustest. Kui laiemalt on olulised teemad nagu loomemajandus ja noorte ettevõtlikkuse toetamine, siis esimene asi, mis tuleks korda teha, on vähendada bürokraatlikke takistusi, mis hetkel vähemalt arhitektuurivõistluste näitel on käest ära.
Eraldi teema on veel riigihankeseadus, mis oma vähempakkumise loogikaga soodustab ainult töö solkimist ja normaalsel arhitektuuribürool ei ole võimalik hangetel (va võistlus, mis on ka tegelt riigihange) lihtsalt konkureerida. Kõige halvem on see, et ma ei saa aru võistlustel esitatavate kvalifitseerumistingimuste mõttest. Teine probleem on see, et igal võistlusel on tingimused isemoodi, ei ole selget lihtsat süsteemi. Mida kardetakse? 1990ndatel said üliõpilased ilma mingi probleemita võistlustel osaleda. Toonastest võidutöödest on paljud majad valmis ehitatud, alus on pandud tervele põlvkonnale andekatele noortele arhitektidele. Hea näide on võrrelda Hannoveri ja Shanghai EXPO paviljonide võistlusi. Hannoveri paviljoni võistluse võitsid üliõpilased Kotov ja Kõresaar, tulemuseks oli tolle EXPO üks silmapaistvamaid paviljone, hiljutise võistluse tingimused olid aga nii bürokraatlikud ja eks seda oli ka tulemusest näha. Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus nt mina, kes ma olen 10 aastat projekteerinud ja ehitanud, ei saa oma firmat luues võistlustest osa võtta, sest puudub vajalik käive, peaprojekteerimise kogemus jne. Samas olen erialaliidu liige ning ARH V. Kas see ei ole piisav garantii? Lisaks on võistlustel professionaalidest koosnev žürii, nemad peaks ju aru saama, keda nad valivad. Igatahes süsteem on täis jama.
Kuigi hetkel on meil kodukamaral tegemist, teeme välismaiseid konkursse kindlasti veel. Rauda tuleb ikka taguda kuni see kuum on.
-
Suured tänud Kaurile!
-
Suured tänud Kaurile!
