Kuvatud on postitused sildiga noorte arhitektide konkurss. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga noorte arhitektide konkurss. Kuva kõik postitused

143: Rakvere Linnametsa planeerimise võidutöö

In Short: Danish architect Peter Sand has won the international open competition for the Linnametsa residential quarter in Rakvere, Estonia. The competition, aimed at architects under 30, attracted only 9 entries. Below is the winning proposal, and a little interview with the author.




Rakvere Linnametsa rahvusvaheline konkurss sündis linna üldplaneeringus ettenähtud kavatsusest kujundada alast looduslähedane eramurajoon. Hetkel sellist eramutele planeeritud rajooni Rakveres pole. Alla 30-aastastele arhitektidele suunatud võistlusele esitati 9 projekti, võitjaks osutus ainuke osalenud välismaalane, taanlane Peter Sand.

Projektis pakutud planeeringuline lahendus ühest küljest lõhub piirkonna senist struktuuri, teisalt toob siia värskendavat mustrimuutust, mõjumata omati ebakohaselt. Planeeritud ala mõjub kui senise eramurajooni ja metsa vahelise puhvertsoonina. Järgnevalt töö selku ning pisike küsimustering projekti autoriga.

-

The approach of this proposal has been to develop a residential area with a strong connection to the context. By being located on the very edge, where the city and the forest merge together, there has been given a unique opportunity to make an area in the city and in the forest at the same time, with the advantages of both.

This proposal has a strong connection to the world in the forest. Pedestrian paths connect internally and externally, and they make new links and shortcuts to the rest of Rakvere. The new layout extends the borderline between the city and the forest and gives a shorter distance to the trees in the future. Green connections with paths are created in between the new building areas. The gardens are open to provide lots of light into homes. The green connections divide the site into six buildable areas that can work individually and also work together and the surrounding residential areas. Each area has its own access for heavy traffic and they are all dead ends, which means that nobody will pass through by car. That gives the quiet area a focus on light traffic with pedestrians and people on bikes that can easily pass.


It is not necessary to build all areas to get a functionally total layout of the site, which means that the areas can be built in the same speed as they are getting sold. The content of the areas are primarily houses for one or two families and small apartment buildings with up to four apartments as wished in the brief. All buildings have a private garden with easy and often direct access to the forest. Besides the homes a kindergarten and a community centre for the elderly are proposed, but it is important to point out that the suggested layout is so flexible that other divisions of plots can easily be made. This means that for example more or bigger public buildings can be adapted and the locations can be changed, too.


Children's playgrounds have been placed on the paths in the forest, but it is worth mentioning that the forest itself is the best playground you can get.


It is suggested that all buildings will be built of local wood. Wooden structure and facades give beauty and healthy buildings and they adapt visually in a great way into the surroundings. Wood is also very closely connected to the ambition of building this new area with a focus on sustainable solutions. Solar panels are integrated on roofs facing towards the sun and angled ideally for the local conditions to get the biggest effect. Rainwater is collected for being used as flushing in toilets. Heating pumps are installed in all buildings to generate heating in cold winters and to produce cooling in warm summers. Window positions are well thought out, and related to light, sun and air circulation.

-

Väike intervjuu projekti autoriga: | As a bonus, here's a short interview with the project's author, Peter Sand.


First of all I would like to ask how you came to know about the Rakvere competition. For some reason yours was the only one of the 9 entries coming from a foreign architect.

To start a little back in time I attended my first architectural competition seven years ago, and since then participations in architectural competitions have been a very important supplement to my professional development as an architect. Starting as a more or less random selection of competitions my choices are now much more systematized, where I am doing a weekly screening of the market to find new competitions, which can be interesting and especially fun for me to do.

During my studies I have had a primarily focus on the design of buildings, and due to that I have had a natural primary interest in competitions, where the aim has been to submit a proposal of a specific building. Lately my interest in large scale projects has grown, and it is a result of my daily challenges at Public Arkitekter, where I started working in February 2010. There my tasks have primarily been focused on projects within the scale of landscape and urban development, and as a result of that my interest in such projects has of course grown bigger. The competition in Rakvere is in many ways a result of the developments I have gone through, and it is therefore a logical and precise choice I did. To come back to what you actually asked about; I found the information about the competition on the website of The Union of Estonian Architects, and because the competition was not well published internationally, I saw it as an excellent opportunity to participate with the assumption that there would not be lots of international proposals. It turned out to be the true, and the result was my first winning proposal in an architectural competition.

