141: Kaks projekti Rohuneeme urnimüüri konkursile

Summary: Two entries by young and promising architects Joel Kopli, Koit Ojaliiv and Juhan Rohtla (all working in different well-known offices) in the late 2010 competition for architects under 30 to design a columbarium in Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The first project, labelled "Dunes", received 2nd prize, while the other - "Green Square" - was honourably mentioned. (Winning entry can be seen here.) This was the first in a series of competitions for young architects organized by the Union of Estonian Architects in cooperation with municipal governments.

-

Jätkan EAL-i poolt ja Villem Tomiste initsiatiivil algatatud noorte arhitektide konkurssidele esitatud paremate tööde tutvustamist. Siinsed kaks võistlustööd on tehtud esimesele omataolisele, st alla 30 aastaste arhitektide omavahelisele mõõduvõtmisele, mis toimus 2010 lõpus ning eesmärgiks leida parim lahendus Rohuneeme kalmistu urnimüürile. Mõlema töö autorid on lootustandvad tüübid - Joel Kopli (kes töötab praegu Plussis), Koit Ojaliiv (töötab QP-s) ja Juhan Rohtla (töötab 3+1-s). Esimene projekt märgusõnaga "Luited" saavutas konkursil teise koha, sellele järgnev töö märgusõnaga "Roheline ruut" pälvis aga äramärkimise. Päris hea saavutus, arvestades et konkursile esitati tervelt 27 projekti. Kusjuures veidi kurb, et järgnevatele noorte arhitektide konkurssidele laekus millegipärast oluliselt vähem töid - Jääfestivali katusele 13 ja Rakvere Linnametsale vaid 9. Küllap on põhjuseid olnud mitmeid, igatahes loodan, et osavõturohkeid noortele suunatud konkursse tuleb veelgi, sest nagu seni toimunud (ja tegelt üldsegi mitte ainult noortele suunatud) konkurssidest näha - talenti jagub. Usun, et sellised kitsendusega, st suures osas oma jopede vahel toimuvad konkursid kasvatavad head loomingulist konkurentsi, pealegi annavad need võidutööde noortele autoritele hea elukooli projekti elluviimisel.

Niisiis, alljärgnevalt Rohuneeme kalmistu urnimüüri teise koha ning seejärel äramärkimise pälvinud töö. Muide konkursi võidutööd koos taustmaterjaliga meenuta siin.

Ettepanek loobub tsentraalsest planeeringust ideega tekitada hierarhiavabam territoorium, ja väärtustada olemasolevat kaunist maastikku. Surnuaia programm paikneb alal pigem risoomselt, paljandudes kohati luidetena, mille sisse paigutatakse urnimatused. Urnimüür on maastiku osa, mitte eraldi kehand. Surnuaiale tulija jaoks on keskpunkt see kalm, mille juurde kedagi mälestama tullakse, valitud matusekohtade ruumiliselt rõhutamine ei ole meie arvates vajalik.

Teed võivad olla tupikud ja kitsad, kuna tegemist on väikese surnuaiaga. Kalmistu maaalal võiks säilitada erinevad haljastused. Urnimüürid paiknevad vaheldumisi traditsiooniliste haudadega. Urnimüüri ees laieneb sillutatud ala lillede ja küünalde paigutamiseks. Urnimüüri vertikaalne osa valmistatakse valgetest väikesemõõdulistest terratso plaatidest.
 

Ala struktureerimiseks valitud puulehe motiiv aitab vältida nurgelisi vorme, samas võimaldab ala sama efektiivselt hauaplatsideks jagada kui ortogonaalne võrgustik. Maapinnale kukkunud puuleht on metafoor maaga üheks saamisest.

Žürii protokollist: "Napp töö. Tehislikku vähe. Asetuselt hea. Sobib metsa ja eespool asuva ortogonaalse surnuaia vahele vabaplaneeringuliseks üleminekuks. On olnud julgust välja pakkuda planeeringust täiesti erinev lahendus. Visuaalselt säilitab tühja maastiku, avatud, saab laieneda. Tekitab küsimuse, miks peab üldse kasutama betoonkasti maa sees. Veidi ülbe ja lohakas. Ruumiliselt elamustpakkuvat vähe. Ei täienda maastikku. Jääb keskkonnas nõrgaks, ebamääraseks. Visuaalselt tagasihoidlik. Alal jalutada keeruline, tekivad tupikud. Kõige reaalsemalt teostatav."

