Kuvatud on postitused sildiga o: eramud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga o: eramud. Kuva kõik postitused

139: Eramuprojekte 1990ndate algusest

Summary: A small set of unrealized projects for private houses from early 1990's, a period of changes in the whole Estonian society and subsequently architecture as well. At that time some people became filthy rich, and this richness needed to be shown. Houses became bigger - regulations were a matter of bygone days. Some clients were eager to build villas with 40 rooms and towers - as seen on TV - but some were more modest. The set below shows some of those better projects by respectable architects - a couple of villas and duplexes by the classic artist-poet-architect Leonhard Lapin (b 1947), others by the younger Kristel Jaanus (b 1960's), Tõnu Laigu (b 1956) and Kalle Vellevoog (b 1963).

-

(Siia tuleb - võib-olla kunagi - üks väike sissejuhatav lõik ka...)

Villa Ojamaa Rannamõisas. Leonhard Lapin, 1991.

Leo Lapini Villa Ojamaa fassaad on kui lehekülg geomeetriaõpikust. Nii päris- kui valeaknaid on siin igas suuruses ja kujus, osad tõesti ruumi olemust määravad, teised vaid formaalsed pilud, justkui laskeavad. Maja on küll kahekordne, kuid püüab - ei tea millest, kas mingist alaväärsuskompleksist või tingituna naaberhoonestusest? - näida kõrgemana. Appi on võetud “kolmanda korruse” akenderida, tõsi, selle taga asub küll üks kitsas maht, kuid mis, pange tähele, ei avaldu peafassaadil - just selle mahu kohal on aknad puudu. Kõrgust püüavad rõhutada ka peafassaadil asuvaid sissepääse markeerivad kubistlikud arhitektoonid, mis lisavad muidu väga tasapinnaliselt elavale fassaadile ruumilisust. Astmeliselt ahenevad tornikesed on kui käeviibe Henrik Olvile, keda Lapin ikka hinnanud on.



Maja välisilme võib sisemusest petliku mulje jätta. Tegelikult on ruumiprogramm ja -paigutus vaat et konservatiivnegi. Maja koosneb kahest mahust, ühes eluruumid, teises vägagi avar hobiruum, mida valgustab hiiglaslik illuminaatoraken. Mahud on ühendatud teisel korrusel pika halli kaudu. Elamispoole jaotab kaheks keskteljel asuv trepp, majja sisenedes jäävad ühele poole köök koos söögitoaga ning abiruumid, teisele kabinet ja muudest ruumidest harjumuspäratult eraldatud elutuba. Enam kui kolmandiku pinnast katavad maja tagumisel küljel asuvad talveaed ja terrassid.



Teine korrus on suures osas magamistubade päralt. Siit, nagu öeldud, viib ka pikk koridor hobiruumi ning trepp kolmandale korrusele, kus asub mingi väike ruum, võimalik et pesu kuivatamiseks või koli ladustamiseks.



Kahjuks ei oska ma arvata, kellele see maja projekteeriti. Oleks tore teada, missuguse hobi tarbeks nii suurt majaosa tarvis läheb. Aga kuna mahte eraldab kangialune, kust pääseks autoga hoovi, võin eeldada, et küllap on see hobi seotud autode või muude masinatega.

Nagu mainisin, ei peegelda rahutu fassaad peaaegu absurdselt ranget siseplaneeringut, see on pigem midagi omaette ja iseseisvat. Näeb äge välja, kuid sellises majas elada küll ei tahaks.

-

Villa Tammik Sauele. Leonhard Lapin, 1991.



Seda projekti on tellija lugu teadmata küllaltki keeruline lahata. Sümmeetrilise mahuga maja on jaotatud keskteljelt kaheks, jättes mulje paariselamust. Nurgas on aga sissepääs kummassegi majapoolde (paremal poolel on veel üks eraldi sissepääs), lisaks on “korteritel” ühine majatagune talveaed ja bassein. Ruumiprogrammid on majapooltel vähemalt esimesel korrusel küllaltki sarnased, ühel on vaid ülisuure aknaga ateljee, teisel aga kabinet väikese terrassiga. Mõnevõrra nõutuks teevad kummagi poole väga ebakonkreetsed pikerliku kujuga sopilised elutoad, mis mõjuvad kui vaheruumid teiste ruumide vahel. Ses mõttes on see hoopis teine lähenemine võrreldes eelpool nähtud Lapini maja elutoaga.



Kahjuks pole mul ülejäänud korruseplaane, niisiis las jäägu see projekt väikestviisi mõistatuseks.

-

Muide need kaks Lapinit meenutavad oma stilistika poolest seda hoonet Laagris, samas, kus asub veel vähemalt 3 Lapini maja. Otse selle vastas asub näiteks Villa Valeri II. Kahjuks ei tea ma öelda, kas seegi on tema looming. Pigem vast mitte... | Here's a stylistically similar building in Laagri near Tallinn, neighboring at least 3 villas by Lapin. I'm not sure if this one's a Lapin as well... Perhaps not.

foto: jk

-

Jätkame Lapiniga. Kahest villast koosnev ansambel Viimsisse. Leonhard Lapin, 1992.

Kõrgete trepikojatornidega villad on kavandatud Haabneeme keskuse lähistele Alpikanni teele, kus praegu asuvad samadel kruntidel suvalised mätasmajad. Kahju, et nii läks. Aga olgu.



