096: teletorni transformatsioon

summary: the 312 meters tall tallinn tv tower was built in 1975-1980 to transmit pictures from the olympic sailing regatta which took place in tallinn. in 2007 the tower was closed for public due to safety reasons. recently an invited architectural competition was held to reconstruct the tower to meet the needed safety standards. the competition was won by koko architects, famed for their many successful reconstructions of architecturally valuable structures. the interiors as well as surroundings of one of the icons of tallinn will be refurbished and the tower - when reopened in 2011 - is expected to become a major tourist attraction once again.



-

tallinna teletorni vaateplatvorm ja kohvik suleti avalikkusele ohutusnõuete puuduliku täitmise tõttu 1. detsembril 2007. torni haldaja as levira püüdis seejärel üht tallinna ikooni linnale müüa, paraku polnud viimane ostust huvitatud ning nüüd, eurorahade toel, on päevakorras 30-aasta vanuse torni uuele elule äratamine. ehitustööde algusena on meediast läbi käinud aprill 2010, torni taasavamine peaks seega toimuma järgmise aasta kevadel.

foto: jk


esmalt viiakse torn rekonstrueerimistööde käigus enam-vähem vastavusse ohutusnõuetega: ehitatakse välja nn paanikatuba, laiendatakse evakuatsioonitreppe jne. lisaks interjöörile läbivad totaalse muutuse ka torni välialad, kuhu on muu seas kavandatud uus purskkaev ja skulptuuripark. tornist saab atraktiivne-interaktiivne ekspositsioonipind, kus vaated linnale on vaid osa selle väärtusest. plaanitust saab lähemalt lugeda siit; pisut jaburavõitu videolugu näeb aga siit.



teletorni rekonstrueerimiseks ja ekspositsioonipindade kujundamiseks korraldati kutsutud ideekonkurss, mille võitis koko arhitektuuribüroo. võistlustöö autoriteks on margit aule, liis lindvere, raili paling ja margit argus.

allpool saabki tutvuda konkursile esitatud projektiga. täpselt kui palju arhitektide poolt algselt pakutust lõpuks realiseerimisele kuulub, on vähemalt minu jaoks hetkel segane, nii et autoritel või teistel asjassepühendunutel on võimalus soovi korral seda kommentaariumis natuke täiendada. või siis läheme vaatame asja aasta pärast ise üle.

niisiis, järgnev jutt on juba seletuskirjast.



teletorni kuju meenutab seent, mis on botaanikaaia kultiveeritud muldadest väe sisse saanud ja kasvanud sadades kordades üleelusuuruseks. hooga maa seest väljarebinud seen on tõmmanud maa sisse prao, millest on maalastele rajatud sisse- ja väljapääs suurde "seenetorni".



teletorni sissepääsu moodustavad sujuvalt katusealuseks ja pääslaks tõusev maastikuarhitektuurne maht ja selle kõrval piki telge kuni teise korruse sissepääsuni kulgev pandus. pandusest ja pääslahoonest kujunev maht kasutab ära 100 meetri laiust turvatsooni ümber torni ja tõstab selle kui radiaalselt pragunenud kettas.





tsentraalselt paiknev pandus lisab kogu kompleksile suurejoonelisust ja säilitab puhta vaate tornile. purskkaevu motiivi moodustab mööda klaaslage ja -seina voolav veekardin, mis talvel ilma veeta jääb ilusaks, funktsionaalseks arhitektuurseks elemendiks.

(näe, kate ja pete ka uudistama tulnud. ja mingi heinz valgu moodi tüüp ka...)


suvel saab teletorni minna mööda pandust ja samal ajal nautida imelisi vaateid ümbritsevale alale ning skulptuuripargile. väljapääs on läbi esimese korruse, kus asub pandusealune muuseumikauplus, garderoob, ooteala ja kohvijoomise võimalus neile, kes kardavad kõrgust. talvine liikumisskeem nii sisenemisel kui väljumisel on läbi muuseumikaupluse i korruse, piletimüük ja maketid erinevate maade teletornidest jäävad ii korrusele.







