123: Riia Marriotti projekt arhitektuuribüroolt Pluss

Summary: Estonian architects Indrek Allmann & Joel Kopli from Pluss have won an international competition to build a large hotel in the old town of Riga, capital of Latvia. In close proximity of the bus station and river Daugava, the site is empty in most part, with only a couple of old run-down buildings of which one is to be preserved.

-

2010 septembris tuli Riiast eriti rõõmustav uudis: arhitektuuribüroo Pluss arhitektide Indrek Allmanni ja Joel Kopli võistlustöö valiti Riia vanalinna serva planeeritud Marriotti keti hotelli rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitjaks.



Kavandatud hotelli asukohaks on praegu suures osas tühjana seisev krunt, mis külgneb nii vanalinna, Daugava jõe kui bussijaamaga.



Tegemist oleks ühe suurema taasiseseisvumisjärgse arendusega Riia vanalinnas. Kuigi paar-kolm enam-vähem sarnases mahus projekti on siin ette võetud varemgi, võib vist päris kindlalt öelda, et eestlaste oma on neist kaugelt kõige julgem. Näiteks üks hotelliprojektist suuremgi uusarendus on siinsamas esiplaanil figureeriv RDS arhitektide kavandatud Ridzenesi elamukvartal.



Erinevalt tollest ei mängi aga hotell kõigest fassaadide varieeruvate toonidega, vaid ka mahtudega, jättes mulje mitmest erinevast, kuid ühtses võtmes majast.





Kompleksi mahuliseks aktsendiks ja parimaks palaks on kaugele vana säilitatava hoone kohale ulatuvad dramaatiliselt teravad nokad.



Panoraamvaade bussijaama juurest.



Seletuskirja pole mul pakkuda, kuivõrd esimeses etapis esitatud kirjeldus ei vasta enam teise etapi tarbeks edasi arendatud tööle ning teise etapi "seletuskiri" esitati žüriile juba suuliselt. Seega toon alljärgnevalt ära 17. septembri Sirbis ilmunud intervjuu, kus Margit Mutso küsitles projekti autoreid, kes andsid oma töö ning konkurssi ümbritseva konteksti kohta täitsa piisaval määral selgitusi.



MM: Praegusel ajal püüavad ilmselt kõik maad neid väheseid suuri projekteerimistellimusi, mis tulevad, endale hoida. Mis sundis lätlasi rahvusvahelist võistlust korraldama?

IA: Lätis on seadus, mis ütleb, et kõikide vanalinna projekteeritavate uute hoonete projekteerimiseks tuleb esmalt korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Ilma selleta pole võimalik alustada isegi mitte detailplaneeringu tegemist. Euroopa Liidus on aga kõik avatud võistlused rahvusvahelised. Tihti muidugi ei tõlgita võistlusmaterjale inglise keelde, nii on see ka Eestis. Sel võistlusel oli isegi nõue esitada töö läti keeles. Sellega sai meil nalja, sest me kasutasime Google’i tõlget, mistõttu olid meie majadel ees joogiklaasid. See aps olla žüriis rõõmsa elevuse tekitanud.

MM: Kas peale teie oli veel välisosalejaid?

IA: Meie teada Norrast oli üks tiim, ülejäänud olid lätlased. Kokku saabus 17 võistlusprojekti, mida ei ole väga palju. Kuna võistlus oli eelregistreerimisega, siis ei oska öelda, kui paljud enne välja sõeluti. Lätlastel on tavaliselt võistlused korraldatud niimoodi, et enne võistlust valib tellija välja projekteerimistööde peatöövõtja. Väljavalitud firmal lasub kohustus koostada võistluse lähteülesanne koos muinsuskaitseliste eritingimustega, aidata Läti Arhitektide Liidul arhitektuurivõistlus läbi viia ning lõpuks tagada ehitusprojekti valmimine. Seega valitakse võistlustulemusena vaid arhitektuurse osa projekteerija, kes teeb alltöövõttu peaprojekteerijale. Mujal Euroopas saab tavaliselt projekteerimise peatöövõtu arhitektuurivõistluse võitja. Lätlased ise nimetavad seda fassaadikonkursiks, sisuliselt on see muidugi mahulise lahenduse võistlus. Seekord on Läti-poolseks peatöövõtjaks arhitektuuribüroo Arhiidea.

MM: Esialgu oli planeeritud üheetapiline võistlus. Miks see lõpuks kahevooruliseks kujunes?

