129: 3+1 võiduprojekt Rakvere hotellile

Summary: Winning entry by 3+1 Architects in the invited competition to design a hotel in Rakvere. More projects by 3+1 can be seen here.

*

2011 alguses päädis 3 osalejaga kutsutud konkurss, mille eesmärgiks oli leida lahendus Rakvere Vallimäele kavandatud esindushotellile. Konkursil osalesid KOKO, Salto ja 3+1 - võitjaks valiti neist viimase esitatud projekt märgusõnaga "Rahn". Tööl on 3+1-le omaselt palju tegijaid, antud juhul Markus Kaasik, Andres Ojari, Ilmar Valdur, Risto Parve, Juhan Rohtla, Toomas Adrikorn ja Raul Kalvo.

Üle 3500 ruutmeetrise kasuliku pinnaga hotellis saab olema 48 numbrituba ja 2 vaid mõnevõrra suuremat, kuid paremate vaadetega sviiti. Hoone hakkaks välja nägema selline:



Asukoht:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Hotelli naaberkrundil asub Vilen Künnapu kavandatud korterelamu. Siinkohal meenutuseks, et Künnapu & Padriku büroost pärineb ka hotellihoone eskiisprojekt, mida ligikaudu pool kümnendit tagasi meedias korduvalt avaldati. 3D-videot saab näha siin või siin. 2006 avaldatud artiklis - vt siin - avaldab tollane linnaarhitekt Oliver Alver K&P projekti suhtes kahtlust, märkides, et näeks uusi ja julgema lahendusega projekte meelsamini keskväljaku piirkonnas, nii et mujale jääksid valdavalt madalamad ehitised. Siinne projekt - nüüd juba uue linnaarhitekti Raul Järgi valitsemisajast - pole küll de facto eriti madalam, küll aga mõjub see minu arust oma kontekstis oluliselt meeldivamana, olgugi et eesmärgiks oli luua tähelepanu köitev maamärk. Aga konkreetset põhjust, miks K&P kutsutud konkursist kõrvale jäeti, ma hetkel ei tea.

Vaade K&P korterelamu õuelt - tulevikus hakkab hotellihoone siinset vaadet linnusele blokeerima.

foto: jk

Paar vaadet kavandatud hotelli krundilt.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Ja nüüd 3+1 Arhitektide võiduprojekti juurde.

ASEND

Hoone peasissepääs on Tõusu 15 kinnistu põhjaküljes. Väikeautode parkimine on lahendatud Vallimäe tee 5 kinnistu ülemisel tasandil vahetult Tõusu 15 kinnistu kõrval. Bussidel on ajutine parkimine ülemisel tasandil ja peamised parkimiskohad on jäetud Vallimäe tee 5 kinnistu alumisele tasandile. Selline lahendus võimaldab luua ühe fuajee, millest avaneb 180° vaade vallimäele ja linnusele. Asukohast tingituna on hoone vaadeldav igast küljest ja hoonest avaneb vaateid 360° ulatuses.

ARHITEKTUUR

Idee: Hoone peamine idee on luua Rakvere Vallimäele keskkonda sobituv sümbolobjekt.

Funktsionaalne skeem: Hotelli kõrge fuajee moodustab hoone südame, kust avanevad peamised vaated ja pääsud teistesse funktsionaalsetesse üksustesse. Neist mõned tähtsamad: fuajeest avaneb vaade korrus madalamal asuvale tervisekeskusele ja kolmveerand korrust kõrgemal olevale raamatukogule ja konverentsikeskusele. Numbritoad asetsevad teisel ja kolmandal korrusel, neljandale korrusele jääb sky bar ja terrass. Kõikidel numbritubadel on rõdud, kust avanevad vaated linnusele ja mäest alla maastikule. Vastu korterelamut numbritube ei ole.

-II korrusel asetseb personaliruum, pesupesemine ja tehnoruumid.



-I korrusel asetsevad tervisekeskus ja tehnoruumid.



Vaade SPA korruselt fuajee suunas:

I korrusel asub fuajee, vastuvõtt, baar, restoran, köök, wc-d ja hotelli kontor; I ½ korrusel asetseb konverentsisaal ja raamatukogu.

Vaade vastuvõtust lobby-bar'i suunas:

Vaade restoranist fuajee suunas:



Vaade fuajeest alla SPA korrusele:



II korrusel algavad numbritoad.

