linnad ja märgid: rändom laks

Kuvatud on postitused sildiga rändom laks. Kuva kõik postitused

142: Kumu eelajalugu

Summary: Kumu Art Museum and its locally quarried limestone floors with some interesting prehistoric fossils.

Kas keegi on kunagi Kumu kunstimuuseumi fuajees ninali käinud? No mina olen. Tegin mõned pildid ka. Kunagi varem käisin ninali ka soomlaste Ateneumis - seal oli saak muide palju ägedam, leidus liike, mida Kumus naljalt ei leia. Sellegipoolest on Kumu põrandad omajagu põnevust täis, soovitan teil kõigil seal kord ninali käia.

fotod: jk

Tegelikult pole see ju midagi erakordset - erinevad ehitusmaterjalina kasutatavad settekivimid on fossiile täis ja tihti satuvad nad end näitama majade põrandail, seintel, lagedes. Paar muu maailma näidet avalike hoonete põrandatelt: siin ja siin.

Kõige markantsem näide - ja minu isiklik lemmik - on aga juhtum, kus Itaalias asuva katoliku kiriku seinalt leiti... dinosauruse pealuu. Lugu siin.

125: muusika kontoris?

summary: music in the office? here's a set of collected answers from young finnish architectural offices, as seen in the compilation book newly drawn - emerging finnish architecture (buy it here). what about you and your office? what kind of music is preferred? who gets to dj? are everybody happy with the music played? or do you prefer to work in silence? feel free to comment!

-

uurisin ükspäev noori soome arhitektuuribüroosid tutvustavat raamatut pealkirjaga "newly drawn - emerging finnish architecture" (vt linke ingl k tekstis), kus mu tähelepanu köitis muu seas tõik, et üheksast esitletud büroost väidab end kontoris töö ajal arvo pärti kuulavat. suutsin sellega kohe rõõmsalt rileitida, nimelt on mu töökohas juba üle kuu aja järjest ketranud arvo pärt ja tema "für alina", tõsi, mitte mu töökõrvase muusikaeelistusena, vaid saatena näitusel esitatavale kunstiteosele, mis ülakorrusele 'nõndanimetatud kontorisse' kostub. armastan küll pärti kuulata, lihtsalt eelistan seda pigem teistsugustes tingimustes.

kuidas teiega on? kas töö ajal kuulatakse muusikat või eelistatakse vaikust? mis tavaliselt mängib - raadio või kellegi pleilist / album? mis raadio, või milline muusika? kas muusika mängib 24/7 või kui kellelgi vaikus pinda hakkab käima, või ainult öösiti, et aidata ärkvel püsida? kes valib muusika, kas lihtsalt see, kelle arvutiga on kõlarid ühendatud, või on lausa otsustatud, kellel kontoris on parim maitse? või iga päev erinev inimene? on mõni vihastanud ka, et kolleeg mingit eriti haiget muusikat laseb? või on igaühel oma kõrvaklapid, ja volüüm sätitud täpselt nii kõrgele, et kuuleks telefonihelinat või kaastöötaja hõiget? (nt meil on viimasel ajal just nii...)

kommentaarium on avatud!

nüüd aga noorte soomlaste maitseeelistuse juurde.

vastab arhitektuuribüroo hollmén reuter sandman.

vastab arhitektuuribüroo verstas.

vastab arhitetktuuribüroo now.

vastab arhitektuuribüroo anttinen oiva.

vastab arhitektuuribüroo lassila hirvilammi.

vastab arhitektuuribüroo avanto.

vastab arhitektuuribüroo ala.

vastab arhitektuuribüroo afks.

vastab arhitektuuribüroo k2s.

* * *

üks muusikasoovitus ka. is everybody happ-pyyy?

