100: bekkeri tehase veetorn

summary: the bekker ship factory watertower from 1912 in northern tallinn is a good example of an early 20th century ferroconcrete structure. the brick walls of the 40 meter tower are supported by eight concrete columns and held together by concrete floors in the basement and on the 4th level. the tower as well as the whole bekker ship factory was built by le havre-based company chantier et atelier augustin normand. as of now the architects / engineers of the factory edifices are unknown. the tower is a listed monument; it's been on sale for many years now, but no serious interest has yet to arise...

-

esmalt mainin ära, et restauraator maris suits on kirjutanud magistritöö eesti varases arhitektuuris kasutatud raudbetoonist ja selle restaureerimise probleemidest. kui kedagi peaks huvitama, siis töö leiab siit. -- loodan, et võin linki jagada.

niisiis, toetudes andmetele suitsu kirjutises võin öelda, et eestis hakati ehituses raudbetooni kasutama ixx sajandi viimasel kolmandikul. tollal oli see kasutus küll pigem juhuslik ning midagi (konstruktiivselt) märkimisväärset selle iseenesest märkimisväärse materjaliga meil ei saavutatud. paraku pole ka teada millise ehitise juures seda siin esmakordselt kasutati.

seeeest xx sajandi algus rikastas eesti maastikke ja linnu mitme tähelepanu vääriva raudbetoonkonstruktsioonidest ehitisega. neist kahtlemata tuntuimaks on taani inseneribüroos christiani & nielsen projekteeritud vesilennukiangaarid, kuid maailmatasemel lahendusi sündis ka näiteks sillaehituses ja mitmete tööstushoonete juures.

üks hea kohalik näide küllaltki varasest raudbetooni kasutusest on bekkeri laevatehase veetorn põhja-tallinnas kopli tee ääres.

foto: jk

42 meetri kõrguse torni konstruktiivse osa moodustavad 8 monoliitset raudbetoonposti, mis toetuvad plaatvundamendile ning on jäikuse suurendamiseks keldri ja neljanda korruse raudbetoonist põrandaplaatide kaudu omavahel ühendatud. neljanda korruse vaheplaadile on valatud raudbetoonvöö, millele toetub iga posti kohal 2,7 m väljapoole eenduv kaldtala, mille ülemised osad on jällegi betoonvööga seotud. postide ja talade vahelised seinad on laotud punastest tellistest ning krohvitud, kuigi algselt oli torn siiski tellisfassaadiga.

foto: jk

tornil oli kaks puurkaevu, millega rahuldati praktiliselt kogu poolsaare veevajadus.

veemahutiruumi katusel asuva torni 8 akent avanevad igasse ilmakaarde, kusjuures algselt oli torni ümber ka piire, mis võimaldas katusel ohutult ringi liikuda.

joonis: hallist raamatust

bekkeri tehase hoonestuse ehitas prantsuse firma - le havre'is baseeruv laevaehitus- ja mehaanikatehas augustin normand -, mille arhiivmaterjalid võiks mõni meie uurija kunagi igaks juhuks läbi kammida.

järgneva info eest aga hiigeltänu oliver orrole, kes ise ei viitsi kommida (:

niisiis, nagu tegelikult carl-dag juba brunsi kaudu avastas, on bekkeri hoonestuse projektmaterjal eestis täitsa tallel: asub see tartu ajalooarhiivis, "armsas kullaaugus", fondis nr 33. panin oliveri fotod veetorni projektist siia.

paraku ei ilmne materjalidest torni arhitekt / insener. oliver ütleb, et "projektile märgitud spb (vene tähed) tähistavad tõenäoliselt "sudostroitelnoe proizvodstovo bekker i ko" ehk tellijat, mitte projekteerijat. võimalik, et torni autori allkirja sellel eksemplaril polegi."