Villa Vaher (lõikel vasakul, plaanidel paremal) - Selle maja pärliks on esikust algav teokarpjas topelttrepp, mille sisemine sõõr viib teisele korrusele ning väline poolkorrusel asuvasse kabinetti. Kujutan ette, et selline valikuvõimalusega trepp tekitaks esmakordsel külastajal parajat hämmingut. Selle projekti juures pakub mulle suurimat avastusrõõmu üks peaaegu ehedalt adolfloosiliku piilu- või jälgimisarhitektuuri element - nimelt avaneb pooleteise meetri võrra kõrgemast kabinetist vaade üle avara halli otse köögiuksele. Ma miskipärast kardan, et nende ruumide suhe pole juhuslikult selline... (Tekib vaid küsimus, kas see oli tellija või Lapini idee...) Kusjuures teine kabinet on siin ka, otse köögi vastas... Tundub, et peres on rollid paigas. Esimesel korrusel on veel lahmakas elutuba, mida ühendab köögiga lükanduks. Maja tagaosas on veerandringikujuline läbi kahe korruse ulatuv talveaed ning avatud terrass. Teisel korrusel on kolm külgmisele terrassile vaatavat magamistuba, suurim neist vaatab ka talveaiale. Silma torkab ruumikas hall, mille arvelt oleks ehk võinud magamistoad suuremad olla. Hallist avaneb ka tilluke linnupesa-rõdu ning väike pind talveaia trepile ja õhuruumi. Vast et palmipuude lehti lähemalt uurida.

Esimese korruse plaanid | Ground floor plans



Villa Junolainen (lõikel paremal, plaanidel vasakul) - Tegemist on kaksikmajaga, mille üks pool suhteliselt luksuslik ning teine, tänavapoolne, palju askeetlikum. Seejuures trepikoda on neil ühine. Väiksemal “korteril” on esimesel korrusel väike köök ja elutuba ning teisel kaks magamistuba. Lisaruumi annavad veidi veidrad trepikoja järgi kaadruvad pinnad, mille otstarbest ma suurt aru ei saa, need on nagu mingid ülejäägid. No ei tea, teisel korrusel oleks seal hea last nurka panna vms. Suurem “korter” on seevastu oluliselt ruumikam, seejuures eraldi kabinetiga, ning elutoast lükanduksega eraldatud köögiga. Ka siin on (justkui klaasist apsiidina mõjuv) terrassile avanev talveaed. Teisel korrusel on kaks omakorda terrassiga külgnevat magamistuba, millest üks vaatab taas talveaiale. Siingi torkab silma ruumikas hall.

Teise korruse plaanid | First floor plans



Päris mõnusat avastamisrõõmu pakkuvad projektid - kahju, et ehitamata jäid...

-

Maja Laagrisse. Kristel Jaanus, 1991.

Kristel Jaanuse kuupjate vormidega liigendatud silindermaja põhikorrusele pääsemiseks peab astuma mööda pikka treppi, samal joonel asub trepp ka maja taga. Sisse pääseb ka mööda maja külge embavat corbulikku pandust, mis viib söögituppa, peatudes korraks suhteliselt kinnise veranda ees.



Ruumiprogrammis ei hakka silma midagi niiväga erakordset: esimesel korrusel asuvad lisaks majandusruumidele köök ja söögituba, osaliselt teisele korrusele ulatuva õhuruumiga elutuba ning kabinet. Neile sekundeerib veerandringi kujuline elutoaga külgnev veranda. Tähelepanu väärib asjaolu, et pool majast on teisest 1,4 meetri võrra kõrgemal, mistõttu peab kabineti ja verandaga elupoolele pääsemiseks kasutama maja keskel asuvat treppi. Omal kohal on siin ka väike piiluarhitektuuri element, nimelt kõrgemal tasandil (ruumide hierarhiat silmas pidades võib-olla ebaloogiliselt, või siis vastupidi, just loogiliselt - pärast söömist hea madalamasse elutuppa vajuda?) asuvas söögitoas on aken, mis vaatab alla verandale ning kust võimalik piiluda ka elutuppa. Päris Loosi mõõtu välja ei anna, kuid asi seegi.



Minu arust päris tüütu aspekt maja juures on ikkagi keskne trepistik. Näiteks tuleb see iseloomulikult välja, kui elanikud tahavad pärast elutoas molutamist magama minna. Selleks tuleb neil tõusta olenevalt kas kahe või kolme (mitte just väheste astmetega) trepijooksu võrra kõrgemal asuvatele magamistubadega tasanditele. Magamistube on siin kokku 4, pooled madalamal, pooled kõrgemal tasandil. Neist alumisel on ka ligipääs veranda kohal paiknevale terrassile.



Majal on osaliselt ka kolmas korrus, seal asub kuupjas ruum, mille funktsiooni ma täpselt ei tea, kuid kust pääseb veel ühele terrassile. Võib-olla on see pesukuivatusruum. Samas... majandusruumid asuvad esimesel korrusel... nii et oleks suht ebamugav nende vahel pendeldada.

Üleüldse tundub see ühe ebamugava majana.

-

Eramu Sauele. Tõnu Laigu, 1990.

Järgnevat projekti on Laigu ise kirjeldanud nii: "Kord elas mees, kel oli naine ja raha. Kuid peale raha oli tal ka unistus. Unistus ei olnud futuristlik ega argine. See oli lihtsalt teistsugune, kui tavaliselt neil, kel on raha."

Tõnu Laigu projekt kolmekorruselisele madala (põhimõtteliselt) kelpkatusega majale on kavandatud Sauele. Kuna Saue pole mulle eriti tuttav kant, siis ma ei oskagi öelda, kas see maja on ka valmis ehitatud või mitte. Igatahes.



