Kuvatud on postitused sildiga arh: indrek allmann. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga arh: indrek allmann. Kuva kõik postitused

123: Riia Marriotti projekt arhitektuuribüroolt Pluss

Summary: Estonian architects Indrek Allmann & Joel Kopli from Pluss have won an international competition to build a large hotel in the old town of Riga, capital of Latvia. In close proximity of the bus station and river Daugava, the site is empty in most part, with only a couple of old run-down buildings of which one is to be preserved.

-

2010 septembris tuli Riiast eriti rõõmustav uudis: arhitektuuribüroo Pluss arhitektide Indrek Allmanni ja Joel Kopli võistlustöö valiti Riia vanalinna serva planeeritud Marriotti keti hotelli rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitjaks.



Kavandatud hotelli asukohaks on praegu suures osas tühjana seisev krunt, mis külgneb nii vanalinna, Daugava jõe kui bussijaamaga.



Tegemist oleks ühe suurema taasiseseisvumisjärgse arendusega Riia vanalinnas. Kuigi paar-kolm enam-vähem sarnases mahus projekti on siin ette võetud varemgi, võib vist päris kindlalt öelda, et eestlaste oma on neist kaugelt kõige julgem. Näiteks üks hotelliprojektist suuremgi uusarendus on siinsamas esiplaanil figureeriv RDS arhitektide kavandatud Ridzenesi elamukvartal.



Erinevalt tollest ei mängi aga hotell kõigest fassaadide varieeruvate toonidega, vaid ka mahtudega, jättes mulje mitmest erinevast, kuid ühtses võtmes majast.





Kompleksi mahuliseks aktsendiks ja parimaks palaks on kaugele vana säilitatava hoone kohale ulatuvad dramaatiliselt teravad nokad.



Panoraamvaade bussijaama juurest.



Seletuskirja pole mul pakkuda, kuivõrd esimeses etapis esitatud kirjeldus ei vasta enam teise etapi tarbeks edasi arendatud tööle ning teise etapi "seletuskiri" esitati žüriile juba suuliselt. Seega toon alljärgnevalt ära 17. septembri Sirbis ilmunud intervjuu, kus Margit Mutso küsitles projekti autoreid, kes andsid oma töö ning konkurssi ümbritseva konteksti kohta täitsa piisaval määral selgitusi.



MM: Praegusel ajal püüavad ilmselt kõik maad neid väheseid suuri projekteerimistellimusi, mis tulevad, endale hoida. Mis sundis lätlasi rahvusvahelist võistlust korraldama?

IA: Lätis on seadus, mis ütleb, et kõikide vanalinna projekteeritavate uute hoonete projekteerimiseks tuleb esmalt korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Ilma selleta pole võimalik alustada isegi mitte detailplaneeringu tegemist. Euroopa Liidus on aga kõik avatud võistlused rahvusvahelised. Tihti muidugi ei tõlgita võistlusmaterjale inglise keelde, nii on see ka Eestis. Sel võistlusel oli isegi nõue esitada töö läti keeles. Sellega sai meil nalja, sest me kasutasime Google’i tõlget, mistõttu olid meie majadel ees joogiklaasid. See aps olla žüriis rõõmsa elevuse tekitanud.

MM: Kas peale teie oli veel välisosalejaid?

IA: Meie teada Norrast oli üks tiim, ülejäänud olid lätlased. Kokku saabus 17 võistlusprojekti, mida ei ole väga palju. Kuna võistlus oli eelregistreerimisega, siis ei oska öelda, kui paljud enne välja sõeluti. Lätlastel on tavaliselt võistlused korraldatud niimoodi, et enne võistlust valib tellija välja projekteerimistööde peatöövõtja. Väljavalitud firmal lasub kohustus koostada võistluse lähteülesanne koos muinsuskaitseliste eritingimustega, aidata Läti Arhitektide Liidul arhitektuurivõistlus läbi viia ning lõpuks tagada ehitusprojekti valmimine. Seega valitakse võistlustulemusena vaid arhitektuurse osa projekteerija, kes teeb alltöövõttu peaprojekteerijale. Mujal Euroopas saab tavaliselt projekteerimise peatöövõtu arhitektuurivõistluse võitja. Lätlased ise nimetavad seda fassaadikonkursiks, sisuliselt on see muidugi mahulise lahenduse võistlus. Seekord on Läti-poolseks peatöövõtjaks arhitektuuribüroo Arhiidea.