115: linnalehmad

summary: cows in tallinn... the first one is a recently opened concrete sculpture in northern tallinn by simson von seakyl, also known as seaküla simson. the dog-faced cow, one of the few bigger 'decorative' sculptures in tallinn is also meant as a plaything for children, diminishing its 'being' as art but also giving it a practical use, which is in my opinion way more appropriate for a... thing like that. the other cow on the display window of tallinn department store, though temporary, is purely decorative and could in its essence - ironically - be seen as more 'art' than its concrete sister in open air, laying there to be trampled on by children (not that its 'functionality' is a bad thing).

-

lehm nr 1: tallinna uusimaid - ja üks väheseid - suuremat sorti dekoratiivskulptuure lamab karjamaa pargis koplis. koeranäoga lehmakuju autor on simson von seakyl ehk seaküla simson, kellel näib olevat missioon täita linn loomadega: solarise hunt ja ohtrad tõkketuvid on samuti tema loometööks. näis, mis järgmiseks. kõik mainitud kujud on muide betoonist.

foto: jk

elusuuruses kuju on mõeldud lastele turnimiseks. iseenesest pole ju skulptuuri sellises 'funktsionaalsuses' midagi halba. ainult et... nõnda taandubki see (tallinnas niigi haruldane suuremat sorti) avalik 'kunstiteos' vaid laste mängukanniks.

või on see 'kultuuripealinn' (khhhm) tallinna nutikas kokkuhoiustrateegia? et tellivad ühe hoobiga laste mänguatraktsiooni ja veits nagu kunsti kah? et linnuke (lehmake) kirjas ja nii.

lehm nr 2: ajutine kuju tallinna kaubamaja vaateaknal. seaküla simsonist vaat et andekamgi, mulle teadmata autor. materjali kohta ei oska öelda, küllap mingi plastikvärk. esiteks näeb see lehmam välja, teiseks asub ta vaateaknal, olles justkui kunstiteosena eksponeeritud - teda saab vaid vaadata, kuid mitte puutuda -, samas kui karjamaa betoonlehm on laste tallaalustest pruunistunud. kumb neist siis kunstim on, kumba neist n-ö kunstikriitilise pilguga enam hinnata võiks? ma lihtsalt viskan küsimused õhku, suurt midagi tõsimeeli väitmata, ja üleüldse arvamata, et see vähegi oluline on.

foto: jk

112: suudlus

see pole napikas, see on peaaegu et avarii. nii pargitakse kalleid autosid seal, kuhu tavainimesel asja pole, nimelt toompeal. / expensive cars kissing in toompea, tallinn.

foto: jk

109: selgitab nii mõndagi

siin üks nähtamatu lause, et pildid pealkirjale liiga selga ei roniks.

tõdemus mitte väga halvast filmist pealkirjaga "bugsy".

-

muide, mu armas arvut lasi mu juurest mõned nädalad tagasi jalga, nii et väga-väga räigelt palju materjali, mis ma selle plogi jaoks kogunud olin, läks kaduma. muu seas jäin ilma ka päris mitmest mõningate käest küsitud konkursitööst, mida ma polnud veel jõudnud postitada. nii et küsin neid kunagi uuesti, kui lubate.

other than that, luban, et lähinädalatel tõuseb postitamise aktiivsus. põnevat kraami jagub.

105: kaunis majake, vol 1

ei, mul tegelt pole kavas jüri okase kandadele astuda. olen lihtsalt aastate jooksul püüdnud pildile mitmeid enda arust kauneid väikerajatisi - alajaamu, kioskeid, konteinereid, kuure ja hütte - ja näinud neis tihti rohkemgi sarmi kui enamikes 'päris arhitektide' loodud ehitistes. nad on oma lihtsas utilitaarsuses nii siira ja avatud olemisega, ilma igasugu valehäbi ja ambitsioonideta. samas uhked, seistes tihti üksi oma suurte ja vägevate vendade-õdede keskel, hoides siiski pead kõrgel.

näiteks antud põhja-tallinnas asuv ehitis näib mulle kui oma oksal tublilt valvel seisev öökull.

foto: jk

ma tean, sümpaatia sellise 'juhuarhitektuuri' vastu pole just originaalne. veel vähem originaalne on foto ise. paras amatööri katse klassikut tsiteerida. või oleks m-v ehk veidi õnnestunum püüe? ükskõik,

te võtke parem okase raamat ette.

