092: soolalao pargi äramärgitud töö

summary: one of 2 honorably mentioned entries in the competition for an urban park with outdoor exhibition space in front of the museum of estonian architecture. the project was conceived by young landscape architects anna-liisa unt & robert kähr with keha 3 designers tarmo luisk & margus triibmann.

-

2008 lõpus toimunud rotermanni soolalao urbanistliku pargi konkurss meelitas üksteisega mõõtu võtma ligi 50 kooslust. tegemist oli suurepärase võimalusega eelkõige maastikuarhitektidele end kehtestada ja tõestada, kuivõrd subjektiks ja mänguruumiks oli ju maastik, kuhu konkursi tingimused ei näinud ette võimalust luua ühtegi ehitist. juhtus aga nii, et kõik 4 rahalist preemiat määrati n-ö puhastele arhitektidele ning parimad maastikuarhitektid pidid leppima vaid äramärkimistega.

järgnevalt tuleb tutvustamisele üks kahest äramärgitud konkursitööst, autoriteks noored tartu maastikuarhitektid anna-liisa unt ja robert kähr koostöös keha 3 disainerite tarmo luisu ja margus triibmanniga. töö märksõnaks oli “velia”.



sõna autoritel:

Negatiivne pinnavorm on ümberkaudse rutleva liikumise jalajäljena pinnasesse vajutanud. Tekkinud vorm viitab tehisliku ja loodusliku maastiku sümbioosile.

Pinna süvistamine mahendab liiklusmüra ja tuule ilma barjäärita. Esindusväljak jääb õhule ja pilgule avatud, samas kiirustest piisavalt eemale voolitud, et pidada kontserti, välikohvikut, banketti. Külitada, lobiseda, vaadelda. Ettemääratud funktsioonid ei ahista, ruum jääb avatuks ja ootab kasutaja kaasarääkimist.



Väljaku trepistik on hele ja karge, liigse mürata pind, mis tõstab muuseumihoone ümbritsevast esile.

Süvise vormistamise eeskujuks on arhitektuurijoonis. Iga astme servale kantud paksu musta asfaldivärvi rant koos kõrgusmärgi numbriga viitab samakõrgusjoontele.



Planeeritud jalakäigutunnel suunatakse muuseumi peasissekäigu kaudu, trepistiku lõigus on tunnelis katkestus. Liikumine liidetakse väljakuruumiga.



Kogu valgustuslahendus kasutab olemasolevaid tänavavalgustusposte Ahtri tänava ääres, mille külge kinnitatakse LED valgustid ProFeel. Poste on 8: kummalgi pool Ahtri tänaval 3, liiklussaarel 2.



Kõige madalama pinna äravool on suletud: vihmaga tekivad lombid, mis elavad koos väljaku ajaga ja näitavad tema iseloomu – hea ilmaga kuivavad, külmaga jäätuvad, soojaga kasvatavad heina ja vetikaid, pori. Pindade puhastamiseks saab äravoolu avada.

Materjalid:
Väljaku astmed: valge betoon, ekspositsiooniaknad: karastatud klaas, ekspositsioon: LCD monitorid, märgistused: must asfaldivärv.

žürii (koosseisus karin hallas-murula, ignar fjuk, ülo peil, endrik mänd, laila põdra, martti preem) pidas projekti tugevaimaks küljeks just reljeefset maastikulist lahendust. probleemsena nähti aga teostamist, hooldamist ja tehnilisi aspekte. usun, et pisut problemaatiline oli ka projekti realiseerimise prognoositav maksumus: kui kõik ülejäänud auhinnatud ning äramärgitud tööd pakkusid oma projektide teostamise maksumuseks (tõsi, tihti alahindavalt) suurusjärku 3-4 miljonit krooni, siis siinse töö elluviimiseks prognoosisid autorid tervelt kümme korda suuremat summat. - mitte et suurelt mõtlemine halb oleks.

kokkuvõtvalt: kavandatud, võiks vast öelda, et abstraheeritult amfiteatri-laadne väljak oleks loonud päris mõnusalt efektset pehmevormilist ruumi praegu ja tulevikus veelgi suuremal määral vaid sirgjoontest-teravnurkadest moodustuvasse karmi ümbruskonda. ekspositsioon olekski siin ehk teisejärguline, ruumile endale sekundeeriv.