MM: Esialgu oli planeeritud üheetapiline võistlus. Miks see lõpuks kahevooruliseks kujunes?

IA: Eks nad tahtsid olla kindlad, et võitja suudab projekti lõpuni viia. Teise vooru valiti kolm tööd. Nende autorid pidid täpsustama esitatud konkursitööd vastavalt žürii märkustele, lisaks vastama kõikvõimalikele tehnilistele küsimustele kuni ehitusmaksumuseni välja. Konkursi järel oli kõige olulisem instants, keda tuli projekti sobivuses veenda, Riia arhitektuurinõukogu. Meie töö üle arutleti seal elavalt. Enamusele see projekt väga meeldis, nii muinsuskaitse ametnikud kui arhitektid leidsid, et see lahendab väga jõuliselt ära mitmed selle koha probleemid, mis on linnaametnikke ammu vaevanud. Samas tekitas probleemi see, et me ei püsinud täpselt konkursi ümbrikus, etteantud tingimustes. Leidlik nõukogu jõudis järeldusele, et tuleb vist muuta vanalinna määrusi ja üht-teist seadustest veel, ühesõnaga – hakati otsima võimalusi, kuidas väljavalitud projekti seadusekuulekalt ellu viia.





MM: See on huvitav, et Riial on oma arhitektuurinõukogu, mida näiteks Tallinnal enam ei ole. Kuidas tundus, kui palju sellel nõukogul reaalselt linnas võimu on?

IA: Sellel nõukogul ongi kogu võim! See ei ole päris selline arhitektuurinõukogu nagu meil kunagi oli, ta on palju laiapõhjalisem. Lisaks arhitektidele kuuluvad sinna haljastuse-, muinsuskaitse-, transpordi- jt tippspetsialistid ning ametite juhid. Nõukogu juhatab arhitekt.

MM: Räägiks sellest lahendusest, mis teile võidu tõi.

JK: Võistlusala paikneb Riia vanalinna lõunapoolses nurgas, see on terve kvartal 13. Janvāra, Kungu, Minstereja ja Pasta tänava vahel. Kvartalis on neli ajalooliselt väljakujunenud krunti, hoonestus on pommitamise tagajärjel suuremas osas hävinenud. Säilinud kaks XVIII sajandi keskpaigast pärit hoonet on selgelt kõrge väärtusklassiga. Kaks kahekordset maja, mida oli korduvalt ümber ehitatud, otsustasime lammutada, vaatamata sellele, et võistlusülesandes ka nende säilitamist nõuti.





MM: Nii et eestlastele omaselt eirasite reegleid?

JK: Läksime, jah, nii-öelda ümbrikust välja. Me ei teadnud selle krundi tausta nii põhjalikult kui kohalikud, ei olnud kursis selleteemaliste arutluste ja vaidlustega, aga nagu hiljem selgus, oli see isegi hea. Meie pakutud lahendus oli julgem kui kohalikel arhitektidel ning erines tugevalt sellest, mida osati oodata.

IA: Üks selle koha probleeme on see, et ümberringi paiknevad kõrged majad, kvartali nurgas on aga madal hoone, millest ei piisa linnaehituslikuks dominandiks. Meie kontseptsioon tugineb traditsioonilisele perimetraalsele hoonestusele, ja järgib Riia linna ajaloolisi reegleid. Perimetraalsuse printsiipi rakendasime terve kvartali ulatuses, kuid kohati jäid seda lõhkuma väärtuslikud, väljapuhastatud vanad hooned, mille ümber ja kohati ka kohale ulatub uus perimetraalne maht. Teine põhimõte oli kruntide hoonestus selgelt üksteisest eraldada. Lisaks tavapärasele viimistluse ja akende rütmi varieerimisele kasutasime eri majadel ka erinevat korruste ja soklite kõrgust.