Väliste tunnuste järgi on see igati oma ajastu laps, peegeldades mitmeid stilistilisi mõjusid, mille kokkusobitamise tulemusel on saadud osalt väga moodsailmeline ning osalt julgelt traditsionalistlikkust tõlgendav elamine. Eraldusjoon on üsna konkreetne, joostes teise ja kolmanda korruse vahelt. Alumiste korruste tahukas justkui ennetaks 90ndate keskpaigas tekkivat uut urbellikku modernismi, teisalt on siin tajuda veidi mängulisemat lähenemist, pidades silmas lõigatud nurgaga magamistoa akent ning vannitoa pooleldi kaetud illuminaatorit (sama motiiv, küll magamistoal, ka ülal Kristel Jaanuse majal). Puitvoodriga ülakorrus koos katusega on heledale tahukale paras kontrast, jättes mulje ehk mingil määral isetekkelisusest, nagu millestki plaanivälisest. Kokku kõlab see küll päris sümpaatselt.

Pooleldi nalja pärast võtsin majalt skalbi maha, näitamaks kui moodsalt selle alumine maht omas ajas mõjub. | The same project remixed / scalped by me. Would've been pretty neat for 1990.



Esimese korruse plaani mul pole, nii et eeldan, et seal on lisaks garaažile kõiksugu majandusruumid ning võimalik, et ka saun.

Maja kastjas vorm ei peegelda kuigivõrd oma sisemust, interjööris möllavad hoopis kõikvõimalikud, kohati lausa hämmingut tekitavad terav- ja nürinurgad.

Näiteks teise korruse plaanis väärib tähelepanu garderoobidestki suurem sahver, mis oma julma teravnurgaga kõrvalasuvasse magamistuppa rammib. Silma hakkavad ka elutuba ja kööki eraldav veidi otsustusvõimetu sein (oleks projekt hilisem, oleks sellest vast üldse loobutud) ning vägagi avar hall, millele annab veel lisaruumi kitsenev trepp. Nurgas on suur lodža, kuhu pääseb vaid hallist ja mitte elutoast. Küllap on sel mingi hea põhjendus.



Viimane, kolmas korrus, püüaks sissepoole tõmmatusega justkui rõhutada oma erilisust või eraldatust alumisest kastmahust. Siin korrusel on kaks magamistuba (kusjuures üks palju kõrgem kui teine), nende vahel aga kabinet, lisaks veranda, (millegipärast kahe sissepääsuga) vannituba ja väike panipaik. Ka siin torkavad sõna otseses mõttes silma garderoobide teravnurgad, neist üks kusjuures otse voodi kõrval. Kummastki magamistoast (ja ka verandalt) pääseb rõdule.



-

Villa Tammneemes. Kalle Vellevoog, 1993

Villa on kavandatud mereäärsele krundile varasemalt poolelijäänud hoone müüridele. Siit ka teatavad piirangud mahulisele ülesehitusele.

Palju on 20-30ndate funki interpreteerijaid ja kopeerijaid, vähe on neid, kes seda hästi teevad. Siinne on meeldivalt proportsioneeritud ja elegantne, otstarbetute viguriteta ja detailides kvaliteetne (terasest reelingud, metallist aknaraamid). Põneval kombel - seda nii Vellevoo hilisema villa-loomingu kui ka tollase üldise arhitektuuripildi aspektist vaadatuna - on tegemist suhteliselt stiilipuhta neofunktsionalistliku arhitektuuriga, mis aastal 1993 võis mõjuda omajagu šokeerivalt. Omal kohal on siin lausa ümar trepikojamaht - 30ndate arhitektuuri lemmikvõtteid. Ebafunkliku detailina jääb kahelt vaatelt silma vaid paar püstist akent.



Esimese korruse esimese tugevamat sorti mulje jätab (jällegi!) lahmakas, osaliselt teise korruseni ulatuva õhuruumiga hall. Eriti hämmeldust tekitab see arvestades tuulekoja ja esiku suurusi. Mõnus mulje jääb otsapidi kokkujooksvatest elutoast ja kaminaruumist, kumbki avaneb eeldatavasti lõunasse vaatavale terrassile. Kui elutuba on mõeldud tõenäoliselt aktiivsemat sorti äraolemise ruumina, siis kaminatuba pigem mugavamaks lõõgastumiseks.



Teine korrus on magamistubade ja kabineti päralt. Hierarhia on paigas: paar trepiastet tõmbavad selge piiri lastele ja vanematele mõeldud majapoolte vahel - viimane asub muidugi kõrgemal. Vanemate poolel asub ka kabinet, kusjuures siin on ainuke pääs hiiglaslikule teraspiiretega terrassile. Ju on siin tarvis hästi suuri mõtteid mõelda. Päris suur rõdu on antud ka vanemate magamistoale. Siin on aga üks minu silmis häiriv asi, nimelt kesk ruumi paiknev korstnajalg. See nagu lõhuks ruumi kaheks osaks ning muudaks neist väiksema, vannitoa-poolse, kasutuks. Võimalik, et see on vaid plaanilt jääv mulje ja tegelik ruum jätaks hoopis teise tunde. Arusaamatuks jääb ka garderoobi (?) asukoht koridoris. Kui see nüüd lihtsalt panipaik pole ja tegelt magamistuppa jäävat garderoobi välja pole joonistatud.



Edit: sain nüüd teada, et tegemist polnud üldsegi kindlale perele projekteeritud majaga, vaid sisuliselt kinnisvaraarendusega, valmis maja oli plaanis müüki panna. Projekt jäi aga teostamata, samal krundil asub nüüd hoopis uhke multistiilne palee.

-

Praeguseks kõik. Kui kellelgi on arvamusi projektide või mu arvamuste kohta, siis olen kuuldel.

