088: porgandipaviljon

summary: estonian pavilion at the 2000 hannover expo, designed by then-unknown architect raivo kotov and graphic designer andrus kõresaar, later founders of the famed koko architecural office. this was the first ever pavilion erected by estonia in the history of world exhibitions. the strange edifice with moving carrot-furtrees on the roof and blocks of limestone in the lower part was one of the most popular national pavilions of that year's exhibition.

-

2010 saab olema aasta, mil eesti vabariik püstitab alles teist korda expo maailmanäitusele päris oma paviljoni. tõsi, 1937. aasta maailmanäitusel pariisis eksponeerisid balti riigid kõiksugu head-paremat ühispaviljonis, mille projekteeris pärnakas aleksander nürnberg. oma rahvuspaviljoni püstitamise au saabus alles kümnend tagasi, aastal 2000, kui tollal veel tundmatud viljandist pärit mehed, jakobsoni gümnaasiumis kuulsa kunstiõpetaja rein grünbachi käe all ja hiljem ekas võrsunud arhitekt raivo kotov (s 1976) ja graafik andrus kõresaar (s 1975) valiti üllatuslikult eesti paviljonile toimunud konkursi võitjateks.

ajaloolise tõe huvides peaks siiski mainima, et kotovi ja kõresaare töö märksõnaga "millepiedi" ei pälvinudki tegelt võistluse esikohta. ühe võidutöö valimise asemel anti välja kaks teise koha preemiat - teise sai duo andres siim ja kristel ausing - ning kotovi ja kõresaare töö määrati eestit esindama alles pärast mitmeid ekspertiise. kolmanda preemia said ra luhse & tanel tuhal. kolme ostutöö autoriteks olid harry klaar; peeter varrak ja marko järvela ning markus kaasik, enno piir ja ilmar valdur.

eesti maailmanäitusel osalemise põhieesmärk oli end ülejäänud maailmale tutvustada, toetades sellega riigi lähituleviku poliitilisi taotlusi (i.e. el ja nato). paviljon ja selles peituv ekspositsioon pidid seejuures teadustama riigi novaatorlikkust ning sisendama kindlust, et eesti suudab raskustest ja probleemidest mängeldes, justkui merelainetest läbi murda - siit ka riigi tunnuslause näitusel: "maa, mis murrab laineid".

1. juunist 31. oktoobrini 2000 toimunud maailmanäitusel osales 173 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni; oma paviljoniga olid esindatud 53 rahvust ja organisatsiooni. näitust külastas 18 miljonit inimest.

liialdamata võib öelda, et hiigelmõõdus näituse üheks põhiliseks tõmbenumbriks ja üllatusmomendiks oligi just eesti paviljon. asja iva selgitab hästi paviljoni tutvustav tekst "buum/ruum" kataloogis:

"maailmanäitus ei ole tavaline ja harjumuspärane koht. kes ehitab expo-l samamoodi, nagu väljaspool maailmanäituse tara, langeb igavate ja vähekülastatud riikide sekka. expo traataia sisse luuakse muust maailmast sõltumatu ja rikas päikeselinn. näitusel käinud muusik ja animaator kaspar jancis leidiski, et ta on sattunud kirjanik nossovi mõne totu-teemalise raamatu veergude vahele."

foto: the architectural review, sept 2000


^ kõresaar ja kotov pole tegelt esimesed eestlased, kelle looming on pälvinud tähelepanu ajakirjas the architectural review. igati kõva saavutus on see sellegipoolest.


siin üks hästi lahe foto.

skänn eesti ekspositsiooni kataloogist, foto: endel veliste


selgituseks: paviljoni mahtu tuli vähendada, kuna selgus, et ehituseelarvet oli olemasolevatest võimalustest ületatud. seetõttu kujunes projekteerimisperiood pingeliseks ja venis. lõplik projekt valmis alles ajaks, mil esialgsete plaanide kohaselt pidid juba ühel pool olema ehituse põhitööd. paviljon sai siiski õigel ajal valmis ning avati paar päeva enne expo ametlikku algust.