Shortly after the competition in Rakvere I incidentally delivered another city planning competition proposal in Europan 11, which is a big European competition for architects under 40 years. At the moment I am doing two other city planning competitions in Scandinavia, and hopefully my luck from Rakvere will be brought to these three competitions!

It is now over 4 months since you were announced the winner of this competition. Have there already been any future plans or agreements with the clients, or is it too early to ask? Do you know if you’ll be included in the further processes of planning?

Unfortunately it is still too early to ask, because it is not decided yet if I will have any influence in the coming planning process.

Your winning proposal is conceptually very simple. Is this the result of something like an in-depth analysis or more of a ‘right feeling’ kind of thing?

From the very beginning it was my intention to make a conceptually simple project due to the fact that it was only allowed to submit two A1 boards. Actually my concept came up very fast, but lots of other solutions were thought out during the process. Though I kept coming back to my original idea, and fortunately others also found the proposal interesting.

Could you please tell me about your cooperation with the industrial designer Marcus Vagnby - how did it start, including how you received commissions for the villas in Bali, and how do an architect and an industrial designer work together on building projects?

Marcus and I have been friends since the age of seven or so, and we actually grew up on the same street. Today we are very close friends, and luckily we also share the passion for architecture and design. He graduated from the Danish School of Design, and afterwards he studied three years in Copenhagen at the Royal Academy of Fine Arts, School of Architecture, where I got my masters degree. Therefore it was very logic for us to do a collaboration within the fields of architecture and design, and we did our first competition proposal together back in 2004.

Since then lots of things have happened, we have done another six competitions together, and in 2009 we designed the two villas in Bali. Marcus’s parents live in Hong Kong, and through them he was introduced to a Chinese and French couple that lives in Hong Kong too. They wished to get help to the design of two summerhouses in Bali, and of course Marcus would like to come up with the designs. Marcus asked me for assistance, and together we came up with the design proposals. The process was very interesting, where we combined his background as an industrial designer and mine as an architect. The results were two throughout designed villas with lots of details and clear Scandinavian lines with a touch of the local Indonesian building tradition. At the moment one of the villas is under construction, and it is scheduled to be realized within the next half a year.

And to finish, here's a typical interview-question: who do you consider your mentors and greatest influences?

Oh, it is hard to say. I do not have any particular one, but every day I am reading lots of online news and articles about architecture, and that is where I get my primarily inspiration. Besides I read lots of magazines, and I am often to find at the architectural library in Copenhagen. Though, to point someone specific out I am at the moment very interested in Dutch city planning in general, and the Danish architectural office, Lundgaard & Tranberg, is always doing very interesting and beautiful buildings.


Aitäh! | Thank you, Peter!

141: Kaks projekti Rohuneeme urnimüüri konkursile

Summary: Two entries by young and promising architects Joel Kopli, Koit Ojaliiv and Juhan Rohtla (all working in different well-known offices) in the late 2010 competition for architects under 30 to design a columbarium in Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The first project, labelled "Dunes", received 2nd prize, while the other - "Green Square" - was honourably mentioned. (Winning entry can be seen here.) This was the first in a series of competitions for young architects organized by the Union of Estonian Architects in cooperation with municipal governments.

