134: pelikan haapsalu rannal

summary: a small water pumping station on the shores of small-town haapsalu, built in 1987 and designed by one of the better architects in soviet estonia, henno sepmann.

-

haapsalu rannas asub üks veider väikevorm. kangesti pelikani meenutav majakene on 1987 valminud veepumpla, projekti autoriks üks nõukaaja kõvemaid arhitekte henno sepmann (1925-1985).

foto: jk

ma küll pole kursis veepumpla sisuga (oleks tore näha lõiget), kuid eeldan, et selline vorm tuleneb siiski pragmaatilistest kaalutlustest. samas miks mitte fantaseerida muidu elegantselt väärika arhitektuuriloomega hiilanud sepmanni nüüd, postmodernismi hilisperioodil veidi õlaga kaasa aitamas, et muidu nii tähelepandamatu tarbeobjekt väheke skulptuursemat mõõtu saaks.

foto: jk

olgu kuidas on, mul igatahes tekib selle väikese 'linnumajakese' puhul tahes-tahtmata õhkõrn paralleel venturi kuulsa joonistusega part-majast... aga kes teab, võib-olla näen siin pelikani pelgalt mina ja sepmann oleks mulle sellise mõtteavalduse eest hoopis vastu pead andnud.

foto: jk

sepmann ise seda ehitist paraku valminuna ei näinudki. ta suri 1985 - 2 aastat enne veepumpla valmimist - moskvas ametireisil viibides...

foto: jk

121: rakvere vallimäe trepp

summary: an experimental stairway by kavakava architects heidi urb & siiri vallner. completed in 2005, the stairway leads from the old-town of small-town rakvere up onto vallimägi hill with its ancient castle. each step is different in all measurements: for example, the first step is only 3 mm high while the last one almost a meter. the stairway is thus like an intermediate link between the small-scale buildings in town and the large-scale castle on hill. the formula was developed by taavi vallner, engineering was done by marika stokkeby.

-

kõige lihtsamalt öeldes on vallimäe trepp lüli rakvere kesklinna ja vallimäe vahel. see on puhtfunktsionaalne objekt, ehk siis pelk trepp, või teisiti öeldes parkali tänava astmeliselt kerkiv jätk. kuid see trepp ühendab kahte totaalselt erinevat keskkonda: ühel pool on väikeste vanade majade linn, teisel laiub aga hiigelobjektina vallimägi koos oma paekivist kindlusega.

vaade pika ja parkali ristmikult.

foto: jk

trepp markeerib keskkondade ning nende mastaapide järsku üleminekut: see algab linna poolt vaevumärgatavate paarimillimeetriste astmetega, muutudes linnusele lähenedes järk-järgult, kindlameelselt ja süsteemselt aina suuremaks, seda nii astmete kõrguse, laiuse kui sügavuse poolest. taavi vallneri poolt spetsiaalse arvutiprogrammi abil välja töötatud astme valem põhineb funktsioonil, mille graafik ühtib nõlva tõusuga.

vaade piki parkali tänavat.

foto: jk

trepiga külgnev hoonestus on praegu kahjuks päris mannetus seisus. loodetavasti tuleb siia kunagi midagi trepiga samaväärselt põnevat. antud fotol on hästi näha trepi üleminekut vihmavee-, sügislehtede ja porirenniks.

foto: jk

ülemised astmed on ligi meetri kõrgused. aga muidugi, trepil on kasutamiseks pakkuda ka traditsioonilisemaid, reglementeeritud astmeid.

foto: jk

punakat tooni betoontrepi autoriteks on kavakava arhitektid heidi urb ja siiri vallner, inseneriks oli marika stokkeby.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

vallimäe trepp jäi "väike 2002-2006" konkursil auhinnata, küll aga märgiti see ära kui hea lahendusega objekt. auhinnata jätmist põhjendati sellega, et trepi turvalisus polnud lõpuni läbi mõeldud. tsiteerin pressiteatest: "žüriiliikmed leidsid, et käsipuude paigaldamata jätmine on liiga ohtlik, ja disainer pidanuks sellega arvestama." sellest järeldub, et praegused jubekoledad käsipuud on paigaldatud kunagi hiljem, paraku ma ei oska öelda millal täpselt ja kas trepi enda autoritel nendega mingit pistmist oli... aga kui keegi teab, võib ju hõigata.

foto: jk

trepi algus.