132: suvemaja lohusalus

summary: a plywood-clad (and partly furnished) summer-house in the popular vacation destination lohusalu, designed in early 2000's by the newly established koko architectural office - raivo kotov & andrus kõresaar - right after their successful performance at the hannover expo (see the estonian pavilion here). interior design is by hannes praks, then a member of koko. a video of the building can be seen here.

-

vahetult pärast kuulsa porgandipaviljoniga maha saamist asutasid raivo kotov ja andrus kõresaar arhitektuuribüroo koko. võimsa algusega professionaalse koostöö üheks esimeseks viljaks kodumaal sai suvila lohusalus, suvituspiirkonnana tuntud looduskaunis kohas, kiviviske kaugusel helikülast ja laulasmaast.

maja asub idüllilisel krundil kesk männimetsa, mererand jääb siit vaid sadakonna meetri kaugusele. antud majake pole konkreetses kontekstis päris tavapäraselt suvilalaadne, pigem annab see välja paraja kaasaegse eramu mõõdu. piirkonnas valitsevad nõuka-aegsed piiratud pindalaga suvilad on siinsest muidugi oluliselt väiksemad, kuid ometi ei mõju maja ebamastaapselt. järgides ajaloolist tava, on siinnegi suvila jäetud aiaga piiramata.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005


maht on jaotatud kaheks kahekorruseliseks osaks, nende vahel on algselt lahtisena kavandatud ühendusgalerii. ühes majapooles on avar elutuba koos kööginurgaga ning saun ja väike tualettruum, teisel korrusel kabinet. teises majapooles asub garaaž panipaigaga, kummalegi korrusele mahub magamistuba, teise korruse magamistoa juures on ka pesemisruum. siinjuures näib (minu jaoks?) veidi ebamugavana see, et esimese korruse magamistoast peab tualettruumi jõudmiseks ronima teisele korrusele või minema läbi galerii teise hoonemahtu.

igatahes, plaane ja lõikeid võib näha (tollal vist kokos töötanud?) üla koppeli artikli juures, mille uppisin siia + siia. sealsel esimese korruse plaanil muide garaaži sissesõit valel küljel.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005


kui randa ei viitsi minna või siis pääsemaks sipelgatest, võivad suvitajad end laiali laotada ühendusgalerii katusele tehtud ulatuslikul terrassil. pääs siia on mõlemal majapoolel.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005


maja on puitkonstruktsioonis, fassaadid on kaetud veekindla vineeriga.

sisekujunduse võib kanda kohvimees hannes praksi arvele, kes - kui ma nüüd võssa ei pane - oli tollal osa kokost. paari foto järgi otsustades valitseb interjöörides mõnus lihtsus. viitena välisviimistlusele on ka siin kasutatud osalt vineeri, näiteks duširuumi seintel (vt fotot ülal antud artikli juures). lagede puhul on jäetud aimatavaks ka maja konstruktiivne külg. inseneriks oli muide kõva tegija tõnu peipman.

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005


autoritele omaselt on interjööris üks väike vimka ikkagi sees - 3 kööginurga kohal asuvat trepiastet on tehtud klaasist. põhjust ma küll välja ei suuda nuputada, kuid küllap see polegi oluline. (või siis tõesti saab kööginurk sedaviisi väikest lisavalgust?)

http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005


ülalolevad koko kodukalt kaaperdatud fotod on valmimisjärgsed - neil veel läigib fassaad kirgas-oranžilt. tänaseks on aga maja oma ilmet päris korralikult muutnud, veidi isegi häirivalt (?) kirgas toon on asendunud tuhmjalt punaka kastanipruuniga, mis mängib väga meeldival kombel kokku männitüvede ja okaste-käbidega kaetud maapinna toonidega. järgnevad fotod pärinevad 2010 suvest.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


fassaad veidi lähemalt ka. ma kahjuks enam ei mäleta, mida perenaine fassaadi pinnakatte kohta rääkis... kui mõne tripikaaslase mälu parem, andku märku (:

foto: jk


foto: jk


ja lõpetuseks video:

130: Plagiaat!

Summary: An almost incredible case of plagiarism - a fairly well-received, well-known and above all much published house in the little Estonian village of Neeme, completed in 2007 and designed by Laur Pihel & Tauno Aadma, has almost fully been copied somewhere in Spain without the original authors knowing. The plagiarism - developed and built by Estonia-based Nordicasa Design & Construction, represented by someone named Jaak Kangro (allegedly the 'architect' of the Spanish house) has even been published on trendir.com - see here. As of now (march 2011) the impudent and arrogant Kangro claims to know nothing of the original house. The case is now being prepared for court. There is more information in English below.

Edit: Nordicasa homepage is now offline (april 2011) since this case has attracted nationwide interest and was shown in a popular journalistic show on national TV. Jaak Kangro still claims he knows nothing and threatens to sue the show.

-

Hiljaaegu tuli päevavalgele peaaegu uskumatu juhtum nahaalsest plagiaadist. Loole pöörati tähelepanu Eesti Arhitektide Liidu foorumis - konkreetne teema on loetav siin.