IA: Eks nad tahtsid olla kindlad, et võitja suudab projekti lõpuni viia. Teise vooru valiti kolm tööd. Nende autorid pidid täpsustama esitatud konkursitööd vastavalt žürii märkustele, lisaks vastama kõikvõimalikele tehnilistele küsimustele kuni ehitusmaksumuseni välja. Konkursi järel oli kõige olulisem instants, keda tuli projekti sobivuses veenda, Riia arhitektuurinõukogu. Meie töö üle arutleti seal elavalt. Enamusele see projekt väga meeldis, nii muinsuskaitse ametnikud kui arhitektid leidsid, et see lahendab väga jõuliselt ära mitmed selle koha probleemid, mis on linnaametnikke ammu vaevanud. Samas tekitas probleemi see, et me ei püsinud täpselt konkursi ümbrikus, etteantud tingimustes. Leidlik nõukogu jõudis järeldusele, et tuleb vist muuta vanalinna määrusi ja üht-teist seadustest veel, ühesõnaga – hakati otsima võimalusi, kuidas väljavalitud projekti seadusekuulekalt ellu viia.





MM: See on huvitav, et Riial on oma arhitektuurinõukogu, mida näiteks Tallinnal enam ei ole. Kuidas tundus, kui palju sellel nõukogul reaalselt linnas võimu on?

IA: Sellel nõukogul ongi kogu võim! See ei ole päris selline arhitektuurinõukogu nagu meil kunagi oli, ta on palju laiapõhjalisem. Lisaks arhitektidele kuuluvad sinna haljastuse-, muinsuskaitse-, transpordi- jt tippspetsialistid ning ametite juhid. Nõukogu juhatab arhitekt.

MM: Räägiks sellest lahendusest, mis teile võidu tõi.

JK: Võistlusala paikneb Riia vanalinna lõunapoolses nurgas, see on terve kvartal 13. Janvāra, Kungu, Minstereja ja Pasta tänava vahel. Kvartalis on neli ajalooliselt väljakujunenud krunti, hoonestus on pommitamise tagajärjel suuremas osas hävinenud. Säilinud kaks XVIII sajandi keskpaigast pärit hoonet on selgelt kõrge väärtusklassiga. Kaks kahekordset maja, mida oli korduvalt ümber ehitatud, otsustasime lammutada, vaatamata sellele, et võistlusülesandes ka nende säilitamist nõuti.





MM: Nii et eestlastele omaselt eirasite reegleid?

JK: Läksime, jah, nii-öelda ümbrikust välja. Me ei teadnud selle krundi tausta nii põhjalikult kui kohalikud, ei olnud kursis selleteemaliste arutluste ja vaidlustega, aga nagu hiljem selgus, oli see isegi hea. Meie pakutud lahendus oli julgem kui kohalikel arhitektidel ning erines tugevalt sellest, mida osati oodata.

IA: Üks selle koha probleeme on see, et ümberringi paiknevad kõrged majad, kvartali nurgas on aga madal hoone, millest ei piisa linnaehituslikuks dominandiks. Meie kontseptsioon tugineb traditsioonilisele perimetraalsele hoonestusele, ja järgib Riia linna ajaloolisi reegleid. Perimetraalsuse printsiipi rakendasime terve kvartali ulatuses, kuid kohati jäid seda lõhkuma väärtuslikud, väljapuhastatud vanad hooned, mille ümber ja kohati ka kohale ulatub uus perimetraalne maht. Teine põhimõte oli kruntide hoonestus selgelt üksteisest eraldada. Lisaks tavapärasele viimistluse ja akende rütmi varieerimisele kasutasime eri majadel ka erinevat korruste ja soklite kõrgust.






JK: Võistlustingimustes oli ette nähtud pääs hotelli vastuvõturuumi sisetänava keskelt, meie avasime peapääsu aga koos väikese nurgaväljakuga vanalinna südamesse viiva Kungu tänava poolsesse külge, lihtsustades sedasi jalakäijate juurdepääsu hotellile. Hotelli vastuvõtulaud on kvartali südames, sealt hargnevad edasi hotelli teised funktsioonid. Hotelli kui terviku logistilise lahenduse tegi keeruliseks nõue säilitada kvartalis kolm erinevat krunti, mis sisuliselt tähendas seda, et kvartal tuli lahendada kolme autonoomse majamahuga, mis pidid olema eraldatud nii visuaalselt fassaadis kui siselahenduses. Majade vahele tuli panna tulemüürid ning ei olnud võimalik projekteerida hotelli tüpoloogiale iseloomulikke numbritube siduvaid pikki koridoride, igale majale tuli ette näha oma trepikoda ja lift. Et vastuvõtust tubadesse pääseda, kavandasime me teise korruse tasandilt kiirtena hargnevad ning üle vahetänava kulgevad galeriid.





