summary: a plywood-clad (and partly furnished) summer-house in the popular vacation destination lohusalu, designed in early 2000's by the newly established koko architectural office - raivo kotov & andrus kõresaar - right after their successful performance at the hannover expo (see the estonian pavilion here). interior design is by hannes praks, then a member of koko. a video of the building can be seen here.
-
vahetult pärast kuulsa porgandipaviljoniga maha saamist asutasid raivo kotov ja andrus kõresaar arhitektuuribüroo koko. võimsa algusega professionaalse koostöö üheks esimeseks viljaks kodumaal sai suvila lohusalus, suvituspiirkonnana tuntud looduskaunis kohas, kiviviske kaugusel helikülast ja laulasmaast.
maja asub idüllilisel krundil kesk männimetsa, mererand jääb siit vaid sadakonna meetri kaugusele. antud majake pole konkreetses kontekstis päris tavapäraselt suvilalaadne, pigem annab see välja paraja kaasaegse eramu mõõdu. piirkonnas valitsevad nõuka-aegsed piiratud pindalaga suvilad on siinsest muidugi oluliselt väiksemad, kuid ometi ei mõju maja ebamastaapselt. järgides ajaloolist tava, on siinnegi suvila jäetud aiaga piiramata.
maht on jaotatud kaheks kahekorruseliseks osaks, nende vahel on algselt lahtisena kavandatud ühendusgalerii. ühes majapooles on avar elutuba koos kööginurgaga ning saun ja väike tualettruum, teisel korrusel kabinet. teises majapooles asub garaaž panipaigaga, kummalegi korrusele mahub magamistuba, teise korruse magamistoa juures on ka pesemisruum. siinjuures näib (minu jaoks?) veidi ebamugavana see, et esimese korruse magamistoast peab tualettruumi jõudmiseks ronima teisele korrusele või minema läbi galerii teise hoonemahtu.
igatahes, plaane ja lõikeid võib näha (tollal vist kokos töötanud?) üla koppeli artikli juures, mille uppisin siia + siia. sealsel esimese korruse plaanil muide garaaži sissesõit valel küljel.
kui randa ei viitsi minna või siis pääsemaks sipelgatest, võivad suvitajad end laiali laotada ühendusgalerii katusele tehtud ulatuslikul terrassil. pääs siia on mõlemal majapoolel.
maja on puitkonstruktsioonis, fassaadid on kaetud veekindla vineeriga.
sisekujunduse võib kanda kohvimees hannes praksi arvele, kes - kui ma nüüd võssa ei pane - oli tollal osa kokost. paari foto järgi otsustades valitseb interjöörides mõnus lihtsus. viitena välisviimistlusele on ka siin kasutatud osalt vineeri, näiteks duširuumi seintel (vt fotot ülal antud artikli juures). lagede puhul on jäetud aimatavaks ka maja konstruktiivne külg. inseneriks oli muide kõva tegijatõnu peipman.
autoritele omaselt on interjööris üks väike vimka ikkagi sees - 3 kööginurga kohal asuvat trepiastet on tehtud klaasist. põhjust ma küll välja ei suuda nuputada, kuid küllap see polegi oluline. (või siis tõesti saab kööginurk sedaviisi väikest lisavalgust?)
ülalolevad koko kodukalt kaaperdatud fotod on valmimisjärgsed - neil veel läigib fassaad kirgas-oranžilt. tänaseks on aga maja oma ilmet päris korralikult muutnud, veidi isegi häirivalt (?) kirgas toon on asendunud tuhmjalt punaka kastanipruuniga, mis mängib väga meeldival kombel kokku männitüvede ja okaste-käbidega kaetud maapinna toonidega. järgnevad fotod pärinevad 2010 suvest.
foto: jk
foto: jk
foto: jk
fassaad veidi lähemalt ka. ma kahjuks enam ei mäleta, mida perenaine fassaadi pinnakatte kohta rääkis... kui mõne tripikaaslase mälu parem, andku märku (:
summary: the concrete shell hydroplane hangars in northern tallinn is perhaps the most outstanding building in estonia. completed in 1917, the masterpiece of engineering was designed by the well-known danish firm christiani & nielsen. the hangars are currently being renovated / reconstructed for the use of the estonian maritime museum. below is the winning entry for the exhibition design competition, done by koko architects: margit aule, margit argus (both now running kaos architects), raivo kotov, andrus kõresaar and indrek mikk. to learn more about the historical structure, here is an article published in the british magazine the builder in january 1920.