III korrusel asetsevad numbritoad ja konverentsikeskuse voldiksaal.

IV korrusel on sky bar ja terrass vaatega linnusele.

Materjalid: Peamised kattematerjalid on laudis ja klinkertellis.

Konstruktsioon: Kandekonstruktsioon koosneb monoliitraudbetoonist kandekarkassist, mida on täiendatud teraskonstruktsioonidega.

Vaade põhjast.




Vaade läänest.



Vaade lõunast.



Vaade idast.

Usun, et kavandatud hotellihoone täidaks edukalt eesmärki saada linna esindushotelliks ning ühtlasi kaasaegseks maamärgiks ajalooliste linnusevaremete kõrval. Näis, kas antud projekti saadab suurem edu kui K&P oma. Igatahes tuleb kiita arendajat kohalikku arhitektuurimaastikku silmas pidades niivõrd esindusliku konkursi korraldamise ja küllaltki julge lahenduse valimise eest. Niisamuti tuleb kiita Rakvere linna, mis noorte linnaarhitektide juhituna on juba saanud mitmeid tähelepanuväärseid ehitisi, veel rohkem aga seni realiseerimata projekte - kuid küllap tuleb kunagi ka nende aeg.

Lõpetuseks öine vaade.



*

paar mõttesse tulnud (ja algselt kriitikana mõeldud) märkust, olgugi et tegemist vaid konkursiprojektiga, kus kõik ei peagi lõpuni paigas olema.

1. tegemist on põneva, kuid samas keerulise krundiga. nii suur langus tekitab paratamatult teatavaid komplikatsioone, pidades silmas eelkõige hoonele ligipääsetavust ja parkimist. 3+1 töös on terve hotellimaht jäetud krundi ülemisse otsa nii, et peamist parklat alumisel tasandil ühendab kõrgemal asuva hoonega pikk trepp. tähendab, et tekib küllaltki ebamugav olukord, kus ülemisel tasandil saab statsionaarselt parkida vaid 11 autot, ülejäänud peavad koha leidma alumisel tasandil või üldse mujal. samas jällegi - vaevalt, et autoga hotellikülastajaid nii palju on, et parkimine pidevaid probleeme võiks tekitada. bussidele on ülemisele tasandile ette nähtud vaid ajutine parkimiskoht, mistõttu peavad need pidevalt tüütuid ringe sõitma, pealegi peab sõiduki ära parkinud bussijuht ikka alati trepist hotelli ronima (hea trenn pärast päev otsa roolis istumist). ega see polegi tegelikult mingi kriitika - siinne trepp pole ju pikem kui vallimäe trepp, millest mõnda aega tagasi juttu oli. (alguses oli mul siin mingi kriitiline point ka, kuid see lahtus kuhugi ära...)

aga probleemile võinuks läheneda ka teisiti, ühendades tasandid mahusiseselt, kas siis mööda nõlva jooksvate eskalaatoritega või ülemist mahtu toetava jala sees asuva liftiga (nagu k&p eskiisprojektis). näitan peagi, kuidas lahendasid olukorra salto arhitektid.

2. ikka treppide teemal. nimelt tunduvad mulle esimesel korrusel asuvad trepid kahtlase paigutusega. esiteks, trepp, mis viib vastuvõtu kohalt teisele korrusele, läheb mu arust suht häirivalt üle vastuvõtulaua, nii et jalad jookseksid pidevalt töötajate silme eest läbi. lisaks pole ma päris kindel, kas vastuvõtu töötajatel oleks niimoodi mugav olla, et teiselt korruselt oleks igaühel võimalus pidevalt nende seljatagust peale passida. aga muidugi võib olla, et trepp või siis hoopis vastuvõtulaud on praeguste plaanide järgi paigutatud vaid enam-vähem sinna, kuhu ta tegelikult tulema peaks. teine trepp, mis mind häirib, on see, mis viib poolkorrusele. vähemalt plaani ja renderi järgi võiks eeldada, et see algab suht keset restoranilaudu, kuigi vaevalt see sööjaile või liikujaile eriti mugav oleks, sest trepile lähenemiseks peaks laudade vahel siksakitama. mulle tunduks mõistlikum, kui trepp jookseks pigem mööda seina või vähemalt seinale lähemal. või siis näidatakse projektis restorani potentsiaalset täituvust ja tegelikkuses ei peaks üldse laudade vahelt käima. samas võimalik, et konkreetne treppide paigutus sisaldab mingit minu jaoks arusaamatut arhitektiideed (:

3. ja siis muidugi see väike asi, et kui fuajee ja restorani kohal kõrguv maht pole just mingi enneolematult rippuva konsoolina mõeldud, siis võinuks ju plaanidel ja ilupiltidelgi veidi konstruktsiooni näidata...

aga neile pisiilkumistele vaatamata pean seda tegelikult vägagi kihvtiks projektiks.