-

torni valgustus on lahendatud 3 programmiga. esimene neist on rajatud kosmoselaeva ideele: pimedas põhjamaa öös oleks välja valgustatud ainult torni ülemine taldrikuosa. selle alla on planeeritud tugevate valgusvihkudega ümmargused valgustid; vihud oleksid kitsalt suunatud ja ei puudutaks torni jalga. lisaks võiksid valgustatud olla xxi korruse aknad - led-valgustid oleksid paigutatud aknalaua sisse (analoogselt koko büroos projekteeritud metro plazaga); õrna sinise valgusega võiksid olla markeeritud ka xxii ja xxiii korruse servad, mis annaks nn ufolaevale kõrguse. ufo efekti on võimalik saavutada ka akende valgustuse ja kõrgema kettosa ühtlase prožektoritega väljavalgustamisega.



teine valgusprogramm on tähtpäevade puhul kasutatav torni samba valgustus suurte prožektoritega, kuhu saab kiirtevihuga tekitada erinevaid triipe. nt vabariigi aastapäeval sinimustvalged triibud, jaanipäeval muhuseeliku muster, ungari presidendi külaskäigul ungari lipuvärvid, emadepäeval oleks võimalik projitseerida tornile mõned lillekujutised.

kolmas valgusprogramm toetaks valgusskulptuuride ideed ja oleks vaadeldav põhiliselt tornist ja nt lennukilt - prožektorid on kinnitatud xxi korruse katuseosa servale ja suunatud alla pargile, kuhu on talvel projitseeritud tantsivad lumehelbed, suvel lilled ja jaaniussid vmt.

-

mükoloogilises vaimus on kujundatud ka kohvik - justkui orgaaniliselt muundatud šampinjoni tulevikuversioon, mis on muudetud inimestele elamiskõlblikuks. kohvikukettasse on ka üks seeneuss närinud augud. augud laes on sümboolsed - markeeritud avadena paistvate valgustitena, põrandasse on aga kavandatud paar tõelist klaasiga kaetud ava, kust avaneks vaade otse alla torni jalamile ja seda ümbritsevale pargile.



xxi korrusele jõudvat inimest tervitavad niisiis eelmainitud avad, vägev vaade tallinna panoraamile, pikksilmad ja väikesed robotid, kes jooksevad ja abistavad inimesi informatsiooniga.



robotid sehkendaksid aknalauale rajatud nn miniraudteel, kus nupule vajutades jookseks inimese juurde väike raudmehike ning kas seletaks või siis näitaks valget paberit, kuhu on laest infrapunakiirega projitseeritud info vastava asukoha juurest paistvate objektide kohta; infot paistvate objektide kohta saaks edasi anda ka aknalaua alla jääval seinaosal - näiteks võiks sinna olla joonistatud paistva panoraami maastik kõrgusjoonena (joon meenutaks elektromagnetlainet), kuhu on markeeritud kõrgemate objektide kõrgused ja nimed.



kogu ruum võiks olla üsna valge tekitamaks kosmoselaeva voolujoonelist ning samas veidi seenelikku atmosfääri. kohviku lauad-toolid oleksid pehmed istmed, mis on grupeeritud 2-8 inimesele mõeldud pealt lahtistesse nn munadesse. need võivad olla ka pöörlevad, mis võimaldaksid inimestel oma vaatenurka muuta. kõik munakujulised toolid oleksid grupeeritud rahukogumite laadselt kas mingi struktuuriga põrandal või laes valgustite näol.



rakud oleksid selle suure kosmoselaev-seene väiksemad osad, kus inimesed saaksid ennast mugavalt ja turvaliselt tunda - nagu ikka koosnevad suured organismid väikestest rakkudest, nii ka see. ka baarilett moodustaks ühe raku, teenindaja selle sees aga raku tuuma. omaette rakuke on ka wc-blokk, mis koosneb 8 boksist ja inva-wc-st. wc pole eraldatud meeste-naiste osaks. kohviku korrusele jäävad ka kohviku abiruumid, köök ja muud personaliruumid. xxi korruselt on keerdtrepi näol rajatud lisaühendustee xxii korrusega, samuti on tagatud põrandaluugi ja redeltrepi näol ühendus tulekindla paanikatoaga xx korrusel.



võrdluseks:

foto: andres tarto aka taevapiltnik


xxiii korrusel, kuhu pääseb nii keerdtrepist kui ka liftiga, asuvad tehnilised ruumid, pääs katuseterrassile ja ekspositsioonialad. katuseterrass on kaetud võrguga, et tagada külaliste turvalisus. lõbusama ajaveetmise jaoks on vaateplatvormile paigaldatud hulgaliselt pikksilmasid.

ekspositsiooniala on jaotatud kaheks eraldi teemaks, mida ruumiliselt eraldab klaasist tambur, mis tuuletõmbuse vältimiseks ümbritseb terrassi ust. näitus "teletorni roll eesti vabariigi taasiseseisvumisel" on kujutatud silindrikujuliste ruumidena, mis haakuvad oma vormilt rakustruktuuri teemaga ja võimaldavad välisküljel eksponeerida hulgaliselt dokumente ja fotomaterjale; sees saab eksponeerida videomaterjale.



näituse "eestlaste infotehnoloogilised saavutused" ekspositsiooni vitriinid on amööbilikuma kujuga ja mõeldud erinevate ekraanide ja tehnoloogiliste seadmete väljapanekuks.

