03.11.09

084: raekoja projekt kosmosest

intro: competition entry for the new town hall of tallinn, done by kosmos architects ott kadarik & mihkel tüür. full project description to follow below.

-

kosmose arhitektidel on saanud tavaks osaleda konkurssidel varieeruvate tiimidena ja tihti lausa kahe n-ö konkureeriva grupina. vast kõige markantsema näitena võiks siinkohal tuua hiljutise füüsika instituudi konkursi, kus kolmest parimast tööst kahe autorid olid ühed-samad kosmose arhitektid. see ehk polekski nii väga imekspandav, kui tegemist oleks kümme korda suurema bürooga. kosmose tuumik aga koosneb vaid kolmest tüübist...

nii mõnelgi korral eduka lahenduseni viinud valem esitada konkursile mitu tööd läks käiku ka tallinna uue raekoja konkursi puhul. seekord suurt edu ei järgnenud, kuid tähelepanu väärivaid ideid pakuti siiski. järgneva projekti autoriteks on ott kadarik ja mihkel tüür. tomiste töö tuleb loodetavasti millalgi hiljem.



kõigepealt žürii hinnangust. raporti järgi jääb mulje, et projekti peamine turn-off seisnes selle suhestumises ümbritseva keskkonnaga. kavandatud raehoone üldmuljet peeti liiga müstiliseks ja introvertseks. probleemne oli ka (minu arust suhteline ja mõneti ka õigustatud) linnale suletus ning klaustrofoobne tunneli kaudu planeeritud sissepääs. fassaadi puhul heideti ette selle võõrapärasust ja liiga väikseid aknaid.

kuid mis ehk olulisem, plaanilahendusi ja majale vormi andvaid sisselõikeid peeti "kohati" headeks.

pidades silmas žürii poolt mainitud võõrapärasust, meenub üks viimase aja küllaltki kõmuline hoone hiinas, nimelt ningbo ajaloomuuseum. aga see selleks.

linnapoolne ots.



sadama kohalt.



asendiplaan. pane tähele liikluskorraldust ja kavandatud sissepääsu.



kliki! siin joonisel on kirjas projekti kandvad ideed. | click! this scheme explains the main ideas behind the project.



the core city hall is a block, enlivened by various cut-outs. it is covered in hundreds of windows – a more sustainable solution than a vast glass façade. the blanket of the windows is almost like the main material of the building. the walls are made of natural stone and the green surfaces of the cut-outs are covered with a perforated metal material in front of a glass wall. the grid of the perforated material resembles the classic tallinn city tapestry. the roof and the balconies are clad with a natural forest-blanket that collects rain water for the building’s infrastructure.





parking space is under the city hall and is accessible by an underground tunnel starting from ahtri street. the city hall is beside one of the most heavily trafficked roads in tallinn but disconnects itself from the nervous road by leading the visitors and the passers-by into the buildings core – the forum – through a large gateway, cut into the mass of the building. the forum is covered with a glass roof and is a waiting/recreational space for the clients of the city hall. in the middle of the forum stands the info-booth, organizing the citizens in the building.

peasissepääs | main entrance



the office building is divided internally into blocks around the forum. all the blocks and public offices are connected by a gallery and have waiting rooms that project out of the forum facades, acting more like recreational and resting rooms than plain waiting pavilions. the balconies both on the outer and inner perimeter are green and can be used by the city officials to view the two parks near linnahall, the old town and the sea. the walls of the forum atrium are transparent, echoing the movement and action taking place inside the offices, poeticizing the every-day routine taking place in the city hall offices.




the green canyon – the main entrance hall – connects pedestrian traffic between the city, the old town and linnahall and the seaside parks. it is open 24/7 and symbolizes the open and warm feeling that the new city hall tries to convey to the citizens. all the main public functions are on the ground floor. the city government and the city council are inhabited on the top floor. rest of the building is for different offices.




on the south side of the city hall, there is a cafeteria on the top floor, remarked with a cut-out terrace. there is also a roof terrace - a leisure platform connecting the cafeteria with sunny open-air views to the old town and the sea. the parking area beside linnahall is made into a park, exploiting the oak trees on the plot. city hall elevates itself on the linnahall corner in order to connect the two parks – beside and in front of linnahall – into a continuous public space. the park in front of linnahall is the main square of the city hall. the new building closes the area into a nice active urban piazza.




in front of the city hall stands a row of trees. a long cut-out on the western side of the building gives way to pedestrian movement from the town to the sea-side promenade. the southern side is elevated to emphasize and make room for public transport, passing through behind the building. a cut-out on the side of kultuuritehas is a terrace from the restaurant and is also the way to the common parking space under the city hall. the two underground floors house parking and archives.




the core
city hall makes the visit to the city government officials a friendly and pleasant experience by presenting the public with an open forum that everyone can use. the house is built around the people, underlying the fact that the city government and council serving the citizens.










02.11.09

083: tamsalu kultuurimaja

summay: the tamsalu culture center (project 1972; completed 1980), designed by peep jänes and tõnu mellik, is one of the many soviet time public buildings that has gone rather unnoticed by different compilations of estonian architecture. located in tamsalu - then a village but now a town of plus 2000 inhabitants - the building seems a bit out of place by its proportions and grand architecture, perhaps being more suitable for a town thrice the size. the center houses a hall with 400 seats, two smaller halls, a library and a bar / café. as of now the building is in rather bad shape and in need of renovation.