128: Rohuneeme kalmistu urnimüüri võidutöö

Summary: Winning entry in the late-2010 competition for young architects under 30 to design a columbarium in the Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The solution by architects Aleksandr Zverev & Ingrid Aasoja in cooperation with architecture historian Mait Väljas is inspired by ancient burials of the Baltic Sea region.

*

2010 lõpus korraldati ühtejärge kaks küllaltki erakordset arhitektuurikonkurssi, kus osalema olid oodatud vaid kuni 30-aastased noorarhitektid. Tegemist oli esimeste ja loodetavasti mitte viimaste konkurssidega Arhitektide Liidu poolt algatatud sarjast, kus lisaks Rohuneeme urnimüürile otsiti lahendust ka Pärnu Jääfestivali kergkatusele, mille võidutöö siin samuti varsti nähtaval. Järgnevalt aga urnimüüri konkursist ning võidutööst.

Urnimüüri võistlus osutus igati õnnestunuks ja küllalt populaarsekski, projekte esitati tervelt 27. Välja jagati kolm preemiat, lisaks märgiti ära veel 3 tööd.

Žürii koosnes huvitaval kombel vaid arhitektidest: Viimsi vallavalitsuse poolt olid esindatud arhitektiharidusega vallavanem Haldo Oravas (meenutuseks üks tema ammune töö) ning maa- ja planeerimisameti juhataja Oliver Alver, EAL-i esindajatena Anu Kotli, Karli Luik ja Indrek Peil.

Rohuneeme kalmistu kõrvaline asukoht Viimsi poolsaarel:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Ja lähemalt:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Urnimatmisala on planeeritud ülaloleval vaatel kõige parempoolsemale lagendikule, sellest lõuna pool asuval lagendikul on aga määratud koht tulevasele kirikule.


Vaade urnimatmisalale:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja alalt, taamal kabel:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja siin vaade kabelile:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Urnimatmisala rajamise antud alale nägi detailplaneeringuga ette kunagine vallaarhitekt Tiit Kaljundi. Planeering aastast 1997:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Kaljundi sõõrimotiivist olid inspiratsiooni ammutanud ka enamik või vähemalt väga suur osa võistlustöid, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, polnud ükski äramärgitud töö etteantud teed läinud, ja nagu Indrek Peil kirjutas 2010-4 Majas: "... uuenduslikku või arusaadavat sisu sellele enamikel üritajatest anda ei õnnestunud." Tunnustati projekte, mis olid leidnud oma lähenemise, viitamata otseselt Kaljundi poolt joonistatule.

Võidutöö - autoriteks arhitektid Aleksandr Zverev ja Ingrid Aasoja koostöös arhitektuuriajaloolase Mait Väljasega - lähtus olemasolevast looduskeskkonnast, millesse sulandatud iidsetest matmisviisidest inspireeritud vabapaigutusega "kääpad". See on sümpaatselt pretensioonitu projekt, mis laveerib maastikukujunduse ja arhitektuuri piirimail, kujutades endast samaaegselt nii üht kui teist. Või nagu arvas žüriiliige Peil, on tegemist hoopis null-arhitektuuriga, mis laseb kõneleda asukohal endal.

Järgneb võiduprojekti tutvustus.

*

Rohuneeme kalmistu asub Viimsi poolsaare tipus vaikses looduskaunis paigas. Umatuse kujundamisel on eesmärgiks olnud luua loodusesse sobiv, rahulik ja loomulik keskkond.

Konkursitöö KÄÄPAD eeskujuks ja idee aluseks on Eestis muinasajal levinud matusepaigad ning Rohuneeme kalmistule iseloomulik looduskeskkond. Matusepaigana on kasutatud motiive nii kivikalmetest kui tarandkalmetest. Esimesest on töös kasutatud ringikujulisi matusepaiku. Tarandkalme motiivina on kavandatud rahnud, millele on kirjutatud lahkunu nimi ja eluaastad. Olemasoleva vana kalmistu juurest on sisse toodud kõrghaljastus kuuskede näol. Kuused tekitavad siin tihedust ning toovad samal ajal sisse ka hiie motiivi - püha mets.



