133: arendusprojektide rindelt

summary: a more or less random set of projects planned and under construction in tallinn downtown area. see part i here.

-

tea kas majanduskriis nüüdseks läbi saanud või veel mitte, igatahes kinnisvaraturg on võrreldes hiljutiste aegadega päris aktiivseks muutunud. toon sarnaselt ühe varasema postitusega ära mõningaid arendusprojekte tallinna kesklinna piires, põhjenduseks lihtsalt soov nende kallal veidi iniseda või siis kiitust avaldada. ei hakkagi pikemat sissejuhatust tegema, asume kohe projektide kallale.


*

terase 16 kadriorus. projekti autoriteks janno põldme ja dmitri pisarenko. 13 korteriga elamus on 8 kahetoalist, 4 kolmetoalist ning 1 viietoaline. detailplaneeringuga piiritletud mahu ja kujuga hoone fassaadikäsitlus ja -viimistlus on autorite väitel kavandatud "pigem ümbritseva miljööalaga arvestades". tähendab: õhekrohv, keraamiline fassaaditellis, puitribistik, läbipaistmatu taustvärvitud klaas. seda silmas pidades tundub mulle, et autorid on inspiratsiooni ammutanud eelkõige kõrvalasuvalt majalt aadressiga terase 11. tulemuseks küll midagi veelgi mannetumat.

http://www.terase16.com/est/gallery/

huvitav on siinjuures asjaolu, et minu arust suutsid arhitektid isegi nõukaajal tabada kadrioru vaimu paremini kui seda tihtilugu tänapäeval suudetakse (muidugi on mõlemalt poolt nii- või teistpidi säravaid erandeid). kusjuures mitmeid häid näiteid nõukaaegsetest majadest kadriorus võib leida just siit, metallide järgi nimetatud tänavatelt.

antud projekt maanduks aga valmimise korral mu isiklikus "kadrioru halbade uusmajade top 5-s". (okei, neid räigelt halbu on siin tegelt ikka päris palju rohkem kui ainult 5... aga las see praegu jääda.)

http://www.terase16.com/est/gallery/

mis mind selle maja juures õieti häirib? kui välja jätta detailplaneeringuga paika pandud maht ja kuju, siis... põhimõtteliselt kõik ülejäänu häiribki. ta mõjub nii neetult närviliselt, nagu oleks autorid tahtnud ühes projektis kasutada kõiki erinevaid pähe karanud lahendusi. päris tõsiselt häirib mind näiteks fassaadi materjalivalik: eelkõige muidugi keraamiline fassaaditellis (mida kuradit, tõesti?!), seejärel taustvärvitud klaas, eriti veel leidnuna nii ulatuslikku kasutuspinda. siinkohal mainin, et firmas ruum ja maastik koostatud detailplaneeringus nõuti "lähiala miljööst lähtuvalt hoone välisviimistlusmaterjalidena heledat krohvi, klaasi ja puitu." (fakti poolest on maja viimistluses kasutatud ka puitu, kuid seda nii marginaalselt, et ei saa arugi...)

justkui püüdes tasakaalustada maja vertikaalsust rõhutavat akende ja viimistluse jaotust, on kõik päris- ja prantsuse rõdud mõttetult ühtseks lindiks ühendatud. need on nagu pingul kummid mingisuguse plahvatada tahtva järaka ümber.

http://www.terase16.com/est/gallery/

sõnaga, see maja on üks paras pläust, mille üritus ümberkaudse miljööalaga 'pigem' arvestada on totaalselt feilinud.

http://www.terase16.com/est/gallery/

http://www.terase16.com/est/gallery/

aga vaatame sisse ka.

parkimine on lahendatud keldri- ja esimesel korrusel, kuigi siin on minu arusaamist mööda väike vasturääkivus: selkus nimelt mainitakse autolifti, mida küll plaanidelt pole välja lugeda, renderid aga ei viita garaažiuksele...