+


lisaks: kui kellelgi on aimu, kes olid konkursitöö “kaubaladu” taga, võiks teada anda. tegijad nimelt esitasid konkursile tühja cd ja kuna arhitektuurimuuseum tahaks kõigi tööde materjale digikujul säilitada, oleks nii muuseum kui ma isiklikult hästi tänulik, kui saaksime projekti autorid teada. pealegi, tegemist oli konkursi ühe meeldejäävama tööga. meeldetuletavalt mainin, et põhielemendiks olid seal kaubavagunid.

059: soolalao urbanistliku pargi konkursitöö: “nool”

rotermanni soolalao urbanistliku pargi konkursil köitis tähelepanu üks esialgu küllaltki kummastavalt mõjuv ning omajagu humoorikaski projekt, mille visuaalseks aktsendiks oli soolalaole suunav hiiglaslik punane nool.

ergutuspreemia ehk neljanda koha pälvinud töö autoriteks olid jürgen lepper (tktk '06) ja kaur talpsep (tktk '05) arhitektuuribüroost kauss. lepper muide pani kotti ka auhinna kolmanda koha projekti eest, mida näitasin siin.

et antud planšetti oleks suht keeruline hakata lõikuma, siis panen selle siia võimalikult suures mahus, olgugi et blogger selle omavoliliselt nkn liiga väikseks muudab ja kvaliteedi võssa keerab. mis siis ikka, klik-klik!

žürii arvas projektist üldiselt päris hästi. positiivseks peeti tähelepanu juhtimist probleemsele asukohale mugava pargikeskkonna loomiseks (samale viitas ka lepperi kolmanda koha töö) ning alternatiivina suuremastaabilise imagoloogilise elemendi pakkumist. punase noole kohta öeldi, et tegemist on "selge, atraktiivse ja jõulise visuaalse kujundiga". ka parkla originaalset lahendust peeti heaks.

ette heideti vaid soolalao keskteljele toodud sirgteed, mis oleks välistanud "võimalusi pargis tegevuste arendamiseks". sama öeldi ka muide lepperi omaette tehtud töö kohta...

056: soolalao urbanistliku pargi konkursitöö: “arhitektuuri allee”

eesti arhitektuurimuuseumi urbanistliku pargi konkursi üheks arhitektooniliselt ja kunstiliselt huvipakkuvamaks tööks oli 3. koha pälvinud projekt märgusõnaga “arhitektuuri allee”, autoriks jürgen lepper (tktk '06) arhitektuuribüroost kauss.

võrreldes nt villem tomiste ja ott kadariku esimese ja teise koha pälvinud plazalikkusele rõhutavate töödega on lepperi ettepanek selge vertikaalse aktsendiga, mis realiseerumise korral oleks mõjunud kindlasti väga köitva ja ligitõmbava maamärgina.

projekti seletuskirjast:

"asudes rotermanni kvartali ning sadamaala vahel on alal potentsiaal saada aktiivselt läbikäidavaks “hingetõmbe” tsooniks kahe kiiresti areneva piirkonna vahel. praegusel hetkel on enim kasutatavaks jalakäijate teeks mööda mere puiesteed sadamaalale kulgev kõnnitee ning rotermanni kvartalist sadamaalale viiv jalakäijate tee. nendest viimase osatähtsus suureneb tulevikus oluliselt koos rotermanni kvartali ja sadamaala arenguga."

kontseptuaalsest lahendusest:

"tulenevalt võistlusala asukohast linnaruumis, selle paiknemisest aktiivse liiklussõlme keskmes ning sellest põhjustatud kõrgest müratasemest ei oma planeeritav ala antud võistlustöö autori seisukohalt potentsiaali saada puhke ja vabaaja veetmispaigaks pargi traditsioonilise mõiste kohaselt. isegi kui võtta kasutusele müra ja tuulisust summutavad abinõud (müratõkked, ala süvistamine pinnasesse) ei ole nende kasutegur piisav, et tagada rekreatiivsele pargialale omane müratase. järgides võistlustingimustes mainitud säästlikkuse põhimõtet on töös nende probleemide lahendamisest loobutud ning lepitud nende urbanistlikule keskkonnale omaste teguritega. antud töö autorid näevad urbanistlikku pargiala pigem läbikäigu ja lühiajalise viibimise paigana, kus hetkeks aeg maha võtta ning kogeda tavapärasest teistlaadset ruumilist ja kunstilist elamust. tulenevalt eelnevast on antud võistlustöö peamine eesmärk tõsta esile soolalao positsiooni linnaruumis, urbanistliku pargi sidumine oluliste inimliiklussuundadega ning arhitektuurimuuseumi olemuse avamine linnaruumi."