Plaanilahendus on vaba. Hierarhilist kindlat matmisjärjekorda nõudvat plaanilahendust tekitamata on loodud olukord, kus vabasse loodusesse on paigutatud 410 urnimatust. Kääbaste ehitamine ei vaja kindlat järjekorda. Need võib kõik korraga valmis ehitada või ükshaaval vastavalt vajadusele. Kumbki variant ei jäta tunnet, et ehitus oleks pooleli või et keegi maetutest asuks eraldatud kohas.



Kääpad ise on keskelt 50 cm kõrged kuhjatud pinnasevormid, mille perimeetris asuvad urnide "sarkofaagid". Viimased on pealtsuletavad betoonist maasisesed karbid, millele pärast urni sisse panemist pinnas peale kuhjatakse. Urni kohale paigutatakse hauatähis. Perematuse puhul võetakse kasutusele kõrvutiasetsevad urni kohad, millele võib asetada ühise hauatähise. Kääpad on kaetud pikakasvulise muru / rohuga, mis jätab looduslähedase mulje. Suuremate kääbaste keskele istutatakse kuusk (kuused). Matusekohale toodavad küünlad ja lõikelilled paigutatakse hauatähise juurde. Istutada võib vaid eesti looduses esinevaid metsale iseloomulikke taimeliike, silmas pidades, et ühe kääpa taimestik peab olema ühtne ja loomulik.



Kääbaste vahelisel alal on ebaregulaarse kujuga kividest paekiviparketiga kaetud liikumisteed. Põhisuunad - peaväravast planeeritava tiigini ning sellega ristiolev põhjaväravast idapoolsete hauaplatsideni kulgevad teed - on laiema liikumisruumiga. Sellest hargnevad, kääbaste vahele jäävad liikumisteed on kitsamad. Liikumisteede parketi sisse on peidetud ka kalmistu planeeritava ala valgustus. Kasutatud on nimelt madalat valgustussüsteemi, et hoida koha vaikset iseloomu ning mitte segada haudadel põlevate küünalde virvendavat kuma.

Kääbaste ja tulevikus kavandatava kiriku vahele istutatakse kuusesalu. Kääbastest kirdesse jäävale kalmistu osale on rajatud tiik seda ümbritseva kuuse ja lehtpuu saluga. See on ala, kuhu paigutatakse ka pingid ning millest kujuneb mõtisklemiseks sobilik paik.

*

Kui tsiteerida taas Peili, nõuab töö kõigele vaatamata "asjatundlikku edasiarendamist, et pääseda maastikus mõjule ja kvalifitseeruda arhitektuurina. Kui ta seda suudab, on lõpptulemus suurepärane."

Kui aga tsiteerida üht töö autorit, seisab projekt käesoleval hetkel - st veebruar-märtsis 2011 - nagu T-34 Vene piiril, kuid hoidkem pöialt, et asi siiski vedu võtab ning ühel hetkel ka ehitusse läheb.

126: Salto projekt Riia kunstimuuseumile

summary: 2nd prize entry by Salto Architects in the international competition for an annex and reconstruction of the National Art Museum in Riga. The project was concidered successful in grasping the surrounding urban situation, proposing to recreate the historical esplanade park and invite people back to this forgotten part of the park. The annex comprises a new art hall and workspaces, together with a multifunctional public art plaza in front of the new building. The annex is connected to the old building via underground corridors.

This was one of three successful entries by Estonian architects in different international competitions in late 2010. Another project was recently published, see here.

* * *

2010 lõpp oli Eesti arhitektidele rahvusvahelisel areenil küllaltki edukas, auhinnalisi kohti saavutati nii Norras kui Lätis. Teise ja kolmanda koha kõrval tuli koju ka üks võit - tolle konkursi töö sai siin hiljaaegu avaldatud. Lootkem, et head tulemused piiri tagant mõjusid siinsele arhitektkonnale katalüseerivalt, innustamaks aina enam ja julgemalt osa võtma rahvusvahelistest konkurssidest. Ainest ja annet jagub.

Niisiis. 2010 septembris kuulutati välja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi rekonstrueerimise ja laienduse rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. 28 konkursitöö seast kuulutati võitjaks Leedu büroo Processoffice oma mõneti vallner-peililiku projekiga, teine koht anti aga arhitektuuribüroole Salto, töö autoreiks Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.