MM: Miks lätlased hoiavad vanu kinnistuid eraldi kruntidena, võimalik oleks ju liita need üheks ning markeerida hooned fassaadil, nii nagu meil tehti Tallinna vanalinnas näiteks De la Gardie’ kaubamaja puhul?

IA: See on riialaste põhimõtteline otsus: krundi jaotust muudetakse vaid viimases hädas. Kõige rohkem kardavad nad ühtsete monoliitsete hoonemassiivide tekkimist vanalinna, sellist asja, nagu meil on näiteks kirjanike maja Tallinnas. Kui De la Gardie’ kaubamaja puhul on sama probleem kaotatud vaid fassaadilahendusega, simuleerides seal kolme maja, siis lätlased on selles küsimuses radikaalsemad ja nõuavad, et ka sisuliselt oleks kolm eraldi maja.



MM: Kvartali sisetänavast tundub kujunevat ka päris põnev koht.

JK: Uus sisetänav markeerib siin kunagi kulgenud Rīdzene jõge, mis 1735. aastal kanalisse suruti, tänavaruum tuleneb sellest minevikujõe temaatikast. See mõjub läbi lookleva, lausa vedela ruumina. Selle efekti rõhutamiseks kasutasime siin reflekteerivaid materjale ja looklevat fassaadipinda.



IA: Üks oluline idee meie töös oli majade vahele jääva sisehoovi jagamine kaheks erineva iseloomuga alaks. Üks osa sellest on elav vanalinlik sisetänav kohvikute ja müügipindadega, teine pool on rahulik roheline siseõu, kuhu võiks tekkida selline mõnus hotelliesine mahaistumise ja puhkamise koht.

MM: Kuidas teile naabrite endi arhitektuur tundub, on ta meist maas või ees?

IA: Lätis on veel selliseid arhitekte, kes isegi võistlustel osalevad 25 aastat tagasi moes olnud stilistikaga, aga kui vaadata nooremaid tegijaid, tugevamaid kontoreid, siis nende tase on väga kõrge. Lätis jookseb arhitektide vahel päris tugev veelahe. Otsustades selle viimase konkursi põhjal, on vaekauss otsustavalt siiski hea arhitektuuri ja noorte arhitektide poolele kaldunud. Üks põnev tendents läti arhitektide seas, mis kaasnes masu tulekuga, on see, et läti arhitektid on läinud arhitektuuri valdkonnast välja ja hakanud tegelema mitut laadi kõrvaltegevusega. Ma ei ole seda Eestis märganud. Meile tutvustati seal näiteks arhitektide loodud fixi bike’i – väga vahva disainiga eesrindlik ilma vabajooksuta ratas! Meile näidati ilusat valget arhitekti ratast.

JK: Samuti tegelevad nad näiteks moodularhitektuuriga, mida esitlevad biennaalidel ja messidel. See on neil väga kõrgel tasemel.

MM: Mida ühel arhitektuurivõistlusel osalemine ühe büroo jaoks tähendab? Kaua te sellist võistlust teete, mis see arhitektuuribüroole maksma läheb?

IA: Jämedalt võib ütelda, et ühe sellise suurusjärgu konkursi jaoks kulub meil umbes viis ühe inimese töönädalat või siis üks nädal, kui viis inimest on ametis, lisaks maketid, trükkimine, komandeeringud jne. See kulu on kuuekohaline number. Pole suurt vahet, kas võistlus on Eestis või välismaal, kulutused on enam-vähem samad.

MM: Kui suur preemiafond sel võistlusel oli?

IA: Preemiafond oli väike, 10 000 eurot. Ja seegi läks jagamisele kolme finalisti vahel.

MM: Teie büroole tähendab see võit siiski üsna arvestatavat tööd?

IA: Kahtlemata, aga ega me pole sellesse võistlusesse suhtunud kui töösse, see on pigem fun. Me üritame seda ka niimoodi jätkata. Muidugi on väga tore, kui selle eest tuleb ka raha.

JK: Võistluse raames on võimalik julgemaid ning arhitektuurselt põnevamaid lahendusi läbi mängida. See pakub pinget.







-

P.S. - Suured tänud Joelile!

122: lihtsalt üks paduilus maja

summary: a drop dead gorgeous house just outside tallinn in the midst of a suburban hell called peetri village. the architect - as far as i know - is karmo tõra from rok-projekt. the house was completed during the last couple of years.