102: jätkame pärast reklaami

ma ikka üldse ei suuda päevakajaline olla, nii et peate rahulduma hoopis eelmisekuukajalise postitusega.

niisiis, nagu me saime mõnda aega tagasi erinevate meediaväljaannete kaudu teada, ei tohi keskpartei poolt valitsetavas lollinnas panna laternapostidele kuulutusi, otsitagu kadunud koera või tööd või seltsi vastu ööd. tegemist on ebaseadusliku omavolitsemisega, mille eest keskpolitsei teeb tra h vi.

õnneks saavad nüüd vähemalt pirita loomakaotajad ja tööotsaotsijad panna oma kuulutusi kõikvõimalike instantside poolt heakskiidetud tahvlitele, sest mähe selts viitsis palju vaeva näha. (siinkohal aus küsimus: kas 'ametlikel' tahvlitel tohib ka intiimteenuseid pakkuda? või vähemalt massaaži?)

kuulutustesaagaga enam-vähem samal ajal sattusin ühele tähelepanuväärsele kuulutusele, mille oli vist üles pannud hunt kriimsilm isiklikult (telemaja on siit vaid paari sammu kaugusel). ma ei viitsi praegu vaatama minna, kuid silt on vist tänaseks maha kistud, nii et toon selle siin ära, et kujundustöid pakkuva tööotsija eeskujulikult kujundatud kuulutus ikkagi oma eesmärki täidaks ning kliente tooks. võtke siis kindlasti ühendust, kel tarvis kas maja projekteerida, autot ehitada või raamatut välja anda. see tüüp oskab kõike! isegi trükkida! ja 280 eek tunnis, see on ju soodne!

foto: jk

kuulutuse üles panija on tõenäoliselt ennetanud mupokaid ning andnud kontaktandmetena vaid meiliaadressi, mille haldaja väljaselgitamine eeldab tõenäoliselt ikkagi veel igavamat elu kui see on mupokatel. antud kuulutuse juures väärib tähelepanu ka kellegi tubli kodaniku teostatud kirjavigade parandus: et noh, kus viga näed laita, teate küll.

eelmisest kuulutusest paarkend sentimeetrit taeva pool oli aga koha leidnud veits vähem ambitsioonikate (ja mitte nii kavalate) tegelaste kuulutus, kus telefoninumbrid ja nimed kenasti ära toodud. need vennad polnud paraku arvestanud mupokate usinusega. ma siiski loodan, et nad trahvi ei saanud.

aga te siis võtke kindlasti ühendust sergei ja vladimiriga kui on tarvis nt kiiret, kvaliteetset ja odavat katussekatjat.

foto: jk

-

p.s. - mupo, hei, käi kanni.

087: head ja vead nüüd ja siis

summary: 3 positive and 3 negative examples of dwellings around estonia, according to the taste of a 1939 magazine editorial.

-

väärtushinnangud on kärmed muutuma. haruldased pole juhtumid, kus arhitektuurimälestiseks kuulutatakse ehitis, mis valmimise ajal ei äratanud vähimatki tähelepanu või pälvis sootuks negatiivset kriitikat. kui siinkohal vaadata mööda hulga aja möödumisega peaaegu et by default tekkivast ning võimalikust kultuurilisest ja sotsiaalsest väärtusest, võivad sellisteks objektideks osutuda teinekord küllaltki obskuursed ehituskunsti näited. siit julgustust saanuna olen ma näiteks kindel, et kaugel pole aeg, mil arhitektuurselt väärtuslikuks kuulutatakse teiste kõrval ka mu isikliku "lemmiku", ajakirjanduses "vene uusrikaste ihuarhitektiks" nimetatud nikolai jakobišvili teosed. (ja ma polegi päris kindel, kas väidan seda naljaga pooleks või mitte...)

