136: Neue Sachlichkeit ja 1920. aastate elamuehitusprogramm Saksamaal

.
Summary: Article by Carl-Dag Lige about the so-called Neue Sachlichkeit and social housing in 1920's Germany, based on the examples of Dessau-Törten and housing estates in Frankfurt-am-Main.

-

Järgneva teksti on spetsiaalselt katkestuste linna blogi jaoks kirja pannud Carl-Dag Lige. Toome selle siin ära justkui mõttelise järjena varem avaldatud Mait Väljase artiklile Berliini 1920ndate asumitest, neile peaks nüüd kunagi tulevikus lisanduma tekst samal ajal Eestis toimunust. Carl-Dagi tekst keskendub kolmele 1920ndatel rajatud uusasumile toonases Weimari vabariigis, kõigepealt suuresti Walter Gropiuse kavandatud Dessau-Törtenile, seejärel Frankfurdi peaarhitekt Ernst May rajatud Bruchfeldstrasse piirkonnale ning Römerstadti linnajaole. Suur osa fotosid on Carl-Dagi enda looming, ülejäänu on korjatud netiavarustest.

* * *

"Mõiste ‘uusasjalikkus’ sai 1924. aastal õigupoolest tuletatud minu poolt. Aasta hiljem toimus Mannheimi näitus, mis kandis sama nimetust. Mõistet peaks tegelikult kasutatama tähistamaks sotsialistliku alatooniga uusrealismi, mis seostus tollal Saksamaal valitsenud üldise resignatsiooni ja künismimeelsusega, järgnedes liialdatud lootuste perioodile (mis leidis oma väljundi ekspressionismis). Künism ja resignatsioon on uusasjalikkuse halvad küljed; positiivne külg ilmneb entusiasmis vahetu reaalsuse suhtes, mis tuleneb soovist suhtuda asjadesse mateeriast lähtuvalt, täiesti objektiivselt ning hoidudes neile idealiseerivate piirete omistamisest. Taoline tervistav illusioonide purustamine ilmneb puhtaimal kujul arhitektuuris Saksamaal."

G. F. Hartlaub kirjas Alfred H. Barr Jr.-le (1929)

Kaotatud I maailmasõda, suured reparatsioonid, väärikusest ilma jäetud rahvas ja noor demokraatia on märksõnad, mis iseloomustavad 1920. aastate alguse Saksamaad. Suures sõjas nii oma materiaalsest kui intellektuaalsest kapitalist olulise osa kaotanud sakslased pidid üles ehitama uue riigi ning teistsuguse ühiskonna uute institutsioonide, väärtusstruktuuride ja toimemehhanismidega. Suur võlakoorem ja algeline riigiaparaat sundis nii institutsioone kui lihtinimesi tegutsema otstarbekalt ja kiiresti. Sõjapurustused olid tekitanud ulatusliku eluasemekriisi ning üks suuremaid sotsiaalprogramme, millega noor Weimari vabariik enne natside võimuletulekut (1933) tegelema jõudis hakata, oli lihtrahva vajaduste rahuldamiseks mõeldud sotsiaalehituskampaania.

Uusasjalikkus kunsti- ja arhitektuurivooluna

Nii saksa kunstis, kirjanduses, muusikas kui arhitektuuris domineerisid 1920. aastatel peamiselt kaks suunda: ekspressionism ja niinimetatud uusasjalikkus (ka ’uusobjektivism’; saksa keeles Neue Sachlichkeit). Kui esimene oli teatud mõttes jätk I maailmasõja eelsetele utopistlikele ja individualistlikku loominguvabadust ülistavatele tendentsidele, siis teine esindas maailmasõjahullusest kainestatud ning vähimatestki unelussoovidest vabastatud ühiskonna pürgimust asjalikkusele ning soovi tunnetada, et pärast suuri vapustusi seistakse taas kahe jalaga maa peal. See viimane tendents tõi halvematel juhtudel kaasa Hartlaubi poolt mainitud küünilisuse ja täieliku resignatsiooni.

Maalikunstis (vt Otto Dix, George Grosz, Christian Schad, Georg Schrimpf) väljendus see näiteks dekadentlike linnaelustseenide kujutamises, kus fin-de-siecle’i lõbujanu ja flirt surma ning ohtlike naistega asendus külma, kalgi ja tundetu olemismõttetuse – läbipõetud ängiga. Täisverelised ja dramaatilised tegelaskujud on uusasjalikel maalidel moondunud tühipaljasteks kestadeks. Kõik tundub mõttetu, pole lootust ega maailmavalu; on ainult viited olnule, sest tulevikku justkui ei eksisteerinuks enam. Ideaalide ja unistuste purunemisel nähti ühe võimaliku jätkamisviisina objektiivsust ja täielikku asjalikkust. Maalikunsti kujutusviis muutus selge joonega pinnaliseks, veristlikuks, püüdes tegelikkusega sidet säilitada seda kramplikult jäljendades.

