114: monument eduard vildele

summary: one of the most outstanding soviet-time public monuments in tallinn, dedicated to the turn of the century writer eduard vilde. opened in 1965, the dolomite monument is among the first in estonia to successfully mix sculptural elements and architecture with its surrounding landscape. designed by the architect allan murdmaa (1934-2009), a prolific author of many of the best public monuments in estonia; the relief is by albert eskel (1922-1975). the vilde monument stands in the old town of tallinn, in a quarter destroyed in ww 2, in front of the post-war writers' house (see 3rd photo below).

-

tallinna vanalinnas kirjanike maja ees asuv eduard vilde monument on üks tähelepanuväärsemaid nõuka-aegseid monumente eestis, sulandades ühtseks tervikuks nii arhitektuuri-, skulptuuri- kui maastikuelemendid. 1965. aastal valminud monumendi autoriks on hiljuti elavate seast lahkunud arhitekt allan murdmaa (1934-2009), kelle nimel on terve hulk kuue-seitsmekümnendatel ja hiljemgi valminud (maastiku)arhitektuurse rõhuasetusega mälestusmärke üle eesti.

foto: jk

monumendi aktsendiks on kergel nõlval asuvad dolomiidist tahvlid, mis kujutavad avatud raamatut. raamatu lehekülgedel näeme skulptor albert eskeli (1922-1975) kujundatud vilde pronksist reljeefportreed ja allkirja ning dolomiiti nikerdatud stseene ja ridu vilde teostest.

foto: jk

monumenti eraldavad harju tn haljasalast ning niguliste tänavast kivirinnatised, tekitades monumendile hubase platsi, justkui oma intiimse 'klassiruumi'. platsil on lisaks istepinkidele hulk betoonist dekoratiivvaase, mis nagu sümboliseeriksid 'publikut' või 'õpilasi' avatud raamatu ehk 'esineja' või 'õpetaja' ees. ka nooremate põlvkondade kirjanikud kirjanike majas kuulavad huviga.

foto: jk

foto: jk

monumendi tausta kohta toon paar lõiku toivo tammiku koostatud raamatust "monumentaalne", tsiteeritavaks on murdmaa enda sõnad:

"läbilöögitööks pean esikohta eduard vilde monumendi võistlusel harju tänava varemetele. esimese võistlusmaketi tegin ise. plastikust liimisin kokku tahukad, lõikasin välja ja kleepisin esikülgedele linoleumi, linoleuminugadega lõikasin siis need reljeefid sisse. kipsi valasin vommi juures. eskel oli tagasihoidlik inimene ega püüdnud mind ühena vähestest tegevskulptoritest pärast konkursivõitu n-ö kõrtsis ära osta: me ei olnud sõbrad, kõigest tuttavad, ning koos adamsoni monumendi teinud, seepärast pakkusingi vilde monumendi skulptoritööd talle. ta tahtis vilde korralikku reljeefportreed teha, minu soov oli näojäljend, mis ka lõpuks teostus."

foto: jk


foto: jk


foto: jk

ja edasi: "see oli vist esimene arhitektuurse kallakuga monument meil üldse. samuti kasutasin esmakordselt materjalina dolomiiti: külastasin saaremaadl kaarma karjääri ning tutvusin dolomiidi eri kihtidega. seal oli "kuningaks" volli sai - meie siiani kõige tuntum dolomiidimeister. võimsa kuju ja punase habemega volli helevalges dolomiidikarjääris, kirka käes, on mul siiani unustamatu pildina meeles. [...] vilde monumendiks valis ta kivi mustjala karjäärist, see on veidi kollaka tooniga ning ilmastikukindlamast "potialuse" kihist."

foto: jk


foto: jk


foto: jk

-

alati on põnev võrrelda algset ideed lõpliku tulemusega, et kui palju need üksteisest erinevad ning mis suunas areng on toimunud. antud juhul, vähemalt konkursile esitatud maketi järgi otsustades tundub, et algideest on asi muutunud rohkem maastikulisemaks, ümbrusse paremini sulanduvumaks.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"

ja kuna raamatus oli ka pilt peep jänese ja rein kersteni konkursitööst, siis lisan sellegi.

skänn: "eduard vilde kujutavas kunstis"

-


paar ajaloolist fotot raamatust "monumendid".

foto raamatust "monumendid"

foto raamatust "monumendid"

siin saidil juba kord esinenud arvi siig kirjutab mainitud raamatus vilde ja antud monumendi kohta nii:

ei vasta maa ka suurmeest võttes mulda
kas Ringkäik laseb käiku taas ta geenid
nii harv on sammas mille pealdistaks
Alkeemik
kes kahekümne neljast tähest
koostas
kulda

arvi siig, "monumendid"

-

ja üks tragikoomiline meenutus lähiminevikust.

skänn: kunstiteaduslikke uurimusi 6

-

lõpetuseks üks veidi nõutust tekitav fakt: vilde monument pole muinsuskaitse alla võetud. huvitav, mis põhjusel?

113: tallinna vanim monument

summary: this here is the oldest public monument in tallinn still standing in its original place. the limestone cross dates back to 1580's while its base is a later addition, dating from late 19th century. standing over 2 meters high, the monument is dedicated to blasius hochgrewe, a tallinn citizen and one of the most well-known merchants, killed during livonian war in 1560, fighting on tallinn's side against ivan the terrible's troops. the renaissance monument, the author of which is unknown, has been under heritage protection since 1964.

