summary: 2nd prize entry by Salto Architects in the international competition for an annex and reconstruction of the National Art Museum in Riga. The project was concidered successful in grasping the surrounding urban situation, proposing to recreate the historical esplanade park and invite people back to this forgotten part of the park. The annex comprises a new art hall and workspaces, together with a multifunctional public art plaza in front of the new building. The annex is connected to the old building via underground corridors.
This was one of three successful entries by Estonian architects in different international competitions in late 2010. Another project was recently published, see here.
This was one of three successful entries by Estonian architects in different international competitions in late 2010. Another project was recently published, see here.
* * *
2010 lõpp oli Eesti arhitektidele rahvusvahelisel areenil küllaltki edukas, auhinnalisi kohti saavutati nii Norras kui Lätis. Teise ja kolmanda koha kõrval tuli koju ka üks võit - tolle konkursi töö sai siin hiljaaegu avaldatud. Lootkem, et head tulemused piiri tagant mõjusid siinsele arhitektkonnale katalüseerivalt, innustamaks aina enam ja julgemalt osa võtma rahvusvahelistest konkurssidest. Ainest ja annet jagub.
Niisiis. 2010 septembris kuulutati välja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi rekonstrueerimise ja laienduse rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. 28 konkursitöö seast kuulutati võitjaks Leedu büroo Processoffice oma mõneti vallner-peililiku projekiga, teine koht anti aga arhitektuuribüroole Salto, töö autoreiks Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.
Konkursiga sooviti saada lahendus ajaloolise muuseumihoone taha jäävale krundile planeeritud juurdeehitisele ning rekonstrueerida vana maja siseruumid kaasaja nõuetele vastavaks, kuivõrd vana maja pole kapitaalremonti juba üle 100 aasta näinud.
http://en.wikipedia.org/wiki/Latvian_National_Museum_of_Art
1905 valminud ajaloolise kunstimuuseumi hoone autoriks on ka Tallinnaga tihedalt seotud baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann. (Tema kavandatud on Olde Hansa vastas kõrguva endise Scheeli pangahoone fassaadid.) Muuseumihoone näol on tegemist ühe prominentsema ehitisega Riia vanalinna piiravas bulvarite vööndis. Suures rohelises kvartalis pakuvad kunstihoonele seltsi vaid kunstiakadeemia hoone ning ülikaunis ja hiiglaslik õigeusukirik, mistõttu oli eriti oluline uue mahu sobitumine - et mitte öelda peitmine - antud konteksti.
vecais sacarnis @ http://www.skyscrapercity.com
Võistlusele kutsutud välisekspredina töötanud Mihkel Tüür kirjeldas Salto projekti nii:
Pikemad žürii ja ekspertide hinnangud panen kommentaaridesse, et siinne tekst liiga pikaks ei veniks.
Nüüd aga Salto seletuskirja ning illustratsioonide juurde.
Niisiis. 2010 septembris kuulutati välja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi rekonstrueerimise ja laienduse rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. 28 konkursitöö seast kuulutati võitjaks Leedu büroo Processoffice oma mõneti vallner-peililiku projekiga, teine koht anti aga arhitektuuribüroole Salto, töö autoreiks Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.
Konkursiga sooviti saada lahendus ajaloolise muuseumihoone taha jäävale krundile planeeritud juurdeehitisele ning rekonstrueerida vana maja siseruumid kaasaja nõuetele vastavaks, kuivõrd vana maja pole kapitaalremonti juba üle 100 aasta näinud.
http://en.wikipedia.org/wiki/Latvian_National_Museum_of_ArtVaade hoone tagafassaadile ja võistlusalale.
1905 valminud ajaloolise kunstimuuseumi hoone autoriks on ka Tallinnaga tihedalt seotud baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann. (Tema kavandatud on Olde Hansa vastas kõrguva endise Scheeli pangahoone fassaadid.) Muuseumihoone näol on tegemist ühe prominentsema ehitisega Riia vanalinna piiravas bulvarite vööndis. Suures rohelises kvartalis pakuvad kunstihoonele seltsi vaid kunstiakadeemia hoone ning ülikaunis ja hiiglaslik õigeusukirik, mistõttu oli eriti oluline uue mahu sobitumine - et mitte öelda peitmine - antud konteksti.