foto: jk

linna poole sügavnev renn.

foto: jk

vallimäe trepi eksperimentaalsus seisneb tema mitmekihilisuses. ühest küljest võib teda vabalt võtta kui funktsionaalset objekti, olgu siis trepi või tänavalõigu, või hoopis lava või avaliku ruumi näol, kuid temas on ka miski muu, mille adumiseks - nagu mulle tundub - pakuvad siiri vallner ja indrek peil võtit trepist mõned aastad varem valminud okupatsioonimuuseumit käsitlevas artiklis:

"projekti käigus meis aina süvenes veendumus teha maja, mis osutab kasutamisel vastupanu. me ei tahtnud tulemuseks universaalset ruumi, kus täna on galerii ja homme kaubamaja, vaid kindla karakteriga ruumi, mille järgi kasutaja peab end kohandama. ta peab enda natuke pingutama või siis vähemalt fantaasiat üles näitama, et seda teisiti kasutada."

ja edasi:

"arhitektuur ilmneb suhtlusvahendina linnakultuuris alles siis, kui tema loodud keskkond väljub osaliselt kontrolli alt, käitub ettearvamatult. see on nüüdsest meie avalik seisukoht. arhitektuur omandab sümboolse väärtuse hiljem, alles kommunikatsiooniprotsessi kaasnähtusena."

kord rakveres käies täheldasin, et argitoimetavad inimesed püüavad iroonilisel kombel vältida trepile astumist nii kaua kui võimalik. alles siis, kui (kõndimiseks niisamuti ebamugavad) munakivid ja betoontrepiga paralleelselt jooksev "abitrepp" otsa saavad, juhatatakse ta objekti loomingulisemale kasutamisviisile, kuigi valla on jäetud ka (enamasti just valituks osutuv) "normaalsete astmetega" rada.

foto: jk

isegi kui kasutaja püüab linnast mäele või vastupidi jõuda ilma jantimata ja võimalikult ratsionaalselt (sirgjoont mööda), on ta ikkagi sunnitud trepil siksakitama, ja sellest, ning trepi pidevalt muutuvatest mõõtmetest tulenevalt on ta ka sunnitud treppi igatepidi tähele panema. (nagu allpool toodud artiklis tabavalt öeldakse, küsib see trepp igal sammul su jalanumbrit.)

foto: jk

foto: tõnis kimmel --> http://nagi.ee/photos/t6nis/sets/

carl-dag kirjutas oma plogis vallimäe trepist sellise teksti... see on nagu mõni proosaluuletus.

uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

kuidas vallimäe trepp iseneb?

vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.

vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada. trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale. kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? kas arhitektuur saab olla teos? trepp ilmneb ainult oma trepsuses. trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.

foto: jk

ja... vaade kindlusele.

foto: jk

-

maja 2006-3 numbris ilmus multikunstnik eve arpo lahe reportaaž tollal hiljuti valminud trepi kasutamistest ja kasutajate reaktsioonidest. panin artikli üles, näe: üks ja kaks. | a cool overview of the use and reactions towards the newly built stairs as published in a 2006 edition of the estonian architectural review. 1st page here and 2nd page here.

105: kaunis majake, vol 1

ei, mul tegelt pole kavas jüri okase kandadele astuda. olen lihtsalt aastate jooksul püüdnud pildile mitmeid enda arust kauneid väikerajatisi - alajaamu, kioskeid, konteinereid, kuure ja hütte - ja näinud neis tihti rohkemgi sarmi kui enamikes 'päris arhitektide' loodud ehitistes. nad on oma lihtsas utilitaarsuses nii siira ja avatud olemisega, ilma igasugu valehäbi ja ambitsioonideta. samas uhked, seistes tihti üksi oma suurte ja vägevate vendade-õdede keskel, hoides siiski pead kõrgel.

näiteks antud põhja-tallinnas asuv ehitis näib mulle kui oma oksal tublilt valvel seisev öökull.

foto: jk

ma tean, sümpaatia sellise 'juhuarhitektuuri' vastu pole just originaalne. veel vähem originaalne on foto ise. paras amatööri katse klassikut tsiteerida. või oleks m-v ehk veidi õnnestunum püüe? ükskõik,

te võtke parem okase raamat ette.