pisut kummaline, et väärtushinnangute muutumine toimub enamasti vaid ühtepidi. kui miski kuulutatakse valmimisjärgselt oma kategooria heaks näiteks, siis suure tõenäosusega selleks ta ka jääb. erandina meenub meie kontekstis 90ndate arhitektuur, mis uutes tingimustes, st tüüpprojekteerimisest vabanenud praktikas ja uudsete lahedate materjalide tulvas mõjus omas ajas muidugi värskendavana, nüüd tagasi vaadates mõjub suur osa tollasest arhitektuurist ikkagi suht jamana. (vt all lisaks cd kommentaari.)

kui aga miski on juba eos ebaõnnestunuks kuulutatud, teeb aeg oma korrektuurid ning pläkk kas eemaldatakse maamunalt või - tõenäolisema variandina - jääb see oma kohale kuni temaga harjutakse ja tema olemasolu hakatakse iseenesest mõistetavana võtma. nii võib kunagine häbiplekk-ehitis lõpuks ootamatult omandada mingisuguse väärtuse, olgu selleks siis pelk ajakiht või mõni sotsiaalne / kultuuriline tasand.

määrav roll, kas siis ajakohaste või hiljem loodavate väärtushinnangute kujunemises ja levitamises on eelkõige muidugi oma ala spetsialistidel: arhitektidel endil, arhitektuurikriitikutel-teadlastel-ajaloolastel, kuid ka - hiljutisest õhtusöögilauas kuuldud jutust hea näide võtta - populaarsel ajakirjandusel. meedial on suur võim (no shit) ja kui lihtne inimene ei suuda endale selgeks mõelda, kas rakvere keskväljak on kuradi lahe või täiega nõme, siis positiivsusest pakatav artikkel ekspressis on talle heaks abiks ses asjus selgusele jõudmisel.

nii et kui ajakirjanduses on küsitud oma ala autoriteetsetelt spetsidelt arvamust näiteks iseseisvusaja arhitektuuripärlite ja -käkkide kohta, siis võib "tavainimesel" (??) olla küllaltki keeruline asuda vastupositsioonile ning leida vaid halba nt rotermanni uutes majades või kiita taevani vabaka samba õnnestunud kompositsiooni ja seejuures oma argumente veenvalt kaitsta.

-

kogu selle mulli lõpetuseks paar illustreerivat näidet ka. pärit on need ajakirja varamu arhitektuurilisast aastast 1939. 3 head näidet tolle aja kohalikust elamuarhitektuurist ja 3 halba - tõenäoliselt konkreetse numbri peatoimetaja, arhitekt konstantin bölau enda valikul. pärast pilte tuleb ka artikkel, kus ta ühtede headust ja teiste halbust põhjendab ning annab lisaks palju häid soovitusi tulevastele oma maja tellijatele.

mu point on siin selles, et tollal negatiivsete näidetena välja toodud majad näevad ju tegelikult väga lahedad välja ning vääriksid säilinuna - just oma aja obskuursustena - võib-olla isegi kaitse alla võtmist... olgu nende funktsionaalsuse ja kunstilise õnnestumisega kuidas on.

positive examples:

negative examples

ja terve artikkel siin, klik-klik!