Samade autorite teine töö, märgusõnaks "Roheline ruut".

Mentaalne ruum. Antud töö eesmärgiks on püüelda abstraktse lihtsuse, geomeetrilise harmoonilisuse ning mõtteselguse poole. Planeeringu lahendus ei kanna ambitsiooni rõhutada planeerija artistlikust ega loodava ruumi edevust vaid teravustada fookus kalmistu külastajale kui ruumi lõpptarbijale. Oluliseks saab planeeringu puhastamine kõigest üleliigsest, lahenduse vaikuse poole püüdlemine, loomaks ruumi inimese mõtetele. Oluliseimaks aspektiks on külastaja enda puhas tunnetus, mõtted, emotsioonid, mälestused - füüsiline keskkond tema ümber kannab harmoonilise taustsüsteemi, toetava tasakaalupunkti rolli.

Ruutude omavaheline olemasolevatest telgedest tulenev pööratud paigutus annab selge vihje rotatsioonile, liikuvusele kui universumi olemuslikule nähtusele. Pidevalt transformeeruvas maailmas mõistame aja halastamatut tagasipöördumatust, hetke ning maise elu ajutisust.

Füüsiline ruum. Urnimüüride ala on paigutatud lähtuvalt planeeringuga ette nähtud kalmistuala keskele. Kaks omavahel nihkes olevat ruutu jagavad urnimüüride ala vajalikeks tsoonideks - kruusaga markeeritud jalakäijate ala ning muruga markeeritud "tähendusruum" mida võib kasutada ka tuhapuiste alana. Puhasruumi keskel paikneb lehtpuu. Mõlema ruudu välimises perimeetris kulgeb urnimüüride ala.

Urnimüüride ala piiritleb ülejäänud kalmistust mööda välimist ruutu kulgev uue planeeringuvisiooni ainus ruumiline element - hekk. Selline piiritlemine on kohale iseloomulik - kabeli siseruum on seinaga piiritletud välisruumist; vana kalmistu on kiviaiaga piiritletud uuest kalmistust; tee on piiritletud hekiga matmisalast; kogu kalmistu on välismaailmast piiritletud kivimüüriga jne. 

Urnimüüride ala tasapinnaline iseloom tuleneb soovist kalmistu alal mitte liialt domineerida vaid pigem sulanduda tasase loomuga maastikku. 

Tehases valmismoodulina valmistatud urnimüür on asetatud maksimaalselt maa sisse jättes nähtavaks vaid individuaalselt kujundatud erineva paksusega ning kuldlõikelise plaaniga graniidist hauaplaadi ning seda raamiva heleda 50mm laiuse betoonraami. Urnikambrid on omavahel ühendatud õhuavadega ning isetuulduvad.

Urnimüüriga markeeritud aladele on nähtud ette ka mälestustahvlite paigaldamise võimalus urnimüüride jätkukohtades. Samuti on võimalik urne matta otse pinnasesse (matmisel laieneb graniitplaadi laius 1 meetrini). Urnikambreid on kokku 360 tk.

Žürii arvas projektist nii: "Lihtne ja elegantne lahendus. Meeldiv olemasoleva planeeringu edasiarendus. Reaalselt teostatav. Puudub sära ja meeldejääv idee mis viiks võidule. Puud on uuenduslikkus."

123: Riia Marriotti projekt arhitektuuribüroolt Pluss

Summary: Estonian architects Indrek Allmann & Joel Kopli from Pluss have won an international competition to build a large hotel in the old town of Riga, capital of Latvia. In close proximity of the bus station and river Daugava, the site is empty in most part, with only a couple of old run-down buildings of which one is to be preserved.

-

2010 septembris tuli Riiast eriti rõõmustav uudis: arhitektuuribüroo Pluss arhitektide Indrek Allmanni ja Joel Kopli võistlustöö valiti Riia vanalinna serva planeeritud Marriotti keti hotelli rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitjaks.

Kavandatud hotelli asukohaks on praegu suures osas tühjana seisev krunt, mis külgneb nii vanalinna, Daugava jõe kui bussijaamaga.