foto: flickr


eesti tõeliselt lõbus-sürri ja absurdimaigulist paviljoni külastas 2,7 miljonit inimest (!!) ehk 15% kõigist expo külastajatest. selliste arvudega osutus eesti paviljon üheks näituse populaarsemaks, mistõttu võiks vist lausa öelda, et eesti näitusel osalemiseks kulunud 54 miljonit krooni oli money suht well spent.

foto: flickr


paviljoni kontseptsiooni kohta annavad selgitust autorid:

arhitektuur:

paviljoni keskne idee on lainetav voogav liikumine. väikeste laste jaoks on kõik liikuv palju huvitavam kui seisev. see kehtib ka täiskasvanute kohta - seisvatest asjadest palju paeluvamad on liikuvad autod, liikuv kaameratöö filmis, liikuv vesi jões, leek kaminas jne. atraktiivsuse vajadusele oleme teise printsiibina liitnud põhjamaise rahu ja intelligentsuse.

paviljoni väga selgelt erandlik kuju sündis järgmistel kaalutlustel:

inimesed, kes on jõudnud eesti paviljonini, on selleks hetkeks juba messimuljetest tulvil, nende tähelepanu võib haarata vaid väga omapärane asi.

gigantriikide kõrval asetsedes ja arvestades nende jõudu mõjuda massiivsetena, tundus ainuvõimalik tähelepanu tõmbamise mehhanism arglikult lehvitav paviljon. see sobib kokku meie põhjamaise jaheda loomusega.

inimesed ei mäleta pärast expo-t üksikuid esemeid, suveniire; ajavad sassi riike ja paviljone, ent mäletatakse üllatusemotsioone, kummastust.

märgilises mõttes seostub lainetav katus eestit piirava merega, õõtsuva soise pinnasega ja iidsete metsadega. liikumine on sujuv ja rahulik. eesti rahvausundites on elustav toime ikka usaldatud maale ja loodusele, abi otsiti pigemini maaemalt kui taevast. tähenduslike ja riiki iseloomustavate märkide loomisel pöördusime ka eesti varasemate maailmanäitustel esinemiste juurde - sealt on leitud viiteid merele, metsale ja paele.

foto: flickr


liikumise jõu ja impulsi annavad elektrimootorid, mis on asetatud paviljoni tagaosas katuse servadesse, jõud kantakse edasi ligi 100-meetrise kettülekande abil kõigile üksikute kuuskede fermidele. liigendite külge on kinnitatud pooleteisemeetrise vahega noored sihvakad 2,5 meetri kõrgused kuused. kuusepark katusel hakkab voogama, tekitades lainetuse: ladvad puutuvad kord kokku ja käivad siis jälle lahku nagu juukseharja piid, kui seda muljuda. ülalt, köisraudteelt vaadates mõjub see pind nagu vaikselt lainetav meri, millega voogavad kaasa puud.

oma aja kohta tõsiselt hea arvutisimulatsioon, autoriteks rein jakobson ja artur vill:




puude lainetav tasapind on paviljoniesisest maapinnanivoost ligi 17 meetrit kõrgemal. puudevaheline ala tasapinnal on lahtine, nii et kuuski näeb hästi ka altpoolt. puud on istutatud koonilistesse, tasapinnast allapoole rippuvatesse anumatesse, mis samuti käivad liikumisega kaasas. iga anuma alumisse otsa on kinnitatud tross, mis läbib paviljoni püstloodis. nende alumise otsa külge on kinnitatud paekivid.

