Kuvatud on postitused sildiga 1950's. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 1950's. Kuva kõik postitused

099: ervin aksel sööt ja oregon city linnalift

summary: ervin aksel sööt was an estonian engineer who fled his home country during ww2 and resettled with his family in the little north-western us town of oregon city. his first major commission as an employee at the engineering firm stevens & thompson was the oregon city municipal elevator, designed by gordon e. trapp and completed in 1955. see here for more information about the elevator, which has become one of the main sights in this little town.

-

järgneva kirjatüki autoriks on carl-dag lige, kes on (muu seas) saamas eesti kõige kõvemaks siinmail tegutsenud ja siitmailt pärit inseneride tundjaks. tema praegustest tegemistest kuuleme juba peagi, kaasa arvatud siinse väljundi kaudu. niisiis, esmalt: ühest küllaltki tundmatust eesti insenerist ja tema tööst teisel pool ookeanit.

-

ervin aksel sööt oli eestist pärit ehitusinsener, kes II maailmasõja ajal emigreerus koos oma perega ameerika ühendriikidesse. tema karjääri kohta on internetis suhteliselt vähe infot. ühes 1941. aasta dokumendis mainitakse ervin sööti koos legendaarse eesti inseneri august komendandiga, kellega koos tehti oletatavalt töid toonase natsionalistliku teise tallinna ühispanga juures (tla.r-409.1.539).

pärast oma perega oregoni osariigis asuvasse väikelinna oregon city’sse kolimist asus sööt tööle inseneribüroosse stevens & thompson engineering co (viide). tema esimeseks suuremaks tööks firmas oli oregon city linnalifti projekteerimine. linnalifti näol on tegemist avalikus kasutuses oleva n-ö vertikaalse tänavaga, mis võimaldab linlastel liikuda kaldapealsest linnaosast jõe-äärsesse linnaossa ja vastupidi.



lift asub willamette’i jõe kaldal ning samal teljel jõge ületava muinsuskaitsealuse raudbetoonsillaga. väidetavalt on tegemist ühega maailma neljast munitsipaalliftist ning ainukese sellisega ameerika ühendriikides (viide).



liftihoone arhitektiks on gordon e. trapp – suhteliselt vähetuntud ameerika arhitekt, kes enne stevens & thompson’isse asumist oli töötanud teiste seas ka pietro belluschi juures. oregon city lift on tõenäoliselt trappi loomingu tuntuim ehitis. kahjuks pole teada ervin aksel söödi täpsed tööülesanded, kuid arvatavasti oli tegemist arhitekt trappi peamise abilisega liftihoone insenertehniliste lahenduste väljatöötamisel.





nagu piltidelt näha, on lifti näol tegemist futuristlikult modernistliku ehitisega. kosmoseajastu ja lendavad taldrikud, teatav mängulisus ja tehnoloogiakultus. raudbetoonjalamile kinnituv vaateplatvorm meenutab sadama- või lennujaamaehitisi samast perioodist. meenuvad ka soomes ja rootsis 1960. – 1970. aastatel laialdaselt levinud veetornid, kuigi nende mõõtmed on enamasti suuremad kui oregon city liftil.



oregoni linnalift rajati samale kohale juba 1915. aastal. esialgu oli tegemist hüdraulilise liftiga, mis 1924. aastal viidi üle elektrilistele mehhanismidele. 1950. aastate alguseks oli vana lift amortiseerunud ning oregon city linnavalitsus korraldas konkursi uue lifti rajamise leidmiseks. huvitav on asjaolu, et võistlustingimustes anti ette ka teatud esteetilised printsiibid, mida uus ehitis peaks püüdma järgida – uus lift pidi olema „nii lihtne kui võimalik, ilma kaunistusteta“ (viide).

5. mail 1955. aastal avatud lifti tehnoloogia oli oma ajastu tipptase ning selle eest vastutas praegugi tuntud otis elevator company.


linnalifti kõrgus on ligikaudu 39 meetrit ning liftisõit kestab 15 sekundit. lifti alumise sissepääsu juurde pääseb läbi jalakäijate tunneli, mille kohal paikneb raudteetrass. lifti tehnoloogilised mehhanismid vahetati mõni aasta tagasi elektrooniliste, arvuti poolt juhitavate seadmete vastu välja. ehitises on tehtud ka muid korrastus- ja remonttöid. hoone arhitektuurne osa on üldosas säilitanud oma algilme, kuid valmimisjärgseid fotosid uurides jääb mulje, et vaateplatvormi välisseinad olid, erinevalt praegusest, puhaste betoonpindadega.

tänasel päeval kasutab oregon city linnalifti päevas ligi 800 inimest, suvisel turismihooajal ligi 1300 inimest. liftisõit on inimestele küll tasuta, kuid vandalismikartuses ei ole seda võimalik kasutada ööpäevaringselt. liftis töötab liftisaatja, kes vastutab reisijate turvalisuse eest. vaateplatvormi siseruumides on aegade jooksul tehtud erinevaid kunstiprojekte.









kõik siinsed fotod pärinevad ajakirja life pildipangast, kus neid antud objekti kohta omajagu veel leidub. lisaks saab infot oregon city ja tema ühe tuntuma maamärgi kohta siit, siit, siit ja siit. kaasaegsete fotode nägemiseks tuleb vaid guugeldada.