Arhitektuuris seevastu väljendus objektiivsuse pürgimus eemaldumisena arhitektuurist kui loomingulisest ja vormiprobleemidega seotud meediumist. Hea arhitektuuri sünonüümiks sai ehituspraktika, mis järgis otstarbekuse, efektiivsuse ning intensiivsuse põhimõtteid. Ehituskunst muutus üha enam inseneride pärusmaaks. Kuigi näiteks Walter Gropius oli, eriti just I maailmasõja järgsetel aastatel, tugevalt mõjutatud ka ekspressionismiga seotud ideedest, sai alates 1923. aastast tema suurimaks huviks standardiseeritud ja mehaniseeritud ehituse arendamine ja ellu rakendamine. Pärast Gropiuse lahkumist 1928. aastal Bauhausi juhtima asunud Hannes Meyer oli aga veelgi uljam standardiseeritud arhitektuuri propageerija, kelle sõnul pidi arhitektuur täielikult loobuma loomingulistest pürgimustest, pühenduma ühiskondlike vajaduste (eluasemekriis) rahuldamisele ning alluma tootmis- ja ehitusprotsessist lähtuvatele nõuetele.

Sotsialismi-utoopia ning eluruumi standardiseerimine

Arhitektuuri standardiseerimise ja ehituse mehaniseerimisega tegeleti Saksamaa kõrval ka Hollandis, Šveitsis, Tšehhoslovakkias ning Nõukogude Liidus. Vastastikune ideedevahetus oli 1920. aastatel tihe ning nii loomingulised kui ideoloogilised arusaamad peegeldusid erinevate arhitektide loomingus. Noore Nõukogude Liidu uljas ja idealistlik kollektivismi-ideoloogia avaldas suurt mõju ka Lääne- ja Kesk-Euroopa arhitektidele. Kõige selgemalt formuleeris oma ideaal-sotsialismist kantud arhitektuurikäsitluse Šveitsis Baseli linnas 1924. aastal tegevust alustanud ABC rühmitus, mis koondus Nõukogude Liidust tulnud El Lissitzky, hollandlase Mart Stammi ning mitmete šveitsi arhitektide ümber, kelle hulgas ka eelpool mainitud Hannes Meyer. Gropiuski oli 1920. aastate keskel tugevate vasakpoolsete vaadetega ning ka Bauhausi kolimine Dessausse (1926) oli seotud parempoolsete ja rahvuslikult meelestatud jõudude survega seni Weimaris tegutsenud koolile, kus propageeriti sotsialistlikust idealismist kantud ühisväärtusi.

1929. aastal Frankfurtis toimunud teisel CIAM-i konverentsil keskenduti peamiselt just optimaalsete eluruumi-standardite temaatikale. Kohalik linnaarhitekt Ernst May esitas uuringutel ja arvutustel põhinevad ülevaated, milline on tavainimese kaasaegne (elu)ruumistandard. Üldlevinud terminiks sai existenz-minimum, mille abil püüti justkui määratleda lihtinimese minimaalse rahulolu ja õnnelikkuse määra. Nagu öeldud, tugines May oma programmis süstemaatilistele uuringutele eluruumide kasutamise osas. May initsiatiivil töötati näiteks välja erisugust sisseehitatud mööblit. Kuulsaks on saanud May meeskonda kuulunud Grete Schütte-Lihotzky poolt kavandatud nn frankfurdi köök, mis on kõigi moodsate väikeköökide prototüüp. May juhtimisel töötati välja ka niinimetatud May süsteem – eelvalmistatud betoonelementide kasutamine ehituses.

Arhitektuuri mõtestamine ja realiseerimine lähtudes pelgalt ehitusnormatiivsest, tehnitsistlikust ja majandusökonoomika kategooriatest ohverdas indiviidi eripärasuse ning maksis linnaplaneerijatele ja arhitektidele hiljem valusalt kätte. 1950.-1960. aastateks niinimetatud kast-arhitektuuriks transformeerunud modernistliku arhitektuuri standardiseeriv suund tugines küll 1920. aastatel välja käidud algideedele, kuid rakendas neid viisil, mis väljendas esteetilist ja arhitektuurikvaliteedilist allakäiku. Ent see on juba hoopis uus teema. Püsigem esialgu ajas, mil utoopiaid peeti realistlikeks ning neid osaliselt ka ellu rakendati.