http://www.terase16.com/est/plans/

esimene korrus. paras naljakoht on siin 47-ruudune jalgrattahoidlaks ristitud ruum. tahaks tõesti näha, kui mitut jalgratast ses eksklusiivseks nimetatud maja jalgrattahoidlas hoiustama hakatakse.

http://www.terase16.com/est/plans/

selku järgi on "korterite siseplaneeringul arvestatud magamistsooni eraldatust köögist ja elutoast." kõlab hästi, olgugi et pooltel korteritel on magamistuba siiski otse elutoa kõrval. veel: "olulist rõhku on pandud pärast korterisse sisenemist avanevale vaatele." põhimõtteliselt pole see ju mööda - aint et näiteks põhjapoolseimas korteris on see 'pärast' ikka jupp aega pärast seda, kui oled esikus jalanõudest ja üleriietest vabanedes vannitoa ja garderoobi ustega tõtt vahtinud. ka lõunapoolseima korteri sisenemist silmas pidades kõlab see selku lausejupp suht sisutühjana. (tõele au, keegi pole öelnud, millal täpselt 'pärast' need vaated avanevad...)

http://www.terase16.com/est/plans/

üks jaburamaid kohti maja juures on 6. korruse lukskorter oma 4 (!) katuseterrassiga, millest põhjapoolne tervelt 30 ruutu suur (või pikk)... korterisse pääseb nii lifti kui trepi kaudu, kuigi vaevalt siinsed asukad treppi kasutaksid. lisaks tekivad lõunapoolsete terrasside vahele päris veidrad erikujulised nišid, mille otstarvet ma suurt ette ei kujuta. kõige tipuks nentis üks sõltumatu arhitektuuriuurijate selts, et feng shui seisukohast on see korter paras katastroof (:

http://www.terase16.com/est/plans/

hetkel on projekti juures ainuke hea aspekt see, et arendus on veel müügis. majale on küll ehitusluba antud, kuid kuni eksisteerib õhkõrn võimalus, et ostja tellib mõnelt paremalt arhitektilt uue projekti, hoian veel pöidlaid pihus... kehtiva detailplaneeringuga on siin küll palju ette kirjutatud, kuid jumala eest, hea arhitektuur kadriorus pole ju palju tahta, ja seda on ka konkreetse detailplaneeringu raames täiesti võimalik saavutada.

krunt 28. aprillil 2011.

foto: jk

*

uus-tatari 21 veerenni piirkonnas. projekti autoriks andres põime. autorile omaselt küllaltki viisaka ilmega lakooniline hoone on kerkimas endisse eeslinna, mis elab praegu läbi suurt linnastumist - siinne on üks rohketest suurtest elumajadest, mis sinna lähimal ajal tehtud, hetkel ehitamisel või planeerimisel.

5-korruselisesse hoonesse tuleb 21 korterit. parkimine on lahendatud esimesel ja keldrikorrusel. et maht kõrvaloleva hoonestuse suhtes liialt mastaapselt ei mõjuks, on viimane korrus tagasiastega, luues ülemistele tänavapoolsetele korteritele suured lääneterrassid.

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

antud juhul näib tegemist olevat hea näitega sellest, kuidas kellegi teise poolt tehtud detailplaneering paneb reeglid liiga jäigalt paika, pärssides hiljem maja projekteeriva arhitekti loomevabadust. vähemalt mulle tundub nii - maja on igatahes planeeringu otsene peegeldus, ilma et seda oleks kuidagi teisiti tõlgendada üritatud. (tegelt on detailplaneeringute ja nende järgi projekteeritavate majade teema mulle üha enam huvi pakkumas, kuigi hetkel veel pole ma kogu reeglistikuga päris hästi kursis...)