vecais sacarnis @ http://www.skyscrapercity.comVõistlusele kutsutud välisekspredina töötanud Mihkel Tüür kirjeldas Salto projekti nii:
Töö eristus selgelt oma värske planeeringulise lahenduse poolest. Kui teised võistlustööd olid keskendunud ajaloolise lossi juurdeehituse temaatikale, siis see töö vaatas linnaruumilist olukorda laiemalt. Taastati ajalooline esplanaadi väljak keset esplanaadi parki, mille küljele on elegantselt paigutatud muuseumi avalike funktsioonidega maht. Tekib ruumiline ja ajaline dialoog esplanaadi fenomeni leidmiseks Riia linnaruumilises tervikus. Esplanaad muudeti uuesti aktiivseks ruumiliseks kohaks, mis vahepealsel ajal on pargipuude all unustuse hõlma vajunud. Selge linnaline idee, mis tõstis selle töö teiste seast esile.
Pikemad žürii ja ekspertide hinnangud panen kommentaaridesse, et siinne tekst liiga pikaks ei veniks.
Nüüd aga Salto seletuskirja ning illustratsioonide juurde.
* * *
Euroopa Kultuuripealinn 2014 raames ehitatava Riia kunstimuuseumi ülesanne on aktiviseerida läbi uue objekti kogu Riia kultuurielu. Töö lahendus ei püüa konkureerida vana väärika hoonega vaid tegeleb pigem kogu pargiga ja toimib kunstimuuseumi välialana, mis on osa avalikust linnaruumist 24 tundi ööpäevas. Töö idee tuleneb pargi ajaloolisest kasutusest ja järgib olemasolevat kaitsealust puude alleed. 1930ndatel töötas park aktiivse vabaõhuväljakuna.
Projekt ei taha luua juurde uut hoonemahtu vaid pigem keskkonda - tekitada läbi uue ehitise uusi tegevusi, luua uue tugeva avalikkusele suunatud märgi kunstimuuseumile – kunsti väljaku. Kogu pind on kasutatav vabas õhus asuva kunstisaalina. Kunstiväljak võib olla kasutamiseks ka kõrval paiknevale kunstiakadeemiale.
Pehme vormiga valge pind töötab hoone sissepääsuna. Sissepääs ja avalikud funktsioonid – kohvik, infopunkt, laste mängutsoon ja pood on kõik vahetult avatud väljakule ning eraldatavad ka ülejäänud hoone mahust, mis võimaldab erinevate funktsioonide erinevat kasutusaega ning tihedat koostoimimist väljaku sündmustega.
Uus kaasaegne kunstisaal on kui ühendus vana ja uue hoone vahel ja kunstiväljak selle sujuv jätk välisruumis, mida on vajadusel võimalik ka kinnisteks üritusteks sulgeda. Kabinetid on viidud kunstisaali peale allee serva, moodustades kõrgemale tõstetud väljaku serva, millest avanevad suurepärased vaated läbi allee muinsuskaitselisele hoonele. Kabinetid on seotud nii külastajatele avatud tsooniga kui külastajatele suletud ruumidega. Alleepoolselt küljelt on tagatud ka kunstisaalile soovituslik põhjavalgus.
-1. tasand.
+1. tasand.
Kunstiväljaku keskne asetus pargis võimaldab otsest ligipääsu kõikidest olulistest liikumissuundadest. Sissepääsuväljaku ääred on kontaktis kõikide oluliste teeotstega ning ristmikega pargis. Juurdeehituse tagumine kõrgem serv võimaldab väljakut märgata tänavatasapinnalt suuremalt distantsilt. Väljak on kavandatud terratsopinnaga heledatest punktreljeefiga betoonplaatidest.
Seal asuvad kohvikuterrass ja laste mänguväljak (ühendatud laste mänguruumiga). Väljakule on kavandatud skulptuurid ja installatsioonid ning istumiskohad. Väljaku siledat pinda ergastavad puudegrupid ja purskkaev, mis talvel saab toimida liuväljana. Väljaku kõrgemat osa saab kasutada lavana ning madalamat sissepääsuesist kaldpinda tribüünina.