Olen kindel, et kes iganes end viimastel aastatel kursis hoidnud Eesti arhitektuurimaastikul toimuvaga, st lugenud või lapanud erialast publitsistikat ja teemakohaseid katalooge, on teadlik küllaltki distinktiivse ilmega palkmajast Neeme külas Tallinna külje all. 2007 valminud maja arhitektideks on teatavasti Laur Pihel ja Tauno Aadma firmast Eensalu & Pihel.

foto: http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=3725/new_eri_artiklid_372515


Tuleb aga välja, et konkreetse tellija soovidest lähtunud ning arhitektide mõttetöö tulemusel sündinud lahendus polegi enam niiväga ainulaadne. Nimelt on palkmajadega tegelev Eesti päritolu firma Nordicasa Design & Construction eesotsas kellegi Jaak Kangroga selle kuhugi Hispaaniasse põhimõtteliselt kopeerinud ning koopiat häbematult enda looduna usinalt reklaaminud. Jaak Kangro jultumust näitab hästi tõik, et tüüp on julgenud end populaarsel disainisaidil trendir.com esitleda kui maja arhitekti. Mis veel hämmastavam - firma kodukal on kirjas selle filosoofia, mille järgi "Ours is an individualist philosophy – we believe that each and every one of our customers has a strong sense of individuality and that this personality should find an expression in the unique look of his or her log home or summer cabins. Our mission is to supply the customer with a special log home, one which none has ever possessed before." Siinses kontekstis kõlab see üllas lõik vaat et pigem koomilise kui traagilisena...

Tegin originaalmaja ühe autori, arhitekt Laur Piheliga väikese intervjuu. Esmalt aga paar võrdlevat fotot.


Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/


Siinkohal võiks märkida, et ikkagi päris arhitektide loodud originaalmaja mõjub oma proportsioonide poolest oluliselt meeldivamana. Plagiaadi puhul on katuse kergitamine asja tasakaalust välja viinud, sest kõrgusse tõusnud külgmised mahud ei suuda enam horisontaalsust rõhutavate aknapilude ning rõhtpalkidega hästi suhestuda.


Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane


Kas etem on originaalmaja sissepääsu roosteplekk või must kivi plagiaadil - küllap taandub see lõpuks maitsele, kuid ise julgen väita, et roostekarva plekk sobib sellise palkmaja külge oluliselt paremini. Plagiaadi must kivi näib küll luksuslikuna, kuid ei käi hästi kokku (vähemalt originaal-) maja üldise, ütleme neoetnoliku iseloomuga.

Originaal | The original house:

foto: Martin Siplane


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/


Nüüd küsimuste-vastuste juurde.


JK: Eesti Arhitektide Liidu foorumis pöörati Nordicasa majale tähelepanu suhteliselt hiljuti, täpsemalt 2011 jaanuaris. See oli tolleks hetkeks figureerinud päris paljudel saitidel, näiteks populaarses trendir.com-is avaldati see juba eelmise aasta märtsis. Millal ja millist kanalit pidi teie juhtumist teadlikuks saite?

LP: Meile andis vihje Nordicasa kodulehest üks tööalaselt tuttav inimene ühest palkmajasid tootvast firmast umbes aasta tagasi.

JK: Millised olid esmased reaktsioonid?

LP: Alguses arvasime, et tegemist on fotoshopi lavastusega, tähelepanelikum uurimine viitas reaalselt eksisteerivale majale Hispaanias. Kuna meiega midagi sellist varem pole juhtunud, kurvastas see kindlasti. Eriti see, et mõned moepärast tehtud muudatused olid hoonele pigem kahjuks tulnud ja meil ei oldud lastud ise oma loominguga tegeleda. Loomulikult oleme mingist hetkest asja ka huumoriga võtnud. Kas või seda Nordicasa väidet nendepoolses (väga nahaalses, arrogantnes ja ignorantnes) vastuses advokaadi kirjale, et Hispaania maja autoriks on keegi Boliivia arhitekt (nime küll ei mainitud) ja juba mõne aja pärast on mitmetel kodulehekülgedel märgitud arhitektiks Jaak Kangro.

JK: Kas mõte asuda enda õigusi kaitsma tekkis koheselt või vajas teema seedimist? Kas mingil hetkel oli ka mõttes asi niisama jätta?

LP: Üsna kohe, kuna see on nii ilmne plagiaat. Me ei ole asja seni väga aktiivselt ajanud, kuid teeme seda kindlasti ja niisama mingil juhul ei jäta.

JK: Eesti Arhitektide Liidu juures töötab omaette autoriõiguste töögrupp, kes peaks sellistel juhtudel õiguslikku nõu pakkuma. Kas pöördusite teiegi töögrupi poole, ja kui, kas sellest oli ka otsest abi?

LP: Pöördusime EALi poole, kust soovitati üht konkreetset advokaati, kellega neil oli olnud koostöökogemusi.

JK: Autoriõiguste räigemat sorti rikkumine kohalikul arhitektuurimaastikul on minule teadaolevalt seni piirdunud vaid projekti muutmisega autori loata - meenutuseks siinkohal, et selliseid juhtumeid lahati ajakiri Maja algusnumbrites lausa omaette alateemas pealkirjaga "Kord". Säärane juhtum Eesti kontekstis suhteliselt tuntud maja kopeerimisest (õigemini pigem nn tuletatud teosest) on aga tõenäoliselt esmakordne, ja küllap pole kellelegi usutav, et tegemist võiks olla juhusliku sarnasusega. Kas olete ehk teadlik sarnastest juhtumitest, olgu siis Eestis või mujal? Kui, siis kuidas need lõppenud on?

LP: Meid hämmastaski just see peaaegu üks-ühele kopeerimine. Seda, et maja põhiplaan on peegelpildis, paari akent on nihutatud ja osa katuse kallet natuke suurendatud, avastasime alles tähelepanelikumal uurimisel. Kõige naljakam on asjaolu, et kopeeritud on ka detaili maja taga, mida algses projektis sellisel kujul polnud. Nimelt ei paigaldanud Neeme maja ehitaja hoone taha rõdude kohale sellist räästatala, nagu me algselt plaanisime, vaid natuke väiksema ristlõikega. Avastasime selle alles siis, kui seda ei olnud enam võimalik asendada, nii tegime lisajoonised selle tala tugevdamiseks ja tekkis selline kitsa redeli moodi liittala. Ka see n-ö "viga" on kopeeritud.