JK: Võistlustingimustes oli ette nähtud pääs hotelli vastuvõturuumi sisetänava keskelt, meie avasime peapääsu aga koos väikese nurgaväljakuga vanalinna südamesse viiva Kungu tänava poolsesse külge, lihtsustades sedasi jalakäijate juurdepääsu hotellile. Hotelli vastuvõtulaud on kvartali südames, sealt hargnevad edasi hotelli teised funktsioonid. Hotelli kui terviku logistilise lahenduse tegi keeruliseks nõue säilitada kvartalis kolm erinevat krunti, mis sisuliselt tähendas seda, et kvartal tuli lahendada kolme autonoomse majamahuga, mis pidid olema eraldatud nii visuaalselt fassaadis kui siselahenduses. Majade vahele tuli panna tulemüürid ning ei olnud võimalik projekteerida hotelli tüpoloogiale iseloomulikke numbritube siduvaid pikki koridoride, igale majale tuli ette näha oma trepikoda ja lift. Et vastuvõtust tubadesse pääseda, kavandasime me teise korruse tasandilt kiirtena hargnevad ning üle vahetänava kulgevad galeriid.





MM: Miks lätlased hoiavad vanu kinnistuid eraldi kruntidena, võimalik oleks ju liita need üheks ning markeerida hooned fassaadil, nii nagu meil tehti Tallinna vanalinnas näiteks De la Gardie’ kaubamaja puhul?

IA: See on riialaste põhimõtteline otsus: krundi jaotust muudetakse vaid viimases hädas. Kõige rohkem kardavad nad ühtsete monoliitsete hoonemassiivide tekkimist vanalinna, sellist asja, nagu meil on näiteks kirjanike maja Tallinnas. Kui De la Gardie’ kaubamaja puhul on sama probleem kaotatud vaid fassaadilahendusega, simuleerides seal kolme maja, siis lätlased on selles küsimuses radikaalsemad ja nõuavad, et ka sisuliselt oleks kolm eraldi maja.



MM: Kvartali sisetänavast tundub kujunevat ka päris põnev koht.

JK: Uus sisetänav markeerib siin kunagi kulgenud Rīdzene jõge, mis 1735. aastal kanalisse suruti, tänavaruum tuleneb sellest minevikujõe temaatikast. See mõjub läbi lookleva, lausa vedela ruumina. Selle efekti rõhutamiseks kasutasime siin reflekteerivaid materjale ja looklevat fassaadipinda.



IA: Üks oluline idee meie töös oli majade vahele jääva sisehoovi jagamine kaheks erineva iseloomuga alaks. Üks osa sellest on elav vanalinlik sisetänav kohvikute ja müügipindadega, teine pool on rahulik roheline siseõu, kuhu võiks tekkida selline mõnus hotelliesine mahaistumise ja puhkamise koht.

MM: Kuidas teile naabrite endi arhitektuur tundub, on ta meist maas või ees?

IA: Lätis on veel selliseid arhitekte, kes isegi võistlustel osalevad 25 aastat tagasi moes olnud stilistikaga, aga kui vaadata nooremaid tegijaid, tugevamaid kontoreid, siis nende tase on väga kõrge. Lätis jookseb arhitektide vahel päris tugev veelahe. Otsustades selle viimase konkursi põhjal, on vaekauss otsustavalt siiski hea arhitektuuri ja noorte arhitektide poolele kaldunud. Üks põnev tendents läti arhitektide seas, mis kaasnes masu tulekuga, on see, et läti arhitektid on läinud arhitektuuri valdkonnast välja ja hakanud tegelema mitut laadi kõrvaltegevusega. Ma ei ole seda Eestis märganud. Meile tutvustati seal näiteks arhitektide loodud fixi bike’i – väga vahva disainiga eesrindlik ilma vabajooksuta ratas! Meile näidati ilusat valget arhitekti ratast.

JK: Samuti tegelevad nad näiteks moodularhitektuuriga, mida esitlevad biennaalidel ja messidel. See on neil väga kõrgel tasemel.

MM: Mida ühel arhitektuurivõistlusel osalemine ühe büroo jaoks tähendab? Kaua te sellist võistlust teete, mis see arhitektuuribüroole maksma läheb?

IA: Jämedalt võib ütelda, et ühe sellise suurusjärgu konkursi jaoks kulub meil umbes viis ühe inimese töönädalat või siis üks nädal, kui viis inimest on ametis, lisaks maketid, trükkimine, komandeeringud jne. See kulu on kuuekohaline number. Pole suurt vahet, kas võistlus on Eestis või välismaal, kulutused on enam-vähem samad.