-

kõrvalisel marta tänaval tondi piirkonnas asub tallinna vanim monument, mis on juba üle 400 aasta ühes-samas kohas püsinud. tegemist on paekivist, kõrgel soklil asuva ristiga, pühendatud tallinna kodanikule ning oma aja ühele tuntumale kaupmehele ja ka kurikuulsale salakaubavedajale blasius hochgrevele, kes siin, vene-liivi sõja lahingupaigas ivan julma meeste poolt 1560. aastal tapeti. rist pärineb arvatavalt 1580ndaist, sokkel on aga hilisem, 19. sajandi lõpust. tegemist on ühega kolmest siia, pärnu maantee äärsetele aladele paigutatud mälestusmärgist, millest see ainsana on tänaseni omal kohal.

foto: jk

tugevasti kahjustada saanud tagaküljel (ehk siis sel küljel, mis kristiine poole vaatab, ülemisel fotol), on inskriptsioon: / for those who understand (kind of archaic) german, this is what it says on the monument's back side:

anno 1560, den 11 septembris ys allhier herr blasius hochgreve vom rüssen erbarmerlick erslagen gott sy eme gnedich und vorlene em am jüngsten dage eyne vrobege uperstandinge thom ewigen levende. amen.

tõlkes:

1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra blasius hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. olgu jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval. amen.

linna poole vaatav esikülg: / front side facing the town:

foto: jk

tsiteerides muinsuskaitse kodukalt juta kivimäe tekstist: ristipuu all vasakul põlvitab ja palvetab habemik pikkade juustega raudrõivais mees. ristipuu all maas on sõjamehe kiiver ja kaks ristatud luud.

teos on aastast 1964 muinsuskaitse all. on huvitav märkida, et risti kahjustus pole tulenenud niivõrd loomulikust kulumisest, vaid 1984 teostatud liivapritsiga (!!) 'puhastamise' käigus.

praegu on mälestusmärgi ümbrus suht korrast ära, olgugi et monumendi haljastamise ja heakorrastamise projekt on kesklinna valitsuse poolt tellitud juba aastal 2002.

aga peaaegu kõik muu, mida sa liivi sõja või üldisemalt ajaloolise tausta, monumendi enda või blasius hochgreve kohta teada tahaksid, saad siit kenasti kätte, ole lahke.

034: fašismiohvrite mälestusmärk metsakalmistul

mind köidab postmodernism, ärge lööge.

...

üks stiilipuhtam näide meie kohalikust postmodernismist asub tallinnas metsakalmistul.

foto: jk

see on mälestusmärk fašismiohvritele, mis valmis aastal 1984. teose autoriks läbi aegade edukaim eesti arhitekt vilen künnapu [s. 1948].

foto: jk

tahvel ütleb, et "siin mõrvasid natsid 1944. a. suvel konvoiga nr. 73 toodud 300 juudi rahvusest prantsuse kodanikku" ja "siin mõrvasid natsid 18. septembril 1944. a. lagedi koonduslaagri 520 juudi rahvusest poola ja leedu kodanikku".

foto: jk

ma otseselt ei tea, mis / kui palju sümbolismi on siia mälestusmärki pikitud, mida aga hea tahtmise korral välja võib lugeda, on seotud teose n-ö lõhutusega. ehitise tugevat, omajagu triumfikaart meenutavat kuju on siin justkui haavatud, tema nurgast on löödud välja suur kild, jättes dekoratiivse karniisi asemel nähtavaks vaid palja aluspinna ning nülitud samba. sellegipoolest mõjub kuju prominentselt, seistes endiselt uhkelt ja jõuliselt, küllap nagu juudi rahvaski, vaatamata nende piinatud minevikule.

foto: jk

kui saan kuskilt midagi konkreetsemat teada mälestusmärgi sümboolika kohta, lisan kindlasti siia ka.

foto: jk

tahvel vasakul küljel: "seisata, rändaja, siin, sel koletu tapatöö kalmul. mäleta, mõrvareid nea, leinates langeta pea."

foto: jk

...

rääkides juutidest. ma ükspäev sattusin ilgelt huvitavale artiklile / koolitööle, kus käsitletakse juutide keeli ning siinse kogukonna nn eesti jidišit. täiega soovitan lugeda, tekst on siin.

029: igor severjanini hauamärk

summary: most commonly associated with the ego-futurists, russian poet igor severyanin spent a great deal of his life in estonia. buried in tallinn, his grave was in 1992 marked with a cool gravestone by the local sculptor ivan zubaka.

-

igor severjanin [1887-1941] oli vene poeet, keda enim tuntakse 1910ndate nn egofuturistide liikumisele alusepanijana. alates 1913. aastast tavatses mees suvitada eestis toilas, kuhu alaliselt elama kolis ta 1918. teda sidus eestiga hea sõprus kaaspoeet henrik visnapuuga, keda ta vene keelde tõlkis ning tema omakorda severjaninit eesti keelde, ning abielu kohaliku naisega.

severjanin suri 1941. aastal infarkti ning on maetud tallinnasse siselinna kalmistule.

poeedi surmaaastapäeval 20. detsembril '92 paigutati tema hauale lahedalt efektne hauamärk, mille autoriks kohalik skulptor ivan zubaka [s. 1960]. tema nimi on viimasel ajal meediast läbi käind seoses tondile rajatava tondipoiste skulptuuriga, kus mees tegutseb selle kaasautorina jaak soansi ja georg kotteri kõrval. meeskonnast on kena foto siin. ja siis zubaka nimi võiks olla teada kõigile rakvere inimestele, sest tema on linna kõige lahedamate skulptuuride autoriks, nimelt nende. kui keegi teab veel zubaka skulptuure, võiks täitsa teada anda!

siin niisiis severjanini hauamärk.

foto: mina

haud koos skulptuuriga on võetud ajaloomälestisena riikliku kaitse alla. idee poolest vähemalt.

foto: mina