The ladder-like beam supporting the eave in the rear facade is the result of a mistake made by builders - it was not intended to look like this. The architects noticed during the building process that the beam had been made too narrow, and since it couldn't be replaced anymore, it was redesigned to give it more strenght. Funnily enough, even this "mistake" has been copied on the Spanish house...


Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane


Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/ar/


LP: Kindlat plagiaati tõendab ka asjaolu, et fotod Neemele ehitatud majast olid mingil hetkel ka Nordicasa kodulehel kui näide ühest sellisest hoonest Eestis:



LP: Meie projekti järgi ehitatud maja Eestis näeb kindlasti ka parem välja, sest kasutatud on naturaalset palki (Hispaania majal liimpalk), samuti rikub natuke Hispaanias asuvat maja katuse kalde suurendamine ja muud pisimuudatused.

What distinguishes the original house with the plagiarism are basically marginal details, for example the placing of windows, the inclinination of the roof, the mirrored floor plan... But more importantly, the building material is different - in the case of the Spanish plagiarism, laminated logs are used instead of natural ones - and this affects the overall look.


Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane


LP: Sarnastest juhtumites Eestis ei ole ma teadlik. On olnud tõesti mõned sellised n-ö tuletatud teosed, kus küll selgelt on aru saada, et üks hoone on teise edasi(või tagasi)arendus, aga seda on päris raske tõestada. Ja eks arhitektid ikka jälgi teineteise tegemisi nii meil kui mujal maailmas, järgitakse sarnaseid stiilivõtteid ja materjalikasutusi. See on ju loomulik. Teinekord jõutakse sarnaste tulemusteni võib-olla ka teineteise teadmata.

Maailma mastaabis neid kindlasti on, võib arvata, et mõnedes riikides üsna palju. Aga pole eriti uurinud seda teemat.

JK: Kui kaugele olete valmis minema, et Jaak Kangro ja Nordicasa hea õppetunni saaksid?

LP: Kindlasti oleme valmis kasutama kõiki võimalusi, mis on seaduslikud. Siin panebki piirid ilmselt legaalsus ja see, kui palju on endal viitsimist asjaga tegeleda. Natuke kindlasti pelgame avalikku tähelepanu, mida see juhtum endaga kaasa võib tuua. Kindlasti ei soovi me Jaak Kangrole või Nordicasale midagi halba, kuid oma õiguste eest peame siiski seisma.

JK: Oskate ehk spekuleerida, miks plagiaatorit just see maja köitis? Kas tegemist võis olla näiteks konstruktsioonidest või esteetikast kantud teadliku valikuga? Või võisid ajendiks olla pigem mingid Jaak Kangro kätte sattunud originaalmaja kohta käivad dokumendid?

LP: Ilmselt kõik need kolm. Neeme maja sai üsna positiivse kajastuse eriala-ajakirjanduses. Kuna ta oli müügis, käis seda vaatamas väga palju inimesi, ka olevat seal olnud positiivne suhtumine hoone esteetikasse. See on palkmaja ja selle suunaga tegeleb ka Nordicasa. Neeme maja põhiplaanid ja fotod olid üleval hoonet müüva kinnisvaraarendaja kodulehel ja sealt oli neid kindlasti väga kerge võtta.

Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane


Originaalmaja | The original house:

foto: Martin Siplane


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/


Plagiaat | Plagiarism:

foto: http://www.nordicasa.eu/en/contact-us/


JK: Kas enne antud juhtumit oli teil Jaak Kangro ja Nordicasaga ka mingi kokkupuude olnud?

LP: Selles elus kindlasti mitte.

JK: Mainisite Liidu foorumis, et konkreetse majaga seoses on "kahjuks mitu sarnast juhtumit" - ehk täpsustaksite? Ega teie büroo teiste majadega midagi säärast pole juhtunud?

LP: On üks kinnisvara-arendus Venemaal, kuhu on tehtud Eestis planeering. Selle tutvustusel figureerib ka Neemel olev palkmaja kui näide hoonetüübist, mis sinna tuleb. Kas ja kui kaugel arendus aga on, pole uurinud.

http://www.guruprojekt.ee/tehtud/venemaa.jpg


LP: Siis on veel üks palkmaja, mida Eestis praegu püstitatakse. Ise pole näinud aga meile on fotosid saadetud. Tõotab tulla üsna sarnane meie omaga, aga kindlasti mitte nii, nagu Hispaaniasse ehitatu. Aga kuna hoone on veel ehitamisel, siis me lähemalt pole uurinud.


-


Esitasin paar laiemalt autoriõigustega seonduvat lisaküsimust EAL-i autoriõiguste töögrupi esimehele, Jaak Huimerinnale.


JK: Kui tihti ja enamasti milliste probleemidega autoriõiguste töögrupi poole pöördutakse?