-

Jätkan EAL-i poolt ja Villem Tomiste initsiatiivil algatatud noorte arhitektide konkurssidele esitatud paremate tööde tutvustamist. Siinsed kaks võistlustööd on tehtud esimesele omataolisele, st alla 30 aastaste arhitektide omavahelisele mõõduvõtmisele, mis toimus 2010 lõpus ning eesmärgiks leida parim lahendus Rohuneeme kalmistu urnimüürile. Mõlema töö autorid on lootustandvad tüübid - Joel Kopli (kes töötab praegu Plussis), Koit Ojaliiv (töötab QP-s) ja Juhan Rohtla (töötab 3+1-s). Esimene projekt märgusõnaga "Luited" saavutas konkursil teise koha, sellele järgnev töö märgusõnaga "Roheline ruut" pälvis aga äramärkimise. Päris hea saavutus, arvestades et konkursile esitati tervelt 27 projekti. Kusjuures veidi kurb, et järgnevatele noorte arhitektide konkurssidele laekus millegipärast oluliselt vähem töid - Jääfestivali katusele 13 ja Rakvere Linnametsale vaid 9. Küllap on põhjuseid olnud mitmeid, igatahes loodan, et osavõturohkeid noortele suunatud konkursse tuleb veelgi, sest nagu seni toimunud (ja tegelt üldsegi mitte ainult noortele suunatud) konkurssidest näha - talenti jagub. Usun, et sellised kitsendusega, st suures osas oma jopede vahel toimuvad konkursid kasvatavad head loomingulist konkurentsi, pealegi annavad need võidutööde noortele autoritele hea elukooli projekti elluviimisel.

Niisiis, alljärgnevalt Rohuneeme kalmistu urnimüüri teise koha ning seejärel äramärkimise pälvinud töö. Muide konkursi võidutööd koos taustmaterjaliga meenuta siin.


Ettepanek loobub tsentraalsest planeeringust ideega tekitada hierarhiavabam territoorium, ja väärtustada olemasolevat kaunist maastikku. Surnuaia programm paikneb alal pigem risoomselt, paljandudes kohati luidetena, mille sisse paigutatakse urnimatused. Urnimüür on maastiku osa, mitte eraldi kehand. Surnuaiale tulija jaoks on keskpunkt see kalm, mille juurde kedagi mälestama tullakse, valitud matusekohtade ruumiliselt rõhutamine ei ole meie arvates vajalik.



Teed võivad olla tupikud ja kitsad, kuna tegemist on väikese surnuaiaga. Kalmistu maaalal võiks säilitada erinevad haljastused. Urnimüürid paiknevad vaheldumisi traditsiooniliste haudadega. Urnimüüri ees laieneb sillutatud ala lillede ja küünalde paigutamiseks. Urnimüüri vertikaalne osa valmistatakse valgetest väikesemõõdulistest terratso plaatidest.
 



Ala struktureerimiseks valitud puulehe motiiv aitab vältida nurgelisi vorme, samas võimaldab ala sama efektiivselt hauaplatsideks jagada kui ortogonaalne võrgustik. Maapinnale kukkunud puuleht on metafoor maaga üheks saamisest.



Žürii protokollist: "Napp töö. Tehislikku vähe. Asetuselt hea. Sobib metsa ja eespool asuva ortogonaalse surnuaia vahele vabaplaneeringuliseks üleminekuks. On olnud julgust välja pakkuda planeeringust täiesti erinev lahendus. Visuaalselt säilitab tühja maastiku, avatud, saab laieneda. Tekitab küsimuse, miks peab üldse kasutama betoonkasti maa sees. Veidi ülbe ja lohakas. Ruumiliselt elamustpakkuvat vähe. Ei täienda maastikku. Jääb keskkonnas nõrgaks, ebamääraseks. Visuaalselt tagasihoidlik. Alal jalutada keeruline, tekivad tupikud. Kõige reaalsemalt teostatav."



Samade autorite teine töö, märgusõnaks "Roheline ruut".

Mentaalne ruum. Antud töö eesmärgiks on püüelda abstraktse lihtsuse, geomeetrilise harmoonilisuse ning mõtteselguse poole. Planeeringu lahendus ei kanna ambitsiooni rõhutada planeerija artistlikust ega loodava ruumi edevust vaid teravustada fookus kalmistu külastajale kui ruumi lõpptarbijale. Oluliseks saab planeeringu puhastamine kõigest üleliigsest, lahenduse vaikuse poole püüdlemine, loomaks ruumi inimese mõtetele. Oluliseimaks aspektiks on külastaja enda puhas tunnetus, mõtted, emotsioonid, mälestused - füüsiline keskkond tema ümber kannab harmoonilise taustsüsteemi, toetava tasakaalupunkti rolli.