arhitektuurne ja asendiplaaniline lahendus:

"pargi arhitektuurne lahendus põhineb soolalao pikendusel, mis seob arhitektuurimuuseumi eest alguse saava ning kuni mere puiesteeni kulgeva väljaku näol jalakäijate ala ühtseks tervikuks. väljak saab arhitektuurile omase kolmemõõtmelise vormi läbi soolalao peafassaadist inspireeritud tänavavalgustite abil. valgustite alleest moodustub soolalaoga võrdse mahuga multifunktsionaalne “poolruum”, milles koonduv perspektiiv suunab tähelepanu keskpunkti arhitektuurimuuseumi hoone. tänavavalgustite vaheline ruum on samas ka välinäituste, installatsioonide ning reklaammaterjali eksponeerimise pinnaks, mida võimalik vastavalt vajadusele ümber paigutada või hoopiski eemaldada. vajadusel oleks ajutiselt võimalik ka kogu “poolruum” katta purjeriide või analoogse materjaliga, moodustades telgilaadse rajatise, kus ilmastiku eest kaitstuna korraldada erinevaid üritusi. pargile omase iseloomu annavad alale väikevormid. selleks on alale ette nähtud erilahendusega pargimoodulid, mis hõlmavad endas nii pingi, haljastuskonteineri kui ka prügikasti funktsiooni. vajadusel saab nendesse integreerida ka väikesemamõõdulise esitlusmaterjali jaoks ilmastikukindlad reklaamkastid. taotluses hoida ala võimalikult multifunktsionaalsena on väikevormid teisaldatavad, luues võimaluse minimaalse vaevaga ala vajadustele kohandada. võistlusülesandes ettenähtud 10 kohaline väikesõidukite parkla on rajatud ala põhjaküljele. busside parkimiseks ettenähtud parkla on lahendatud ala põhjaservas asuva parkimistaskuga, mis oluliselt lihtsustab busside manööverdamist."

haljastus ning heakord:

"kogu võistlusala tasandatakse ja alale rajatakse sillutatud ning haljastatud pinnad vastavalt töös esitatud joonistele. sillutuseks kasutatakese suuremõõtmelisi halle ning valgeid betoonplaate. krundil asuv küngas likvideeritakse. kõrghaljastus istutatakse eelpool mainitud pargimoodulitesse."

konstruktiivne lahendus ning viimistlusmaterjalid:

"alale planeeritud tänavavalgustid põhinevad teraskonstruktsioonil ning toetuvad raudbetoonist vundamendile. valgustite viimistluseks on naturaalne roostepind, mis hilisemalt lakitakse. pargimoodulid on valmistatud eri värvides kõrgläikelisest plastikust."

žürii pidas projekti tugevaks küljeks just valgustite arkaadiga ruumilise elemendi tekitamist, mis oleks soolalao hoonet nii raamistanud kui vääristanud. paraku arvati, et selline "paraadne sirgtee" välistaks mitmesuguste tegevuste arendamise pargis, lisaks oldi veendunud, et huvitavamaid lahendusi oleks andnud mitmetasandiline lahendus...

et tegemist on nt tomiste ja kadariku tööde kõrval mõneti pretensioonikama projektiga, siis oleks selle maksumus võrreldes eelmistega küllaltki kõrgeks kerkinud.

minu arust on natuke kahju, et konkursiga läks kaotsi võimalus saada soolalao ette, lisaks kvaliteetsele avalikule ruumile, mõni visuaalselt tugev, st suur ja ligitõmbav element. lepperi töö vaarub kuskil arhitektuuri, installatsiooni ja utilitaarse vahepeal, olles üheaegselt nii üks, teine, kui kolmas, st põhimõtteliselt ju eelkõige valgustitest moodustuv (peaaegu et) ruumiline kehand ning samas skulpturaalne ja monumentaalne kunstiteos.

lisaks: puht visuaalsest küljest, nagu rendereilt näha, oleksid teravatipulised valgustid loonud mõnusa dialoogi rotermanni kvartali esimese järgu nn valge maja mustade triipudega, ning üle tee kavandatav teravnurkne navigator sobitunuks siia arkaadi kõrvale kui lusikas silmaauku.