-
2009. aastal toimus konkurss Vesilennukite angaaride kohandamisele Meremuuseumi vajadusteks, eesmärgiks saada lahendus renoveeritud suurteost täitma hakkavale ekspositsioonile. Konkursi võitis KOKO arhitektuuribüroo, autoriteks Margit Aule ja Margit Argus (kes pärast KAOS arhitektide asutamist enam angaaride projektiga ei tegele) ning Raivo Kotov, Andrus Kõresaar ja Indrek Mikk.
Kuna Carl-Dag kirjutas angaaride ajaloost (ja muustki) hiljaaegu Sirbis, siis siinkohal ma sellel peatuma ei hakka. Pakun vaid lisamaterjalina 1920. aastal Briti ajakirjas the Builder ilmunud artikli, mida saad lugeda siin. Artikli eest tuleb tänusõnad öelda sisearhitekt Helen Ojale, kes käis seda CD juhatamisel Kopenhaageni Tehnikaülikooli raamatukogus jahtimas.
Ja nüüd konkursitöö seletuskirja + visuaali juurde. Olgu mainitud, et lõplik projekt on siinsega võrreldes suht palju muutunud.
-
Vesilennukite angaaride näol on tegemist Tallinna ühe imposantsema ehitisega. Hoone gabariidid – pea 124 m pikk ja rohkem kui 50 m lai – on muljetavaldavad. Olemasolev ilma ühegi kandurita siseruum – ca 36 x 109 m – oma koorikutega kaetud laega on kordumatu.
Käesolevas projektis on ette nähtud kujundada vesilennukite angaaridest Eesti Meremuuseumi ekspositsiooniruum. Suurimaks eksponeeritavaks objektiks hoones saab olema allveelaev Lembit. Viimase paiknemisest on mõjutatud kogu ekspositsiooni ülesehitus. Tinglikult jaotub ekspositsioon kolmeks: veealuseks, veepinnaga kokkupuutuvaks ja veepinna kohal olevaks. Veepinna kõrguse defineerib ära antud juhul allveelaev Lembitu süvis - kõik, mis asub sellega samal kõrgusel on veealune maailm. Eesmärk on eksponeerida erinevaid eksponaate õiges ruumilises suhtes:
meremiinid ja ankrud vee all – antud juhul põrandal
miinide traalimise varustus, jääpurjekad, kahurid jms veepinna tasandil ja pisut kõrgemal – antud juhul ca 5,5 m kõrgusel põrandast
veepinna kohal ehk angaaride lae all leiab oma koha vesilennuk
Peasissepääs angaaridesse on hoone lõunaküljelt, kus asuvad kassa, tualetid, suveniiride müük, vajadusel garderoob. Kahest lõunapoolsest külgmisest tornist pääseb teisele korrusele, kust algab suure saali ekspositsioon. Teisele korrusele jääb ka kohvik, kus külastajad saavad võtta kerge eine ning nautida vaadet ekspositsioonile. Esimese korruse vestibüüli ja näitusesaali eraldab suur akvaarium, mis annab sisenejatele kätte võtme mõistmaks ekspositsiooni ülesehituse kontseptsiooni – jaotumist kolmeks: veealuse, veepiiri ja õhuruumi alaks.
Kontseptuaalselt jaguneb veepinna tasandil ekspositsiooniruum nö rannaks (vahetult sissepääsu juurde jääv ala ja kohvik) ja nö paadisillaks. Paadisild kulgeb nõtkelt läbi ruumi, olles vahelduva kõrguse ja laiusega. Paadisilla ääres paiknevad erinevad eksponaadid – nii paadid kui purjekad, kahurid ja erinev mereline varustus. Allveelaev Lembitu juures moodustub ruumiliselt kõige tihedam ekspositsiooniala. Olles ruumile ringi peale teinud, laskuvad külastajad mööda lauget treppi nö veealusesse maailma, kus lisaks miinidele ja ankrutele ujuvad kalad ja kuhu ulatuvad puude juured. Veepinda markeerivad ruumis paiknevad kangad, mis on horisontaalselt pingule tõmmatud ning millele projitseeritakse temaatilist animatsiooni. Keskkondlikku meeleolu aitavad luua helid, mida erinevates ruumipunktides kõlaritest kuulda on. Kui külastajad on ka veealusele maailmale ringi peale teinud, siis jõutakse tagasi peasissepääsu juurde.