046: reklaam arhitektuuriväljaandes anno 1934

olen kindel, et ma pole ainuke pedant, kes osasid erialaseid ajakirju puhtalt seetõttu boikoteerib, et need kohati lausa kolmandikus osas reklaamist koosnevad.

eriti nõme on see, kui kõik reklaamlehed on koondatud väljaande algusesse. nii võib mõnikord kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa üha edasi hüpata, enne kui lõpuks juhtkirja või sisukorrani jõutakse. esmalt paksuna tundund ajakirjast on selleks ajaks järele jäänud vaid õhuke vihik... pisut meeldivama variandina on reklaamid kuhjatud väljaande lõppu: lapates-lugedes jääb mulje, et veel tükiks ajaks jagub avastamisrõõmu, kuni hetkeni, mil saabuvad need neetud reklaamid. 20 lehekülge põmst tühja, kuid vähemalt nii saab oodatust varem uue ajakirja kallale asuda.

kõige nõmedam on aga see, kui reklaamid asuvad hajali terve ajakirja ulatuses... silmadel hakkab valus.

mida ma öelda tahan: reklaamid enamasti suht imevad. ja mitte aint ajakirjanduses. jah, ma tean-tean, et paljud ajakirjad vaid reklaamituludest elatuvadki, kuid pinda käivad need sellegipoolest. enamasti vast põhjusel, et need üritavad räigelt tähelepanu äratada ning üksteist oma efektsuse ja kirevusega üle trumbata, näida isegi olulisemana, kui väljaande sisuline pool.

siinkohal tahaksin tuua kirjeldatule vastukaaluks midagi hoopis positiivsemat, nimelt valiku ülimalt sümpaatsetest reklaamidest 1934 avaldatud "eesti arkitektide almanakist". tegemist pole küll otseselt ajakirja, vaid aastaraamatu formaadiga, millisest ulatuslikud reklaampinnad pole kadunud tänapäevalgi. antud väljaandes on must-valged, minimalistlikult ja ratsionaalselt lahendatud ning seeläbi igati väärikalt mõjuvad reklaamid paigutatud teose lõppu.

skännisin mõned huvipakkuvamad:

"esile tuleb tõsta eduard taska töökoja toodete tehnilise teostuse korrektsust, mis viisid nahakunsti eesti tolleaegse tarbekunsti esirinda ja äratasid tähelepanu ka euroopas." loe lähemalt siit.

richard wunderlich oli kolmekümnendail meie mööblidisaini absoluutne tipp. tema loominguks on näiteks kadrioru kantseleihoone [st presidendilossi] koosolekute saali mööbel.

austin 7 nippy.
siuksega pätsi-aegses tallinnas ringi kimada oleks old ikka päris äge.

- - - - - - --- -- -- - ----

kolmekümnendatest veel nii palju, et täiendasin olulise infoga ühte varasemat postitust. soovitan pilgu peale visata eriti neil, kes on pidand, peavad lähimas tulevikus või peavad kunagi-millalgi tegema kalmu 20. sajandi eesti arhitektuuri eksamit ning seepärast ammutama teadmisi tema suurteosest.

033: tänavapidu

üks suurimaid rõõme kõigi teiste suurimate rõõmude seas on äratundmisrõõm!

nii oleksingi ma ühel vesisel kevad-talvisel päeval peaaegu poolsurnuks jooksnud lapsevankriga noore ema, kuna mu tähelepanu liikluses köitis hoopis vana-viru tänava ajutisele puitstruktuurile kinnitatud plakatite rida.

hämming, see oli totaalne hämming, mis mind valdas. tegemist oli reklaamplakatitega näitusele "doings or not" hobusepea galeriis. näitus on tänaseks küll maha võetud, kuid pole hullu kui maha magasid, võid sellest takkajärele hoopis lugeda-lugeda.

igatahes selline nägi plakat välja:

foto: who cares?

et siis milles värk, ah? nimelt, disainer indrek sirkeli kujundatud plakatil figureerivad pilt ja katkend pärinevad mu kõi-gi ae-ga-de lem-mik-raa-ma-tust, raamatust, mida ma olen tänaseks lugend... poolsada korda vähemalt, ilma

naljata. selleks on taani lastekirjaniku ole lund kirkegaardi [1940-1979] "kummi-tarzan ja teised", mis koosneb kahest teosest: "kummi-tarzan" ning "frode ja kõik teised rüblikud". viimasest ka plakatimotiiv, sisuks suurepärane krutski nimega tänavapidu. pilt muide raamatu autori enda joonistatud.