-

piilub:

foto: jk


maja asub tallinna külje all peetri külas. üldiselt on see küla üks õnnetu paik. peale selle, et tegemist on põrgulikult klassikalise suburbiaga, on see kinnisvaraarendus rajatud niivõrd soisele pinnale, et igal kevadel näeme artiklipealkirju à la "peetri külas jälle uputab". lisaks pole siia peaaegu et üldse tekkinud märkimisväärset arhitektuuriloomingut. antud maja on siin paari erandi seast kahtluseta tähelepanuväärseim. guugeldamise tulemusel jõudsin järeldusele, et suure tõenäosusega on maja arhitektiks karmo tõra arhitektuuribüroost rok-projekt. kusjuures üks sama autori palju halvem asi figureeris üleeelmises postituses, võid meelde tuletada kui viitsid.

foto: jk


kui veidi norida, siis võib-olla piirdeaia pruunikas toon ei haaku nii väga maja enda esteetikaga. aga tõele au, pruunikas näib see vaid eemalt vaadates...

foto: jk


... tegelikult tuleneb see pruun toon majaga justnimelt suurepäraselt haakuva peenikese punase + musta kiviklibu sulandumisest. tähele tasub panna ka mustadest ja punastest kividest laotud sillutist.

foto: jk


foto: jk


see maja meenutab mulle millegipärast mingisugust kaasaegset põhjalapärasust. põhjus on ilmselt tema suhteliselt arhetüüpses vormis ja kindlasti ka süsimustas sindelfassaadis. esimesena meenub kalmari kunstimuuseum või tegelikult pigem see maja. nendel on küll fassaadid vineerplaatidest, kuid tajuda võib siin teatavat sarnast esteetikat... kui see nüüd liiga pealiskaudne link pole.

foto: jk


süsimustale sekundeeriv kärepunane annab majale kihvti äkilisust. millegipärast kujutan ette, et taanlastele läheks see maja hästi peale.

foto: jk


majal on selja taga ka väike terrass. iseasi kui palju seal elanikud peesitada viitsivad - kiviviske kaugusel asuvad mitmed korterelamud oma uudishimulike akendega. krunt on puhtsuburbialikult golfipügatud. vaid üks naeruväärne kuusepuupõõsas on süsteemile allumatu.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


aga ega ma ausalt öeldes ei oskakski pakkuda, milline oleks sellele majale parem kontekst... kui kellelgi on ettekujutus ärksam kui mul, andku märku.

foto: jk


foto: jk


kas selle rohelise mis-iganes kasti kärepunaseks värvimine oleks seaduserikkumine? kui ei, siis: omanikud - vihjevihje!

foto: jk


niisiis, selline maja oligi. kui teda kunagi kuskil avaldada suvatsetakse, lisan plaani ka.

kokkuvõtteks pole muud öelda kui: hästi kahju, et ta nii räiges keskkonnas asub... muidu oleks ju kõik peaaegu super.

foto: jk

121: rakvere vallimäe trepp

summary: an experimental stairway by kavakava architects heidi urb & siiri vallner. completed in 2005, the stairway leads from the old-town of small-town rakvere up onto vallimägi hill with its ancient castle. each step is different in all measurements: for example, the first step is only 3 mm high while the last one almost a meter. the stairway is thus like an intermediate link between the small-scale buildings in town and the large-scale castle on hill. the formula was developed by taavi vallner, engineering was done by marika stokkeby.

-

kõige lihtsamalt öeldes on vallimäe trepp lüli rakvere kesklinna ja vallimäe vahel. see on puhtfunktsionaalne objekt, ehk siis pelk trepp, või teisiti öeldes parkali tänava astmeliselt kerkiv jätk. kuid see trepp ühendab kahte totaalselt erinevat keskkonda: ühel pool on väikeste vanade majade linn, teisel laiub aga hiigelobjektina vallimägi koos oma paekivist kindlusega.

vaade pika ja parkali ristmikult.

foto: jk


trepp markeerib keskkondade ning nende mastaapide järsku üleminekut: see algab linna poolt vaevumärgatavate paarimillimeetriste astmetega, muutudes linnusele lähenedes järk-järgult, kindlameelselt ja süsteemselt aina suuremaks, seda nii astmete kõrguse, laiuse kui sügavuse poolest. taavi vallneri poolt spetsiaalse arvutiprogrammi abil välja töötatud astme valem põhineb funktsioonil, mille graafik ühtib nõlva tõusuga.