Klik!
Esimene tasand.
Teine.
Ekspositsiooni elavdamiseks on kavas kasutada merelist floorat ja faunat (topiste jms näol). Veepiiri sümboliseerib pingule tõmmatud läbipaistev kangas, millele on projitseeritud veesillerdus. Külastajad läbivad ekspositsiooni veepealse osa mööda teraskonstruktsioonist kaarsilda, erinevatel kõrgustel avanevad vaated ekspositsioonile kui ka ajaloolistele angaaridele. Sobiva meeleolu loomiseks projitseeritakse hoone kinnisele idaküljele erinevaid filmikaadreid – allveelaevnike elust, jäämurdjate tööst jne.
Teekond algab maismaalt ja kulgeb üle vee.
Kaarsilla kõrgus varieerub võimaldades erinevaid vaatenurki ekspositsioonile.
Kõrvuti merega on maismaa: seal, kus kasvavad kased.
Merelist õhkkonda aitavad luua veelinnud, kalad ja valgusefektid.
Veepind luuakse optilise illusiooni abil.
Paadisilla visuaalse ilme kavandamisel on saadud inspiratsiooni angaaride arhitektuursest lahendusest, võlvilisest kandesüsteemist. Paadisild rajatakse terasprofiilidest, mis moodustavad küllalt kerge ja läbipaistva struktuuri. Põrandapinnast kõrgemal asuvad eksponaadid paigaldatakse spetsiaalsetele alustele.
Vaade peasissepääsule - läbi klaasfassaadi paistab akvaarium ja veealune ekspositsioon.
Hoone mere pool paiknevatesse nurgatornidesse tagatakse külastajate juurdepääs ning pääs ka tornide katusele – katuseterrassile. Hetkel lahtised olevad seinaavad – üks hoone põhjaküljes ja kaks ava hoone lääneküljes – on kavas katta klaasfassaadiga selliselt, et säiliks praegune mõjus välisvaade – klaasfassaad paikneb hoone välisperimeetrist ca 7 m sügavusel, sisemiste postide rivi kaugusel. Hoone lõunafassaad rekonstrueeritakse selliselt, et sinna moodustub kaks korrust ning nende kohale katuseterrass – sellisena omandab hoone terviklikuma mulje ning moodustub harmooniline hoonemaht. Kolme kooriku otsas olevad kuplid on kavandatud klaasist – õhtusel ajal lastakse hoone sisemusest läbi klaasist kuplite taevasse kolm valguskiirt, mis tähistavad muusemi asukohta ka kaugemalt vaatajaile.
summary: estonian pavilion at the 2000 hannover expo, designed by then-unknown architect raivo kotov and graphic designer andrus kõresaar, later founders of the famed koko architecural office. this was the first ever pavilion erected by estonia in the history of world exhibitions. the strange edifice with moving carrot-furtrees on the roof and blocks of limestone in the lower part was one of the most popular national pavilions of that year's exhibition.
-
2010 saab olema aasta, mil eesti vabariik püstitab alles teist korda expo maailmanäitusele päris oma paviljoni. tõsi, 1937. aasta maailmanäitusel pariisis eksponeerisid balti riigid kõiksugu head-paremat ühispaviljonis, mille projekteeris pärnakas aleksander nürnberg. oma rahvuspaviljoni püstitamise au saabus alles kümnend tagasi, aastal 2000, kui tollal veel tundmatud viljandist pärit mehed, jakobsoni gümnaasiumis kuulsa kunstiõpetaja rein grünbachi käe all ja hiljem ekas võrsunud arhitekt raivo kotov (s 1976) ja graafik andrus kõresaar (s 1975) valiti üllatuslikult eesti paviljonile toimunud konkursi võitjateks.