Dessau-Törten, Bruchfeldstrasse ja Römerstadt

Kuidas saab vaese inimese kiiresti õnnelikuks muuta? Kui sellele küsimusele peaks vastama riigi- või munitsipaalvõimu esindajad, siis vähemalt 20. sajandi jooksul oleks nende vastuseks tihti olnud "korter". Või siis üldisemalt "uus eluase". Mõelge kas või hruštšovkade, Tallinna "mägede" või Savisaare sotsiaalmajade peale. Saksamaad võib pidada riigiks, kust nüüdisaegne sotsiaalarhitektuur alguse sai. Erinevate asjaolude kokkulangemisel – riiklike ja munitsipaalinstitutsioonide algatatud ulatuslikud sotsiaalprogrammid, ehitustehnoloogia areng, modernistliku arhitektuuri levik, kohaliku valuuta tugevnemine –, sai mitmes Saksa linnas 1920. aastate teisel poolel teoks nii linnaehituslikust kui arhitektuuriajaloolisest aspektist põnevaid projekte. Järgnevalt tutvustan pildimaterjali abil kolme uusasjaliku arhitektuuri näidet.

Dessau-Törteni linnaosa (saksa keeli Siedlung) planeering ja valdav osa ehitistest (1926-1928) on Walter Gropiuse Bauhausi-aastate olulisemaid projekte kooli peahoone (1925-1926) kõrval.

Törteni linnaosa on planeeritud lindina kulgevate ridamajadena, mis jaotatud individuaalboksideks. Hoonete arhitektuurikeel on omane kõrgmodernismile: valged krohvitud seinad, lamekatus, mustade metallraamidega lintaknad. Majad on ehitatud osaliselt käsitsi, osaliselt aga eelvalmistatud räbubetoon-elementidest, mis on odavam ja ebakvaliteetsem tavalisest raudbetoonist. Uuenduslik oli ehituskraana kasutamine, mis ehitamise ajal liikus hilisema tänava kohal. Gropiuse katsetamiskirg ja uuendusmeelsus väljendus ka pisidetailides (nt akende sulgurmehhanismid). Iga korteri juurde kuulus hoovi küljel kitsas aiasiil, kus sai vaesel ajal juurvilja kasvatada ning mille võis hiljem õunapuuaiaks kujundada.

Kuna Dessau-Törtenis oli tegemist eksperimentaalehitusega, siis teadaolevalt ilmnes juba ehituse ajal tehnilisi probleeme ning maju hakati peagi ümber ehitama. Praeguseks on suur osa Törteni elamutest kaotanud oma algilme. Linnaosa silmatorkavaimaks ehitiseks on ühe- ja kahekorruseliste elamute kõrval lausa pilvelõhkujana mõjuv Gropiuse poolt projekteeritud viiekorruseline kauplusehoone (1928).

Linnaosa eksperimentaalarhitektuuri esindavad ka Hannes Meyeri korterelamu (1929-1930) ning Georg Muche ja Richard Paulick’i eksperimentaalne individuaalelamu, nn Terasmaja (1926-1927). Linnaosa võeti 1994. aastal muinsuskaitse alla ning vähemalt kaks Gropiuse poolt projekteeritud ridaelamuboksi on restaureeritud autentsel kujul.

Terasmaja:

Ernst May realiseeris oma võimeid peamiselt linnaplaneerijana. Frankfurdi peaarhitektina töötades (1925-1930) suutis ta lühikese ajaga teostada mitu ulatuslikku linnaelamu-ehitusprojekti, neist tuntumad on Bruchfeldstrasse piirkond ning Römerstadti linnaosa. Nagu eelpool mainitud, oli May uuendusliku ehitustehnoloogia ja ökonoomsuse toetaja. Tema arhitektuurikeelgi oli suhteliselt lähedane toonasele kõrgmodernismile (lamekatus, heledad krohvipinnad, lintaken, geomeetrilised üldmahud ja liigendus), ent Mayle olid (vähemalt Frankfurdi perioodi esimeses osas) sümpaatsed ka sümmeetriline üldkompositsioon ning väikesed, siseruudustikuga aknad, mis seostuvad pigem toonase traditsionalismi-suundumusega.

May eesmärk oli võimalikult odavalt ja ökonoomselt luua hügieenilist ja sõbralikku linnakeskkonda, kus inimeste elukohad paikneksid suhteliselt lähedal nende töökohtadele. Colin St John Wilson toob May hoonestusprojekte ja arhitektuurset keskkonda esile kui humaanse ja kogukonnakeskse planeerimise näiteid ning vastandab seda Le Corbusier’ samaaegsele Pessac’i arendusele, mis võrreldes Frankfurdi projektidega täielikult läbi kukkus. (Viide: Wilson, Colin St John. The Other Tradition of Modern Architecture: The Uncompleted Project. Black Dog Publishing. London: 2007. Lk 89–90) Wilsoni arvates suutis May vaatamata piiratud eelarvele luua sotsiaalselt sidusat arhitektuuri, mis arvestas mitte ainult funktsionaalseid ja tehnoloogilisi nõudeid, vaid toimis "elanike poolt ihaldatud eluviiside kehastusena". Wilsoni sõnul ei kujunenud Frankfurdi arendused tüüpilisteks magalarajoonideks, sest elamute vahele sobitati oskuslikult poode, kirikuid, spordihooneid, koole ja teisi avalikke funktsioone täitvaid hooneid. (Viide: samas, kus eelmine) Multifunktsionaalsusega kaasnev tihedus aitas uutel linnaosadel nii sotsiaalse kui arhitektuurse keskkonnana kiiresti toimima hakata.