Ruutude omavaheline olemasolevatest telgedest tulenev pööratud paigutus annab selge vihje rotatsioonile, liikuvusele kui universumi olemuslikule nähtusele. Pidevalt transformeeruvas maailmas mõistame aja halastamatut tagasipöördumatust, hetke ning maise elu ajutisust.
Füüsiline ruum. Urnimüüride ala on paigutatud lähtuvalt planeeringuga ette nähtud kalmistuala keskele. Kaks omavahel nihkes olevat ruutu jagavad urnimüüride ala vajalikeks tsoonideks - kruusaga markeeritud jalakäijate ala ning muruga markeeritud "tähendusruum" mida võib kasutada ka tuhapuiste alana. Puhasruumi keskel paikneb lehtpuu. Mõlema ruudu välimises perimeetris kulgeb urnimüüride ala.



Urnimüüride ala piiritleb ülejäänud kalmistust mööda välimist ruutu kulgev uue planeeringuvisiooni ainus ruumiline element - hekk. Selline piiritlemine on kohale iseloomulik - kabeli siseruum on seinaga piiritletud välisruumist; vana kalmistu on kiviaiaga piiritletud uuest kalmistust; tee on piiritletud hekiga matmisalast; kogu kalmistu on välismaailmast piiritletud kivimüüriga jne. 

Urnimüüride ala tasapinnaline iseloom tuleneb soovist kalmistu alal mitte liialt domineerida vaid pigem sulanduda tasase loomuga maastikku. 

Tehases valmismoodulina valmistatud urnimüür on asetatud maksimaalselt maa sisse jättes nähtavaks vaid individuaalselt kujundatud erineva paksusega ning kuldlõikelise plaaniga graniidist hauaplaadi ning seda raamiva heleda 50mm laiuse betoonraami. Urnikambrid on omavahel ühendatud õhuavadega ning isetuulduvad.



Urnimüüriga markeeritud aladele on nähtud ette ka mälestustahvlite paigaldamise võimalus urnimüüride jätkukohtades. Samuti on võimalik urne matta otse pinnasesse (matmisel laieneb graniitplaadi laius 1 meetrini). Urnikambreid on kokku 360 tk.

Žürii arvas projektist nii: "Lihtne ja elegantne lahendus. Meeldiv olemasoleva planeeringu edasiarendus. Reaalselt teostatav. Puudub sära ja meeldejääv idee mis viiks võidule. Puud on uuenduslikkus."

140: Pärnu Jääfestivali kergkatuse konkursi võidutöö

Summary: Winning entry in the late 2010 competition for a lightweight canopy to be used during Pärnu Ice Festival in Feb 2011. The open competition was aimed at young architects under 30. Initiated by the Union of Estonian Architects, the competition was already the second of this kind. The winning entry labelled "House Music" was submitted by Liisi Vähi. Due to an extremely tight schedule, the project wasn't realized in time and is now planned for the next festival in early 2012.

-

2010 lõpus toimus järjekordne konkurss noortele, alla 30 aastastele arhitektidele, mille eesmärgiks oli leida parim lahendus Pärnu Jääfestivali ajaks püstitatavatele kergkkonstruktsioonis varikatustele. Suvepealinnana tuntud Pärnu jaoks on Jääfestival heaks võimaluseks end teisest, imagoloogiliselt vähemtuntud küljest näidata, tekitades linnasüdamesse ka lumistes tingimustes kihava melu koos kõige selle juurde kuuluvaga. Varikatusest pidi saama festivali kese, mille varjus korraldada kontserte, tantsuõhtuid, töötube, vaadata filme ja näitusi, süüa-juua ning mis kaitseks ilmastikuolude eest. Jääfestival toimus 2011 veebruaris, pärast seda oli plaanis kergkatust kasutada suvel Pärnu Veefestivalil Vallikäärus.

13st osalenud võistlustööst valiti žürii poolt parimaks Liisi Vähi projekt märksõnaga "Majamuusika". Konkursijärgselt vaat et reaktiivkiirusel valmima pidanud projekt jäi, tõsi küll, planeeritud ajaks valmimata, kuid on lootust, et teostatud tööd näeb siiski juba järgmisel, 2012 aasta festivalil. Mis põhjustel asi realiseerimata jäi, sellest loe allpool.