JH: Meie poole siiski pöördutakse, kuid mitte eriti tihti. Üldiselt mu kõhutunne ütleb, et autoriõiguste olukord on arhitektide hulgas võrreldes 1990ndate algusega natuke paranenud, kuid mõnes aspektis jälle halvenenud (näiteks autorite nimede märkimine projektdokumentatsioonis - vene ajal oli see suurtes firmades kohustuslik ning sellele eelnes direktori käskkiri). Viimasel ajal on kaks põhiprobleemi - esiteks, kui keegi on projekti juba mingi staadiumini valmis teinud ja siis ehitaja palkab muudatuste tegemiseks kellegi teise arhitekti, võtmata või tahtmata võtta ühendust algse autoriga (praegu on EAL-i aukohtus Keila kooli juhtum). Sedalaadi juhtumeid on veel olnud, kus keegi hakkab juurdeehitust tegema olemasolevale autoriõigusega kaitstud majale või lihtsalt kasutatakse teiste jooniseid oma alusena. Tavaliselt on selle taga tellija, kes ei saa rahaliselt kaubale vana tegijaga või on ilmunud uus omanik, kellel on oma väljakujunenud arhitekt olemas jne. Teine teema on lepingute küsimus ja see, et suured tellijad tahavad litsentsimise teel kõik autoriõigused - ka isiklikud - ära võtta. Kui me oleme varaliste õiguste loovutamisega üldjuhul nõus (kuigi meie meelest tuleks need loovutada alles siis, kui hoone on valmis - tellija tahab aga kohe), siis isiklike õiguste litsentseerimisega ei nõustu me kategooriliselt.

JK: Millisel määral saab töögrupp abipalujaid aidata? Kas töögrupp annab ka sisukamat nõu või saab see enamasti vaid konkreetset advokaati soovitada? (Ja veidi naiivne küsimus siia otsa: kas abi saavad kõik palujad või ainult EAL-i liikmed?)

JH: Üldiselt me vaatame asja läbi ja siis mõtleme, kelle juurde saata. Üks võimalus on tellida EAL-i ekspertiis - sel juhul peab taotleja ise maksma. Teine võimalus on pöörduda Kultuuriministeeriumi juristi Toomas Seppeli jutule, kes on vabalt nõus konsulteerima ja tasu ei võta (EAL kasutab teda selliste juhtumite puhul sageli). Kolmas võimalus on suunata vaidlus EAL-i aukohtusse (see on mu meelest tasuta). Muidugi on advokaadid alati üks võimalus, aga see maksab kõige rohkem. EAL-i liikmeid aidatakse eelisjärjekorras.

JK: Kas Neeme maja lugu on seni Eestis pretsedenditu, või on ajaloost teada mõni sarnaselt süüdimatu juhtum? Ühtlasi oleks põnev kuulda mõningatest räigematest kohalikest autoriõiguste rikkumistest. Ega ometi viimaste aastate suuremad autoriõiguste rikkumised tüüpprojektide 'modifitseerimistega' piirdu?

JH: Mul isiklikult ei tule kohe meelde, kuid usun, et [sarnaseid süüdimatuid juhtumeid - JK] kindlasti on. Muidugi sellist tipparhitektuuri vargust ei tule küll meelde - selles suhtes on juhtum pretsedenditu. Mul on tunne, et selle taga on siiski keegi ehitajatest, kes on tööjoonised lihtsalt mingi tasu eest edasi müünud või lihtsalt kuskilt varastanud ja andnud. Juhtumis on kaks aspekti - esiteks, et autorid jäid autoritasust ilma. Teiseks, ma ei tea täpselt Eesti objekti omaniku ja autorite vahelist lepingut, näiteks minul on sageli eramaja tellija nõudnud lepingus punkti, et ma ei tohi seda ühelgi juhul edasi müüa, st tellija tahab, et alguprojekt on tema oma ja keegi teine seda enam ei saa - kui siin on samuti selline aspekt lisaks, siis tuleks koos tellijaga kohtusse minna - sellisel juhul on esmapilgul võit garanteeritud :)

JK: Neeme maja puhul oli üheks tõenäoliseks 'kurja allikaks' internet ehk täpsemalt arendaja kodulehekülg, kust plagiaator võis vabalt pätsata plaane jm vajalikku materjali. Virtuaalruum on täis kõikvõimalikke majaplaane ja tekstimaterjali (siinnegi blog pole süüst prii...), kuid ka näiteks arhitektuuri- ja planeerimisbüroode kirjanurki, mida iga soovija saaks potentsiaalselt kuritarvitada. Samas näib valitsevat arusaam, nagu oleks kõik internetis rippuv materjal vabalt kasutatav ühisomand. Kas siinkohal on mõeldav mingite konkreetsete piirangute panemine arhitektuursete materjalide netti riputamisele, või kas see on käesoleval hetkel juba kuidagi reglementeeritud?

JH: Interneti teema on EAL-is reglementeerimata. Kuid iga isiku oma sisetunne ütleb, mida sinna ülesse riputada - minuvanused ei kiirusta ega taha sinna eriti midagi üles panna, kõige vähem tööjooniseid või põhiprojekti. Nooremad on rohkem uue elulaadi lummuses ja riputavad üles kõikvõimalikke asju. Autoriõiguse põhipostulaat on ju see, et kaitstud on konkreetsed joonised, skeemid, maketid, majad jne, ühesõnaga materialiseerunud mõte - seega tuleb neid ka hoida, mitte levitada. Seda enam, et need on meie oskuste materialiseerunud osa ja seega ka potentsiaalne vara. Üks asi muidugi on - näiteks ehitusloa taotluseks esitatud ehitusprojekt on siiski kõikidel vabalt vaadatav ja ka saada (keegi ei keela valdade arhiivides koopiaid teha) - sellega peab leppima ja arvestama. Interneti teema vääriks edasi arutamist - näiteks Strandberg tahtis korraldada arhitektuurivõsitlust väiksele energiamajale ja seejärel kõik tööd vabalt kasutamiseks internetti üles riputada - ma isiklikult ei pea seda õigeks. Eelvaated võiksid olla, aga mitte kogu projektpakett. Mul oli sama kogemus Kihnu vallavalitsusega, kes riputas üles meie poolt projekteeritud Kihnu muuseumi tööjoonised - siis ma küll käskisin need valla kodulehelt kiirelt maha võtta. Fotode müügilehed internetis on ses suhtes väga mõislikud - eelvaate saab, aga paremad resolutsioonid on juba kasvavalt tasulised.