Koos C. H. Rudloffiga projekteeritud Bruchfeldstrasse kompleks, nn sik-sak maja, oli May esimene töö Frankfurdi linnaarhitektina. Perimetraalselt ümber kvartali kulgev hoonestus moodustab elamugrupi keskele suure, elanike ühistegevuseks mõeldud siseõue, kuhu istutati puid, tehti lillepeenraid ning laste mänguväljak. Kompleksi üheks osaks on lasteaed, mis tegutseb tänaseni. Pärast sik-sak maja valmimist ehitati selle kõrvale ja lähedusse hulgaliselt May kavandatud korterelamuid.

Ühishoov:

Ristmikul:

Viiekorruseline tänavanurgal:

Väiketänava ääres:

Frankfurdi Römerstadti linnaosa (samuti koos C. H. Rudloffiga), kavandas May aastatel 1926-1928. See on sik-sak maja piirkonnaga võrreldes märgatavalt suurem arendusprojekt. Endise roomlaste asula kohale ehitatud linnaosa paikneb suures osas Nidda oru nõlval nii, et enamik korteritest saab lõunapoolset päikesevalgust. Piirkonna keskne ja kõige silmatorkavam hoone on kaarduv viiekorruseline heleda krohviga korterelamu, kus May on teadlikult jäljendanud nn laevaesteetikat (illuminaatoraknad, metall-reelingud jm). Väga delikaatse mulje jätab hoone õhuke raudbetoonist varikatus (vrd Arne Jacobseni bensiinijaamaga).

Römerstadti suuremate tänavate ääres paiknevad kõrgemad elamud, sisekvartalites aga kahe- ja kolmekorruselised korter- ja ridaelamud. Kahekorruselised ridaelamud seejuures meenutavad nii oma välisilmelt kui siseplaneeringult Gropiuse Dessau-Törteni maju, kuid kahjuks ei oska ma öelda kas nende vahel otsest sidet on, kuid kavandati nad sisuliselt samaaegselt. Igal Römerstadti korteril ja ridaelamuboksil oli oma aiakrunt, mis paiknes ridamajade puhul vahetult hooviküljel. Kortermajade elanike jaoks mõeldud aialapikesed paiknesid aga veidi eemal. Imeline on vaadata 80-aastaseid õunapuid, mis hästi hooldatuna kannavad vilja veel praegugi.

Suure tänava äärne elamu:

Sisekvartalis:

Eesaed sisekvartalis:

Avalik hädaabitelefon:

Sisekvartal:

Vahetult Römerstadti hoonestuskompleksi kõrval, Nidda orus, paikneb suur avalik park. Linnaosal on hea ühendus kesklinnaga. Kogu sellest keskkonnast õhkub kõige paremas mõttes sotsiaaldemokraatlikku idealismi ja pürgimust võrdõigusliku heaoluühiskonna suunas. Römerstadti linnaosa kuulub DOCOMOMO nimekirja. Üks ridaelamuboksidest on restaureeritud algupärasel kujul ja seal asub väike muuseum, mille efektseimaks osaks on rekonstrueeritud frankfurdi köök.

Restaureerimisel olev boks:

1920ndate raudbetoon laguneb:

Originaalsinine:

...


Kirjandust:

William J. R Curtis. Modern Architecture Since 1900. Phaidon. London: esmatrükk 1982. – 11. peatükk Walter Gropiusest ja 14. peatükk modernistlikust linnaehitusest kahe maailmasõja vahel.

Kenneth Frampton. Modern Architecture: A Critical History. Thames & Hudson. London: 1980. – 14. peatükk on Bauhausist, kus pikemalt juttu Walter Gropiuse tegevusest. 15. on aga hea ülevaatlik artikkel uusasjalikkusest – selle ideelisest taustast ja kujunemisest.

John Willett. The New Subjectivity. Thames & Hudson, London: 1980. – Pole ise raamatut näinud, aga tundub asjalik. Seal on muu hulgas kirjeldatud Ernst May tegevust Franfurdis ning tutvustatakse Römerstadi hoonetesse integreeritud tehnoloogilisi uuendusi.