Tutvugem kõigepealt tööga:



Alad: Festivali funktsioonid on jaotatud erinevate varjualuste alla. Rüütli tänaval paiknevad laada ja töötubade alad. Hommiku ja Pühavaimu tänaval kohvikute alad.



Inspiratsioon: Varikatus lähtub klassikalisest hoone siluetist, mis on samas omane ka üritustelkide tüüpkarkassile. Tavapärast siluetti liigendades tekib rütm, tänu millele saavad nii plaan kui maht lookleva iseloomu.



Funktsionaalne põhimõte: Tänavale loomulikult paigutuva karkassi peal paikneb varikatuse kattematerjal, mis katab konstruktsiooni nagu nahk, ebasümmeetrilisena lähtudes funktsioonidest ja ümbritsevast.



Konstruktsioon: Karkassi algelemendi ülaosa on 45' nurga all. Ühiku laiused on 3-3,5 meetrit, 0,5 m sammuga. Karkassi üksused kinnituvad maapealsele karkassile, üksuste vahele paigutatakse jäigastavad elemendid. Karkassi katab ilmastikukindel PVC kangas.




Keskkond: Loodav keskkond on inimsõbralik ja loomulik, olles samal ajal mänguline ja kutsudes sündmustest osa saama, jättes siiski inimesele vabaduse valida.



-

Žürii hinnangul oli valitud võidutöö konstruktsioonilt kõige realistlikum, samas variatsiooniderohke ning kenasti linnaruumi sobituv. Positiivsena toodi veel välja, et pakutud lahendus ei sulge tänavat tervikuna, jättes liikumisruumi liiklejaile, samas kattes ja kaitstes kohvikulisi ja müügipunkte. Mängulisust lisab tööle orgaaniline vorm ning võimalus mängida laiuse ja valgusega. Žürii esimehe Peeter Pere hinnangut saab lugeda Sirbi artiklist.




Esitasin Liisile paar küsimust:

JK: Peeter Pere ütles Märzis toimunud auhindamistseremoonial, et antud konkurss on arhitektile tõenäoliselt kõige kiirem võimalus saada oma projekt realiseeritud. Konkursi tulemused selgusid detsembris 2010, festival toimus juba veebruaris. Sinu võidutöö aga jäigi valmimata. Mis juhtus?

LV: Idee projekti kiirest teostumisest oli üllas, kuid ajagraafik oli vast liigagi tihe. Peamine põhjus miks projekt talvel realiseerimata jäi, oli napp eelarve. Etteantud summa piires ja vajalikus mahus ei olnud lihtsalt võimalik varikatuseid püstitada. Seega selle asemel, et teha valmis vaid osa asjast, otsustati asuda pigem ressursse koguma ning teostada projekt järgmiseks festivaliks talvel 2012. Loodetavasti on üritus nüüd juba tuntust kogunud ja huvitatud sponsoreid leidub enam, ning varikatuseid saab näha juba järgmine talv. Töö selle nimel käib.

JK: Kergkatuste eelarve oli äärmiselt väike (keegi osaleja lausa küsis, ega korraldajad ometi üht nulli ära ei unustanud). Sinu tööd pidas žürii konstruktsioonilt kõige realistlikumaks (eeldan, et antud juhul realistlik = võimalikult odav). Kuidas sa oma lahenduseni jõudsid? Kas lõid tööd tehes järjepidevalt potentsiaalset maksumust kokku, et eelarve lõhki ei läheks? Või lähtusid pigem kõhutundest ja eeldusest, et ega antud summaga nagunii välja ei tule?

LV: Minu töö oli realistlik seetõttu, et tegemist oli sisuliselt ainukese lahendusega, mis talvistes tingimustes lumekoormusele vastu peaks. Eelarve osas julgen arvata, et konkursiprojektid omavahel väga ei erine. Projekti eelarve tundus algusest peale väike, kuid konkursitööd tehes lähtusin eelkõige sisulisest poolest ja kontrollisin, et lahenduses praktiline ja esteetiline külg rahalises mõttes tasakaalus oleksid.