MM: Kui suur preemiafond sel võistlusel oli?

IA: Preemiafond oli väike, 10 000 eurot. Ja seegi läks jagamisele kolme finalisti vahel.

MM: Teie büroole tähendab see võit siiski üsna arvestatavat tööd?

IA: Kahtlemata, aga ega me pole sellesse võistlusesse suhtunud kui töösse, see on pigem fun. Me üritame seda ka niimoodi jätkata. Muidugi on väga tore, kui selle eest tuleb ka raha.

JK: Võistluse raames on võimalik julgemaid ning arhitektuurselt põnevamaid lahendusi läbi mängida. See pakub pinget.







-

P.S. - Suured tänud Joelile!

015: Arhitekti oma pesa

Summary: Built on an almost impossible site in Lucca village just outside Tallinn, this duplex dwelling is perhaps one of the most peculiar buildings in Estonia. Designed by Indrek Allmann for himself, the house is mounted on a single leg which contains the main entrance and the strairwell. Facing the sunny side on a limestone cliff is the terrace, opening to a forested slice of a residential area. First two photos show the building in its original appearance. The second floor was added a decade later as the families had grown and needed more room.

-

Arhitektuuribüroo Pluss asutaja Indrek Allmann on tõenäoliselt Eesti kõige unikaalsema elamu autor. Hellitavalt ja vägagi põhjendatult "oma pesaks" kutsutud maja asub Lucca külas Harku vallas, Tallinna piirist nii umbes mõne saja meetri kaugusel kõrguva paeklindi ääres, külgnedes ühelt poolt Tabasalu looduspargiga, teiselt Lucca teega. Et mainitud pargi ja tänava kõrguste vahe on 13,5 meetrit, nõudis konkreetne krunt "inimesi, kes ei kardaks pisut ebatavalist lähenemist eramule." [Maja, 2001-1]

Nullindate alguses valminud hoone on tõstetud 11 meetri kõrgusele jalale, mis ühtlasi toimib sissepääsu, trepikoja kui ka tervet maja kandva konstruktsioonina.

2008 augustis pildistatuna nägi see kurioosne ehitis välja selline:

foto: Martin Siplane


Sõna arhitektile: "Kuna tegemist on eksperimentaalmajaga, siis kujunes selle projekteerimine konstruktori ja arhitekti võrdseks ning põnevaks koostööks. Oli hetki, kus uusi ideid tuli rohkem, kui neid visuaalselt ja konstruktiivselt kontrollida jõudis. Kindlasti pole see ettevõtmine olnud ühelegi osapoolele finantsiliselt tasuv, küll on aga pakkunud võimaluse projekteerida midagi huvitavat ja kordumatut." [Äripäev, 21.06.2000]

"Merelähedast teemat järgides sai hoone välisviimistluseks valitud paadikuuridelt tuttav, servamata ja hööveldamata laud. Metsameestelt sai palutud head laia lauda - tulemuseks metsakuiv kuusk, laua keskmise laiusega 40 cm. Tõesõna ei osanud arvata, et Eesti metsades sellist puitu veel leidub." [Maja, 2001-1]

Aastatega on fassaad muutund hõbejalt halliks. ma ei tea, kuidas seda keemilist reaktsiooni nimetatakse, nii et keegi targem võiks öelda. Kui kedagi peaks huvitama, siis Kaido Haageni fotosid hoonest vahetult pärast valmimist võib näha eelnevalt mainitud ajakirja numbris.

Mainin nüüd, paar aastat hiljem, et eelnevas lõigus esineb ebatäpsusi. Maja arhitekt Allmann selgitab ja lisab: "Puitlaudis – on olnud, nüüdseks juba pea täpselt 10 a, kaetud ühe ja sama värviga – korralikult pigmenteeritud, linaseemneõli ja vee baasil tehtud värviga. Toon on ise, silma järgi laboris kokku segatud. Värv on ennast püsivuse seisukohast väga hästi õigustanud. Kõnealused Haageni pildid on tehtud ehituse käigus – ta kiirustas kuna tahtis saada maja ühte oma raamatusse – seega pooliku ehituse pildid. Juurdeehituse värv on teadlikult segatud kübe tumedam, rõhutamaks ajalist nihet."