et tänavapeo näol on tegemist aktsiooniga, mis potentsiaalselt toimub linnaruumis ning mille potentsiaalseiks läbiviijaiks linna-mina või linna-sina ning osavõtjaiks pahaaimamatud kaaslinnakodanikud, siis vist pole eriti mööda tuua tänavapeo õpetus ära ka siinses plogis, mis ju suures osas linnaruumi käsitlebki. ja pealegi võib ju plakatit käsitleda avaliku kunstina linnaruumis, miks mitte.

ahjaa, tänavapeo võiks vabalt lisada sajanda toiminguna siia nimekirja.

aga mida täpsemalt üks korralik tänavapidu endast kujutab, seda loe eelmainitud teosest toodud lõigus, mis kantud ka eelnähtud plakatile, ning mis nüüd järgneb. pisikese sissejuhatava osaga.

...

ühel suvepäeval - mõni aeg enne seda, kui frode pidi elus esimest korda kooli minema - istus ta trepil nurgamaja ees ja vestis parajasti pulka, kui üks suur poisivolask temast mööda loivas.
suur poiss jäi frode ette seisma.
"no-oh," ütles suur poiss ja ihitas kähedalt naerda. "ah et pisike lülijalgne istub ja lööb siin aega surnuks?"
"ei löö ma midagi aega surnuks," ütles frode. "ma vestan. kas seda näha ei ole, suur lülijalgne?"
"hähää!" naeris suur poiss kärinal. "sa polegi päris metsa poole."
"ega vist," ütles frode. "meil polegi siin mingit metsa. ja ma olen seitsmeaastane ja lähen esmaspäeval kooli."
poisiloikam nägi lausa ehmunud välja.
"vaene poju," ütles ta. "see on ju lausa loomapiinamine!"
"kas sina käid ka koolis?" küsis frode ja jättis pulga vestmise katki.
"kas ma käin?" ütles suur poiss. "vahetevahel küll. aga üldiselt nii vähe kui võimalik. mina, saad aru, pole mingi koolifanatt."
"ah soo," ütles frode, kes ei teadnud, mida "fanatt" õieti tähendab. "muidu räägitakse küll, et koolis on päris vahva. seal on õpsid ja klassid ja puha."
"phää!" ütles poisiloikam. "neid õpse ja klasse on seal liiga palju. aga küll sa ise näed."
"mis su nimi on?" küsis frode.
"simme," ütles loikam. "ja mis sinu nimi on, poja?"
"frode," ütles frode. "kas mängime midagi?"
"mängime?" kordas ta. "kas sa ütlesid "mängime", poja?"
"täpipealt," ütles frode. "kas sina siis üldse ei mängigi?"
"hähh!" hüüdis simme. "sul on vist vesi põlves, poja. minusugused suured poisid ei mängi kunagi."
"mis te siis teete?" küsis frode.
"einoh," ütles simme ja sättis end frode kõrvale istuma. "eks me põruta vahetevahel sääreväristajatega ringi ja tegele muu säärase värgiga. ja vahest viskame rahva üle väikseid nalju."
"mismoodi seda tehakse?" küsis frode. "niisugust asja õpiksin hea meelega minagi."
"ohoo!" ütles simme. "sa, väikemees, ei olegi päris pea peale kukkunud. me võiksime ju ühe krutski teha, mille nimi on tänavapidu."
"on see ohtlik?" küsis frode, kes oli kuulnud, et suured poisid tegelevad mõnikord ohtlike asjadega.
"mitte üks tirts," ütles simme. "meil tuleb ainult vaikselt seisma jääda ja sõrmega ülespoole näidata. küll siis näed, kuidas nalja saab."
"paistab, et see pole tõepoolest ohtlik ega midagi," ütles frode. "niisuguse tüki teen hea meelega kaasa."