051: soolalao urbanistliku pargi konkursitöö: “muesuum”

summary: in late 2008 the museum of estonian architecture held a competition for an urbanistic park in front of its building, the rotermanni salt storage, built in 1908 and reconstructed in 1996. the jury awarded first prize to kosmos architect villem tomiste for his minimalistic design. coincidentally, the second prize entry - seen below - was done by ott kadarik from the same office. similar in appearance, the two projects were in fact conceived separately and without knowledge of the other's design.

-

arhitektuuribüroo kosmos sai rotermanni soolalao urbanistliku pargi konkursil topeltvõidu: esikoha pälvis villem tomiste, teise ott kadarik. olgu ajaloolise tõe huvides märgitud, et ülimalt sarnased lahendused sündisid sama büroo meestel täiesti iseseisvalt. ma kuskilt kuulsin.

järgnevalt kadariku töö lühike tutvustus.



projekti juures oli abiks urmas oja, kelle klaviatuurist pärineb seletuskiri.

"muesuum pakub arhitektuurimuuseumile võimalust sünnitada enda kõrvale veel teine arhitektuurimuuseum – soolalao hoonega sama suur väline ekspositsioonipind, mis on ühtaegu õues, ent tänu piiravatele vallidele ümbritseva liiklustulva ning tuulte eest kaitstud. muuseum on koht arhitektuuri näitamiseks, uurimiseks ja interpreteerimiseks ning kõige selle jaoks pakub muesuum ideaalselt lihtsat võimalust."



"maja-esisele väljakule kujundatakse soolalao hoone aluse pinnaga võrdne vallseintega plats, mis kaevub maa sisse vaid 60 cm ulatuses. Sellest aga piisab, et väljakut ümbritsevad vallid saaks teha süvendist võetud materjalist ning hetkel muuseumi ees seisvast künkast. vallid kaetakse enelate ja põisenelatega, moodustades vastupidava taimekihi, mis kastmist, väetamist ega pügamist ei vaja ning tuleb antud keerulises keskkonnas ise toime. platsi enda kate koosneb täringukividest. valli toetavad seinad on betoonist ning kaetud puitrestiga. see voltub seina alaosas pingiks, ülaosas pöördub aga räästaks, mille all on valgustid. sein on puidust, et sellesse oleks võimalik hõlpsalt kõikvõimalikke kinnitusvahendeid kruvida. selleks, et muuseumi õues paiknevat ekspositsioonipinda vaevatult kasutada saaks.

parkimine on viidud väljaku vanalinna-poolsesse ossa, kust see muesuumis viibijaile silma ei paista. parkla on kaetud asfaldiga ning seal on ruumi nii autodele kui kahele bussile. muesuumi pääseb läbi valli nii parklast kui platsi merepoolsest küljest, kus on samuti lõigatud sissepääs. muuseumiesise väljaku otsas paiknev parkimisala ja mere puiestee vahele jääv platsil on ruum muuseumi reklaamivatele installatsioonidele, mida saab vahetada pidevalt."





"muesuum pakub eesti arhitektuurimuuseumile väga palju kasutusvõimalusi otse selle nina all. see on väga paindlik keskkond, kus saab korraldada rahvarohkemaid üritusi, näidata kas või lihtsalt seintele kruvitud materjali või eksponeerida midagi muuseumi ajaloos enneolematult suurt, korraldada workshop’e. ning lõpuks on muesuumi sama lihtne ja soodne rajada kui öelda tagurpidi sõna ’muuseum’."



žürii arvates oli tegemist selge lahendusega hea tööga, mis aktsepteeris soolalao hoonet. meeldivaks peeti madalat süvendit ja efektset muldkeha, samuti läbimõeldud vaatekoridore. paraku pidas žürii antud projekti suureks puuduseks parkla paigutust nõnda "silmatorkavale kohale, millega soolalao krundi ots muutuks osaks jalakäijaile niigi ebamugavast liiklusrohkest ristmikust."

