Kuvatud on postitused sildiga asula: rakvere. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga asula: rakvere. Kuva kõik postitused

143: Rakvere Linnametsa planeerimise võidutöö

In Short: Danish architect Peter Sand has won the international open competition for the Linnametsa residential quarter in Rakvere, Estonia. The competition, aimed at architects under 30, attracted only 9 entries. Below is the winning proposal, and a little interview with the author.




Rakvere Linnametsa rahvusvaheline konkurss sündis linna üldplaneeringus ettenähtud kavatsusest kujundada alast looduslähedane eramurajoon. Hetkel sellist eramutele planeeritud rajooni Rakveres pole. Alla 30-aastastele arhitektidele suunatud võistlusele esitati 9 projekti, võitjaks osutus ainuke osalenud välismaalane, taanlane Peter Sand.

Projektis pakutud planeeringuline lahendus ühest küljest lõhub piirkonna senist struktuuri, teisalt toob siia värskendavat mustrimuutust, mõjumata omati ebakohaselt. Planeeritud ala mõjub kui senise eramurajooni ja metsa vahelise puhvertsoonina. Järgnevalt töö selku ning pisike küsimustering projekti autoriga.

-

The approach of this proposal has been to develop a residential area with a strong connection to the context. By being located on the very edge, where the city and the forest merge together, there has been given a unique opportunity to make an area in the city and in the forest at the same time, with the advantages of both.

This proposal has a strong connection to the world in the forest. Pedestrian paths connect internally and externally, and they make new links and shortcuts to the rest of Rakvere. The new layout extends the borderline between the city and the forest and gives a shorter distance to the trees in the future. Green connections with paths are created in between the new building areas. The gardens are open to provide lots of light into homes. The green connections divide the site into six buildable areas that can work individually and also work together and the surrounding residential areas. Each area has its own access for heavy traffic and they are all dead ends, which means that nobody will pass through by car. That gives the quiet area a focus on light traffic with pedestrians and people on bikes that can easily pass.


It is not necessary to build all areas to get a functionally total layout of the site, which means that the areas can be built in the same speed as they are getting sold. The content of the areas are primarily houses for one or two families and small apartment buildings with up to four apartments as wished in the brief. All buildings have a private garden with easy and often direct access to the forest. Besides the homes a kindergarten and a community centre for the elderly are proposed, but it is important to point out that the suggested layout is so flexible that other divisions of plots can easily be made. This means that for example more or bigger public buildings can be adapted and the locations can be changed, too.


Children's playgrounds have been placed on the paths in the forest, but it is worth mentioning that the forest itself is the best playground you can get.


It is suggested that all buildings will be built of local wood. Wooden structure and facades give beauty and healthy buildings and they adapt visually in a great way into the surroundings. Wood is also very closely connected to the ambition of building this new area with a focus on sustainable solutions. Solar panels are integrated on roofs facing towards the sun and angled ideally for the local conditions to get the biggest effect. Rainwater is collected for being used as flushing in toilets. Heating pumps are installed in all buildings to generate heating in cold winters and to produce cooling in warm summers. Window positions are well thought out, and related to light, sun and air circulation.

-

Väike intervjuu projekti autoriga: | As a bonus, here's a short interview with the project's author, Peter Sand.


First of all I would like to ask how you came to know about the Rakvere competition. For some reason yours was the only one of the 9 entries coming from a foreign architect.

To start a little back in time I attended my first architectural competition seven years ago, and since then participations in architectural competitions have been a very important supplement to my professional development as an architect. Starting as a more or less random selection of competitions my choices are now much more systematized, where I am doing a weekly screening of the market to find new competitions, which can be interesting and especially fun for me to do.

During my studies I have had a primarily focus on the design of buildings, and due to that I have had a natural primary interest in competitions, where the aim has been to submit a proposal of a specific building. Lately my interest in large scale projects has grown, and it is a result of my daily challenges at Public Arkitekter, where I started working in February 2010. There my tasks have primarily been focused on projects within the scale of landscape and urban development, and as a result of that my interest in such projects has of course grown bigger. The competition in Rakvere is in many ways a result of the developments I have gone through, and it is therefore a logical and precise choice I did. To come back to what you actually asked about; I found the information about the competition on the website of The Union of Estonian Architects, and because the competition was not well published internationally, I saw it as an excellent opportunity to participate with the assumption that there would not be lots of international proposals. It turned out to be the true, and the result was my first winning proposal in an architectural competition.