124: Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus

Summary: Erich Jacoby (1885-1941) was among the leading architects in 1920's / 1930's Estonia. Below are some of his projects, but in case you would like to understand the text, please travel into distant future and use Google Translate or whatever its successor might be.

- - -

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 15.12.2010-13.02.2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane

Sissejuhatuseks: Järgnev tekst on taas Carl-Dag Lige klaviatuurist. Kirja on see pandud Sirbi jaoks, kus see ka ilmus, tõsi küll, kärbitud kujul ja seetõttu vähem terviklikumana kui siinne täisversioon. Illustreeriva materjalina on kasutatud paraku suht kehva kvaliteediga skänne kahest 30ndate albumist, "Eesti arkitektide almanakist" (1934) ja "20 aastat ehitamist Eestis" (1939). Head lugemist, head vaatamist! NB! Näitus on veel avatud veebruari keskpaigani!

*

Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918-1940) aegsetest rahvusarhitektidest on küllalt tuntuks räägitud ja kirjutatud nii Herbert Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi kui Olev Siinmaa looming. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885-1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest läbiuurimise tagajärjel. Galeriinäitus annab kompaktse ülevaate Jacoby loomingust ja tegevusest.

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon

I Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad“ (Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi 19. sajandi II poolest kuni 1939. a Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby, ümber Põhja-Poola aladele. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. a suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid ning Umsiedlungi käigus Eestist lahkunud laevade peamiseid sihtkohti.

Lauritsa sõnul vähenes baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu regulaarselt alates 1881. aastast. I maailmasõja aegse massiivse väljarände ning iseseisvunud Eesti Vabariigi radikaalse maareformi tõttu oli baltisakslaste osakaal 19. sajandi keskpaiga 10%-lt langenud 1922. a 1,7%-ni. Tsaarivõimu aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eesti kogukonnaga ning võttis omaks eestlaste kultuuritavad.

Kui veel 20. sajandi alguses oli Eesti linnakodanluses ja haritlaskonnas domineeriv baltisaksa kultuur ning eesti soost kõrgema haridusega inimesed võtsid tihti omaks saksa kultuuritavad ja keele, siis Eesti iseseisvumisega 1918. a kaasnes vastupidine tendents siinsete baltisakslaste eestistumise näol. Äsja ilmunud kogumikteoses „Eesti Kunsti Ajalugu. V kd 1900-1940“ (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Mart Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket. Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes 20. sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks“ nimetatud arhitektide hulka kuulusid teiste seas eesti soost Johanson, Habermann, Kuusik, Soans ja Karl Tarvas ning baltisakslased Ernst Kühnert ja Erich Jacoby, kes õppis Riias 1907-1913 pärast õpinguid Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907). Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid sarnase, saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa soost arhitektidel.

Sanatooriumi projekt Riiga (võistlusprojekt), ca 1925. | Competition entry for a sanatorium in Riga.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanakis kirjeldatakse projekti nii: "Iseloomult barakitaolisele ehitisele on leitud suurejooneline, ilus lahendus." All teise korruse plaan.

Eesti arkitektide almanak 1934

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine – kui enne 1918. a oli tendents eesti päritolu „riialaste“ saksastumisele, siis peale iseseisvumist toimus baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumine eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Rahvusküsimus ei kujunenud tema puhul primaarseks. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921. a), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (mis 1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning Tallinna Tehnikumi õppejõuna (alates 1932. a).

Sanatoorium Nõmmel. Almanak: "Vaatamata 75--meetrilise frondile, ei avalda hoone kasarmulist muljet, vaid pakub vahelduvaid, hästi tasakaalustatud elevatsioone." Hoone ehitati Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi tellimusel, I järk valmis 1926, tiibosad 1931. Projekt realiseeriti vaid osaliselt. | Sanatorium in Nõmme, Tallinn. Built 1926 / 1931.

Eesti arkitektide almanak 1934

„Riialaste“ arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik ning leidis rakenduse peamiselt 1920. aastatel kavandatud hoonetes, nimetab Kalm ’traditsionalistlikuks’. Seda käsitlust iseloomustab üheltpoolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i poolt genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu, mis ei otsi oma eeskujusid kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteerub kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jmt). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine, keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside, sõnaga, moderniseerumise mõjud, mis on nähtavad nii hoonete planeeringuliste (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogiliste (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsete lahenduste (raudbetoonkonstruktsioonide levik) osas.

20 aastat ehitamist Eestis

Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920. aastate lõpul ning 1930. aastatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega (mitmed eramud, aga ka Kunstimuuseumi (1933), Kunstihoone (1933) ning Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd). Jacoby 1920. aastate veidi raskepärane ja arhailine laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam, kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist.