foto projektist: oliver orro

olgu autorlusega kuidas on. kindel on aga see, et torn peegeldab väga hästi xx sajandi alguse insenerimõtte põhiseisukohti. aleksander danili koostatud tehnilises ekspertiisis on toodud välja üks siinse torni võimalikke-tõenäoliseid mõjuallikaid. nimelt erinevatel andmetel 1902 või 1911 valminud veetorn budapestis margareti saarel. tsiteerin: budapesti torn oli üks esimesi arhitektuurselt kujundatud raudbetoonist veetorne, kus uutmoodi tarindusskelett selgelt nähtav. on tõenäoline, et see ehitis on saanud väga paljude hilisemate veetornide eeskujuks ajal, mil veetorn oli lihtsalt tarbeehitis ja raudbetooni kujunduslikud võimalused polnud lihtsast tarindist veel kaugemale arenenud.

aga laskugem nüüd detailidesse.

foto: jk

torni vundamendil on raketise jäljed südamerahuga lihvimata jäetud. alles mitu aastakümmet hiljem hakati sellist 'viimistlust' laiemalt ka nt elamu- ja ühiskondliku arhitektuuri juures esteetiliselt aktsepteeritavaks pidama.

foto: jk

kui olen õigesti aru saanud, siis need siin on raabitsvõrgud, mis pidid algselt krohvimata jäetud torni sarrusterase korrosiooni peatama.

foto: jk

laguneb.

foto: jk

foto: jk

siseneme.

tore oleks teada, milline oli torni interjööri algne ilme. hetkel on siin säilinud vaid jäänused vahelagedest ning mööda välisseina spiraalitavad trepid. sisseseadmed olid mingil määral veel nullindate alguses omal kohal, kuid tänaseks on need kadunud, tõenäoliselt vanametalliks müüdud. vaade üles.

foto: jk


foto: jk

vaade alla, seistes neljanda tasandi vahelael. hästi kahju, et ma sees käies rohkem pilte ei teinud...

foto: jk

... aga hea net aitab hädast välja, jess.

vahelagi, taas.

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest2.jpg

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest1.jpg

ja siin veemahuti, mis koosneb kahest üksteise sees olevast silindrilisest paagist. paagid on 4,8 m kõrged, läbimõõdud on 8,26 ja 5,75 m. vahe mahutite ja seina vahel takistab vee külmumist.

http://www.eri.ee/projektid/bekker/seest3.jpg

vaata ka lõiget.

mu enda fotomaterjal pärineb kolmest erinevast tuurist, nii et ilm piltidel natuke varieerub. aga muidugi, kui (antud juhul aprillis 2008) oli veel võimalik torni siseneda ja täitsa lae alla ronida, valitses kergelt nõme ilm:

foto: jk

vaateid bekkeri laevatehase ulatuslikule territooriumile. paremal ääres on veidi näha juppi vene-balti laevatehase ametnike aedlinnalikust asulast. panoraamil kakumäe poolsaar.

foto: jk

foto: jk

see nõuka-aegne hoone on tänaseks lammutatud.

foto: jk

kusjuures lammutustöid on siin aegade jooksul tehtud päris agaralt...

foto: jk

ka need kaunid korstnad on tänaseks ajalugu: juulis 2008 lasti nad õhku. | these chimneys were unfortunately destroyed in 2008, see photos here.

foto: jk

soovitan pilgu peale heita tänase bekkeri sadama kodukale, kus on väga palju fotomaterjali ala praegusest väljanägemisest. muu seas on seal terve hunnik aerofotosid.

-

niivõrd piiritletud otstarbega hoonete saatus on juba kord selline, et kui neid algsel eesmärgil enam vaja ei lähe, jäävad nad tihtilugu niisama jõude seisma ning paratamatult ka lagunema. erilise vaeslapse rollis ongi siin just veetornid oma enamjaolt sihvaka vormi ja väikese pinnaga, kuhu on keeruline mingit uut funktsiooni sisse mõelda. seetõttu on bekkeri torni praegune seisukord veidi kurb, kuna pole teada, kas see lähemal ajal üldse kasutust leiab, ja kui, siis millisel eesmärgil. a kui keegi torni osta tahab, siis palun, torn on ligi 5 miljoni krooni eest müügis. ja seda kuuldavasti juba päääris pikka aega.

antud juhul on tehtud torni taaskasutusse võtmiseks mitmeid ideetasandil ettepanekuid. näiteks on soovitatud kasutada hoonet tehnika- või veemajanduse muuseumina, tasulise vaatetornina ning restorani või kohvikuna.