vaade piki parkali tänavat.

foto: jk


trepiga külgnev hoonestus on praegu kahjuks päris mannetus seisus. loodetavasti tuleb siia kunagi midagi trepiga samaväärselt põnevat. antud fotol on hästi näha trepi üleminekut vihmavee-, sügislehtede ja porirenniks.

foto: jk


ülemised astmed on ligi meetri kõrgused. aga muidugi, trepil on kasutamiseks pakkuda ka traditsioonilisemaid, reglementeeritud astmeid.

foto: jk


punakat tooni betoontrepi autoriteks on kavakava arhitektid heidi urb ja siiri vallner, inseneriks oli marika stokkeby.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


vallimäe trepp jäi "väike 2002-2006" konkursil auhinnata, küll aga märgiti see ära kui hea lahendusega objekt. auhinnata jätmist põhjendati sellega, et trepi turvalisus polnud lõpuni läbi mõeldud. tsiteerin pressiteatest: "žüriiliikmed leidsid, et käsipuude paigaldamata jätmine on liiga ohtlik, ja disainer pidanuks sellega arvestama." sellest järeldub, et praegused jubekoledad käsipuud on paigaldatud kunagi hiljem, paraku ma ei oska öelda millal täpselt ja kas trepi enda autoritel nendega mingit pistmist oli... aga kui keegi teab, võib ju hõigata.

foto: jk


trepi algus.

foto: jk


linna poole sügavnev renn.

foto: jk


vallimäe trepi eksperimentaalsus seisneb tema mitmekihilisuses. ühest küljest võib teda vabalt võtta kui funktsionaalset objekti, olgu siis trepi või tänavalõigu, või hoopis lava või avaliku ruumi näol, kuid temas on ka miski muu, mille adumiseks - nagu mulle tundub - pakuvad siiri vallner ja indrek peil võtit trepist mõned aastad varem valminud okupatsioonimuuseumit käsitlevas artiklis:

"projekti käigus meis aina süvenes veendumus teha maja, mis osutab kasutamisel vastupanu. me ei tahtnud tulemuseks universaalset ruumi, kus täna on galerii ja homme kaubamaja, vaid kindla karakteriga ruumi, mille järgi kasutaja peab end kohandama. ta peab enda natuke pingutama või siis vähemalt fantaasiat üles näitama, et seda teisiti kasutada."

ja edasi:

"arhitektuur ilmneb suhtlusvahendina linnakultuuris alles siis, kui tema loodud keskkond väljub osaliselt kontrolli alt, käitub ettearvamatult. see on nüüdsest meie avalik seisukoht. arhitektuur omandab sümboolse väärtuse hiljem, alles kommunikatsiooniprotsessi kaasnähtusena."

kord rakveres käies täheldasin, et argitoimetavad inimesed püüavad iroonilisel kombel vältida trepile astumist nii kaua kui võimalik. alles siis, kui (kõndimiseks niisamuti ebamugavad) munakivid ja betoontrepiga paralleelselt jooksev "abitrepp" otsa saavad, juhatatakse ta objekti loomingulisemale kasutamisviisile, kuigi valla on jäetud ka (enamasti just valituks osutuv) "normaalsete astmetega" rada.

foto: jk


isegi kui kasutaja püüab linnast mäele või vastupidi jõuda ilma jantimata ja võimalikult ratsionaalselt (sirgjoont mööda), on ta ikkagi sunnitud trepil siksakitama, ja sellest, ning trepi pidevalt muutuvatest mõõtmetest tulenevalt on ta ka sunnitud treppi igatepidi tähele panema. (nagu allpool toodud artiklis tabavalt öeldakse, küsib see trepp igal sammul su jalanumbrit.)

foto: jk


foto: tõnis kimmel --> http://nagi.ee/photos/t6nis/sets/


carl-dag kirjutas oma plogis vallimäe trepist sellise teksti... see on nagu mõni proosaluuletus.


uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

kuidas vallimäe trepp iseneb?


vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.


vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada.
trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale. kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? kas arhitektuur saab olla teos? trepp ilmneb ainult oma trepsuses. trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.


foto: jk


ja... vaade kindlusele.

foto: jk


-


maja 2006-3 numbris ilmus multikunstnik eve arpo lahe reportaaž tollal hiljuti valminud trepi kasutamistest ja kasutajate reaktsioonidest. panin artikli üles, näe: üks ja kaks. | a cool overview of the use and reactions towards the newly built stairs as published in a 2006 edition of the estonian architectural review. 1st page here and 2nd page here.