045: kiosk kompassi väljakul

tallinna linnapilti on aegade jooksul ilmestanud mitmed küllaltki huvitava disainiga kioskid. kunagi üheksakümnendail projekteeris terve rodu eesti tuntumaid arhitekte, teiste seas nt alver ja trummal, eek ja mutso, leonhard lapin jt, pisikesi müügipunkte, millest tänaseni püsib omal kohal vaid väike hulk. üheks selliseks on kompassi väljakul 1996 valmind putka, mille disaini autoriks arhitekt vilen künnapu.

üllataval kombel pole seda siiani eemaldatud, küll aga ümber tõstetud ning kahetsusväärsel kombel ka ümber ehitatud. täna näeb kiosk välja selline:

foto: jk

nagu öeldud, kioski praegune asetus ega väljanägemine ei vasta enam algselt planeeritule:

"kioski arhitektoonikat on vaadeldud koos taustaga, st tohutu halli majamürakaga, milles paikneb kunstiakadeemia ühiselamu. suur perforeeritud terasplaat (8 x 4 m) moodustab nüüd osa tuimast fassaadist ning on ühtlasi projekti autori hommage kunstiakadeemiale, millega on seotud tema kõige soojemad noorusmälestused. ekraani valgustavad öösel kaks 1000w prožektorit. ekraan kannab klaasist katust, mis katab müügiletti ning on ühtlasi päikesevarjuks. objekti materjalideks on ehe teras ja klaas." (tutvustus raamatust "künnapu & padrik: valitud töid" tallinn, 1999)

ma isegi ähmaselt mäletan aega, mil kiosk seisis g9 majaga paralleelselt. kas seda kunagi ka mainitud prožektoritega valgustati, ei tea öelda... carl-dag küsis kommides õigustatud küsimuse putkat ekraaniga ühendava profiilplekist katuse kohta, ja tõesti, see ongi ümberehituse tulemus. algselt, nagu ka ülal kirjeldatud, kandis see hoopis elegantsemat klaasist katust, mis ulatus ekraani servadeni (nagu näha alloleval plaanil). jääb selgusetuks, miks see välja on vahetatud...

plaan: "künnapu & padrik: valitud töid"

(^ see plaanil mainitud "park" on küll õieti sillutatud ala mõne puuga...)

mis põhjusel on putka ümber tõstetud, peamise fassaadiga maneeži tn poole? kipun arvama, et "päikesevarjuna" mõeldud perforeeritud terasplaat siiski oma eesmärki ei täitnud ning algselt otse lõunasse suunatud putka kuumenes koos oma [vägagi naljaka] tootevalikuga üle. kuid muidugi, kui kellelgi on teada n-ö ametlik põhjus, võib mind sellest teavitada.

foto: jk

kioski praegust väljanägemist ma kritiseerima ei hakka. tehku seda mõni... kriitik.

foto: jk

034: fašismiohvrite mälestusmärk metsakalmistul

mind köidab postmodernism, ärge lööge.

...

üks stiilipuhtam näide meie kohalikust postmodernismist asub tallinnas metsakalmistul.

foto: jk

see on mälestusmärk fašismiohvritele, mis valmis aastal 1984. teose autoriks läbi aegade edukaim eesti arhitekt vilen künnapu [s. 1948].

foto: jk

tahvel ütleb, et "siin mõrvasid natsid 1944. a. suvel konvoiga nr. 73 toodud 300 juudi rahvusest prantsuse kodanikku" ja "siin mõrvasid natsid 18. septembril 1944. a. lagedi koonduslaagri 520 juudi rahvusest poola ja leedu kodanikku".

foto: jk

ma otseselt ei tea, mis / kui palju sümbolismi on siia mälestusmärki pikitud, mida aga hea tahtmise korral välja võib lugeda, on seotud teose n-ö lõhutusega. ehitise tugevat, omajagu triumfikaart meenutavat kuju on siin justkui haavatud, tema nurgast on löödud välja suur kild, jättes dekoratiivse karniisi asemel nähtavaks vaid palja aluspinna ning nülitud samba. sellegipoolest mõjub kuju prominentselt, seistes endiselt uhkelt ja jõuliselt, küllap nagu juudi rahvaski, vaatamata nende piinatud minevikule.

foto: jk

kui saan kuskilt midagi konkreetsemat teada mälestusmärgi sümboolika kohta, lisan kindlasti siia ka.

foto: jk

tahvel vasakul küljel: "seisata, rändaja, siin, sel koletu tapatöö kalmul. mäleta, mõrvareid nea, leinates langeta pea."

foto: jk

...

rääkides juutidest. ma ükspäev sattusin ilgelt huvitavale artiklile / koolitööle, kus käsitletakse juutide keeli ning siinse kogukonna nn eesti jidišit. täiega soovitan lugeda, tekst on siin.