igal juhul on mõningad muudatused vajalikud. näiteks on lubatud tornile teha täiendavaid aknaavasid ning lõhkuda välja eelpool nähtud paagid. lubatud pole aga lisada täiendavaid mahte.

foto: jk

peaaegu-lõpetuseks toon toreda näite hollandist, kus üks vana veetorn - tõsi, siinsest oluliselt mahukama jalamiga - ehitati ümber eramuks. vaata siia.

ja päris-lõpetuseks. vaade bekkeri sadamale merirahust. klikkides peaks olema näha mitmeid bekkeri tehase ajaloolisi hooneid, millest ehk kunagi tuleb eraldi postitus. | view from merirahu in western tallinn. the tower is in the middle with many historical factory structures surrounding it.

foto: jk

099: ervin aksel sööt ja oregon city linnalift

summary: ervin aksel sööt was an estonian engineer who fled his home country during ww2 and resettled with his family in the little north-western us town of oregon city. his first major commission as an employee at the engineering firm stevens & thompson was the oregon city municipal elevator, designed by gordon e. trapp and completed in 1955. see here for more information about the elevator, which has become one of the main sights in this little town.

-

järgneva kirjatüki autoriks on carl-dag lige, kes on (muu seas) saamas eesti kõige kõvemaks siinmail tegutsenud ja siitmailt pärit inseneride tundjaks. tema praegustest tegemistest kuuleme juba peagi, kaasa arvatud siinse väljundi kaudu. niisiis, esmalt: ühest küllaltki tundmatust eesti insenerist ja tema tööst teisel pool ookeanit.

-

ervin aksel sööt oli eestist pärit ehitusinsener, kes II maailmasõja ajal emigreerus koos oma perega ameerika ühendriikidesse. tema karjääri kohta on internetis suhteliselt vähe infot. ühes 1941. aasta dokumendis mainitakse ervin sööti koos legendaarse eesti inseneri august komendandiga, kellega koos tehti oletatavalt töid toonase natsionalistliku teise tallinna ühispanga juures (tla.r-409.1.539).

pärast oma perega oregoni osariigis asuvasse väikelinna oregon city’sse kolimist asus sööt tööle inseneribüroosse stevens & thompson engineering co (viide). tema esimeseks suuremaks tööks firmas oli oregon city linnalifti projekteerimine. linnalifti näol on tegemist avalikus kasutuses oleva n-ö vertikaalse tänavaga, mis võimaldab linlastel liikuda kaldapealsest linnaosast jõe-äärsesse linnaossa ja vastupidi.



lift asub willamette’i jõe kaldal ning samal teljel jõge ületava muinsuskaitsealuse raudbetoonsillaga. väidetavalt on tegemist ühega maailma neljast munitsipaalliftist ning ainukese sellisega ameerika ühendriikides (viide).



liftihoone arhitektiks on gordon e. trapp – suhteliselt vähetuntud ameerika arhitekt, kes enne stevens & thompson’isse asumist oli töötanud teiste seas ka pietro belluschi juures. oregon city lift on tõenäoliselt trappi loomingu tuntuim ehitis. kahjuks pole teada ervin aksel söödi täpsed tööülesanded, kuid arvatavasti oli tegemist arhitekt trappi peamise abilisega liftihoone insenertehniliste lahenduste väljatöötamisel.





nagu piltidelt näha, on lifti näol tegemist futuristlikult modernistliku ehitisega. kosmoseajastu ja lendavad taldrikud, teatav mängulisus ja tehnoloogiakultus. raudbetoonjalamile kinnituv vaateplatvorm meenutab sadama- või lennujaamaehitisi samast perioodist. meenuvad ka soomes ja rootsis 1960. – 1970. aastatel laialdaselt levinud veetornid, kuigi nende mõõtmed on enamasti suuremad kui oregon city liftil.



oregoni linnalift rajati samale kohale juba 1915. aastal. esialgu oli tegemist hüdraulilise liftiga, mis 1924. aastal viidi üle elektrilistele mehhanismidele. 1950. aastate alguseks oli vana lift amortiseerunud ning oregon city linnavalitsus korraldas konkursi uue lifti rajamise leidmiseks. huvitav on asjaolu, et võistlustingimustes anti ette ka teatud esteetilised printsiibid, mida uus ehitis peaks püüdma järgida – uus lift pidi olema „nii lihtne kui võimalik, ilma kaunistusteta“ (viide).