simme tõusis püsti ja vedis frode kõnnitee serva juurde.
"seisame nüüd ilusti paigal ja näitame sõrmega katuse poole," ütles simme. "aga ära sa sõnagi iitsata."
"ei ma iitsata," vastas frode.
poisid hakkasid kahekesi sõrmega katuse poole näitama.
"nüüd läheb lahti," sosistas simme.
neist läks mööda üks naine, väike koeranäss paela otsas. ta jäi poiste kõrvale seisma ja vaatas üles katuse poole.
hetk hiljem läks mööda veel mitu inimest. needki jäid seisma ja hakkasid katust vaatama. lõpuks oli kogu kõnnitee taevasse vahtivaid inimesi täis.
möödus ka jalgrattureid. needki jäid seisma ja vaatama. isegi kaugel eemal pidasid jalgratturid tänaval kinni ja hakkasid üles vaatama.
siis peatus üks auto ja natukese aja pärast veel paar sõidukit. autosistujad pistsid pea avatud akendest välja ja kiikasid ülespoole.
viimaks oli tänav inimesi, rattaid ja autosid puupüsti täis, nii et ei pääsenud enam ei edasi ega tagasi.
"hii, kas sa näed!" hirskas preili ronk irene tv-le. "tänav on rahvast ja autosid puha täis. küllap on midagi põnevat juhtunud."
ja preilid pistsid pea aknast välja ning jäid vahtima sinnapoole, kuhu kõik teisedki.
"teeme nüüd sääred," sosistas simme.
"lähme!"
ja poisid hiilisid minema.
"mis asja te seal passite?" hüüdis härra torm ja tuli välja tänavale. "mis pagana rahvakogunemine siin on? kas selles majas tõesti kunagi rahu ei saa?"
kogu rahvasumm vaatas talle otsa. siis vaadati uuesti üles ja seejärel üksteise poole.
"jah, mis pagan me siin vahime?" hüüdis üks vihane jalgrattur.
"jah, mis pagan me siin vahime?" hakkasid inimesed läbisegi hõiklema.
"teie jäite esimesena vaatama!" hüüdis üks kõrge kaabu ja prillidega mees enda kõrval seisvale naisterahvale.
"valejutt!" hüüdis naine. "mina pole midagi vaadanud."
siis läksid inimesed vaidlema, kes neist oli esimesena vaatama jäänud. tänaval tõusis säärane lärm ja kisa, et lase aga olla. jalgratturid tilistasid oma rattakelli, autod tuututasid ja tagurdasid ja tunglesid siia-sinna.
"hii!" ütles preili ronk. "täna juhtub tõepoolest nii mõndagi!"
pool tundi hiljem olid ärritatud inimesed tänavalt kadunud, aga veel tükk aega võis kuulda, kuidas nad mujal linnas edasi tülitsesid.
nurgamaja ette trepile jäid istuma ainult simme ja frode.
"nägid," ütles simme. "niisugune oligi tänavapidu. teine päev õpetan sulle veel paar krutskit juurde, frode-pojuke."
"rõõm kuulda," ütles frode.

["kummi-tarzan ja teised", tallinn, kirjastus "eesti raamat" 1990, tõlge: arvo alas]

028: linnaloomad!

mu tuhandete-tuhandete-tuhandete fotode seas ringi tuhnides hakkasin märkama, et olen millegipärast päris palju pildistanud arhitektuuri jms hulgas igasugu loomi-linde-mutukaid. ilma mingi ratsionaalsena tunduva põhjuseta. ja mis ma neid ikka niisama hoian, laon siis paremad palad lagedale.

nii et letsgosmokes ja nummimeeter lakke.

...

1. pingviin pärnu mnt-l tallinnas.