Uus lahendus arvestab aja jooksul tekkinud kihistustega pargis, moodustades juurde uue ning taaselustades ühe ajaloolise etapi pargi kujunemisloos. Samas säilib parki läbiv sümmeetrilisus ja kõik olulised maastikukujunduslikud karakteristikud ja kujunduselemendid. Vanast majast on teadlikult hoitud distantsi, püüdes juurdeehitusega mitte tasakaalust välja viia ajaloolist terviklikku kompositsiooni. Lisaks toimib uue ja vana vahelise eraldusvööndina atraktiivne kaarekujuline puudeallee, mille alla on kavandatud uus jalgtee. Uus hoone ei ole arhitektuurne konkurent ajaloolisele vaid pigem maastikuline element, mille ülesanne on lisks muuseumile aktiviseerida kogu parki.
Juurdeehituse keskseks ruumiks on hooajaliste näituste saal, mis on ühendatud fuajee/kohvikualaga ja ajaloolise hoonega, kus paikneb püsiekspositsioon. Ühenduskoridori hoonete vahel on kavandatud näitus ajaloolisest hoonest ja pargi kujunemisloost. Ajalooline peasissepääs vanas majas on säilitatud. Arvestades asjaolu, et vahelduvaid näitusi külastatakse tihedamini kui püsiekspositsiooni, saavad mõlemad sissepääsud toimida ka eraldi. Uut hoonet saab külastada ka vana läbimata. Laod on jagatud uue ja vana hoone vahel. Hooajanäituste korraldamiseks on uuel hoonel eraldi laadimisplatvorm ja pakkimisruum, mis on tunneliga ühendatud vana hoone ladude ja neid teenindavate ruumide plokiga. Konverentsiruum on paigutatud vana hoone atraktiivsesse kuplisse. Uus hoone on läbitav panduste abil, liftiühendus on paigutatud vana maja kesksesse osasse, võimaldades klaasliftis läbida atraktiivne aatrium.
Hoone on monoliitses raudbetoonkonstruktsioonis, näitusesaal on sillatud terasfermidega, mille vahel paikneb ventilatsioonikamber. Hoone on rajatav passiivmaja põhimõtteid arvestavalt. Lõunapoolne sissepääsuala klaassein on päikse eest kaitstud varikatusega, kabinetid avanevad hommiku- ja õhtupäikesesse. Hoone suurte ruumide paiknemine maapinnast allpool võimaldab tagada muuseumile vajaliku ühtlase kliima.
Projekt ei taha luua juurde uut hoonemahtu vaid pigem keskkonda - tekitada läbi uue ehitise uusi tegevusi, luua uue tugeva avalikkusele suunatud märgi kunstimuuseumile – kunsti väljaku. Kogu pind on kasutatav vabas õhus asuva kunstisaalina. Kunstiväljak võib olla kasutamiseks ka kõrval paiknevale kunstiakadeemiale.
Pehme vormiga valge pind töötab hoone sissepääsuna. Sissepääs ja avalikud funktsioonid – kohvik, infopunkt, laste mängutsoon ja pood on kõik vahetult avatud väljakule ning eraldatavad ka ülejäänud hoone mahust, mis võimaldab erinevate funktsioonide erinevat kasutusaega ning tihedat koostoimimist väljaku sündmustega.
Uus kaasaegne kunstisaal on kui ühendus vana ja uue hoone vahel ja kunstiväljak selle sujuv jätk välisruumis, mida on vajadusel võimalik ka kinnisteks üritusteks sulgeda. Kabinetid on viidud kunstisaali peale allee serva, moodustades kõrgemale tõstetud väljaku serva, millest avanevad suurepärased vaated läbi allee muinsuskaitselisele hoonele. Kabinetid on seotud nii külastajatele avatud tsooniga kui külastajatele suletud ruumidega. Alleepoolselt küljelt on tagatud ka kunstisaalile soovituslik põhjavalgus.
-1. tasand.
+1. tasand.
Kunstiväljaku keskne asetus pargis võimaldab otsest ligipääsu kõikidest olulistest liikumissuundadest. Sissepääsuväljaku ääred on kontaktis kõikide oluliste teeotstega ning ristmikega pargis. Juurdeehituse tagumine kõrgem serv võimaldab väljakut märgata tänavatasapinnalt suuremalt distantsilt. Väljak on kavandatud terratsopinnaga heledatest punktreljeefiga betoonplaatidest.
Seal asuvad kohvikuterrass ja laste mänguväljak (ühendatud laste mänguruumiga). Väljakule on kavandatud skulptuurid ja installatsioonid ning istumiskohad. Väljaku siledat pinda ergastavad puudegrupid ja purskkaev, mis talvel saab toimida liuväljana. Väljaku kõrgemat osa saab kasutada lavana ning madalamat sissepääsuesist kaldpinda tribüünina.