5. mail 1955. aastal avatud lifti tehnoloogia oli oma ajastu tipptase ning selle eest vastutas praegugi tuntud otis elevator company.


linnalifti kõrgus on ligikaudu 39 meetrit ning liftisõit kestab 15 sekundit. lifti alumise sissepääsu juurde pääseb läbi jalakäijate tunneli, mille kohal paikneb raudteetrass. lifti tehnoloogilised mehhanismid vahetati mõni aasta tagasi elektrooniliste, arvuti poolt juhitavate seadmete vastu välja. ehitises on tehtud ka muid korrastus- ja remonttöid. hoone arhitektuurne osa on üldosas säilitanud oma algilme, kuid valmimisjärgseid fotosid uurides jääb mulje, et vaateplatvormi välisseinad olid, erinevalt praegusest, puhaste betoonpindadega.

tänasel päeval kasutab oregon city linnalifti päevas ligi 800 inimest, suvisel turismihooajal ligi 1300 inimest. liftisõit on inimestele küll tasuta, kuid vandalismikartuses ei ole seda võimalik kasutada ööpäevaringselt. liftis töötab liftisaatja, kes vastutab reisijate turvalisuse eest. vaateplatvormi siseruumides on aegade jooksul tehtud erinevaid kunstiprojekte.









kõik siinsed fotod pärinevad ajakirja life pildipangast, kus neid antud objekti kohta omajagu veel leidub. lisaks saab infot oregon city ja tema ühe tuntuma maamärgi kohta siit, siit, siit ja siit. kaasaegsete fotode nägemiseks tuleb vaid guugeldada.

098: kolm venda (passivad niisama)

summary: a group of late-medieval buildings in the old town of tallinn, known as “the three brothers”. the complex dates back to the xv century. one of the so-called gable houses was completely reconstructed in 1928 while the other two - a dwelling and its granary - have almost fully preserved their original look together with many precious interior details. as of 2010 all houses stand empty without use...

-

“kolme vennana” tuntud hooned laia tänava kruntidel nr 38 ja 40 moodustavad ühe ilmekama hiliskeskaegsete elamute grupi tallinna vanalinnas. ei saa küll öelda, et hooned oleksid suurepäraselt säilinud: uued ajad ja uued funktsioonid on nõudnud oma ning majad on vastavalt vajadustele suuremal või vähemal määral ümber ehitatud. kui majast nr 38 on hiliskeskaegne veel vaid selle üldmaht, siis lai 40 asuvad majad on ajale paremini vastu pidanud ning neist võib lisaks enam-vähem algupärasele fassaadile leida ka xv sajandist pärinevaid detaile.


kompleksi tänane ilme:

foto: jk

foto tõenäoliselt 1920ndatest; hooned peaaegu täielikult oma ajaloolises hiilguses. lai 38 esiplaanil on siin veel ümberehitustest puutumata.

kuskilt netist leitud arhiivifoto

sellised nn viilmajad on pikaajalise arengu tulemus, mille juured ulatuvad xiv sajandi lõppu ja xv sajandisse. samast perioodist pärinevadki käsitletavate majade põhimahud ja vanimad säilinud osad. seda tüüpi elamud asusid enamasti tihedalt üksteise kõrval, omades ühiseid vahemüüre. asjaolu, et tallinnas on selliseid gruppe säilinud vaid kaks - lisaks vendadele ka (vahest liiga vaba käega hotelliks ümber ehitatud) nn kolm õde, - muudab käsitletavad hooned eriti väärtuslikuks.

foto: jk

tallinna keskaegsete elamute ruumide sisejaotuse puhul on täheldatav suur sarnasus. nii lai 38 kui 40 olid tollase perioodi tüüpse ruumijaotusega elumajade head näited, neist viimane on seda siiani. sissepääs avanes tänavalt ruumikasse eeskotta ehk dielesse, mis oli võrreldes külgnevate eluruumidega poolteist korda kõrgem, kusjuures eeskoja pind võis ulatuda lausa 100 ruutmeetrini. kuna eeskojas hoiti tihti kaupu, olid selle raidkiviraamidega aknad trellitatud.