079: porkuni koolimaja

summary: this schoolhouse for children with hearing disorder is perhaps the most peculiar edifice dating from the early soviet years of estonian architecture. located on the lakeside in a picturesque village called porkuni, the building was designed by raul-levroit kivi (1920-2009) and completed in 1955. this was the time when in soviet architecture a style often referred to as stalinism ruled the practice (that is, until 1956), drawing inspiration from classical architecture. ironically, the schoolhouse seen below strongly resembles the baltic german gentry's neoclassicist manorhouses (see here) built all around estonia when eastern europe (as well as finland) was a part of the czarist russian empire.

-

porkuni küla lääne-virumaal peidab endas üht nõuka-aja alguse arhitektuuriloomingu põnevamat teost. tegemist on 1953-1955 ehitatud koolimajaga kuulmishäiretega lastele.

foto: jk


hoone projekteeriti eesti projekti tartu osakonnas, arhitektiks raul-levroit kivi (01.08.1920 - 20.10.2009). peaks mainima, et kivi projekteeritud kahes tüüpprojekti järgi valminud majas on aegade jooksul elanud, käinud külas ja pidudel lällanud vist rohkem inimesi kui kusagil mujal - nimelt on tema mõttetöö tulemusel sündinud tartu ülikooli kuulsad ühiselamutornid narva mnt 25 ja 27. kivi elutöö ongi seotud eelkõige tartuga, lähemalt saab ta tegemistega tutvuda selle artikli ja selle raamatu kaudu.

tagasi porkunisse. 150 õpilaskohaga koolimaja on klassitsistliku skeemi kohaselt 5-osalise jaotusega, mida fassaadidel toovad esile kesk- ja külgrisaliidid. keskseks ruumiks on teise korruse kõrge saal. poolringis paigutatud õpilaskohtadega õpperuumid hoone otsaplokkides on fassaade vormivate laiade tahkärklitega.

plaan: hallist raamatust


foto: jk


järve kohale jääva peafassaadi keskrisaliiti kujundavad reljeefselt eenduvad pilastrid. õuefassaadi pehmemas kujunduses ühendavad pilastreid ülaosas kaared, sama motiiv kordub ärklitel. kahjuks on algne kivikatus tänaseks asendatud plekiga. retsimistööde käigus on lahti saadud ka katusemaastikul trooninud tornikesest. siin õuefassaadi kujutaval fotol on veel alles nii algne katus kui tornike.

foto originaal asub eesti arhitektuurimuuseumi fotokogus!


fuajee on oma kunstikollektsiooni poolest muljetavaldav. esindatud on enamik viiekümnendate tegijad eesotsas elmar kitse ja richard sagritsaga. üks siinne kitse maal on lausa kunstimälestisena riikliku kaitse all.

foto: jk


foto: jk


nn stalinistlik arhitektuuristiil valitses nõukogude liidu ehituskunstis aastani 1956, mil hruštšov mõistis hukka (novembris 1955) stalini isikukultuse ning muu seas sellega seonduvad liialdused arhitektuuris. stalinile meele järele arhitektuur põhimõtteliselt kopeeris klassikalise arhitektuuri vorme ning stilistikat. siinne koolimaja sarnaneb päris naljakal kombel baltisaksa aadlikele 19. sajandi esimesel poolel ehitatud klassitsistlike mõisahoonetega.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


päris jama fassaadikahjustus.

foto: jk


koolimajaga samas ansamblis, täpsemalt sellega ühel teljel, asub 1874 valminud porkuni uhke historitsistlik mõisahoone. selle kohta saab lähemalt lugeda siit. väike pildike vaatega ansamblile on peidetud järgnevasse sinisesse teksti. | facing the school building is the historicist porkuni manorhouse, completed in 1874. an aerial view of the ensemble can be seen here.

foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


foto: jk


porkuni kunagisest linnusest on järel vaid väravatorn, kus täna pesitseb paemuuseum. | the only remains of the ancient porkuni castle is its gate tower, today housing the museum of limestone, the national stone of estonia, ha.

foto: jk


vaade tornist | view from the tower

foto: jk



+ + +



Autorimeenutus
Raul Levroit-Kivi
Ehituskunst 1984-4

Mõtlen tagasi 1954. aasta suvele Porkuni järvel, mis oma kääruliste soppide ja ujuvate saartega pakub üllatusterohket paadisõitu. Maakoht on ilus, paras tunni käik Tamsalu jaamast või ka Väike-Maarjast. Siinsamas elas ennast järve uputanud romantiline Barbara von Tiesenhausen.