ajaloolise tõe huvides peaks siiski mainima, et kotovi ja kõresaare töö märksõnaga "millepiedi" ei pälvinudki tegelt võistluse esikohta. ühe võidutöö valimise asemel anti välja kaks teise koha preemiat - teise sai duo andres siim ja kristel ausing - ning kotovi ja kõresaare töö määrati eestit esindama alles pärast mitmeid ekspertiise. kolmanda preemia said raluhse & tanel tuhal. kolme ostutöö autoriteks olid harry klaar; peeter varrak ja marko järvela ning markus kaasik, enno piir ja ilmar valdur.
eesti maailmanäitusel osalemise põhieesmärk oli end ülejäänud maailmale tutvustada, toetades sellega riigi lähituleviku poliitilisi taotlusi (i.e. el ja nato). paviljon ja selles peituv ekspositsioon pidid seejuures teadustama riigi novaatorlikkust ning sisendama kindlust, et eesti suudab raskustest ja probleemidest mängeldes, justkui merelainetest läbi murda - siit ka riigi tunnuslause näitusel: "maa, mis murrab laineid".
1. juunist 31. oktoobrini 2000 toimunud maailmanäitusel osales 173 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni; oma paviljoniga olid esindatud 53 rahvust ja organisatsiooni. näitust külastas 18 miljonit inimest.
liialdamata võib öelda, et hiigelmõõdus näituse üheks põhiliseks tõmbenumbriks ja üllatusmomendiks oligi just eesti paviljon. asja iva selgitab hästi paviljoni tutvustav tekst "buum/ruum" kataloogis:
"maailmanäitus ei ole tavaline ja harjumuspärane koht. kes ehitab expo-l samamoodi, nagu väljaspool maailmanäituse tara, langeb igavate ja vähekülastatud riikide sekka. expo traataia sisse luuakse muust maailmast sõltumatu ja rikas päikeselinn. näitusel käinud muusik ja animaator kaspar jancis leidiski, et ta on sattunud kirjanik nossovi mõne totu-teemalise raamatu veergude vahele."
foto: the architectural review, sept 2000
^ kõresaar ja kotov pole tegelt esimesed eestlased, kelle looming on pälvinud tähelepanu ajakirjas the architectural review. igati kõva saavutus on see sellegipoolest.
siin üks hästi lahe foto.
skänn eesti ekspositsiooni kataloogist, foto: endel veliste
selgituseks: paviljoni mahtu tuli vähendada, kuna selgus, et ehituseelarvet oli olemasolevatest võimalustest ületatud. seetõttu kujunes projekteerimisperiood pingeliseks ja venis. lõplik projekt valmis alles ajaks, mil esialgsete plaanide kohaselt pidid juba ühel pool olema ehituse põhitööd. paviljon sai siiski õigel ajal valmis ning avati paar päeva enne expo ametlikku algust.
foto: flickr
eesti tõeliselt lõbus-sürri ja absurdimaigulist paviljoni külastas 2,7 miljonit inimest (!!) ehk 15% kõigist expo külastajatest. selliste arvudega osutus eesti paviljon üheks näituse populaarsemaks, mistõttu võiks vist lausa öelda, et eesti näitusel osalemiseks kulunud 54 miljonit krooni oli money suht well spent.
foto: flickr
paviljoni kontseptsiooni kohta annavad selgitust autorid:
arhitektuur:
paviljoni keskne idee on lainetav voogav liikumine. väikeste laste jaoks on kõik liikuv palju huvitavam kui seisev. see kehtib ka täiskasvanute kohta - seisvatest asjadest palju paeluvamad on liikuvad autod, liikuv kaameratöö filmis, liikuv vesi jões, leek kaminas jne. atraktiivsuse vajadusele oleme teise printsiibina liitnud põhjamaise rahu ja intelligentsuse.
paviljoni väga selgelt erandlik kuju sündis järgmistel kaalutlustel:
inimesed, kes on jõudnud eesti paviljonini, on selleks hetkeks juba messimuljetest tulvil, nende tähelepanu võib haarata vaid väga omapärane asi.
gigantriikide kõrval asetsedes ja arvestades nende jõudu mõjuda massiivsetena, tundus ainuvõimalik tähelepanu tõmbamise mehhanism arglikult lehvitav paviljon. see sobib kokku meie põhjamaise jaheda loomusega.