puude voogavast liikumisest kandub trossile edasi üles-alla liigutamise jõud, paviljonis sees on igale trossile märgitud samakõrgusjoon, mis liikumist visualiseerib. trosside otsas on pätsikujulised paetükid. samas ruumis mängitakse peeter vähi lõpmatut kivide muusikat, kostub vaikseid omavahelisi kolksatusi. "pilve" rolli asetatud paekivi loob mulje kergusest. "pilves" on kive enam kui trosse ülalt alla ripub, see paneb kivid üksteise vastu nagu sipelgad nihelema. kivid on nähtavad ka paviljoni külgedelt, seda võimaldab maapinna kalle paviljoni pikisuunas. kui külastaja paviljonist väljub, möödub ta pilvevööndist, see loob paviljoni külastusele sobiva järelmeeleolu. kivid on nähtavad ka eest - paviljoni sisenemisel läbi trepiastmete otste ja trepi alt. paviljoni põrand on valgust läbi laskvast sinakast klaasist ning sellel kõndivad külastajad võivad selle all aimata kivide liikumist.

foto: koko.ee


foto: koko.ee


foto: koko.ee


funktsionaalsed põhimõtted:

külastajad pääsevad paviljoni mööda paviljonilaiust treppi, peasissepääse on fassaadi servades kaks. paviljon jaotub kolmeks ekspositsiooniruumiks, mis on omavahel eraldatud vaheseintega. ekspositsiooniruumidele järgneb olmeplokk konverentsiruumi, büroode, puhkeruumi ja ladudega. paviljoni ümbritseb jalgtee, millel jalutades saab jälgida paviljoni all liikuvat paemassiivi. invaliidid pääsevad paviljoni üldisele ringlusele vastupidises suunas, paviljoni kõrval olevat kaldteed pidi.


joonised: kataloog


krundi pindala: 1500 ruutmeetrit (25 x 60 m)
hoonealune pind: 675 ruutmeetrit
ekspositsioonisaal: 470 ruutmeetrit
konverentsiruum: 44, 3 ruutmeetrit
kõrgus: 18, 4 m
ja
168 kuuske


joonised: kataloog


foto: flickr


foto: flickr


foto: flickr


foto: flickr


askeetlikult šiki sisekujunduse autoriteks olid kotovi ja kõresaare kõrval tiit tael ja mõneti isegi üllatuslikult praegune kohvi-meister ning samuti viljandist pärit hannes praks, kes hiljem enne kohvi asutamist tükk aega kõresaare ja kotovi büroos tegusid tegi.

foto: flickr


kord sattusin pisikesele kõresaare juhitud ekskursioonile, kus ühel hetkel tuli välja, et kaasas viibinud soomlasest professor oli hannoveri expo soome paviljoni üks arhitekte. saanud siis teada, et seltskonda veab ringi sama näituse eesti paviljoni autor, rõõmuhõiskas ta koheselt, ilma et pidanuks sekundikski meenutama: "ahhaa, teil oli ju see porgandipaviljon!!" - hea tunnistus sellest, kuivõrd meeldejääva ehitisega oli tegemist.

foto: flickr


vaade näituse alale. esiplaanil kuulus zumthori šveitsi paviljon; eesti paviljon on tagaplaanil vaateratta kõrval.

foto: flickr


lisaks veel üks intervjuu, skännitud tõenäoliselt ehituskunstist.



+

kõresaar ja kotov lõid pärast edukat maailmanäitusel osalemist oma büroo, mida võib kahtlemata pidada (prestiiži ja feimi poolest) kõige edukamaks eesti arhitektuuribürooks nullindatel (ja küllap edaspidigi). lisaks kodukal nähtavale muljetavaldavale portfoliole on nüüdseks päris suurearvuliseks kasvanud koko arhitektide loominguks ka lähema tuleviku vaat et 2 kõige põnevamat objekti: tallinna teletorni ja vesilennukite angaaride rekonstruktsioonid ja näituste kujundused. on, mida oodata!