050: soolalao urbanistliku pargi konkursitöö: “feik bastion”

2008 lõpus toimus arhitektuurikonkurss eesmärgiga saada eesti arhitektuurimuuseumi esisele alale projekt, mille järgi valmiks praegu tühjana seisvale platsile urbanistlik park väliekspositsiooniga.

praegune situatsioon:

foto: jk

soolalao 3. korruselt:

foto: jk

konkursi pani kinni kosmose arhitekt villem tomiste. et võidutöö vajab pisut ümberprojekteerimist, siis selle tutvustamiseni ma lähemal ajal ei jõua, küll aga püüan näidata projekte, mis pidid tomiste omale alla vanduma.

alljärgnevalt projekt, mis jäi paraku žürii poolt märkimata.

töö autorikollektiiviks on maastikuarhitektuuri eriala tudengid: ttü tartu kolledži magistrandid eigo tarkin, liis moor, mari toom ning martin mclean teiselt kursuselt ja emü magistrant gen mandre.

konkursiprojekti tutvustus:

"tallinn on silmapaistev oma säilinud kindlustusarhitektuuri poolest. aga ajad on muutunud ja nii nagu 17. - 18. sajandi inimese jaoks valitses oht väljaspool linna, teisel pool bastionivööndit, on tänapäeva inimese vaenlaseks pigem linn ise. paljud ihkavad teisele poole müüri, seal on vaikus, privaatsus ja vähene autoliiklus. käesolevas konkursitöös on bastioni mõte pööratud tagurpidi, tema eesmärgiks ei ole enam linna kaitsta, vaid pigem viimast piirata. meie ideeks on tuua igatsetud linnatagune maa otse selle südamesse."

müra!

"pargile annavad põhiilme bastionitest inspireeritud terrassid. nende omavaheline lõikumine tekitab erinevaid ruume, jättes samas kasutajale ette dikteerimata nende funktsioone, nagu ka tallinna kolm "päris" bastionit, mis on muutnud oma otstarvet vastavalt aja ja vajaduste muutumisele."

(siinkohal cheerios andrile, laurile, kristile, ehtile, martinile, triinule!)

"terrasside kõrguste vahe on 0,75 m, pargi sügavaim tasapind asub 2,25 m allpool, kõrgeim 1,25 m ülalpool tänavapinda. varasem muuseumi sissepääs on muudetud laiemaks jalakäijate sillaks, mis toimib ühenduslülina rotermanni ja admiraliteedi kvartali vahel. rohked trepid ja kaldteed tagavad juurdepääsu pargi kõikidesse osadesse."



"kuna bastionite juurde on alati kuulunud maaalused käigud, peame planeeritava jalakäijate tunneli sidumist pargiga igati sobilikuks.

terrasside tugimüürid on heledast betoonist ja täidetud pinnasega. turvalisuse tagamiseks asetsevad müüride servad terrassi pinnast 5 cm võrra kõrgemal. suuremate kõrguste puhul on piiretena kasutatud nii läbipaistvast materjalist paneele kui ka haljastust."



"pargi sügavaim tasapind on kaetud punase graniitkillustikuga. ülemiste terrasside katteks on kasutatud betoonplaate, puitu ja haljastust.

haljastuses on kasutatud muru ja vähe hooldust nõudvaid kõrrelisi."



"ala südame moodustab raveliinist inspireeritud meediabox, mille läbipaistvast materjalist seinad võimaldavad seda kasutada nii filmide näitamiseks (filmid projitseeritakse paneelidele seestpoolt), kui ka hiiglasliku valgusallikana. lisaks näeme ette süvistatavaid "raveliinvalgusteid" ja bastionimüüride esiletoomist led valgusribadega."



faktina ei tea, kuid arvatavasti sai projektile saatuslikuks eelkõige selle üüratu eeldatav maksumus, võrreldes näiteks võidu- ja teise koha tööga. muidu oli “feik bastioni” näol tegemist (vähemalt mu meelest) 49 konkursiprojekti seas ühe mõnusamaga, seda nii idee kui teostuse poolest.