Siin veel üks vaade 2008 augustist.

foto: Martin Siplane


Trepikoda kaitsevad tuule ja vihma eest läbikumavad PVC-plaadid.

foto: jk


Elamispinnad toetuvad 9,2 meetri pikkustele teraskonsoolidele. Algselt planeeriti elukorruse alusena monoliitset raudbetoonplaati, mis liigse keerukuse tõttu asendati ehitamise käigus profiilplekile valatud raudbetoonplaadiga. Selle peale ehitati kergkonstruktsioonis puidust karbike vajalike ruumidega, kusjuures sisemisi kandeseinu vältides on kasutatud hoopis pikisuunalist siseruumides eksponeeritud fermi.

Põrandaaken. Et saaks vaadata, kes uksekella laseb?

foto: jk


Majatagune terrass avaneb Tabasalu looduspargile. Lõuna poole pisut kaldus katus on loodud käidavana, et seal saaks päikest võtta. Kusjuures ma veel polegi maininud, et tegelt on siin tegemist paariselamuga. Ja nagu plaanilt näha, on kummalgi pool elamiseks ruumi suht napilt, nii 70 ruutmeetri jagu, sestap arusaadav, miks...

plaan: Maja, 2001-1


... kümmekond aastat pärast maja valmimist asuti selle laiendamisele. Lisandunud mõneti kummastava küüruga saab maja küll juurde antud juhul kindlasti väärtuslikku elamispinda, paraku kannatab siin minu silmis hoone algne arhitektuurne kontsept lihtsast geniaalse teostuse / toestusega karbist.


Mu fotod pärinevad jaanuarist 2009.

foto: jk


Nagu näha, on maja saanud alla ka paari lisajalgu. Küllap on see otseselt seotud juurdeehitusega... kuid nõnda muutub see värk kuidagi liiga... ilmseks. Varasemalt avaldus siin mingi teatav konstruktsiooniline salapära, sest oma ainsa - sellegi õhulise - jalaga näis hoone vähemalt esmapilgul sülitavat kõiksugu füüsikareeglitele... Kuid enam see nii ei näi.

foto: jk


Funkstionaalsuse aspektist on küll hoone kindlasti võitnud, kuid esteetilises plaanis on palju kaotsi läinud...

foto: jk


Maja ümberehitusest ja selle läbi küttekulude vähenemisest räägib Allmann Kodusaates - vaata lugu siin. Äärmiselt sümpaatne jutt sümpaatselt arhitektilt. Pean siinkohal lisama, et mu kunagine leige suhtumine konkreetse maja ümberehitusse on nüüdseks (st 2 aastat pärast käesoleva postituse tegemist) päris soojaks muutunud. Funktsionaalsus ja elanike vajadused ennekõike, suva see esteetika.

Allmann selgitab: "„Esteetika“ kui selline ei ole tõepoolest minu loomingus kunagi eesmärk omaette, ka mitte selle maja juures. Minu jaoks peab arhitektuuris olema midagi enamat – uudishimu, unistusi, sünteesi ja katsetamist. Seega kommentaatorid, kes hindavad seda maja ainult alumiselt tasandilt vaadates ja lähtudes puhtast „esteetikast“ on sisimas ilmselt alati pidanud pettuma. Sellest ei ole midagi. Kindlasti on maju, mis ennast lihtsamini „kätte annavad“."

Ja veel: "Juurdeehituse sisulise olemuse ja arhitektuurse mõtte arengu ajas rääkisin lahti Kodustuudio saatele. Lisaks ütleks, et ilmselt tingis sellise lahenduse muuhulgas pangapealse aastatega drastiliselt muutunud ruumiline iseloom."

Lisan veel mõningaid kaadreid ümberehitatud majast.

http://www.kodusaade.ee/kodusaade,2010-05-22.html


http://www.kodusaade.ee/kodusaade,2010-05-22.html


http://www.kodusaade.ee/kodusaade,2010-05-22.html


foto: Indrek Allmann via http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/185/


foto: Indrek Allmann via http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/185/


foto: Indrek Allmann via http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/185/