Konkursiga sooviti saada lahendus ajaloolise muuseumihoone taha jäävale krundile planeeritud juurdeehitisele ning rekonstrueerida vana maja siseruumid kaasaja nõuetele vastavaks, kuivõrd vana maja pole kapitaalremonti juba üle 100 aasta näinud.

http://en.wikipedia.org/wiki/Latvian_National_Museum_of_Art

Vaade hoone tagafassaadile ja võistlusalale.

1905 valminud ajaloolise kunstimuuseumi hoone autoriks on ka Tallinnaga tihedalt seotud baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann. (Tema kavandatud on Olde Hansa vastas kõrguva endise Scheeli pangahoone fassaadid.) Muuseumihoone näol on tegemist ühe prominentsema ehitisega Riia vanalinna piiravas bulvarite vööndis. Suures rohelises kvartalis pakuvad kunstihoonele seltsi vaid kunstiakadeemia hoone ning ülikaunis ja hiiglaslik õigeusukirik, mistõttu oli eriti oluline uue mahu sobitumine - et mitte öelda peitmine - antud konteksti.

vecais sacarnis @ http://www.skyscrapercity.com

Võistlusele kutsutud välisekspredina töötanud Mihkel Tüür kirjeldas Salto projekti nii:

Töö eristus selgelt oma värske planeeringulise lahenduse poolest. Kui teised võistlustööd olid keskendunud ajaloolise lossi juurdeehituse temaatikale, siis see töö vaatas linnaruumilist olukorda laiemalt. Taastati ajalooline esplanaadi väljak keset esplanaadi parki, mille küljele on elegantselt paigutatud muuseumi avalike funktsioonidega maht. Tekib ruumiline ja ajaline dialoog esplanaadi fenomeni leidmiseks Riia linnaruumilises tervikus. Esplanaad muudeti uuesti aktiivseks ruumiliseks kohaks, mis vahepealsel ajal on pargipuude all unustuse hõlma vajunud. Selge linnaline idee, mis tõstis selle töö teiste seast esile.

Pikemad žürii ja ekspertide hinnangud panen kommentaaridesse, et siinne tekst liiga pikaks ei veniks.

Nüüd aga Salto seletuskirja ning illustratsioonide juurde.

* * *

Euroopa Kultuuripealinn 2014 raames ehitatava Riia kunstimuuseumi ülesanne on aktiviseerida läbi uue objekti kogu Riia kultuurielu. Töö lahendus ei püüa konkureerida vana väärika hoonega vaid tegeleb pigem kogu pargiga ja toimib kunstimuuseumi välialana, mis on osa avalikust linnaruumist 24 tundi ööpäevas. Töö idee tuleneb pargi ajaloolisest kasutusest ja järgib olemasolevat kaitsealust puude alleed. 1930ndatel töötas park aktiivse vabaõhuväljakuna.



Projekt ei taha luua juurde uut hoonemahtu vaid pigem keskkonda - tekitada läbi uue ehitise uusi tegevusi, luua uue tugeva avalikkusele suunatud märgi kunstimuuseumile – kunsti väljaku. Kogu pind on kasutatav vabas õhus asuva kunstisaalina. Kunstiväljak võib olla kasutamiseks ka kõrval paiknevale kunstiakadeemiale.



Pehme vormiga valge pind töötab hoone sissepääsuna. Sissepääs ja avalikud funktsioonid – kohvik, infopunkt, laste mängutsoon ja pood on kõik vahetult avatud väljakule ning eraldatavad ka ülejäänud hoone mahust, mis võimaldab erinevate funktsioonide erinevat kasutusaega ning tihedat koostoimimist väljaku sündmustega.



Uus kaasaegne kunstisaal on kui ühendus vana ja uue hoone vahel ja kunstiväljak selle sujuv jätk välisruumis, mida on vajadusel võimalik ka kinnisteks üritusteks sulgeda. Kabinetid on viidud kunstisaali peale allee serva, moodustades kõrgemale tõstetud väljaku serva, millest avanevad suurepärased vaated läbi allee muinsuskaitselisele hoonele. Kabinetid on seotud nii külastajatele avatud tsooniga kui külastajatele suletud ruumidega. Alleepoolselt küljelt on tagatud ka kunstisaalile soovituslik põhjavalgus.


-1. tasand.



+1. tasand.