Porkuni järve suurel saarel, rohkem kui kümme meetrit järvepinnast kõrgemal platool, oli ehitusplats. Töö käis teist aastat otse sajandise mõisahoone vastas, oli tekkimas majadevaheline ruum, mille üks järvekülg oli veel vaba. Lisaks senistele - mõisahoonele, kõrvalhoonetele, keskaegse linnusevärava tornile - kerkis uus koolimaja kurttummadele lastele. Et õppetööd paremini organiseerida: internaat läks mõisamajja, õppetöö uude majja. Vahele kujuneks kooliõu 100x50 m.

Tartu skulptoritepaar Ole Ehelaid - Mari Tiilen modelleerisid koolimajale rosette ja kapiteele, vaheldumisi kalapüügi ja muude suvepuhkuselõbudega. Ka minu perele on see tore looduslik koht sõprust pakkunud. Poeg Raal (Raal Kivi, s 1946, hilisem Tartu linnaarhitekt - jk) elas ehitusega kaasa ja hakkas üha rohkem arhitektiametit põnevaks kutsetööks pidama. Minul oli Porkunisse asja ka järgnevatel aastatel, küll seoses ehituse järelvalvega, küll pere puhkusega, aga ka uute ehituskavadega. Direktori elamu projekt (1958) jäi kahjuks realiseerimata. Sõbralik koostöö ja tihe kontakt kooli direktori Viktor Kuriksiga lisas kogu üritusele meeldivust ja võlu.

Paiga loodus, ajalugu, romantika tegid mu arhitektiameti noorepõlveehituse kaasakiskuvaks. Keskkond inspireeris tugevasti. Lisaks tuli loominguimpulsse ruumiprogrammist. Hoone plastikale andsid sisu tema saalipartii ja eriti poolringistmetega spetsiaalklassid, kus lapsed peavad kõik hästi nägema õpetaja nägu, suud. Nad õpivad ju selles koolis "suult" lugemist ja kõnelemist, ise seejuures ennast kuulmata! Need klassid on fassaadidel mitmenurgeliste väljaehitustena.

Nii tekkiski ümbrusega kontakteeruv ja järvevees peegelduv vaatetorniga maja. Kuigi projekt (1952) järgnes üsna vahetult TPI stuudiumile (1944-1950), olid mul kujunenud oma arusaamad - stuudiumile eelnes koostöö Alar Kotli, Erika Nõva, Edgar Velbri, Karl Lüüsi, Eugen Sachariase, Adolf Käsperi jt meie arhitektidega, enne seda aga mõjutused Tallinna Tehnikumi õpetajatelt Erich Jacobylt ja Konstantin Bölault. TPI stuudiumiaastatel oli peamiselt Peeter Tarvase ja Ernst Ederbergi suunamisel tekkinud huvi vanade stiilide vastu.

Koolimaja projektiga taotlesin ma teadlikult miljöö kujundamist, vanasse ansamblisse sulatamist, ruumi organiseerimist, selle täiendamist. Tööjoonised minu tehtud kompleksbrigaadis valmisid kahe kuuga.

Peagi toimus 1950. aastate pööre ehituspoliitikas ja seega ka arhitektuuritaotlustes. Lugesin oma Porkuni projekti koos teiste selle aja töödega nagu ETKVL-i Mustvee Rajooniliidu ehituse kompleks ja Tartu Lenini väljaku hoonestus, möödunud etapiks. Hindasin neid enesekriitiliselt formalistlikeks ja orienteerusin ümber lihtsusele, ökonoomsusele. Praegu tundub see vägivaldse katkestustena arengule, sest võimalused ahenesid. Taotlesin lihtsate proportsioonide ilu ja objekti funktsionaalsest või ka konstruktiivsest struktuurist tulenevat kujundusloogikat. Need võimalused aga ammendusid kiiresti, kuigi see periood kujunes mu arhitektitöös eelnevast kolm korda pikemaks. Praeguse põlvkonna pidevat kultuuriarengut silmas pidava keskkonna-arhitektuuri taotlused näivad olevat jätkuks 1950. aastate alguse vormikäsitlusele, selle edasiarenduseks. Minu põlvkond elas üle justkui vaimse rebestuse ja ahenemise. Kas ka see oli arengule vajalik? Kas nüüd jätkata poolelijäänud kohast ja võtta vahepeal juhtunut kui huvitavat kõrvalepõiget? Kas on jaksu elus nii palju siksakitada? Näeme, elame veel!

Julgust mõtelda uuesti asjadele mitme aastakümne taha andsid mõned (juhuslikud või reeglipärased?) asjaolud nagu Ants Heina kiitvad sõnad, Porkuni kooli foto (mõisahoone asemel) Fredi Tompsi artikli illustratsioonide seas eeskujulikult korras mõisaansambli näitena, ka illustratsioonid Ethel Brafmanni raamatus "Pargid Eestis". Kohapealsed on koolimaja hakanud hüüdma uueks mõisaks. Asjahuvilised ja turistid ei erista sageli kumb maja oli mõis, kumb mitte. Hein muidugi eristas suurepäraselt.