eeskoja tagumises nurgas asus mantelkorstnaga köök. köögi kiviseinad koondusid maja ülaosas korstnaks, mistõttu köök oli justkui korstna alumine, laiendatud osa. ruum oli akendeta ning seda valgustasid korstnaavast ning eeskojast tulev valgus. selline köögitüüp oli kasutusel kogu eestis ning esines veel xviii sajandi ehitistes. eeskojast viis uks köetavasse elutuppa ehk dornsesse, mille taga asus üks või mitu kitsast, peamiselt suviti kasutatavat külmkambrit. teisele korrusele viis eeskojast kivi- või puittrepp, mis lõppes tavaliselt ruumide esise rõduga; sealt omakorda pääses kitsa trepi kaudu ülemistesse aidaruumidesse, kust avanesid tänava poole luugid (väga ilmekalt säilinud lai 40 hoonel).

diele oli omaniku n-ö esindusruum, mistõttu leidus seal rohkesti arhitektuurseid kaunistusi. omaniku jõukuse esmaseks märgiks oli siiski rohkete ornamentidega portaal, kusjuures tallinna keskaegsete elamute portaalid on terves euroopas ühed omanäolisemad. paraku pole ühelgi “kolme venna” majal algset portaali säilinud. diele oli poolkülm ruum, mida soojustas vaid korstnaalune lahtine köök. dornse kütmine toimus enamasti keldri kaudu, kus ruumi ühe nurga all asus kalorifeer.

skänn: hallist raamatust

fassaadid olid tallinna elamutel tõenäoliselt ilmastikust tingituna äärmiselt lihtsad ning väheste eranditega liigsete kaunistusteta. selleski plaanis on (olid) “kolm venda” tüübi klassikalised näited.

skänn: hallist raamatust

lai 38:

nagu eelpool öeldud, oli tegemist klassikalise näitega kohalikust hilisgooti elamuarhitektuurist. iseloomulike tunnustena võiks välja tuua diele-dornse süsteemis ruumijaotuse, keldris asuva kerishüpokausti, eeskojast läbi korruste ulatuva mantelkorstna, kaupade ladustamiseks mõeldud avara kangialuse, kaubaluugiavadega fassaadiviilu, eeskoja suured raidpiitadega aknad, seinakonsoolid, mantelkorstna samba jne. iseloomulik on ka osalt hilisema tekkega õuehoonete asetus ja järjestus. esmalt dornse taha kerkinud kõrvalkambritele lisandus ajapikku teisigi majapidamises vajalikke abihooneid. millal täpselt hoone tema tänases mahus välja ehitati, on paraku teadmata.

küll aga on hoone varasest ajaloost teada üks päris põnev fakt. nimelt elas siin omal ajal terve rea tähtsate härrade kõrval ka maalikunstnik michel sittow’ isa, samuti maalija ning nikerdaja claes van der sittow.

kui välja arvata xvi sajandi keskpaiku toimunud kaasajastamisega põhjendatavad ümberehitamised interjööris, püsis hoonel tema algne hiliskeskaegne ilme suhteliselt kaua.

tallinna tänavaseinte joonistus aastast 1825:



1870ndatel tegutses majas laulu- ja mänguselts “estonia”.

määrava tähendusega olid hoone jaoks 1920ndad. juba 1922 teostati ühele hoovimajale teise korruse juurdeehitus insener bürgeri jooniste järgi. peahoonele saabus muutuste-uutmiste aeg aastal 1928, mil järjekordne uus omanik palus luba maja kardinaalselt ümber ehitada. seejuures on põnev märkida, et hoone oli juba selleks ajaks muinsuskaitse alla võetud, mistõttu haridusministeeriumi muinsuskaitseosakond seadis tingimuseks, et ümberehituse käigus tuleb tingimata säilitada “endine fassaad oma kõrge katusega, niisama ka katusekate, s.o. hollandi kivid”.

(fun fact: nii lai 38 kui 40 olid lähtuvalt 1925. aasta juunis vastuvõetud “muinasvarade kaitse seadusest” kinnismuististena mälestisteks tunnistatud. koos mainitud hoonetega võeti n-ö esimeses satsis kaitse alla ka seitse tallinna kirikut, kolm kloostrit, 14 kindlusehitist ning rida teisi keskaegseid, kuid ka hilisemaid ühiskondlikke ja eluhooneid.)