Eramu Weizenbergi tänaval. Valmis 1932, kaasautor Johann Ostrat. | Residence in Kadriorg, Tallinn, built in 1932.

20 aastat ehitamist Eestis

Almanak: "Tagasihoidlikkude abinõudega on saavutatud teatav esinduslikkus hoone välisilmes."

Eesti arkitektide almanak 1934

II Jacoby moodsa kodu propageerijana

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson formuleerib oma raamatus „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project“ (Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London, 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste poolt ihatud eluviisi/eluviise, moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel (lk 90):

„Architecture is neither the plaything of the aesthetes nor the servant of necessity, but the embodiment of a desired way of life; only in the pursuit of that ambition does its true origin lie“.

Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimises (lk 94, „Every building task has to be assessed in terms of its proportional composition of physical and metaphysical components, and therein lies its uniqueness.“).

Wilsoni tekst oli omas ajas mõeldud katsena rehabiliteerida modernistlikku arhitektuuri, mis alates 1960. aastate lõpust oli tugeva kriitika all ning kanaliseerus 1970. ja 1980. aastatel ajaloolisi vorme kollaažlikult kombineerivasse postmodernismi. Wilsoni peamine soov on kaitsta neid 20. sajandi arhitekte, kes oma loomingus tuginevad eetikale mitte esteetikale. Oma argumentatsioonis tugineb ta Antiik-Kreeka filosoofide arusaamale arhitektuurist kui praktilisest kunstist, mille kohaselt on arhitektuuri esmane roll juhinduda funktsioonist ning kombineerida selliseid võtteid ja vahendeid, mis võimaldavad harmooniliselt ilmsiks tuua hoone sügavama olemuse, mis samaaegselt peegeldaks tema kasutaja soove ja vajadusi. Wilsoni sõnul ei arvesta modernistliku arhitektuuri estetiseeriv suund, mille keskseks figuuriks oli Le Corbusier, arhitektuuri kui praktilise kunstiga, mis peab juhinduma teenivuse põhimõttest. Oluline on üle rõhutada, et Wilson ei toeta vastukaaluna üdini ratsionaliseeritud arhitektuurikäsitlust vaid pakub välja kolmanda tee, kus arhitektuuri funktsionaalsus ja otstarbekus on kombineeritud sümboolsete ja vaimsete väärtustega.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eramu Lahe teel. Almanak: "Maaliliselt käsitletud nurga lahendus. Juurdeehitises teosel korral asetseb teenija korter omaette sissekäiguga. Tähelepanu väärib arkitekti hoolikas plaani käsitlus." | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eesti arkitektide almanak 1934

Vaadeldes Erich Jacoby tegevust eesti ehituskultuuri edendajana 1920. ja 1930. aastatel, ei teki kahtlust, et tema looming sobitub üsna hästi Wilsoni poolt kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on aimata mitte ainult soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol), vaid ka pedagoogiline printsiip. 1927. a asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja erineva suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist. Jacoby saatesõnas kogumikule „Maaehitisi II“ (toim. August Volberg, A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalitus, Tallinn, 1930) on tunda arhitekti soovi leida moodsale taluarhitektuurile iseloomulik laad:

„/-/ Ehitustalitus on seadnud endale ülesandeks…/-/… maa-arhitektuuri juhtimise õigeisse roopaisse… /-/…püüdes oma tegevusega mõjutada otstarbekate – ja seega ilusate – hoonete tekkimist, mida kui maaehitusi iseloomustaks juba nende välimus.“

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös 1932. a „Ehituste ja arhitektuuri näituse“ jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5 x 6,5 m suurune neljaliikmelise pere jaoks mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920. II poole Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. a Frankfurdis toimunud CIAM-i konverentsil keskenduti just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimumi printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakub.

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas ühist bürood 1913-1915, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on Tallinnas Wismari 9a asuv arhitekti kodumaja (1923), Nunne 11 asuv kortermaja (1926), Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 asetsevad esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui Vaarika 6 / Maasika 8 esimene variant 1932. a maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud uus variant on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu, mille hooviküljele oli lisandunud kahekorruseline abiruumide maht. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika / Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartali jaoks sobimatuks pidada.


Üüri- ja ärimaja Tallinna vanalinnas. | Tenement house with commercial space in Tallinn Old Town.

Eesti arkitektide almanak 1934

Elamu Tallinnas Lahe tänaval, 1931. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

20 aastat ehitamist Eestis

Vaarika 6 / 8 kaksikelamu "Uus Tare" asunduses. Almanak: "Ehitis on püstitatud projektide võistlusel auhinnatud kavandi järgi. Kõik majandusruumid on koondatud õuepoolsesse otsa, mis on kõrgendatud pööningu ruumi saavutamiseks." | Duplex dwelling in the experimental "Uus Tare" develompent in Tallinn, Vaarika / Maasika street. Completed in 1933.