Kunstiväljaku keskne asetus pargis võimaldab otsest ligipääsu kõikidest olulistest liikumissuundadest. Sissepääsuväljaku ääred on kontaktis kõikide oluliste teeotstega ning ristmikega pargis. Juurdeehituse tagumine kõrgem serv võimaldab väljakut märgata tänavatasapinnalt suuremalt distantsilt. Väljak on kavandatud terratsopinnaga heledatest punktreljeefiga betoonplaatidest.



Seal asuvad kohvikuterrass ja laste mänguväljak (ühendatud laste mänguruumiga). Väljakule on kavandatud skulptuurid ja installatsioonid ning istumiskohad. Väljaku siledat pinda ergastavad puudegrupid ja purskkaev, mis talvel saab toimida liuväljana. Väljaku kõrgemat osa saab kasutada lavana ning madalamat sissepääsuesist kaldpinda tribüünina.






Uus lahendus arvestab aja jooksul tekkinud kihistustega pargis, moodustades juurde uue ning taaselustades ühe ajaloolise etapi pargi kujunemisloos. Samas säilib parki läbiv sümmeetrilisus ja kõik olulised maastikukujunduslikud karakteristikud ja kujunduselemendid. Vanast majast on teadlikult hoitud distantsi, püüdes juurdeehitusega mitte tasakaalust välja viia ajaloolist terviklikku kompositsiooni. Lisaks toimib uue ja vana vahelise eraldusvööndina atraktiivne kaarekujuline puudeallee, mille alla on kavandatud uus jalgtee. Uus hoone ei ole arhitektuurne konkurent ajaloolisele vaid pigem maastikuline element, mille ülesanne on lisks muuseumile aktiviseerida kogu parki.



Juurdeehituse keskseks ruumiks on hooajaliste näituste saal, mis on ühendatud fuajee/kohvikualaga ja ajaloolise hoonega, kus paikneb püsiekspositsioon. Ühenduskoridori hoonete vahel on kavandatud näitus ajaloolisest hoonest ja pargi kujunemisloost. Ajalooline peasissepääs vanas majas on säilitatud. Arvestades asjaolu, et vahelduvaid näitusi külastatakse tihedamini kui püsiekspositsiooni, saavad mõlemad sissepääsud toimida ka eraldi. Uut hoonet saab külastada ka vana läbimata. Laod on jagatud uue ja vana hoone vahel. Hooajanäituste korraldamiseks on uuel hoonel eraldi laadimisplatvorm ja pakkimisruum, mis on tunneliga ühendatud vana hoone ladude ja neid teenindavate ruumide plokiga. Konverentsiruum on paigutatud vana hoone atraktiivsesse kuplisse. Uus hoone on läbitav panduste abil, liftiühendus on paigutatud vana maja kesksesse osasse, võimaldades klaasliftis läbida atraktiivne aatrium.





Hoone on monoliitses raudbetoonkonstruktsioonis, näitusesaal on sillatud terasfermidega, mille vahel paikneb ventilatsioonikamber. Hoone on rajatav passiivmaja põhimõtteid arvestavalt. Lõunapoolne sissepääsuala klaassein on päikse eest kaitstud varikatusega, kabinetid avanevad hommiku- ja õhtupäikesesse. Hoone suurte ruumide paiknemine maapinnast allpool võimaldab tagada muuseumile vajaliku ühtlase kliima.

* * *

Olgugi et Salto tööd võib pidada igal juhul konteksti hästi sulanduvaks, pidas žürii seda ikkagi vana maja suhtes mõneti arrogantseks.

Seeeest leedukate võidutöö lähenemine ülesandele oli olemasolevat peaaegu et pelgavalt respekteeriv. Kogu uus maht paigutati maa alla, kusjuures võimalikult palju funktsioone mahutati vanasse majja seni kasutamata pindadele, lisaks jäeti - erinevalt Salto projektist - pargimaastik täiesti puutumata. Väljast vaadates annab lisandunud mahust aimu vaid klaasist põhjaga ruudukujuline trepistatud süvend, läbi mille näeb muuseumi igapäevatööd. Peaks mainima, et tegemist on mu arust vägagi sümpaatse lahendusega, eriti silmas pidades kõiksugu buumiaegseid muuseumiarhitektuuri wow-reaktsioonile toetuvaid trende.

Ja nagu öeldud, zürii ja ekspertide hinnangud leiad kommentaaridest.