ümberehitusprojekt telliti ühelt tolle aja tallinna andekamalt noorelt arhitektilt eugen habermannilt, kes kolleeg herbert johansoniga oli mõned aastad varem tuntuks saanud riigikoguhoonega, toompea kindlusesse integreeritud ekspressionistliku uusehitisega.

kuigi rekonstrueerimise projekt telliti habermannilt, võib siiski arvata, et kavandi tegelikuks autoriks oli hoopis ernst gustav kühnert. tõsi, linnapea ja linna arhitekti poolt heakskiidetud lõplik projekt kannab küll habermanni allkirja. on tõenäoline, et sel perioodil muude töödega liiga hõivatud habermanni rolliks jäi vaid tellija jenny lubergiga suhtlemine ning ehitusjärelvalve, samal ajal kui projekti koostas (sarnaselt habermanniga) rohkete vanalinnahoonete õnnestunud rekonstrueerimistega palju tähelepanu pälvinud kühnert. rollide selline jaotumine võis tuleneda muu kõrval ka meeste iseloomudest: eesti soost habermanni teati kui boheemlaslikult muhedat ja hea suhtlemisoskusega mehikest, baltisakslasest kühnert oli aga tuntud kui viiulit mängiv kõrk härrasmees, kes valis hoolikalt oma kliente.

lisaks räägib kühnerti kasuks asjaolu, et hilisemal eluperioodil saksamaal oma tööde loeteludesse on ta alati lisanud ka lai 38 ümberehituse. habermanni puhul on aga (mu mälu järgi) teada juhtumeid, kus ta volitatud arhitektina on allkirjastanud oma allkirjaõiguseta kaasarhitektide projekte.

kui projekti autorluse ümber valitseb väike segadus, siis ümberehituse füüsilise poole pealt on kõik kenasti dokumenteeritud. kuigi muinsuskaitse tingimused olid nõudnud fassaadi säilitamist, läbis see siiski totaalse uuenduskuuri. vana ja uut välisilmet saab võrrelda nii fotode kui projekti kaudu, millele on uue näo alla kantud ka algsed akna- ja ukseavad.

projekti fotod (vist) kultuuriväärtuste ameti arhiivi säilikust

kui hansa kohtub ekspressionismiga? - võiks olla selle peatüki pealkiri...

foto: jk

foto: jk

foto: jk

ümberehituse käigus toodi sissepääs fassaadi keskteljele, mille läbi see enam-vähem sümmeetriliseks muudeti. et osa esimesest korrusest moodustab kangialune, ei peegelda sümmeetriline fassaad hoone tegelikku sisu. algselt avarasse dielesse avanenud sissekäik avaneb rekonstrueerimise järgselt hoopis koridori, millest ühele poole jääb kangialune, teisele aga väike kahe ruumiga korter. vist. või äkki mõni äripind, ma tegelt ei teagi...



algne interjöör ning suures osas ka varasemad konstruktsioonid läksid tööde käigus lammutamisele. muu hulgas lõhuti välja nii mantelkorsten, uhke trepp kui ka hüpokaustahi. teisele, kolmandale ja katusekorrusele mahutati samasuguse konfiguratsiooniga neljatoalised korterid.

... ja keldri plaan ka.

läbinisti elumajana funktsioneeris lai 38 küllaltki lühikest aega, sest juba 1938. aastal seati siin arhitekt edgar johan kuusiku projekti järgi sisse peeglitööstus. vaid veidi hiljem, aastal 1940, hoone natsionaliseeriti. huvitava kõrvalepõikena võiks mainida, et sõja ajal elasid lai 38 katusekorrusel henrik visnapuu ja rasmus kangropool.

nõukogude perioodil pikka aega büroosid majutanud hoone renoveeriti nullindate keskpaiku prantsuse kultuurikeskuse tarbeks, kes aga hoone peagi hülgas. täna - kevadel 2010 - seisab hoone juba pikemat aega kasutuseta.