+

repliigi korras: mulle tundub, et just hannoveri paviljoniga toimus eesti arhitektuuris oluline murrang, mis lõi siinsel ehituskunstil justkui punni eest. enam-vähem sajandivahetusega saabunud majanduslik edu ja üleüldine elatustaseme tõus näisid arhitektuurielus mängivat olulist rolli, selle tulemusel sündis julgetele tellijatele palju julget arhitektuuri nii väikeses kui suures formaadis. oma ülioluline roll oli siin kindlasti tervel karjal kuradi andekatel, just seitsme- ja varakaheksakümnendatel sündinud arhitektidel, kes - suht mingi ime läbi? - said tavatult palju võimalusi oma andeid materjali valada. jah, (paraku liiga üürikeseks jäänud) buumiaeg tootis küll ohtralt kräppi, kuid selle kõrval rikastus eesti arhitektuurimaastik rohkete suurepäraste teostega, mis suudavad parematel juhtudel pakkuda puhta ilu kõrval ka kontseptuaalset teravust (carl-dagi väljend?) ja muretut mänglevust. ma igatahes ootan põnevusega praeguse seisaku seiskumist, et varem ja vahepeal tekkinud väärt ideed uue hooga pikselitest meetritesse paisuksid.

+

aga olgu, expo-teema peaaegu-lõpetuseks veel üks ilgelt tore foto, mille ma leidsin mingilt eriti vanalt plaadilt ja mille autorit ma ei suuda tuvastada. kes teab, andku märku. igatahes, foto on tehtud arhitektuurimuuseumis pärast edukat expo-ekspeditsiooni: esiplaanil esikangelased, taga expo meeskond ja maketimeister peet veimeri tehtud makett ajaloolisest paviljonist, mis tolleks ajaks oli tõenäoliselt juba lahti monteeritud. makett, endiselt lainetav ja ajahambast puretuna ka kergelt jõnksutama hakanud, püsib tänaseni muuseumi põhikollektsioonis ja toob alati iga viimse kui muuseumikülalise suule mõnusa muige.

foto: ????


+

ja päris lõpetuseks veel üks hunnik porgandeid. priit pärna multasid näidati muuseas ka nähtud porgandipaviljonis, nii et seoseid on siin enam kui üks.

for more syrreal imagery, absurdish humor and weird architecture - and carrots! - see a short animated film "night of the carrots" (1998) by the famed estonian cartoonist priit pärn, whose animations formed a part of the estonian exposition:

part 1:




part 2:




part 3:

3 kommentaari:

Jarmo Kauge ütles ...

* kui keegi saab aru, mida täpselt on autorid mõelnud peeter vähi "lõpmatu kivide muusika" all, võiks teada anda...

* kui kedagi peaks expo 2000 rohkem huvitama, siis on olemas päris sisukas kataloog, milles leiduvat rohket infot ma siia postitusse eriti ei viitsinudki kaaperdada - http://tallinn.ester.ee/search*est/t?SEARCH=maa%2C+mis+murrab+laineid&searchscope=1&SUBMIT=OTSI (olemas ka arhmuuseumi raamatukogus.)

* kui keegi otsestest asjaosalistest peaks siia kunagi sattuma, siis sorrisorri - ma ei suutnud vastu panna, lihtsalt pidin need kaks cooli fotot siia panema (:

Jarmo Kauge ütles ...

* pärast expo lõppu on kombeks enamik paviljone lammutada ning alles jätta vaid kõige märkimisväärsemad, mis omavad potentsiaali ka uue funktsiooniga edasi toimida. enamus hannoveri expo-alast on aga praegu masendavas seisus, üksikud allesjäetud paviljonid (teiste seas mu teada ka nt leedu oma) seisavad tühjana ja lagunevad. hollandi kuulus paviljon, autoriks mvrdv, näeb praegu välja selline: http://www.flickr.com/photos/klaasfotocollectie/3698200875/sizes/l/

Jarmo Kauge ütles ...

lisasin expo-järgse intervjuu kotovi ja kõresaarega.