Shortly after the competition in Rakvere I incidentally delivered another city planning competition proposal in Europan 11, which is a big European competition for architects under 40 years. At the moment I am doing two other city planning competitions in Scandinavia, and hopefully my luck from Rakvere will be brought to these three competitions!

It is now over 4 months since you were announced the winner of this competition. Have there already been any future plans or agreements with the clients, or is it too early to ask? Do you know if you’ll be included in the further processes of planning?

Unfortunately it is still too early to ask, because it is not decided yet if I will have any influence in the coming planning process.

Your winning proposal is conceptually very simple. Is this the result of something like an in-depth analysis or more of a ‘right feeling’ kind of thing?

From the very beginning it was my intention to make a conceptually simple project due to the fact that it was only allowed to submit two A1 boards. Actually my concept came up very fast, but lots of other solutions were thought out during the process. Though I kept coming back to my original idea, and fortunately others also found the proposal interesting.

Could you please tell me about your cooperation with the industrial designer Marcus Vagnby - how did it start, including how you received commissions for the villas in Bali, and how do an architect and an industrial designer work together on building projects?

Marcus and I have been friends since the age of seven or so, and we actually grew up on the same street. Today we are very close friends, and luckily we also share the passion for architecture and design. He graduated from the Danish School of Design, and afterwards he studied three years in Copenhagen at the Royal Academy of Fine Arts, School of Architecture, where I got my masters degree. Therefore it was very logic for us to do a collaboration within the fields of architecture and design, and we did our first competition proposal together back in 2004.

Since then lots of things have happened, we have done another six competitions together, and in 2009 we designed the two villas in Bali. Marcus’s parents live in Hong Kong, and through them he was introduced to a Chinese and French couple that lives in Hong Kong too. They wished to get help to the design of two summerhouses in Bali, and of course Marcus would like to come up with the designs. Marcus asked me for assistance, and together we came up with the design proposals. The process was very interesting, where we combined his background as an industrial designer and mine as an architect. The results were two throughout designed villas with lots of details and clear Scandinavian lines with a touch of the local Indonesian building tradition. At the moment one of the villas is under construction, and it is scheduled to be realized within the next half a year.

And to finish, here's a typical interview-question: who do you consider your mentors and greatest influences?

Oh, it is hard to say. I do not have any particular one, but every day I am reading lots of online news and articles about architecture, and that is where I get my primarily inspiration. Besides I read lots of magazines, and I am often to find at the architectural library in Copenhagen. Though, to point someone specific out I am at the moment very interested in Dutch city planning in general, and the Danish architectural office, Lundgaard & Tranberg, is always doing very interesting and beautiful buildings.


Aitäh! | Thank you, Peter!

129: 3+1 võiduprojekt Rakvere hotellile

Summary: Winning entry by 3+1 Architects in the invited competition to design a hotel in Rakvere. More projects by 3+1 can be seen here.

*

2011 alguses päädis 3 osalejaga kutsutud konkurss, mille eesmärgiks oli leida lahendus Rakvere Vallimäele kavandatud esindushotellile. Konkursil osalesid KOKO, Salto ja 3+1 - võitjaks valiti neist viimase esitatud projekt märgusõnaga "Rahn". Tööl on 3+1-le omaselt palju tegijaid, antud juhul Markus Kaasik, Andres Ojari, Ilmar Valdur, Risto Parve, Juhan Rohtla, Toomas Adrikorn ja Raul Kalvo.