inimesed ei mäleta pärast expo-t üksikuid esemeid, suveniire; ajavad sassi riike ja paviljone, ent mäletatakse üllatusemotsioone, kummastust.
märgilises mõttes seostub lainetav katus eestit piirava merega, õõtsuva soise pinnasega ja iidsete metsadega. liikumine on sujuv ja rahulik. eesti rahvausundites on elustav toime ikka usaldatud maale ja loodusele, abi otsiti pigemini maaemalt kui taevast. tähenduslike ja riiki iseloomustavate märkide loomisel pöördusime ka eesti varasemate maailmanäitustel esinemiste juurde - sealt on leitud viiteid merele, metsale ja paele.
foto: flickr
liikumise jõu ja impulsi annavad elektrimootorid, mis on asetatud paviljoni tagaosas katuse servadesse, jõud kantakse edasi ligi 100-meetrise kettülekande abil kõigile üksikute kuuskede fermidele. liigendite külge on kinnitatud pooleteisemeetrise vahega noored sihvakad 2,5 meetri kõrgused kuused. kuusepark katusel hakkab voogama, tekitades lainetuse: ladvad puutuvad kord kokku ja käivad siis jälle lahku nagu juukseharja piid, kui seda muljuda. ülalt, köisraudteelt vaadates mõjub see pind nagu vaikselt lainetav meri, millega voogavad kaasa puud.
oma aja kohta tõsiselt hea arvutisimulatsioon, autoriteks rein jakobson ja artur vill:
puude lainetav tasapind on paviljoniesisest maapinnanivoost ligi 17 meetrit kõrgemal. puudevaheline ala tasapinnal on lahtine, nii et kuuski näeb hästi ka altpoolt. puud on istutatud koonilistesse, tasapinnast allapoole rippuvatesse anumatesse, mis samuti käivad liikumisega kaasas. iga anuma alumisse otsa on kinnitatud tross, mis läbib paviljoni püstloodis. nende alumise otsa külge on kinnitatud paekivid.
puude voogavast liikumisest kandub trossile edasi üles-alla liigutamise jõud, paviljonis sees on igale trossile märgitud samakõrgusjoon, mis liikumist visualiseerib. trosside otsas on pätsikujulised paetükid. samas ruumis mängitakse peeter vähi lõpmatut kivide muusikat, kostub vaikseid omavahelisi kolksatusi. "pilve" rolli asetatud paekivi loob mulje kergusest. "pilves" on kive enam kui trosse ülalt alla ripub, see paneb kivid üksteise vastu nagu sipelgad nihelema. kivid on nähtavad ka paviljoni külgedelt, seda võimaldab maapinna kalle paviljoni pikisuunas. kui külastaja paviljonist väljub, möödub ta pilvevööndist, see loob paviljoni külastusele sobiva järelmeeleolu. kivid on nähtavad ka eest - paviljoni sisenemisel läbi trepiastmete otste ja trepi alt. paviljoni põrand on valgust läbi laskvast sinakast klaasist ning sellel kõndivad külastajad võivad selle all aimata kivide liikumist.
foto:koko.ee
foto: koko.ee
foto: koko.ee
funktsionaalsed põhimõtted:
külastajad pääsevad paviljoni mööda paviljonilaiust treppi, peasissepääse on fassaadi servades kaks. paviljon jaotub kolmeks ekspositsiooniruumiks, mis on omavahel eraldatud vaheseintega. ekspositsiooniruumidele järgneb olmeplokk konverentsiruumi, büroode, puhkeruumi ja ladudega. paviljoni ümbritseb jalgtee, millel jalutades saab jälgida paviljoni all liikuvat paemassiivi. invaliidid pääsevad paviljoni üldisele ringlusele vastupidises suunas, paviljoni kõrval olevat kaldteed pidi.
joonised: kataloog
krundi pindala: 1500 ruutmeetrit (25 x 60 m) hoonealune pind: 675 ruutmeetrit ekspositsioonisaal: 470 ruutmeetrit konverentsiruum: 44, 3 ruutmeetrit kõrgus: 18, 4 m ja 168 kuuske
joonised: kataloog
foto: flickr
foto: flickr
foto: flickr
foto: flickr
askeetlikult šiki sisekujunduse autoriteks olid kotovi ja kõresaare kõrval tiit tael ja mõneti isegi üllatuslikult praegune kohvi-meister ning samuti viljandist pärit hannes praks, kes hiljem enne kohvi asutamist tükk aega kõresaare ja kotovi büroos tegusid tegi.