JK: Viimasel ajal on installatiivne kunst / ajutine arhitektuur (jääfestari katus liigitub justkui mõlema alla) erialaringkondades suht palju kõlapinda pälvinud, seda nii Objekt nr 2011, Lift11 kui Põhuteatri valguses. Milline on sinu suhe installatiivse kunsti / ajutise arhitektuuriga?

LV: Ajutine arhitetuur või installatiivne kunst tundub arhitekti jaoks väga huvitav ja mitmekülgne valdkond, kuna seal saab igas arhitektis peituvat 'kunsti tegemise vajadust' ausamalt välja elada ja tavapärasemast julgemaid ideid teostada. Vähemtähtis ei ole võimalus saada üsna kiiresti osa publiku vahetutest reaktsioonidest. On suurepärane, et on tekkinud võimalused taolisi projekte ellu viia, kuid ma ise ei ole veel jõudnud neis nii palju kaasa lüüa kui sooviksin.

Aitäh, Liisi!


P.S. - Teisi konkursile esitatud töid saab näha siin, lisa konkursi tausta jm kohta saab lugeda siin

128: Rohuneeme kalmistu urnimüüri võidutöö

Summary: Winning entry in the late-2010 competition for young architects under 30 to design a columbarium in the Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The solution by architects Aleksandr Zverev & Ingrid Aasoja in cooperation with architecture historian Mait Väljas is inspired by ancient burials of the Baltic Sea region.

*

2010 lõpus korraldati ühtejärge kaks küllaltki erakordset arhitektuurikonkurssi, kus osalema olid oodatud vaid kuni 30-aastased noorarhitektid. Tegemist oli esimeste ja loodetavasti mitte viimaste konkurssidega Arhitektide Liidu poolt algatatud sarjast, kus lisaks Rohuneeme urnimüürile otsiti lahendust ka Pärnu Jääfestivali kergkatusele, mille võidutöö siin samuti varsti nähtaval. Järgnevalt aga urnimüüri konkursist ning võidutööst.

Urnimüüri võistlus osutus igati õnnestunuks ja küllalt populaarsekski, projekte esitati tervelt 27. Välja jagati kolm preemiat, lisaks märgiti ära veel 3 tööd.

Žürii koosnes huvitaval kombel vaid arhitektidest: Viimsi vallavalitsuse poolt olid esindatud arhitektiharidusega vallavanem Haldo Oravas (meenutuseks üks tema ammune töö) ning maa- ja planeerimisameti juhataja Oliver Alver, EAL-i esindajatena Anu Kotli, Karli Luik ja Indrek Peil.

Rohuneeme kalmistu kõrvaline asukoht Viimsi poolsaarel:

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Ja lähemalt:

http://kaart.otsing.delfi.ee/


Urnimatmisala on planeeritud ülaloleval vaatel kõige parempoolsemale lagendikule, sellest lõuna pool asuval lagendikul on aga määratud koht tulevasele kirikule.


Vaade urnimatmisalale:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/


Ja alalt, taamal kabel:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/


Ja siin vaade kabelile:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/


Urnimatmisala rajamise antud alale nägi detailplaneeringuga ette kunagine vallaarhitekt Tiit Kaljundi. Planeering aastast 1997:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/


Kaljundi sõõrimotiivist olid inspiratsiooni ammutanud ka enamik või vähemalt väga suur osa võistlustöid, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, polnud ükski äramärgitud töö etteantud teed läinud, ja nagu Indrek Peil kirjutas 2010-4 Majas: "... uuenduslikku või arusaadavat sisu sellele enamikel üritajatest anda ei õnnestunud." Tunnustati projekte, mis olid leidnud oma lähenemise, viitamata otseselt Kaljundi poolt joonistatule.

Võidutöö - autoriteks arhitektid Aleksandr Zverev ja Ingrid Aasoja koostöös arhitektuuriajaloolase Mait Väljasega - lähtus olemasolevast looduskeskkonnast, millesse sulandatud iidsetest matmisviisidest inspireeritud vabapaigutusega "kääpad". See on sümpaatselt pretensioonitu projekt, mis laveerib maastikukujunduse ja arhitektuuri piirimail, kujutades endast samaaegselt nii üht kui teist. Või nagu arvas žüriiliige Peil, on tegemist hoopis null-arhitektuuriga, mis laseb kõneleda asukohal endal.