Üle 3500 ruutmeetrise kasuliku pinnaga hotellis saab olema 48 numbrituba ja 2 vaid mõnevõrra suuremat, kuid paremate vaadetega sviiti. Hoone hakkaks välja nägema selline:



Asukoht:

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Hotelli naaberkrundil asub Vilen Künnapu kavandatud korterelamu. Siinkohal meenutuseks, et Künnapu & Padriku büroost pärineb ka hotellihoone eskiisprojekt, mida ligikaudu pool kümnendit tagasi meedias korduvalt avaldati. 3D-videot saab näha siin või siin. 2006 avaldatud artiklis - vt siin - avaldab tollane linnaarhitekt Oliver Alver K&P projekti suhtes kahtlust, märkides, et näeks uusi ja julgema lahendusega projekte meelsamini keskväljaku piirkonnas, nii et mujale jääksid valdavalt madalamad ehitised. Siinne projekt - nüüd juba uue linnaarhitekti Raul Järgi valitsemisajast - pole küll de facto eriti madalam, küll aga mõjub see minu arust oma kontekstis oluliselt meeldivamana, olgugi et eesmärgiks oli luua tähelepanu köitev maamärk. Aga konkreetset põhjust, miks K&P kutsutud konkursist kõrvale jäeti, ma hetkel ei tea.

Vaade K&P korterelamu õuelt - tulevikus hakkab hotellihoone siinset vaadet linnusele blokeerima.

foto: jk


Paar vaadet kavandatud hotelli krundilt.

foto: jk
foto: jk


foto: jk


Ja nüüd 3+1 Arhitektide võiduprojekti juurde.


ASEND

Hoone peasissepääs on Tõusu 15 kinnistu põhjaküljes. Väikeautode parkimine on lahendatud Vallimäe tee 5 kinnistu ülemisel tasandil vahetult Tõusu 15 kinnistu kõrval. Bussidel on ajutine parkimine ülemisel tasandil ja peamised parkimiskohad on jäetud Vallimäe tee 5 kinnistu alumisele tasandile. Selline lahendus võimaldab luua ühe fuajee, millest avaneb 180° vaade vallimäele ja linnusele. Asukohast tingituna on hoone vaadeldav igast küljest ja hoonest avaneb vaateid 360° ulatuses.



ARHITEKTUUR

Idee: Hoone peamine idee on luua Rakvere Vallimäele keskkonda sobituv sümbolobjekt.



Funktsionaalne skeem: Hotelli kõrge fuajee moodustab hoone südame, kust avanevad peamised vaated ja pääsud teistesse funktsionaalsetesse üksustesse. Neist mõned tähtsamad: fuajeest avaneb vaade korrus madalamal asuvale tervisekeskusele ja kolmveerand korrust kõrgemal olevale raamatukogule ja konverentsikeskusele. Numbritoad asetsevad teisel ja kolmandal korrusel, neljandale korrusele jääb sky bar ja terrass. Kõikidel numbritubadel on rõdud, kust avanevad vaated linnusele ja mäest alla maastikule. Vastu korterelamut numbritube ei ole.

-II korrusel asetseb personaliruum, pesupesemine ja tehnoruumid.



-I korrusel asetsevad tervisekeskus ja tehnoruumid.



Vaade SPA korruselt fuajee suunas:



I korrusel asub fuajee, vastuvõtt, baar, restoran, köök, wc-d ja hotelli kontor; I ½ korrusel asetseb konverentsisaal ja raamatukogu.



Vaade vastuvõtust lobby-bar'i suunas:



Vaade restoranist fuajee suunas:



Vaade fuajeest alla SPA korrusele:



II korrusel algavad numbritoad.



III korrusel asetsevad numbritoad ja konverentsikeskuse voldiksaal.



IV korrusel on sky bar ja terrass vaatega linnusele.



Materjalid: Peamised kattematerjalid on laudis ja klinkertellis.

Konstruktsioon: Kandekonstruktsioon koosneb monoliitraudbetoonist kandekarkassist, mida on täiendatud teraskonstruktsioonidega.


Vaade põhjast.




Vaade läänest.



Vaade lõunast.



Vaade idast.