-

foto: jk


-


ja liikuvat pilti ka. kaks suurepärast animatsiooni produktsioonigrupilt:



095: haabneeme ravikeskuse talveaed

summary: the kirov collective farm was one of the wealthiest of its kind in the whole soviet union. in early 1970s the farm - its main field of operation being fishery - started building a small experimental city for its workers. located in haabneeme just outside tallinn, the development soon became famous in the ussr for its high-quality architecture and planning inspired by tapiola. seen below is the winter garden of kirov's medical center. the 2-storey modernist slab was completed in 1979 and designed by one of kirov's main architects ado eigi, with interiors by malle brulmann & urmas alling. the medical center also hides hypercool pictographs by andres alver - see here. post-soviet developments have in many parts ruined the original planning concepts, but overall the little experimental "city" has more or less maintained its distinctive character.

-

viimsi vallas haabneeme alevikus asuv kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi keskus on vähemalt idee poolest üks huvitavamaid nõuka-ajal ehitatud keskkondi eestis. paraku jäi liidu ühe jõukama kolhoosi nn eksperimentaallinna väljaehitamine 1980ndate keskpaigas soiku ning võimust võttis üheksakümnendate turumajanduslik džungliseadustest lähtunud suvaarendus, mille tulemusel on kannatada saanud rein veberi poolt 60ndate lõpus joonistatud ala terviklik planeering. ansamblit lõhuvad nii mõtlematult tekkinud uushooned kui ka hoonestamata jäänud krundid, kuid sellele vaatamata on algidee tihedast vabaplaneeringulisest mikrolinnast suhteliselt hästi säilinud. lisaks soomlaste tapiolast inspireeritud planeeringule pakuvad siin pinget mitmed tähelepanuväärsed üksikehitised, kõige kuulsamana ehk ado eigi kavandatud muinasjutuline lasteaed.

plaan: "eesti arhitektuur"


aerofotol on kenasti näha kolhoosi keskus vanade hoonetega ning hilisemate täiendustega. linnulennult on kirovi keskuse näol tõenäoliselt tegemist ühe efektsema arhitektuuriansambliga siinmail. vanemat hoonestust komplimenteerib üks eesti ilusamaid ehitisi - viimsi suurepärane koolimaja. | the old center with modern additions, most notable of which is undoubtedly the viimsi secondary school - see here (!!).

http://kaart.otsing.delfi.ee/


käesoleva postituse subjekt ehk haigla on paremal, selle keskel on tuvastatav talveaed. | the medical center is on the right, shopping center on the left. between them is the partly built garden by leonhard lapin, below is the farm's administrative building. e marks the spot of the cultural center which was never built.

plaan: "eesti arhitektuur"


haabneeme ravikeskus või õieti haigla-polikliinik valmis 1979 ado eigi (1938-2008) projekti järgi, kes töötas kirovis aastail 1973-1989. kahekordse ehitise lihtsast välisilmest ei oskakski eeldada, et see endas sedavõrd põnevat kraami peidab. varasemalt olen näidanud samas asuvaid andres alveri piktogramme; neile aga ei jää alla hoone üldine sisekujundus, mil autoriteks sisearhitektid malle brulmann ja urmas alling (mõlemad erki '76). parim osa interjööris on tänaseni oma algse ilme säilitanud ülaltvalgustusega talveaed.

skänn: "eesti küla ehitab"


foto: jk


foto: jk


skänn: "eesti küla ehitab"


skänn: ei mäleta


piirded justkui viitavad kiirabi ristile.

foto: jk


mööbel on hämmastaval kombel algne. ja hullult ilus ka!

foto: jk


protsendiseaduse valguses on praegu eriti teemakohane rääkida kunstide sünteesist, mille suurepäraseks näiteks on ka siinne interjöör. eksootiliste taimede vahele on paigutatud kaks minu arust üliilusat pronksskulptuuri, autoriks ellen kolk (s 1942).