Tegemist oleks ühe suurema taasiseseisvumisjärgse arendusega Riia vanalinnas. Kuigi paar-kolm enam-vähem sarnases mahus projekti on siin ette võetud varemgi, võib vist päris kindlalt öelda, et eestlaste oma on neist kaugelt kõige julgem. Näiteks üks hotelliprojektist suuremgi uusarendus on siinsamas esiplaanil figureeriv RDS arhitektide kavandatud Ridzenesi elamukvartal.

Erinevalt tollest ei mängi aga hotell kõigest fassaadide varieeruvate toonidega, vaid ka mahtudega, jättes mulje mitmest erinevast, kuid ühtses võtmes majast.

Kompleksi mahuliseks aktsendiks ja parimaks palaks on kaugele vana säilitatava hoone kohale ulatuvad dramaatiliselt teravad nokad.

Panoraamvaade bussijaama juurest.

Seletuskirja pole mul pakkuda, kuivõrd esimeses etapis esitatud kirjeldus ei vasta enam teise etapi tarbeks edasi arendatud tööle ning teise etapi "seletuskiri" esitati žüriile juba suuliselt. Seega toon alljärgnevalt ära 17. septembri Sirbis ilmunud intervjuu, kus Margit Mutso küsitles projekti autoreid, kes andsid oma töö ning konkurssi ümbritseva konteksti kohta täitsa piisaval määral selgitusi.

MM: Praegusel ajal püüavad ilmselt kõik maad neid väheseid suuri projekteerimistellimusi, mis tulevad, endale hoida. Mis sundis lätlasi rahvusvahelist võistlust korraldama?

IA: Lätis on seadus, mis ütleb, et kõikide vanalinna projekteeritavate uute hoonete projekteerimiseks tuleb esmalt korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Ilma selleta pole võimalik alustada isegi mitte detailplaneeringu tegemist. Euroopa Liidus on aga kõik avatud võistlused rahvusvahelised. Tihti muidugi ei tõlgita võistlusmaterjale inglise keelde, nii on see ka Eestis. Sel võistlusel oli isegi nõue esitada töö läti keeles. Sellega sai meil nalja, sest me kasutasime Google’i tõlget, mistõttu olid meie majadel ees joogiklaasid. See aps olla žüriis rõõmsa elevuse tekitanud.

MM: Kas peale teie oli veel välisosalejaid?

IA: Meie teada Norrast oli üks tiim, ülejäänud olid lätlased. Kokku saabus 17 võistlusprojekti, mida ei ole väga palju. Kuna võistlus oli eelregistreerimisega, siis ei oska öelda, kui paljud enne välja sõeluti. Lätlastel on tavaliselt võistlused korraldatud niimoodi, et enne võistlust valib tellija välja projekteerimistööde peatöövõtja. Väljavalitud firmal lasub kohustus koostada võistluse lähteülesanne koos muinsuskaitseliste eritingimustega, aidata Läti Arhitektide Liidul arhitektuurivõistlus läbi viia ning lõpuks tagada ehitusprojekti valmimine. Seega valitakse võistlustulemusena vaid arhitektuurse osa projekteerija, kes teeb alltöövõttu peaprojekteerijale. Mujal Euroopas saab tavaliselt projekteerimise peatöövõtu arhitektuurivõistluse võitja. Lätlased ise nimetavad seda fassaadikonkursiks, sisuliselt on see muidugi mahulise lahenduse võistlus. Seekord on Läti-poolseks peatöövõtjaks arhitektuuribüroo Arhiidea.

MM: Esialgu oli planeeritud üheetapiline võistlus. Miks see lõpuks kahevooruliseks kujunes?