Usun, et kavandatud hotellihoone täidaks edukalt eesmärki saada linna esindushotelliks ning ühtlasi kaasaegseks maamärgiks ajalooliste linnusevaremete kõrval. Näis, kas antud projekti saadab suurem edu kui K&P oma. Igatahes tuleb kiita arendajat kohalikku arhitektuurimaastikku silmas pidades niivõrd esindusliku konkursi korraldamise ja küllaltki julge lahenduse valimise eest. Niisamuti tuleb kiita Rakvere linna, mis noorte linnaarhitektide juhituna on juba saanud mitmeid tähelepanuväärseid ehitisi, veel rohkem aga seni realiseerimata projekte - kuid küllap tuleb kunagi ka nende aeg.


Lõpetuseks öine vaade.



*


paar mõttesse tulnud (ja algselt kriitikana mõeldud) märkust, olgugi et tegemist vaid konkursiprojektiga, kus kõik ei peagi lõpuni paigas olema.

1. tegemist on põneva, kuid samas keerulise krundiga. nii suur langus tekitab paratamatult teatavaid komplikatsioone, pidades silmas eelkõige hoonele ligipääsetavust ja parkimist. 3+1 töös on terve hotellimaht jäetud krundi ülemisse otsa nii, et peamist parklat alumisel tasandil ühendab kõrgemal asuva hoonega pikk trepp. tähendab, et tekib küllaltki ebamugav olukord, kus ülemisel tasandil saab statsionaarselt parkida vaid 11 autot, ülejäänud peavad koha leidma alumisel tasandil või üldse mujal. samas jällegi - vaevalt, et autoga hotellikülastajaid nii palju on, et parkimine pidevaid probleeme võiks tekitada. bussidele on ülemisele tasandile ette nähtud vaid ajutine parkimiskoht, mistõttu peavad need pidevalt tüütuid ringe sõitma, pealegi peab sõiduki ära parkinud bussijuht ikka alati trepist hotelli ronima (hea trenn pärast päev otsa roolis istumist). ega see polegi tegelikult mingi kriitika - siinne trepp pole ju pikem kui vallimäe trepp, millest mõnda aega tagasi juttu oli. (alguses oli mul siin mingi kriitiline point ka, kuid see lahtus kuhugi ära...)

aga probleemile võinuks läheneda ka teisiti, ühendades tasandid mahusiseselt, kas siis mööda nõlva jooksvate eskalaatoritega või ülemist mahtu toetava jala sees asuva liftiga (nagu k&p eskiisprojektis). näitan peagi, kuidas lahendasid olukorra salto arhitektid.

2. ikka treppide teemal. nimelt tunduvad mulle esimesel korrusel asuvad trepid kahtlase paigutusega. esiteks, trepp, mis viib vastuvõtu kohalt teisele korrusele, läheb mu arust suht häirivalt üle vastuvõtulaua, nii et jalad jookseksid pidevalt töötajate silme eest läbi. lisaks pole ma päris kindel, kas vastuvõtu töötajatel oleks niimoodi mugav olla, et teiselt korruselt oleks igaühel võimalus pidevalt nende seljatagust peale passida. aga muidugi võib olla, et trepp või siis hoopis vastuvõtulaud on praeguste plaanide järgi paigutatud vaid enam-vähem sinna, kuhu ta tegelikult tulema peaks. teine trepp, mis mind häirib, on see, mis viib poolkorrusele. vähemalt plaani ja renderi järgi võiks eeldada, et see algab suht keset restoranilaudu, kuigi vaevalt see sööjaile või liikujaile eriti mugav oleks, sest trepile lähenemiseks peaks laudade vahel siksakitama. mulle tunduks mõistlikum, kui trepp jookseks pigem mööda seina või vähemalt seinale lähemal. või siis näidatakse projektis restorani potentsiaalset täituvust ja tegelikkuses ei peaks üldse laudade vahelt käima. samas võimalik, et konkreetne treppide paigutus sisaldab mingit minu jaoks arusaamatut arhitektiideed (:

3. ja siis muidugi see väike asi, et kui fuajee ja restorani kohal kõrguv maht pole just mingi enneolematult rippuva konsoolina mõeldud, siis võinuks ju plaanidel ja ilupiltidelgi veidi konstruktsiooni näidata...

aga neile pisiilkumistele vaatamata pean seda tegelikult vägagi kihvtiks projektiks.