027: kauplus koplis

summary: a flower store in northern tallinn from 1987 by the architect haldo oravas, as if mimicing in small scale the architecture of the 1960's khrushchovka-type (more specifically, the 1-317) apartment building that it is attached to, with its low gable roof and grey silicate brick facades.

-

lappasin oma aastate jooksul tekkinud fotokollektsiooni ja leidsin siit täiesti hullult ägedaid objekte, kohati mäletamatagi, et ma neid pildistanud olen. näiteks -

- hruštšovka külge ehitatud kauplusehoone kopli tänaval. algselt oli see muide lillepood, nüüd siis enam mitte. maja ehitas kolhoos "rahva võit", arhitektiks haldo oravas [s 1960, nüüd viimsi vallavanem]. projekt pärineb aastast 1986, ehitis valmis 1987. tsiteerin kogumikust "arhitektuurikroonika '87":

"linnaehituslikust situatsioonist inspireeritud ekspressionistliku lahendusega hoone, mis mõjub oma keskkonnas ebatavaliselt. kopli linnaosa sotsiaalne ja arhitektuuriline ilme on kirev ja eklektiline. siin kohtuvad erinevad ajastud ja stiilid, väga segipaisatud olustik, hallid kiviseinad, tüüpmajad, vanamoelised müügikioskid ning kalinini tänav [nüüd kopli - jk] kui peatee kesklinna läbi paljude tööliskvartalite. väike silikaattellistest suurte vitriinakendega hoone on plokeeritud 4-korruselise elamuga. moevõttena kasutatud erineva kujuga aknad, mis on paigutatud nii viltu kui ka diagonaalis, mõjuvad väga rahutult. müügisaali jaotab kahte ossa ruumi lõikav punane müügilett. ekspositsioon on nii letitagustes riiulites kui ka saali nurgas väikese kolmnurkse basseini ümber. hoones on kaks laoruumi ja personali ruumid. hoonet hinnati arhitektuuritriennaalil vilniuses 1988. aastal nsvl arhitektide liidu diplomiga."

foto: jk

võrreldes 20 aastat vana fotoga on siin väliselt muutunud vähe, maja on saanud vaid uue ukse, kaldtee ning trellid akende taha. paraku pole ma sees käind [mhh] nii et ma ei tea, mis seisus interjöör on. küllap on see täesti kaotsi läinud. küll kunagi uurin järele.

mis aga fotol hästi välja ei joonistu, on hoone sulandumine antud konteksti. kuna hruštšovka, mille külge poeke ehitatud, on samamoodi hallidest silikaattellistest ning madala kaldega katusega, mõjub see elamu loogilise jätkuna. kirjutab mart kalm ajakirja maja 1996-1 numbris rekonstrueerimisi ja juurdeehitusi käsitlevas artiklis:

"sulanduv-simuleeriv lähenemine tõsteti kilbile 1980. aastate alguse postmodernismi laines, mis varasemale kontrasteerudes tähendas sammu edasi. printsiibi rakendamise totaalsusest kõneleb seik, et väärtustati ka lähimineviku arhitektuuri, mida siiani oli ikka põlatud. nii tuleneb haldo oravase kopli lillepoe postmodernistlik vormimäng hruštšovka arhitektuurist, mis seega saab väärtustatud."

1991. aasta 3. mai sirbis on nähtud ehitis aga esile tõstetud kui üks nõuka-aja halvimaid näiteid siinsest arhitektuurist. leonid volkov ütleb lühidalt, et tegemist on vigurdamisega!, krista kodres aga, et see on "hoone karikatuur, ülekuhjatud, viltuste akendega. sümmeetria ja asümmeetria vastandus ebaõnnestunud ega küüni ka soovitud absurdini."