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/galerii

olgugi et tegemist on äärmiselt vaikse tänavalõiguga, jääb ikkagi veidi kahtlaseks otsuseks paigutada esimesele korrusele vastu tänavat kummagi esimese korruse korteri magamistoad, eriti kuna esimene korrus nii madalal asub... ehk oleks siiski mingi parem lahendus leidunud?

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

tüüpkorrusel on 5 korterit. mulle meeldib enim (küll rõduta) korter nr 14 - privaatne ja avalik tsoon on siin päris sümpaatselt jaotatud. (esimese korruse korter nr 1 on põhimõtteliselt sama, kuid väiksema esikuga ning sauna asemel suurema garderoobiga magamistoas.)

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

mul tekib küsimus nii esi- kui tagafassaadi keskteljele tehtud sisselõigete kohta. ühelt poolt jätnuks nende tasandamine mulje ehk liialt monotoonse fassaadiga hoonest, kuid teisalt andnuks nende tasandamise arvelt teha tänavapoolsetele korteritele elutuppa lisaruumi või teha lausa üks hästi väike rõdu (just neil kortereil rõdu puudubki); maja taga oleks samuti olnud võimalik magamistoale avara rõdu anda (neil kortereil on küll elutoal juba suur rõdu olemas). see pole aga kivi arhitekt põime kapsaaeda, kõige muu kõrval olid sisselõiked joonistatud juba detailplaneeringusse.

viimase korruse kahele korterile pakutakse hiiglaslikke lääneterrasse, teised kaks lepivad itta suunatud rõdudega. silma torkab veider lugu korteris nr 20, kus üks magamistubadest on paigutatud köögi kõrvale ning tualettruumist miljoni miili kaugusele.

http://www.1partner.ee/eng/uus-tatari-21/plaanid-ja-hinnad

üks asi on veel, mis mus mõistmatust tekitab. nimelt aknad küljefassaadidel - väljast näeb see ju kena välja, kuid siseruumide seisukohalt asuvad need suht jaburates kohtades, avanedes kord garderoobi, kord sauna ning kord täiesti mõttetult koridori, selle asemel et avaneda veidi enam valgust soovivatesse ruumidesse... kui keegi need minu silmis ebakohad loogiliselt ära põhjendab, saab auhinna.

igatahes. maja ehitus käib täies hoos, siin plats seisuga 17 märts 2011.

foto: jk

*

eelmisest üle tee asub tühi krunt aadressiga uus-tatari 12, millele peaks millalgi hakkama kerkima selline maja.

http://www.reetvalkarhbyroo.ee/frames/Korter/kortermajauustataritn12tallinnas.html

projekti autoriks on reet valk. majja on kavandatud 28 korterit, parkimine lahendatud keldrikorrusel. see saab olema osa suuremast hoonemassiivist, mille üks pool - muru & pere kavandatud ravi 6 - valmis juba aastal 2009. reet valgu maja fassaadikäsitlus on samamoodi lakooniline ning mõneti isegi range, millegipärast tundub ka et (vist sissepääsu lahenduse tõttu?) veidi vanamoeline. kui kedagi peaks huvitama, siis kruntide detailplaneering on nähtav siin. põnev on selle juures asjaolu, et kui valgu maja peaks ükskord valmima, kaob muru & pere lõunasse vaatavatelt rõdudega hoovikorteritelt päikesevalgus. loodan, et praegused elanikud olid detailplaneeringuga kursis ja ei ostnud põrsast kotis.

http://www.reetvalkarhbyroo.ee/frames/Korter/kortermajauustataritn12tallinnas1.html

hoone sai ehitusloa juba aastal 2007. märtsis 2010 avaldati ehitamise alustamise teatis, kuigi tegelikkust see ei peegeldanud ning maja pole siiani ehitama hakatud. foto märtsist 2011.

foto: jk

*

nüüd aga paremate palade juurde.