-

tamsalu kultuurimaja näol on tegemist küllaltki muljetavaldava ehitisega, mis mingil põhjusel pole oma eksistentsi jooksul erilist tähelepanu äratanud. välja on see jäänud sellistest nõuka-aegsetest kogumikest nagu "nõukogude eesti arhitektuur" ja "ensv parimad ehitised", rääkimata omaaegsest erialaajakirjast "ehitus ja arhitektuur". hoonest on ümber hiilinud ka kalm oma külmkapisuuruses kompilatsioonis. ainsad trükisõnad, mis ma selle kohta olen leidnud, pärinevad hallist raamatust.

foto: jk


'72. aasta projekti järgi 1980 valminud kultuurimaja arhitektideks on peep jänes (s 1936) ja tõnu mellik (1934-1993), kumbki eesti arhitektuuriloos parasjagu oluline tegelane. põneva faktina võiks märkida, et tõnu mellik ja tema arhitektist vend ants (1926-2005) olid kuulsa kujuri voldemar melliku pojad. tõnu edukamad projektid on tehtud suuremas osas just koostöös peep jänesega. lisaks siinsele on nende tööks ideelt hea, kuid ebaõnnestununa teostunud otepää spordibaas (1978), terrasselamud padisel (1979), ning ooperiteatri projekt tõnismäele (võistluse esimene-teine auhind, 1972). jänes seevastu on tõeline grand old man, kelle isegi tuntumate projektide ja ehitiste nimekiri kipuks siin liiga pikaks. olgu siiski mainitud, et teiste arhitektide kõrval võib tema nimele kanda hävitamisohus projekteerijate maja ning endise "turisti" hoone. jänes on tegev ka täna, olles hiljuti maha saanud ühe eesti arhitektuuri viimase aja põnevama teosega, millega soovitan tutvuda siin, siin ja siin.

tagasi tamsallu. see siin peaks olema peasissepääs, kust pääseb vestibüüli / garderoobi. nagu carl-dag kommentaariumis ütles, on hoonel vastukaaluks tema mastaapsusele inimese mõõtu sissepääsud, mis "justkui imevad sind endasse".

foto: jk


raamatukogu ja lasteraamatukogu plokid.

foto: jk


hoone algset ilmet rikuvad tundlatena peast välja ulatuvad laternad, mis vähemalt mulle jätavad kergelt koomilise mulje.

foto: jk


saaremaa dolomiit, meie kohalikest materjalidest ehk väärikaim | dolomite from the isle of saaremaa

foto: jk


tumm küljefassaad.

foto: jk


ja tagumine fassaad. elegantne bürooplokk, ma eeldan.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


hoone koosneb üksteise suhtes paralleelselt paigutatud eri funktsioonidega plokkidest, mida seovad kitsad ühenduslülid. varieeruvate pindade ja kõrgustega plokid annavad hoonele väga liigendatud mahu ja fassaadid, muutes muidu mastaapse hoone visuaalselt ehk vähem mõjukaks.

hallist raamatust


raamatukogu, küll läbilaskva laega, jättis hea, võiks öelda põhjamaise mulje: valgusrikas, loodusele avatud. sisetaimestik sulandub vaat et säynätsaololikult välisega.

foto: jk


sisekujunduse autoriks on saima truupõld. kuivõrd tamsalu külastades tungisime vaid raamatukokku, leppigem ülejäänud interjööride puhul ajalooliste fotode fotodega, kusjuures ma ei saagi öelda, mil määral või kas see tänaseks säilinud on. kindel on see, et hoone vajab hädasti kapitaalremonti - näiteks saal näis läbi akna olevat päris jubedas seisus. hoone tänasest tehnilisest seisust saab aimu selle artikli kaudu.

siin valmimisjärgsetel fotodel interjöör veel värskena -

foto originaal asub arhitektuurimuuseumis


kuuekümnendatel popiks saanud nn kunstide süntees jätkus läbi nõuka-aja, olles teemaks praktiliselt kaheksakümnendate lõpuni. oma jagu ajastukohast kunsti inkorporeeriti ka tamsalu kultuurimajja: koha leidsid siin mitmed skulptuurid toonastelt tippkujuritelt. näiteks järgnev on edgar viiese alumiiniumist "oja" aastast 1968.

foto originaal asub arhitektuurimuuseumis


ja see... äkki ülo õun, ei?

foto originaal asub arhitektuurimuuseumis


halli raamatu sõnutsi asub hoone tamsalu keskosas põlispargi serval ning moodustab sellega linnaehitusliku terviku. kõlab hästi, ainult et sellist kohta asula keskosaks nimetada on küll kerge liialdus, rääkimata "linnaehituslikkusest", mida antud kohas tajumiseks peaks tõesti pingutama. pigem tekitab see oma väljakujunemata keskkonnas teatava "kosmoselaev põllul" efekti, mis küll ühelt poolt toob esile hoone suurejoonelisuse, teisalt lõhub oma enamjaolt eramajadest koosnevat ümbrust. ehe näide nõuka-aegsest suurejoonelisuse ihalusest kõikvõimalikes-võimatutes keskkondades.



kultuurimaja on muide kolmas vähem või rohkem sama funktsiooni kandev hoone sellel kohal. 1934 põles siin maha parun uexkülli maja, järgmisel aastal talunike ühistööna valminud ja ainulaadse ketaslavaga rahvamaja tabas sama saatus aastal 1950. kui leian neist fotosid, lisan siiagi.

jään huviga ootama, mis hinnang antakse majale 20. sajandi arhitektuuri inventariseerimise projekti raames. vaevalt, et seda võiks lähemas tulevikus ähvardada otsene hävimisoht, kuid mõtlematute juurde- või pigem ümberehituste ja muusuguste retsimiste eest kaitstud võiks see olla küll.

foto: jk