121: rakvere vallimäe trepp

summary: an experimental stairway by kavakava architects heidi urb & siiri vallner. completed in 2005, the stairway leads from the old-town of small-town rakvere up onto vallimägi hill with its ancient castle. each step is different in all measurements: for example, the first step is only 3 mm high while the last one almost a meter. the stairway is thus like an intermediate link between the small-scale buildings in town and the large-scale castle on hill. the formula was developed by taavi vallner, engineering was done by marika stokkeby.

-

kõige lihtsamalt öeldes on vallimäe trepp lüli rakvere kesklinna ja vallimäe vahel. see on puhtfunktsionaalne objekt, ehk siis pelk trepp, või teisiti öeldes parkali tänava astmeliselt kerkiv jätk. kuid see trepp ühendab kahte totaalselt erinevat keskkonda: ühel pool on väikeste vanade majade linn, teisel laiub aga hiigelobjektina vallimägi koos oma paekivist kindlusega.

vaade pika ja parkali ristmikult.

foto: jk


trepp markeerib keskkondade ning nende mastaapide järsku üleminekut: see algab linna poolt vaevumärgatavate paarimillimeetriste astmetega, muutudes linnusele lähenedes järk-järgult, kindlameelselt ja süsteemselt aina suuremaks, seda nii astmete kõrguse, laiuse kui sügavuse poolest. taavi vallneri poolt spetsiaalse arvutiprogrammi abil välja töötatud astme valem põhineb funktsioonil, mille graafik ühtib nõlva tõusuga.

vaade piki parkali tänavat.

foto: jk


trepiga külgnev hoonestus on praegu kahjuks päris mannetus seisus. loodetavasti tuleb siia kunagi midagi trepiga samaväärselt põnevat. antud fotol on hästi näha trepi üleminekut vihmavee-, sügislehtede ja porirenniks.

foto: jk


ülemised astmed on ligi meetri kõrgused. aga muidugi, trepil on kasutamiseks pakkuda ka traditsioonilisemaid, reglementeeritud astmeid.

foto: jk


punakat tooni betoontrepi autoriteks on kavakava arhitektid heidi urb ja siiri vallner, inseneriks oli marika stokkeby.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


vallimäe trepp jäi "väike 2002-2006" konkursil auhinnata, küll aga märgiti see ära kui hea lahendusega objekt. auhinnata jätmist põhjendati sellega, et trepi turvalisus polnud lõpuni läbi mõeldud. tsiteerin pressiteatest: "žüriiliikmed leidsid, et käsipuude paigaldamata jätmine on liiga ohtlik, ja disainer pidanuks sellega arvestama." sellest järeldub, et praegused jubekoledad käsipuud on paigaldatud kunagi hiljem, paraku ma ei oska öelda millal täpselt ja kas trepi enda autoritel nendega mingit pistmist oli... aga kui keegi teab, võib ju hõigata.

foto: jk


trepi algus.

foto: jk


linna poole sügavnev renn.

foto: jk


vallimäe trepi eksperimentaalsus seisneb tema mitmekihilisuses. ühest küljest võib teda vabalt võtta kui funktsionaalset objekti, olgu siis trepi või tänavalõigu, või hoopis lava või avaliku ruumi näol, kuid temas on ka miski muu, mille adumiseks - nagu mulle tundub - pakuvad siiri vallner ja indrek peil võtit trepist mõned aastad varem valminud okupatsioonimuuseumit käsitlevas artiklis:

"projekti käigus meis aina süvenes veendumus teha maja, mis osutab kasutamisel vastupanu. me ei tahtnud tulemuseks universaalset ruumi, kus täna on galerii ja homme kaubamaja, vaid kindla karakteriga ruumi, mille järgi kasutaja peab end kohandama. ta peab enda natuke pingutama või siis vähemalt fantaasiat üles näitama, et seda teisiti kasutada."

ja edasi:

"arhitektuur ilmneb suhtlusvahendina linnakultuuris alles siis, kui tema loodud keskkond väljub osaliselt kontrolli alt, käitub ettearvamatult. see on nüüdsest meie avalik seisukoht. arhitektuur omandab sümboolse väärtuse hiljem, alles kommunikatsiooniprotsessi kaasnähtusena."

kord rakveres käies täheldasin, et argitoimetavad inimesed püüavad iroonilisel kombel vältida trepile astumist nii kaua kui võimalik. alles siis, kui (kõndimiseks niisamuti ebamugavad) munakivid ja betoontrepiga paralleelselt jooksev "abitrepp" otsa saavad, juhatatakse ta objekti loomingulisemale kasutamisviisile, kuigi valla on jäetud ka (enamasti just valituks osutuv) "normaalsete astmetega" rada.

foto: jk


isegi kui kasutaja püüab linnast mäele või vastupidi jõuda ilma jantimata ja võimalikult ratsionaalselt (sirgjoont mööda), on ta ikkagi sunnitud trepil siksakitama, ja sellest, ning trepi pidevalt muutuvatest mõõtmetest tulenevalt on ta ka sunnitud treppi igatepidi tähele panema. (nagu allpool toodud artiklis tabavalt öeldakse, küsib see trepp igal sammul su jalanumbrit.)

foto: jk


foto: tõnis kimmel --> http://nagi.ee/photos/t6nis/sets/


carl-dag kirjutas oma plogis vallimäe trepist sellise teksti... see on nagu mõni proosaluuletus.


uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

kuidas vallimäe trepp iseneb?


vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.


vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada.
trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale. kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? kas arhitektuur saab olla teos? trepp ilmneb ainult oma trepsuses. trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.


foto: jk


ja... vaade kindlusele.

foto: jk


-


maja 2006-3 numbris ilmus multikunstnik eve arpo lahe reportaaž tollal hiljuti valminud trepi kasutamistest ja kasutajate reaktsioonidest. panin artikli üles, näe: üks ja kaks. | a cool overview of the use and reactions towards the newly built stairs as published in a 2006 edition of the estonian architectural review. 1st page here and 2nd page here.


072: rakvere pauluse kirik

summary: the former building of st paul's lutheran church in rakvere is the future home for the arvo pärt concert hall. completed in 1940 and designed by alar kotli, the building has had a rough history. never really realized according to the original project, the church was reconstructed into a gym in 1951 during the soviet occupation. functioning as a sports hall until recently, it will soon regain a dignified use appropriate for a church building. the winning scheme and many other proposals will be introduced here in this blog... sooner or later.

-

2009 septembris tehti teatavaks rakvere pauluse kiriku ümberehituse ja ümberkaudse ala visiooni konkursi tulemused. 29st riigist saabus võistlustulle 138 tööd, millest - tõele au - suur osa oli totaalne saast. valik põnevamaid projekte saab aga varem või hiljem siin plogis tutvustatud.

konkursi eesmärgiks oli saada projekt kunagise kiriku ümberehituseks mitmeotstarbeliseks kontserdisaaliks, mis koos lisahoonega moodustaks arvo pärdi nimelise muusikamaja. kavandatav saal peaks võimaldama muusikaliste suurvormide ettekandmist, lisaks soovitakse siin läbi viia teisaldatava inventariga jumalateenistusi. konkursi üheks osaks oli ka vabaduse väljaku perspektiivne kujundus, mille aktsendiks saaks mõni suuremahuline kultuuriobjekt, eeldatavasti nn kompetentsikeskus.


ülevaade võistlusalast.

foto võistluse failipaketist


foto võistluse failipaketist


võistlusala ja olulised vaatekoridorid.



kirikuhoone arhitektiks on alar kotli. vahetult enne pauluse kavandamise juurde asumist olid tema projektide järgi valminud vigala kirikutorn-mälestusmärk ning mõisaküla kirik, paulusega enam-vähem üheaegselt valmis aga eesti funktsionalismi tippteos - rakvere gümnaasium - mis asub samas kõrvalkrundil. esimesed visandid pauluse kirikust valmisid juba 1935, nurgakivi panekuni jõuti 1937 hilissuvel ning kasutusloa sai hoone alles juunis 1940.