lai 40:

krunt koosneb neljast ühtse kompleksi moodustavast hoonest: tänavaäärsetest kaupmeheelamust ja aidast ning elumaja hoovipoolsest juurdeehitusest ja eraldiseisvast õuehoonest. tänavajoonel paiknevad elamu ja ait ehitati xv sajandil, hoovipoolsed ehitised pärinevad tõenäoliselt xvii-ixx sajandist.

elamu:

foto: jk

aidahoone:

foto: jk

kui lai 38 puhul tehti 1920ndatel puhas töö, – hävitati peaaegu kõik, mis vähegi hävitatav – siis lai 40 võib tänaseni pidada üheks paremini säilinud hiliskeskaegseks diele-dornse ruumijaotusega elamuks, seda isegi vaatamata mitmetele ümberehitustele.

esimene suuremat mõju avaldanud ümberehitus toimus ixx sajandil, mil kujundati ümber esinduslik portaal ning diele raidpiitades aknad. esimesel korrusel oli avar eeskoda ja sellest tunduvalt väiksem, algselt kerishüpokaustahjuga köetud eluruum. siin on säilinud mitmed raidkivist ja puidust ehituskonstruktsioonid: akende piidakivid ja raamistused, akna kaarsilluse profileeritud turp, keskaegse rituaalse kätepesunõu ehk piscina nišš, keldritrepi siseportaal, kerishüpokausti soojaavadega põrandaplaat, seinanišid ja –kapid, maalingujälgedega talalagi jne (vt: dornse plaan). dieles on säilinud nurgasambaga mantelkorsten, keskaegse kivitrepi ja raidpiitadega akna jäljed. eluruumi all keldrinurgas on kerisega hüpokaustahi. tähelepanuväärne on tahutud puidust katusekonstruktsioon.

aastast 1948 kasutas hoonet ensv riikliku julgeoleku komitee, enne seda aga tallinna linnaarhiiv. vabariigi taaskehtestamisega anti hoone kodakondsus- ja migratsiooniameti kasutusse. viimast funktsioonivalikut aga ei saa kuidagi õnnestunuks lugeda, kuna vastuvõttude ajal mõnikord lausa mitusada majas viibinud inimest nõrgestasid selle konstruktsioonide vastupidavust. hiljem on hoone aastaid tühjana seisnud ning püsib sellisena tänaseni. kaitsealuse maja füüsiline olukord on masendav: langemas pole mitte ainult värv ja krohv, vaid lausa kivid fassaadi alt.

foto: jk

laokorruseid markeerivad luugid:

foto: jk

foto: jk

lai 40 tulevik on praegusel hetkel muret tekitav. juba pikemat aega kohtuvaidluste keerises ringlenud segastele omandisuhetele ei näi lähemal ajal lahendust saabuvat, mistõttu väärtuslik maja vaid laguneb edasi. tekkinud on parasjagu piinlik olukord, kus “keskaegse linnana” reklaamitava tallinna üks paremaid keskaegseid majakomplekse niisama jõude seisab.

foto: kuskilt netist leitud

kui renoveeritud lai 38 puhul on lootust, et see omale lähemas tulevikus üürniku leiab, siis lai 40 hoonete potentsiaalne lähitulevik ei näi just kuigi helge. kuna hooneid pole juba pikemat aega korrastatud, vajavad need enne uuesti kasutusse võtmist kapitaalset restaureerimist. see aga tõmbab koomale kinnistu tulevaste võimalike haldajate ringi ning nõuab lisaks suurele investeeringule suhteliselt pikka aega projekteerimistööde teostamiseks. ent teisest küljest – et positiivses toonis lõpetada – võiks lai 40 kurba olukorda võrrelda mitme teise sarnases seisus olnud vanalinnahoonega, mis vaatamata kehvale majanduslikule seisule on suudetud hiljaaegu siiski eeskujulikult restaureerida ning seeläbi halvimast päästa. ja kui lõpuks saabubki aeg, mil maja korda tehakse, võib tööde käigus välja tulla nii mõndagi huvitavat, kuivõrd seitsmekümnendate “remont-restaureerimisel” jäid mitmed hooneosad ja detailid lähemalt uurimata.

siuke lugu siis. õnnitlused neile, kes läbi lugesid.