Järgneb võiduprojekti tutvustus.

*

Rohuneeme kalmistu asub Viimsi poolsaare tipus vaikses looduskaunis paigas. Umatuse kujundamisel on eesmärgiks olnud luua loodusesse sobiv, rahulik ja loomulik keskkond.



Konkursitöö KÄÄPAD eeskujuks ja idee aluseks on Eestis muinasajal levinud matusepaigad ning Rohuneeme kalmistule iseloomulik looduskeskkond. Matusepaigana on kasutatud motiive nii kivikalmetest kui tarandkalmetest. Esimesest on töös kasutatud ringikujulisi matusepaiku. Tarandkalme motiivina on kavandatud rahnud, millele on kirjutatud lahkunu nimi ja eluaastad. Olemasoleva vana kalmistu juurest on sisse toodud kõrghaljastus kuuskede näol. Kuused tekitavad siin tihedust ning toovad samal ajal sisse ka hiie motiivi - püha mets.



Plaanilahendus on vaba. Hierarhilist kindlat matmisjärjekorda nõudvat plaanilahendust tekitamata on loodud olukord, kus vabasse loodusesse on paigutatud 410 urnimatust. Kääbaste ehitamine ei vaja kindlat järjekorda. Need võib kõik korraga valmis ehitada või ükshaaval vastavalt vajadusele. Kumbki variant ei jäta tunnet, et ehitus oleks pooleli või et keegi maetutest asuks eraldatud kohas.



Kääpad ise on keskelt 50 cm kõrged kuhjatud pinnasevormid, mille perimeetris asuvad urnide "sarkofaagid". Viimased on pealtsuletavad betoonist maasisesed karbid, millele pärast urni sisse panemist pinnas peale kuhjatakse. Urni kohale paigutatakse hauatähis. Perematuse puhul võetakse kasutusele kõrvutiasetsevad urni kohad, millele võib asetada ühise hauatähise. Kääpad on kaetud pikakasvulise muru / rohuga, mis jätab looduslähedase mulje. Suuremate kääbaste keskele istutatakse kuusk (kuused). Matusekohale toodavad küünlad ja lõikelilled paigutatakse hauatähise juurde. Istutada võib vaid eesti looduses esinevaid metsale iseloomulikke taimeliike, silmas pidades, et ühe kääpa taimestik peab olema ühtne ja loomulik.



Kääbaste vahelisel alal on ebaregulaarse kujuga kividest paekiviparketiga kaetud liikumisteed. Põhisuunad - peaväravast planeeritava tiigini ning sellega ristiolev põhjaväravast idapoolsete hauaplatsideni kulgevad teed - on laiema liikumisruumiga. Sellest hargnevad, kääbaste vahele jäävad liikumisteed on kitsamad. Liikumisteede parketi sisse on peidetud ka kalmistu planeeritava ala valgustus. Kasutatud on nimelt madalat valgustussüsteemi, et hoida koha vaikset iseloomu ning mitte segada haudadel põlevate küünalde virvendavat kuma.

Kääbaste ja tulevikus kavandatava kiriku vahele istutatakse kuusesalu. Kääbastest kirdesse jäävale kalmistu osale on rajatud tiik seda ümbritseva kuuse ja lehtpuu saluga. See on ala, kuhu paigutatakse ka pingid ning millest kujuneb mõtisklemiseks sobilik paik.

*

Kui tsiteerida taas Peili, nõuab töö kõigele vaatamata "asjatundlikku edasiarendamist, et pääseda maastikus mõjule ja kvalifitseeruda arhitektuurina. Kui ta seda suudab, on lõpptulemus suurepärane."

Kui aga tsiteerida üht töö autorit, seisab projekt käesoleval hetkel - st veebruar-märtsis 2011 - nagu T-34 Vene piiril, kuid hoidkem pöialt, et asi siiski vedu võtab ning ühel hetkel ka ehitusse läheb.