joonis võistluse failipaketist


kirikuhoone ei valminud siiski projektijärgselt: nii jäid kerkimata sihvakad nõelkiivrid, fassaad jäi katmata valge krohviga ning ehitamata jäi kantseleitiib. paigaldamata jäi ka pingistik, rääkimata esifassaadi nišši planeeritud dekoratiivskulptuurist.

viimane jumalateenistus toimus kirikus 1951 augustis, suve lõpus rakvere pauluse kogudus suleti ning juba sama aasta oktoobris tegutses siin võimla. suuremad rekonstrueerimistööd võeti ette 1958 ja 1959, mil rõdude kõrgusele ning konsoole kasutades ehitati välja vahelagi. seitsme- ja kaheksakümnendatel jätkati ehitise rüvetamist lammutus- ja täiendustöödega ning alles üheksakümnendatel hakati kaaluma hoonesse uue ja väärikama funktsiooni toomist.

foto võistluse failipaketist


arhitektuuriteadlase ja kindlusarhitektuuri spetsialisti robert treufeldti poolt koostatud ning enam kui 70st punktist koosnevad muinsuskaitse eritingimused valmistasid arhitektide seas kuuldavasti päris suurt rahulolematust. need olevat liiga ranged ning seda eelkõige just hoone tulevase funktsioneerimise seisukohalt. ehitise välisilme peab tingimuste järgi saama kohati identseks sellega, milline nägi hoone välja valmimisjärgselt, kohati on aga lubatud modifikatsioone vastavalt algselt kavandatule, nende seas kiivrite ja loodetiiva lisamist.

selles valguses valmistab mulle suurt arusaamatust punkt, mis keelas hoone krohvimise. mõned konkursil osalejad mõistsid selle nõude absurdsust ning õnneks vaadati sellest kõrvale ka võidutöö puhul. nõnda saab hoone omale algselt kavandatud fassaadikatte, küll aastakümneid hiljem.

foto võistluse failipaketist


joonised hoonest praeguse seisuga.











põhiplaan, nagu see oli kotlil planeeritud.



pauluse kiriku saali akustikat uurinud malle jaanisoo hinnangul pole selle maht sümfooniaorkestrile sobiv, nimelt on see sellise laia dünaamilise ulatusega muusika jaoks liiga väike. lisaks valmistavad heli levimise seisukohalt probleeme sisekontraforsid, mis on hinnatud väärtuslikeks hooneosadeks ning mille lammutamine pole lubatud. mahulises osas sobiks see pigem muusikasaaliks, kus esinevad solistid ja ansamblid.


interjöör pärast rekonstrueerimist | interior after reconstruction

foto võistluse failipaketist


joonis algupärasest interjöörist | sketch of the interior as it was before reconstruction

joonis: skännitud egle tamme raamatust


interjööri puhul on pauluse kiriku inspiratsiooniallikana pakutud 1935 aprillis ajakirjas moderne bauformen tutvustatud dominikus böhmi hindenburgi kirikut (pildil), veel enam aga äyräpää kirikut (arhitekt oiva kallio, valmis 1934, tutvustati ajakirja arkkitehti 1934 teises numbris), mille interjöörist ma pole pilti veel näinud.

illustratsioon: moderne bauformen, aprill 1935


et kirik jäi krohvimata, avaldub selle pisut sünges fassaadiski tollal saksamaal laialt levinud ekspressionism. siseruumile ja tellisfassaadile lisaks annavad kirikule ekspressionistlikku ilmet tollane moevõte - poolkaarakende read. pildil sama võte kirikul gladbachis, autoriks taas dominikus böhm.

illustratsioon: moderne bauformen, september 1933


lähemalt ekspressionistlikust kirikuarhitektuurist ja kirikutest kehe-kolmekümnendatel üleüldse loe siit raamatust.

-

pauluse kiriku arhitektuurikonkursil nõutust ja arhitektide poolt pakutust tuleb lähemalt juttu millalgi hiljem, siis juba konkreetsete võistlustööde näitel.

foto võistluse failipaketist