-


Juhtumit kommenteerib veel arhitekt Kuno Raude:

Selles, et arhitektuursele graafikale ja arhitektuuriteostele tekib autoriõigus, pole kahtlust (AutÕS § 4 lg 3 p 14). Esialgse informatsiooni põhjal näib, et rikutud on originaalteose autorite nii isiklikke (AutÕS § 12) kui varalisi (AutÕS § 13) õigusi.

Autoriõiguste tsiviilõigusliku kaitse variantidele viitab AutÕS § 817. Nõuete maksmapanekuks peaks originaalteose autor(id) vajaduse ja soovi korral pöörduma kohtusse.

Kuna teatud intellektuaalomandi rikkumistele on tagatud ka karistusõiguslik kaitse, võib olla täidetud ka mõni KarS 14. peatükis sätestatud süüteokoosseisudest. Seega võiks originaalteose autor(id) põhjalikuma hindamise järel kaaluda ka kuriteokaebuse esitamist.

Nii hagi koostamisel kui kaebuse esitamisel on eelkõige vaja autori(te) initsiatiivi ning professionaalset õigusalast tuge.


-


Suured tänud Laur Pihelile teemat avamast ning Jaak Huimerinnale ja Kuno Raudele kommentaaride eest, suured tänud ka Martin Siplasele fotode eest!


-


Loodan, et Jaak Kangro võetakse juba peagi vastutusele ja et arhitektidel jaguks jõudu, jaksu ja eelkõige aega oma õiguste eest võitlemisel. Ühtlasi loodan, et teema pälvib ka n-ö pärismeedias laiemat kõlapinda, sest vastasel juhul võib tulla mõni uus ambaal ja samamoodi süüdimatult talitada - risk vahele jääda ei pruugi sellistel juhtudel kuigi suur olla... Usun, et antud lool on potentsiaali saada n-ö näidisprotsessiks, mille kõigi eelduste kohaselt õnnelik lõpptulemus suudab tulevikus selliseid asju ära hoida.

Täiend: Lugu on vahepeal edasi arenenud, kusjuures teemat lahkas ka "Pealtnägija". Saadet võib järelvaadata siin. Peaks mainima, et Jaak Kangro suhtumine asjasse on pehmelt öeldes hämmastav. Hoian pöialt, et jõmm pannakse lõpuks oma tegude eest vastutama.

122: lihtsalt üks paduilus maja

summary: a drop dead gorgeous house just outside tallinn in the midst of a suburban hell called peetri village. the architect - as far as i know - is karmo tõra from rok-projekt. the house was completed during the last couple of years.

-

piilub:

foto: jk


maja asub tallinna külje all peetri külas. üldiselt on see küla üks õnnetu paik. peale selle, et tegemist on põrgulikult klassikalise suburbiaga, on see kinnisvaraarendus rajatud niivõrd soisele pinnale, et igal kevadel näeme artiklipealkirju à la "peetri külas jälle uputab". lisaks pole siia peaaegu et üldse tekkinud märkimisväärset arhitektuuriloomingut. antud maja on siin paari erandi seast kahtluseta tähelepanuväärseim. guugeldamise tulemusel jõudsin järeldusele, et suure tõenäosusega on maja arhitektiks karmo tõra arhitektuuribüroost rok-projekt. kusjuures üks sama autori palju halvem asi figureeris üleeelmises postituses, võid meelde tuletada kui viitsid.

foto: jk


kui veidi norida, siis võib-olla piirdeaia pruunikas toon ei haaku nii väga maja enda esteetikaga. aga tõele au, pruunikas näib see vaid eemalt vaadates...

foto: jk


... tegelikult tuleneb see pruun toon majaga justnimelt suurepäraselt haakuva peenikese punase + musta kiviklibu sulandumisest. tähele tasub panna ka mustadest ja punastest kividest laotud sillutist.

foto: jk


foto: jk


see maja meenutab mulle millegipärast mingisugust kaasaegset põhjalapärasust. põhjus on ilmselt tema suhteliselt arhetüüpses vormis ja kindlasti ka süsimustas sindelfassaadis. esimesena meenub kalmari kunstimuuseum või tegelikult pigem see maja. nendel on küll fassaadid vineerplaatidest, kuid tajuda võib siin teatavat sarnast esteetikat... kui see nüüd liiga pealiskaudne link pole.

foto: jk


süsimustale sekundeeriv kärepunane annab majale kihvti äkilisust. millegipärast kujutan ette, et taanlastele läheks see maja hästi peale.

foto: jk


majal on selja taga ka väike terrass. iseasi kui palju seal elanikud peesitada viitsivad - kiviviske kaugusel asuvad mitmed korterelamud oma uudishimulike akendega. krunt on puhtsuburbialikult golfipügatud. vaid üks naeruväärne kuusepuupõõsas on süsteemile allumatu.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


aga ega ma ausalt öeldes ei oskakski pakkuda, milline oleks sellele majale parem kontekst... kui kellelgi on ettekujutus ärksam kui mul, andku märku.

foto: jk


foto: jk


kas selle rohelise mis-iganes kasti kärepunaseks värvimine oleks seaduserikkumine? kui ei, siis: omanikud - vihjevihje!

foto: jk


niisiis, selline maja oligi. kui teda kunagi kuskil avaldada suvatsetakse, lisan plaani ka.

kokkuvõtteks pole muud öelda kui: hästi kahju, et ta nii räiges keskkonnas asub... muidu oleks ju kõik peaaegu super.

foto: jk