010: funktsionaalsed skulptuurid

aasta oli 2005, kui tallinna linnapilti ilmusid esmakordselt betoonist tuvid, eesmärgiga "lisaks liikluse piiramisele kasutada neid tallinna linna ilmestavate disainielementidena, mille peal istudes oleks väsinud turistidel võimalik jalgu puhata." [postimees, 22.03.2005]

nunnu turistipaar rotermanni soolalao ees tuvide kasutusvõimalust demonstreerimas (:

foto: jarmo k

ligikaudu 300 kilo kaaluvate linnatuvide autoriks on skulptor aivar simson, tuntud ka kui simson von seakyl [s. 1959]. siit saab tema kohta pikemalt lugeda. tuvid olid algselt teostatud mitmes värvitoonis [tõestus - foto tuvide autorist ja tema armeest], kuid nii palju kui ma tähele olen pand, on nad tänaseks vist kõik ikkagi suht halliks kulund.

varasemalt olid tallinnas tuvide asemel vähemalt poolenisti sama eesmärki täitnud lihtsad betoonist poolkerad, mille otsa, olen kindel, koperdas järjekindlalt terve linna elanikkond. ma ise vähemalt miljon korda kvartalis.

ma austööds selle teema kohta palju ei tea, samuti pole ma piisavalt reisind, et neid asju mujal tähele panna, kuid analoogsete näidetena stiliseeritud tänavatõkestitest võiks tuua lõvid stockholmis ja lambad gotlandil. eks varsti näis, kas berliinis leidub ka betoonist karusid. muide, kui keegi on reisides siukseid asju tähele pand või lausa pilti teind, siis vabalt kommige.

foto: jarmo k

peaks veel mainima, et tollest aspektist on eriti põnev lõunaosariikide pealinn tartu, kus tänavatõkestitele on korraldatud lausa mitu konkurssi. mul endal fotosid pole, kuid flickr aitab alati välja.

kurikuulsad tartu hakid. heh, tänu neile kurjamitele jäi mul tartus elades nii mõnigi öö uneta. skulptuuri ametlikuks pealkirjaks vms on vist "pargiloom hakk", autoriks bruno kadak.

foto: flickr, kasutaja beth m527

midagi sürrimat: "kaarsildauto", skulptor taavi kolk.

foto: flickr, kasutaja seadipper

"antiikne sambaots" [suht wtf] - autoriks külli kasesalu.

foto: flickr, kasutaja seadipper

ja mu lemmik: "kilpkonn", autoriks eelmainitud bruno kadak.

foto: flickr, kasutaja seadipper

siin on täielik nimekiri tartu tänavatõkestitest koos fotode ja ammendava informatsiooniga.


...


ja lõpetuseks veel kaks funktsionaalset skulptuuri, mille puhul küll vastav funktsioon on otseselt dikteerind nende väljanägemist: elamuekspluatatsioonivalitsuse kompleksi / väike-rannavärava feik-bastioni... eee... väljalasketoru, ja kunagise elektrijaama, nüüdse kultuurikatla korsten:

foto: jarmo k

006: betoonist kindlus

ükspäev ringi kõmpides avastasin juhkentali tänaval asuva liivamäe lasteaia mänguplatsilt päris huvitava asja.

nimelt on siin koha leidnud äge betoonist lossike, parapettidega ja puha. kuivõrd betoon kipub olema oma loomulikus halluses parajalt kõle materjal, siis antud juhul on see muudetud pisut lapsesõbralikumaks ning võõbatud üle kahvatukollase värvikihiga.

et lapsed ikka teaksid, tänu kellele sai selline mänguloss võimalikuks, on tegijad peafassaadile oma pitseridki löönd. mu arust võiks ka lossi ülejäänd paljaid pindu otstarbekamalt ära kasutada, müües sinna reklaampindu. tasuv klientuur naiivsete laste näol oleks ju garanteeritud.

foto: jarmo k

nagu näha, on sees redel. küllap viib see teisele tasapinnale. (kui nii, siis... ohutus?)

heh, lossike on sattund vandalismiohvriks - see on soditud nii seest kui väljast. auhind sellele, kes arvab ära, mida on alljärgneval pildil pisut näha lossi seesmisel seinal.

foto: jarmo k

püüdsin küll leida lossikese kohta mingit informatsiooni, kuid kahjuks eduta. no näiteks oleks huvitav teada, kas projekti tegemiseks oli vaja mõne arhitekti teeneid. ja kas üldse oli siukse asja tegemiseks projekti tarvis. küllap mitte.

igatahes. meil küll lasteaias midagi nii lahedat pold...