foto: jk


foto: jk


oma loomingus palju loodustemaatikaga tegelenud kolk pälvis siinsete skulptuuride eest 1981. aastal kristjan raua nimelise preemia. kujud ise valmisid 1980 ning on head näited tolle ajastu postmodernistliku skulptuuri vaoshoitumast suunast. samade kujude kordused on ka eesti kunsti muuseumis ning vene saatkonnas luxembourgis. naisekuju pealkirjaks on "merefloora"...

foto: kunst 1982-2


... ja mehekuju pealkirjaks "merefauna". | the bronze sculptures - titled "sea fauna" and "sea flora" - by ellen kolk are from 1980. versions of the same statues are also owned by the russian embassy in luxembourg.

foto: jk

094: europan 10 tallinna võidutöö

summary: europan 10 winning entry for the site in tallinn, conceived by the young amsterdam-based practice xml. the office is ran by max cohen de lara & david mulder. along with their 1st prize in tallinn, xml also received honorary mentions in both munich and madrid. over the period of twenty years that the europan competition has been held, xml is the first office to be successful in three respective sites at the same time. full description of their winning entry is to follow below.


*

tänavune europani noorte arhitektide konkurss tõi tallinna võistlusalale üksteisega mõõtu võtma 44 meeskonda. võistlusalaks oli valitud maalapp linnahalli, kultuurikatla ja tulevase raehoone vahel, eesmärgiks muuta ala linnainimestele atraktiivseks. võidupreemia määrati noorele hollandi arhitektuuribüroole xml, kelle töö näeb ette kahte lihtsavormilist turuhoonet ning hoonestamata alade puudega katmise.

xml-il tasub edaspidi silm peal hoida. lisaks võidule tallinnas määrati neile äramärkimised ka müncheni ja madridi konkurssidel, kusjuures ühe autorkonna niisugune edu oli europani 20-aastase ajaloo jooksul esmakordne.

olgu veel mainitud, et näitus kõigist tallinna konkursitöödest avatakse arhitektuurimuuseumi galeriil 11. märtsil 2010.

nüüd siis konkursi, võidutöö autorite ja töö enda tutvustuste kallale.


*

CATEGORY:
urban design / landscape architecture
LOCATION:
Tallinn, city centre
POPULATION:
401 000
STUDY SITE:
14,9 ha
SITE OF PROJECT:
3,4 ha
SITE PROPOSED BY:
the municipality of Tallinn
OWNERS OF THE SITE:
the City of Tallinn, Mere Kinnisvara OÜ, Prokapital
COMMISSION AFTER COMPETITION:
aimed at realisation within the project site and possibly some interventions in the study site.




ASSIGNMENT:
The competition site or project site will become an important public space connecting several important public buildings. The area has high potential of becoming an actively used public space. The project site is also part of the continuous waterfront promenade that is planned to run along the whole 27 km long coastline of Tallinn. How to compose the coastline and the water edge so that it would be attractive for people to use? The existing concert hall building (i.e. Linnahall - jk) itself works as an attractive public space. The competition entries are expected to give solution to a truly new urban public space that would connect the public buildings, provide pedestrian connections to the city centre and offer ideas on different open air activities all year round. For the study site or the site of reflection ideas of how to turn a complicated traffic node that takes up a lot of urban public space into a more efficiently functioning area are very welcome.

CITY STRATEGY:
Tallinn has a well preserved and defined old town centre which is located quite close to the competition site. The new city centre is developing along the north-south direction parallel to the old town. The new development is rapidly approaching the sea and the harbour area. This correlates with the city’s intent to connect the city centre to the waterfront. An important decision was made by the city to locate the new administration building close to the water hoping that it would help to shift the functioning city centre towards the desired direction and trigger new activities around the new building. In 2011 Tallinn will be the Cultural Capital of Europe. Within the Cultural Capital program one of the aims is to create a “cultural kilometre” along the waterfront which the competition area would be part of.

foto: ?


fotod: ?


selle ülilaheda foto autorit tahaks küll teada!


AUTHORS:
XML is a contemporary cultural practice specialized in Architecture, Research and Urbanism. XML is interested in developing architectures that both reflect and provoke contemporary ways of life. By understanding program organization as a key strategy within each project XML aims for establishing new relations between buildings and society, the projects of the office are fuelled by a reflection on the contemporary city as source of cultural production.