foto: flickr
kord sattusin pisikesele kõresaare juhitud ekskursioonile, kus ühel hetkel tuli välja, et kaasas viibinud soomlasest professor oli hannoveri expo soome paviljoni üks arhitekte. saanud siis teada, et seltskonda veab ringi sama näituse eesti paviljoni autor, rõõmuhõiskas ta koheselt, ilma et pidanuks sekundikski meenutama: "ahhaa, teil oli ju see porgandipaviljon!!" - hea tunnistus sellest, kuivõrd meeldejääva ehitisega oli tegemist.
foto: flickr
vaade näituse alale. esiplaanil kuulus zumthori šveitsi paviljon; eesti paviljon on tagaplaanil vaateratta kõrval.
foto: flickr
lisaks veel üks intervjuu, skännitud tõenäoliselt ehituskunstist.
+
kõresaar ja kotov lõid pärast edukat maailmanäitusel osalemist oma büroo, mida võib kahtlemata pidada (prestiiži ja feimi poolest) kõige edukamaks eesti arhitektuuribürooks nullindatel (ja küllap edaspidigi). lisaks kodukal nähtavale muljetavaldavale portfoliole on nüüdseks päris suurearvuliseks kasvanud koko arhitektide loominguks ka lähema tuleviku vaat et 2 kõige põnevamat objekti: tallinna teletorni ja vesilennukite angaaride rekonstruktsioonid ja näituste kujundused. on, mida oodata!
+
repliigi korras: mulle tundub, et just hannoveri paviljoniga toimus eesti arhitektuuris oluline murrang, mis lõi siinsel ehituskunstil justkui punni eest. enam-vähem sajandivahetusega saabunud majanduslik edu ja üleüldine elatustaseme tõus näisid arhitektuurielus mängivat olulist rolli, selle tulemusel sündis julgetele tellijatele palju julget arhitektuuri nii väikeses kui suures formaadis. oma ülioluline roll oli siin kindlasti tervel karjal kuradi andekatel, just seitsme- ja varakaheksakümnendatel sündinud arhitektidel, kes - suht mingi ime läbi? - said tavatult palju võimalusi oma andeid materjali valada. jah, (paraku liiga üürikeseks jäänud) buumiaeg tootis küll ohtralt kräppi, kuid selle kõrval rikastus eesti arhitektuurimaastik rohkete suurepäraste teostega, mis suudavad parematel juhtudel pakkuda puhta ilu kõrval ka kontseptuaalset teravust (carl-dagi väljend?) ja muretut mänglevust. ma igatahes ootan põnevusega praeguse seisaku seiskumist, et varem ja vahepeal tekkinud väärt ideed uue hooga pikselitest meetritesse paisuksid.
+
aga olgu, expo-teema peaaegu-lõpetuseks veel üks ilgelt tore foto, mille ma leidsin mingilt eriti vanalt plaadilt ja mille autorit ma ei suuda tuvastada. kes teab, andku märku. igatahes, foto on tehtud arhitektuurimuuseumis pärast edukat expo-ekspeditsiooni: esiplaanil esikangelased, taga expo meeskond ja maketimeister peet veimeri tehtud makett ajaloolisest paviljonist, mis tolleks ajaks oli tõenäoliselt juba lahti monteeritud. makett, endiselt lainetav ja ajahambast puretuna ka kergelt jõnksutama hakanud, püsib tänaseni muuseumi põhikollektsioonis ja toob alati iga viimse kui muuseumikülalise suule mõnusa muige.
foto: ????
+
ja päris lõpetuseks veel üks hunnik porgandeid. priit pärna multasid näidati muuseas ka nähtud porgandipaviljonis, nii et seoseid on siin enam kui üks.
for more syrreal imagery, absurdish humor and weird architecture - and carrots! - see a short animated film "night of the carrots" (1998) by the famed estonian cartoonist priit pärn, whose animations formed a part of the estonian exposition:
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
http://www.koko.ee/pics.php?kat=1&obj=002&pilt=0005
foto: jk
foto: jk
foto: jk
foto: jk
foto: jk