Uus lahendus arvestab aja jooksul tekkinud kihistustega pargis, moodustades juurde uue ning taaselustades ühe ajaloolise etapi pargi kujunemisloos. Samas säilib parki läbiv sümmeetrilisus ja kõik olulised maastikukujunduslikud karakteristikud ja kujunduselemendid. Vanast majast on teadlikult hoitud distantsi, püüdes juurdeehitusega mitte tasakaalust välja viia ajaloolist terviklikku kompositsiooni. Lisaks toimib uue ja vana vahelise eraldusvööndina atraktiivne kaarekujuline puudeallee, mille alla on kavandatud uus jalgtee. Uus hoone ei ole arhitektuurne konkurent ajaloolisele vaid pigem maastikuline element, mille ülesanne on lisks muuseumile aktiviseerida kogu parki.
Juurdeehituse keskseks ruumiks on hooajaliste näituste saal, mis on ühendatud fuajee/kohvikualaga ja ajaloolise hoonega, kus paikneb püsiekspositsioon. Ühenduskoridori hoonete vahel on kavandatud näitus ajaloolisest hoonest ja pargi kujunemisloost. Ajalooline peasissepääs vanas majas on säilitatud. Arvestades asjaolu, et vahelduvaid näitusi külastatakse tihedamini kui püsiekspositsiooni, saavad mõlemad sissepääsud toimida ka eraldi. Uut hoonet saab külastada ka vana läbimata. Laod on jagatud uue ja vana hoone vahel. Hooajanäituste korraldamiseks on uuel hoonel eraldi laadimisplatvorm ja pakkimisruum, mis on tunneliga ühendatud vana hoone ladude ja neid teenindavate ruumide plokiga. Konverentsiruum on paigutatud vana hoone atraktiivsesse kuplisse. Uus hoone on läbitav panduste abil, liftiühendus on paigutatud vana maja kesksesse osasse, võimaldades klaasliftis läbida atraktiivne aatrium.
Hoone on monoliitses raudbetoonkonstruktsioonis, näitusesaal on sillatud terasfermidega, mille vahel paikneb ventilatsioonikamber. Hoone on rajatav passiivmaja põhimõtteid arvestavalt. Lõunapoolne sissepääsuala klaassein on päikse eest kaitstud varikatusega, kabinetid avanevad hommiku- ja õhtupäikesesse. Hoone suurte ruumide paiknemine maapinnast allpool võimaldab tagada muuseumile vajaliku ühtlase kliima.
* * *
Olgugi et Salto tööd võib pidada igal juhul konteksti hästi sulanduvaks, pidas žürii seda ikkagi vana maja suhtes mõneti arrogantseks.
Seeeest leedukate võidutöö lähenemine ülesandele oli olemasolevat peaaegu et pelgavalt respekteeriv. Kogu uus maht paigutati maa alla, kusjuures võimalikult palju funktsioone mahutati vanasse majja seni kasutamata pindadele, lisaks jäeti - erinevalt Salto projektist - pargimaastik täiesti puutumata. Väljast vaadates annab lisandunud mahust aimu vaid klaasist põhjaga ruudukujuline trepistatud süvend, läbi mille näeb muuseumi igapäevatööd. Peaks mainima, et tegemist on mu arust vägagi sümpaatse lahendusega, eriti silmas pidades kõiksugu buumiaegseid muuseumiarhitektuuri wow-reaktsioonile toetuvaid trende.
Ja nagu öeldud, zürii ja ekspertide hinnangud leiad kommentaaridest.
Seeeest leedukate võidutöö lähenemine ülesandele oli olemasolevat peaaegu et pelgavalt respekteeriv. Kogu uus maht paigutati maa alla, kusjuures võimalikult palju funktsioone mahutati vanasse majja seni kasutamata pindadele, lisaks jäeti - erinevalt Salto projektist - pargimaastik täiesti puutumata. Väljast vaadates annab lisandunud mahust aimu vaid klaasist põhjaga ruudukujuline trepistatud süvend, läbi mille näeb muuseumi igapäevatööd. Peaks mainima, et tegemist on mu arust vägagi sümpaatse lahendusega, eriti silmas pidades kõiksugu buumiaegseid muuseumiarhitektuuri wow-reaktsioonile toetuvaid trende.
Ja nagu öeldud, zürii ja ekspertide hinnangud leiad kommentaaridest.