IA: Eks nad tahtsid olla kindlad, et võitja suudab projekti lõpuni viia. Teise vooru valiti kolm tööd. Nende autorid pidid täpsustama esitatud konkursitööd vastavalt žürii märkustele, lisaks vastama kõikvõimalikele tehnilistele küsimustele kuni ehitusmaksumuseni välja. Konkursi järel oli kõige olulisem instants, keda tuli projekti sobivuses veenda, Riia arhitektuurinõukogu. Meie töö üle arutleti seal elavalt. Enamusele see projekt väga meeldis, nii muinsuskaitse ametnikud kui arhitektid leidsid, et see lahendab väga jõuliselt ära mitmed selle koha probleemid, mis on linnaametnikke ammu vaevanud. Samas tekitas probleemi see, et me ei püsinud täpselt konkursi ümbrikus, etteantud tingimustes. Leidlik nõukogu jõudis järeldusele, et tuleb vist muuta vanalinna määrusi ja üht-teist seadustest veel, ühesõnaga – hakati otsima võimalusi, kuidas väljavalitud projekti seadusekuulekalt ellu viia.





MM: See on huvitav, et Riial on oma arhitektuurinõukogu, mida näiteks Tallinnal enam ei ole. Kuidas tundus, kui palju sellel nõukogul reaalselt linnas võimu on?

IA: Sellel nõukogul ongi kogu võim! See ei ole päris selline arhitektuurinõukogu nagu meil kunagi oli, ta on palju laiapõhjalisem. Lisaks arhitektidele kuuluvad sinna haljastuse-, muinsuskaitse-, transpordi- jt tippspetsialistid ning ametite juhid. Nõukogu juhatab arhitekt.

MM: Räägiks sellest lahendusest, mis teile võidu tõi.

JK: Võistlusala paikneb Riia vanalinna lõunapoolses nurgas, see on terve kvartal 13. Janvāra, Kungu, Minstereja ja Pasta tänava vahel. Kvartalis on neli ajalooliselt väljakujunenud krunti, hoonestus on pommitamise tagajärjel suuremas osas hävinenud. Säilinud kaks XVIII sajandi keskpaigast pärit hoonet on selgelt kõrge väärtusklassiga. Kaks kahekordset maja, mida oli korduvalt ümber ehitatud, otsustasime lammutada, vaatamata sellele, et võistlusülesandes ka nende säilitamist nõuti.





MM: Nii et eestlastele omaselt eirasite reegleid?

JK: Läksime, jah, nii-öelda ümbrikust välja. Me ei teadnud selle krundi tausta nii põhjalikult kui kohalikud, ei olnud kursis selleteemaliste arutluste ja vaidlustega, aga nagu hiljem selgus, oli see isegi hea. Meie pakutud lahendus oli julgem kui kohalikel arhitektidel ning erines tugevalt sellest, mida osati oodata.

IA: Üks selle koha probleeme on see, et ümberringi paiknevad kõrged majad, kvartali nurgas on aga madal hoone, millest ei piisa linnaehituslikuks dominandiks. Meie kontseptsioon tugineb traditsioonilisele perimetraalsele hoonestusele, ja järgib Riia linna ajaloolisi reegleid. Perimetraalsuse printsiipi rakendasime terve kvartali ulatuses, kuid kohati jäid seda lõhkuma väärtuslikud, väljapuhastatud vanad hooned, mille ümber ja kohati ka kohale ulatub uus perimetraalne maht. Teine põhimõte oli kruntide hoonestus selgelt üksteisest eraldada. Lisaks tavapärasele viimistluse ja akende rütmi varieerimisele kasutasime eri majadel ka erinevat korruste ja soklite kõrgust.






JK: Võistlustingimustes oli ette nähtud pääs hotelli vastuvõturuumi sisetänava keskelt, meie avasime peapääsu aga koos väikese nurgaväljakuga vanalinna südamesse viiva Kungu tänava poolsesse külge, lihtsustades sedasi jalakäijate juurdepääsu hotellile. Hotelli vastuvõtulaud on kvartali südames, sealt hargnevad edasi hotelli teised funktsioonid. Hotelli kui terviku logistilise lahenduse tegi keeruliseks nõue säilitada kvartalis kolm erinevat krunti, mis sisuliselt tähendas seda, et kvartal tuli lahendada kolme autonoomse majamahuga, mis pidid olema eraldatud nii visuaalselt fassaadis kui siselahenduses. Majade vahele tuli panna tulemüürid ning ei olnud võimalik projekteerida hotelli tüpoloogiale iseloomulikke numbritube siduvaid pikki koridoride, igale majale tuli ette näha oma trepikoda ja lift. Et vastuvõtust tubadesse pääseda, kavandasime me teise korruse tasandilt kiirtena hargnevad ning üle vahetänava kulgevad galeriid.