Eesti arkitektide almanak 1934

III Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925-1927) ja Tselluloositehas (1926-1928, praegu ümberehitatult Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus madal. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eesti 1920. aastate silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka Eugen Habermanni poolt kavandatud Rauaniidi tehase (1926-1932) ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali (1928-1929) ning Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaama (1923) kõrval.

Tselluloositehase kompleks. | Cellulosis factory complex, completed in 1927. See also: Fahle building.

foto Arhitektuurimuuseumi fotost, pildistatud 1927

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

Tallinna filterveevärk. | Tallinn waterworks, completed in 1927.

20 aastat ehitamist Eestis

Kui filterveevärgi rajamine munitsipaalinitsiatiivil oli tingitud pakilisest vajadusest parandada Tallinna veemajanduse olukorda sooviga varustada kõik tallinlased värske joogiveega, siis tselluloositehase rajamist motiveerisid muutused rahvusvahelisel paberiturul. Emil Fahle juhitud Põhja Paberi- ja Tselluloositehase AS-i paberitoodang polnud 1920. aastate keskel oma hinna tõttu enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ning ettevõtte juhtkond otsustas orienteeruda tselluloosi tootmisele.

Tõik, et Filterveevärgi hoone, mille esialgse kavandi koostas Karl Burman, arhitektuuristiilis on nähtud ekspressionismi ning tselluloositehase keedukoja imposantses ilmes varase funktsionalismi mõjusid, kahvatub fakti ees, mõlema hoone puhul on tegemist oma aja tehnoloogiliste tippsaavutustega nii ehituslikus kui funktsionaalses mõttes. Mõlema hoone kandekonstruktsioonides on ulatuslikult kasutatud raudbetooni, mis võimaldas mõõduka materjalikulu juures ehitada kiiresti ja paindlikult. Filterveevärgi puhul oli projekteerimis- ja ehitustöödesse kaasatud M. Arronet’ ja E. Boustedti büroo, toonaseid võimekamaid inseneri- ja ehitusettevõtteid Eestis, kelle poolt projekteeriti puhtaveehoidla ning settebasseinide raudbetoonist alused ning neile toetuvad, Eesti kontekstis haruldased, raudbetoonist seenvahelaed. Tselluloositehase paekiviseintest püsttahukas, mille turjal seisab tänasel päeval KOKO Arhitektide projekteeritud juurdeehitus (2007), sisaldas kuute hiigelsuurt tselluloosikatelt, mis läbistasid raudbetoonist vahelagesid nelja korruse kõrguselt, ning mis oma maksimaalsel võimsusel suutsid toota kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas.


Nüüd üks pildirohke kõrvalepõige. Vaadeldavaks objektiks Tallinna Filterveevärgi hoone. Fotodega varustas postitust Oliver Orro / Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, tänud! (Järjestus ei pruugi olla eriti loogiline, kuivõrd ma ise pole antud ehitist külastanud...) | Some contemporary shots of the latter.

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

Tsiteerin Oliveri: "Teema lõpetuseks veel üks Arturi tehtud pilt, mis võiks kandideerida ka mingis kunstilise foto kategoorias..."

foto: TKVA / Artur Ümar

Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Tallinnas Mere puiesteel asuv Advendikirik (1923) on arhitekti 1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Peaaegu, et Advendikiriku väikevennaks võiks pidada 1933. a valminud, praegu varemetes seisvat Rasina Martini kirikut, mis ehitati ümber Rasina mõisa endisest magasiaidast. 1920-1924 teostati Tallinnas Vene tänaval asuva Katoliku kiriku ümberehitustöid, mille käigus sai kirik uue fassaadi. Projekti autoritena on sekundaarsetes allikates mainitud Jacobyt koos Franz de Vries’iga, kellega ta aastatel 1920-1927 bürood jagas. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumit (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912-1916, praegu Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumit (1924), Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, pärast sõda ümber ehitatud).


Advendikirik Tallinnas Mere puiesteel, valmis 1923. | Adventist church in Tallinn, 1923.

20 aastat ehitamist Eestis

Endine Saksa Reaalkool Luise tänaval. | High School in Tallinn, 1928. Rebuilt after the war.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanak: "Hoone kuju on tingitud Luise tn ehituspiirjoonest. Peale selle tuli arkitektil arvestada selle tänava järsku tõusu."

Eesti arkitektide almanak 1934

Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole kuigi pikk (60-70 projekti). See fakt ei räägi mitte arhitekti töömaneeri vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada konkreetne projekt, tihti alternatiivsetes versioonides, läbi kuni detailideni. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri asub Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlasetüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab tunnistust erinevate arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.