From its base in Amsterdam XML has been involved in worldwide cross-disciplinary projects with an emphasis on cultural analysis. The office has won several prizes and is led by two partners, Max Cohen de Lara (b 1979) and David Mulder (b 1980).

photo copyright: XML


PROJECT DESCRIPTION:


Green Cement

Since the fall of the Berlin Wall, which was a prelude to Estonia’s independence, the country has experienced a period of turbulent growth. With a capital that has been characterized by the New York Times as ‘the Silicon Valley on the Baltic Sea,’ Estonia’s G.D.P. has boomed and the number of new construction projects has multiplied since the beginning of the 21st century. Paradoxically, this period of strong economic growth and intense building activity has seen a parallel decrease in the population of Tallinn. Now that the global recession is strongly impacting on Estonia’s economy and construction activities have slowed down significantly, this may be a decisive moment for Tallinn to evaluate its situation and utilize this breathing space to formulate new urban scenarios for the future.


Tallinn Population vs. Estonia Growth Rate vs. Building Permits
1991-2009



A quick analysis shows that, for Tallinn, the economic boom and the explosive increase in building activity of the past 15 years has materialized in the form of urban sprawl. Construction has been particularly strong at the periphery, and the majority of the city’s population now lives at a considerable distance from the city center. A notable aspect of Tallinn’s urban sprawl is that there is little variation in the value of its real estate and few locations are considered distinctly more attractive than others. Another important feature is the steady decline in residential density over a period of 50 years, a decline that has accelerated since the country’s independence.


Urban Growth (1990-2006)



Hence, after 40 years of communist social engineering and urban development followed by the post-independence construction outburst, Tallinn’s sprawling urban plan is characterized by two extremes: areas with new, primarily self-referential conditions alternated with vast expanses of no-man’s land. The city has recently formulated the ambition to strengthen its relationship to the surrounding water. However, in view of current economic and demographic conditions, it may be argued that this is not the most sustainable and realistic scenario. An attempt to fill the city’s voids with any kind of program is highly dubious, and it is the zones between urban area and water in particular that consist of meaningless stretches of unused space, former military terrain, and dockland areas.


Urban condition: automatically allocating programs to all undefined areas within a sprawling city means that scant available resources must be distributed over a multitude of needs. Instead, this proposal focuses on a strategy of creating contrasts.



Here, differences between various parts of the city are reinforced by filling undefined areas with woodlands. These woodlands will have a major impact on Tallinn, in various ways. Naturally changing with the seasons, the woods transform stretches of no-mans’s land into meaningful spaces. By filling no-man’s land with woodlands, locations that are to be developed in the future will have added value and buildings realized on these locations will be special, regardless of their architecture; each fragment in the landscape becomes unique instead of disappearing into urban oblivion. Depending on future trends, certain urban areas may be allocated to the woodlands, or vice versa. Thus, the city will have room for expansion and reduction, all within the same organic system. The woodlands provide the ‘Green Cement’ needed to bind Tallinn’s fragmented structure, giving consistency to the city’s urban fabric. A clear contrast between the city and the woodlands is an affirmation of the true identity of Tallinn as capital of Estonia, where over 50% of the land is covered by forests. The Green Cement scenario allows Tallinn to grow -- literally -- into a modern metropolis characterized by clearly delineated public spaces rather than an endless sprawl of indistinctness.


Strategy: filling undefined areas with woodlands.



One of the fragments in this new urban landscape is the cluster that contains the Cultural Factory, the Linnahall, the new City Administration Building and the new Market Twins. The Market Twins are two rectangular generic halls, which house the fish market, and the food and design markets respectively. The modest architecture of the halls is complemented by interiors in which market activities are organized through the placement of stalls and daylighting. In the fish market hall, the long lines of the fish stalls follow the shoreline and the hall’s daylighting runs in the same direction, providing a clear overview in an essentially chaotic marketplace. The public space created by the area between the fish market hall and the Linnahall becomes part of the new route along the shoreline, which can be seen from this viewpoint through the filter of lanes between the lined fish stalls. The second hall houses the design market and the food market. Here, daylighting is organized in a gradient that consists of a variety of apertures. Like open spaces in the woods where sunlight shines through, the concentration of programmatic activities at various spots in this hall is accentuated by daylighting. The placement of market stalls and furniture helps to highlight various areas within this space. Besides the food market and the design market, this hall houses a restaurant, a small conference center and a creative workshop area. These programs will allow the hall to develop into an informal civic hall that complements the formal City Administration Building located across the street.


Informal Civic Hall



Fishmarket



Clearly delineated by Green Cement, the project creates a public space in which the Linnahall, the City Administration Building and the Market Twins become genuine actors, each with their own roles. The clear demarcation of the boundaries through the adjacent woodlands allows the site to develop into a meaningful public space, with a program that will be truly rooted in Tallinn’s urban fabric.


Plan