MM: Miks lätlased hoiavad vanu kinnistuid eraldi kruntidena, võimalik oleks ju liita need üheks ning markeerida hooned fassaadil, nii nagu meil tehti Tallinna vanalinnas näiteks De la Gardie’ kaubamaja puhul?

IA: See on riialaste põhimõtteline otsus: krundi jaotust muudetakse vaid viimases hädas. Kõige rohkem kardavad nad ühtsete monoliitsete hoonemassiivide tekkimist vanalinna, sellist asja, nagu meil on näiteks kirjanike maja Tallinnas. Kui De la Gardie’ kaubamaja puhul on sama probleem kaotatud vaid fassaadilahendusega, simuleerides seal kolme maja, siis lätlased on selles küsimuses radikaalsemad ja nõuavad, et ka sisuliselt oleks kolm eraldi maja.



MM: Kvartali sisetänavast tundub kujunevat ka päris põnev koht.

JK: Uus sisetänav markeerib siin kunagi kulgenud Rīdzene jõge, mis 1735. aastal kanalisse suruti, tänavaruum tuleneb sellest minevikujõe temaatikast. See mõjub läbi lookleva, lausa vedela ruumina. Selle efekti rõhutamiseks kasutasime siin reflekteerivaid materjale ja looklevat fassaadipinda.



IA: Üks oluline idee meie töös oli majade vahele jääva sisehoovi jagamine kaheks erineva iseloomuga alaks. Üks osa sellest on elav vanalinlik sisetänav kohvikute ja müügipindadega, teine pool on rahulik roheline siseõu, kuhu võiks tekkida selline mõnus hotelliesine mahaistumise ja puhkamise koht.

MM: Kuidas teile naabrite endi arhitektuur tundub, on ta meist maas või ees?

IA: Lätis on veel selliseid arhitekte, kes isegi võistlustel osalevad 25 aastat tagasi moes olnud stilistikaga, aga kui vaadata nooremaid tegijaid, tugevamaid kontoreid, siis nende tase on väga kõrge. Lätis jookseb arhitektide vahel päris tugev veelahe. Otsustades selle viimase konkursi põhjal, on vaekauss otsustavalt siiski hea arhitektuuri ja noorte arhitektide poolele kaldunud. Üks põnev tendents läti arhitektide seas, mis kaasnes masu tulekuga, on see, et läti arhitektid on läinud arhitektuuri valdkonnast välja ja hakanud tegelema mitut laadi kõrvaltegevusega. Ma ei ole seda Eestis märganud. Meile tutvustati seal näiteks arhitektide loodud fixi bike’i – väga vahva disainiga eesrindlik ilma vabajooksuta ratas! Meile näidati ilusat valget arhitekti ratast.

JK: Samuti tegelevad nad näiteks moodularhitektuuriga, mida esitlevad biennaalidel ja messidel. See on neil väga kõrgel tasemel.

MM: Mida ühel arhitektuurivõistlusel osalemine ühe büroo jaoks tähendab? Kaua te sellist võistlust teete, mis see arhitektuuribüroole maksma läheb?

IA: Jämedalt võib ütelda, et ühe sellise suurusjärgu konkursi jaoks kulub meil umbes viis ühe inimese töönädalat või siis üks nädal, kui viis inimest on ametis, lisaks maketid, trükkimine, komandeeringud jne. See kulu on kuuekohaline number. Pole suurt vahet, kas võistlus on Eestis või välismaal, kulutused on enam-vähem samad.

MM: Kui suur preemiafond sel võistlusel oli?

IA: Preemiafond oli väike, 10 000 eurot. Ja seegi läks jagamisele kolme finalisti vahel.

MM: Teie büroole tähendab see võit siiski üsna arvestatavat tööd?

IA: Kahtlemata, aga ega me pole sellesse võistlusesse suhtunud kui töösse, see on pigem fun. Me üritame seda ka niimoodi jätkata. Muidugi on väga tore, kui selle eest tuleb ka raha.

JK: Võistluse raames on võimalik julgemaid ning arhitektuurselt põnevamaid lahendusi läbi mängida. See pakub pinget.

-

P.S. - Suured tänud Joelile!