Eramu Vabaduse puiesteel Tallinnas. | Residence in Nõmme, Tallinn, 1936.

20 aastat ehitamist Eestis

Elamu Lahe ja endise Voolu, nüüd A. Alle tn nurgal. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Kuraator Mait Väljase poolt tsiteeritud Eesti Entsüklopeedia (1934. a) artikli kohaselt iseloomustab Jacoby loomingut „tarbekohane asjalikkus, konstruktiivne kaalutlus, hoidumine ornamentaalseist lisandeist, masside nappus ja pindade karge liigitus.” Üldjoontes sobib see karakteristika Jacoby tööde kirjeldamiseks tänaselgi päeval, kuid eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate II poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus 1935, Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga 1937, Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga 1938) kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga, peegeldades nii Saksamaal kui teistes Euroopa riikides levinud tendentsi monumentaalsema ja representatiivsema arhitektuuri leviku suunas.

AS A. M. Lutheri müügimaja Vana-Posti tänaval Tallinnas. Hävinud. | A. M. Luther's furniture shop in Tallinn old-town. Destroyed in WW2.

Eesti arkitektide almanak 1934

Supelasutise projekt Nõmmele. | Unrealised project for a spa in Nõmme, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Koos Edgar Johan Kuusikuga tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt. kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak 1928, „Estonia“ teatri ümberehitus 1931, Kunstimuuseum 1933) jäi ka kunstimuuseumi 1938. a projekt teostamata. Kuigi arhitekt Konstantin Bölau oli toona kriitiliselt meelestatud muuseumi planeerimise suhtes Kanuti aeda, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrvalkrundile, oleks see hoone, nagu ka uus raekoda, mille lõpliku projekti kavandas 1938. aastal E. J. Kuusik, tekitanud toonasesse Tallinna kesklinna tugeva linnaruumilise dominandi ning olnud president Konstantin Pätsi ”ilusa Eesti” doktriini silmapaistvamaid ruumilisi realiseeringuid, mille parimateks näideteks peetakse Kadrioru administratiivhoonet, Vabaduse väljaku pangamaju ning Pärnu mnt seinhoonestusega kortermajade lõiku.

Vasakul: Pärnu mnt 30 (Jacoby), paremal: Pärnu mnt 28 (Aleksandr Wladovsky, 1937. | Apartment buildings in Tallinn. The one on the left is by Jacoby, the other by Aleksandr Wladovsky. Both from 1937.

20 aastat ehitamist Eestis

Jacoby maja plaan.

20 aastat ehitamist Eestis

IV Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritava näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid, mis nagu ka tööde loetelu, pakuvad huvitavat infot eelkõige erialaste huvidega muuseumikülalistele. Kriitikana tooksin esile vajaduse senisest põhjalikumalt läbi mõelda näituse ülesehitus. Arhitektuurimuuseumi portreenäituste formaat on ennast näidanud nii positiivses valguses (näiteks Valve Pormeisteri, Leonhard Lapini, Toomas Reinu isikunäitused) kui vähem edukas teostuses.

Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid (raha, tööaeg), peaks kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama valikuprintsiibid esitatavale materjalile, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi ning peale sissejuhatavas tekstis esitatud, tõsi, sisukat ülevaadet, ei tunnetanud ma vaatajana, et esitatud materjali süstematiseerimisele oleks vajalikul määral aega pühendatud. Puhtalt ajaloolise ülevaatenäitusena rahuldab see erialainimesi (arhitektid, arhitektuuriajaloolased), kuid ei suuda potentsiaalsele laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana. Isegi kui Jacoby puhul pole tegemist mahlaka funktsionalistiga (vt näituse sissejuhatava teksti „vormilt kuivavõitu funktsionalistlikud villad“) vääriks tema tegevus kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast.

***

Erich Jacoby mitmekülgne tegevus on kuni käesoleva näituseni suhteliselt vähe arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ainsa pikema ülevaate on temast kirjutanud Mart Kalm (Arhitekt Erich Jacoby (1885-1941) – Linnaehitus ja Arhitektuur, Tallinn, 1991). Vähese huvi üheks põhjuseks pean Jacoby arhitektuurikeele konservatiivsust, tema mittekohanemist funktsionalismiga, mida viimaste kümnendite eesti arhitektuuriajalookirjutuses on peetud sõdadevahelise arhitektuuri etaloniks. Samuti raskendab Jacoby loomingu süvitsi uurimist tõik, et tema arhiiv hävis 1944. a Tallinna pommitamise ajal.

Tänan kuraator Mait Väljast taustainformatsiooni ning täiendavate materjalide eest.

Sirbile,
Carl-Dag Lige
Tallinnas, 03.01.2011