pelgulinna / kassisaba piirkonda aadressil rohu 1 / tehnika 22 on kavandatud päris omapärane korterelamu. maja on projekteeritud arhitektuuribüroos studio paralleel, autoriks jaak huimerind koostöös andres lemberi ja indrek laosega. maja ehitusluba pärineb juba 2009 algusest, kuid hetkel ei oska veel öelda, millal asi tõesti ehitamisse võiks minna. arendaja lubas oma kodukal korterihinnad avaldada käesoleval kevadel, nüüd on nad kevade hoopis suveks muutnud. loodame, et asi siiski seisma ei jää ning maja ükskord püsti saab.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

siinses kontekstis väärib mainimist, et antud juhul on detailplaneeringu autoriks huimerind ise, mistõttu ei teki maja ja planeeringu vahel mingit ebamäärast hõõrumist, nagu võib täheldada eelpool toodud näidete seas, kus planeeringu ja selle järgi kavandatud maja autorid on erinevad...

valmides saab see kindlasti üheks pilkupüüdvamaks uushooneks siinsel miljööalal. võib kindel olla, et selline veidi pretensioonikas ning mingis mõttes kurjakuulutav vorm võib mõningates kohalikes protektsionistides pahameelt tekitada, kuid minu hinnangul on selline julge lähenemine miljööaladel igati tervitatav.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

majja tuleb 14 korterit, neist 7 kahe- ning 7 kolmetoalised. korteriplaanide puhul pole mul midagi erilist ette heita, välja arvatud ikka see minu vana probleem liiga sügavale esikusse avaneva (korteri ainsa) wc-vannitoa ukse osas... (ehk et must tsoon ja puhas tsoon astuvad konflikti!)

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

teisel korrusel on koha leidnud üks päris naljakas ruum - vt korter nr 4. köögi kõrval on siin väike kahelt küljelt akendega söögituba, mis asub konsooli all ning valvab maja sissepääsu.

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

http://www.favorte.ee/index.php?frm_app_page=6&frm_app_action=1&frm_app_id=49

hetkel on krunt tühi. foto 2011 aprillist.

foto: jk

*

nüüd aga parim asi, nimelt üks eskiisprojekt toompuiesteele, autoriteks taas jaak huimerind koos andres lemberiga. huimerind räägib, et selle projekti tuleviku suhtes ei tohiks eriti lootusrikas olla, sest arendaja on talt siia iga 5 aasta tagant midagi tellinud ning seni pole neist ühegagi asi edasi arenenud... siinne on nüüd viimane variant aastast 2010. see oleks minu arust üks kaunimaid uushooneid tallinnas (olgugi et meenutab liialt seda maja). nii ülimeeldival kombel mängiks selline valge maja kokku allmanni suurepärase l'ermitage'iga.

http://www.arhliit.ee/koosseis/loomingud/looming/1235/

praeguseks kõik, peagi jälle.

124: Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus

Summary: Erich Jacoby (1885-1941) was among the leading architects in 1920's / 1930's Estonia. Below are some of his projects, but in case you would like to understand the text, please travel into distant future and use Google Translate or whatever its successor might be.

- - -

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 15.12.2010-13.02.2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane

Sissejuhatuseks: Järgnev tekst on taas Carl-Dag Lige klaviatuurist. Kirja on see pandud Sirbi jaoks, kus see ka ilmus, tõsi küll, kärbitud kujul ja seetõttu vähem terviklikumana kui siinne täisversioon. Illustreeriva materjalina on kasutatud paraku suht kehva kvaliteediga skänne kahest 30ndate albumist, "Eesti arkitektide almanakist" (1934) ja "20 aastat ehitamist Eestis" (1939). Head lugemist, head vaatamist! NB! Näitus on veel avatud veebruari keskpaigani!

*

Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918-1940) aegsetest rahvusarhitektidest on küllalt tuntuks räägitud ja kirjutatud nii Herbert Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi kui Olev Siinmaa looming. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885-1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest läbiuurimise tagajärjel. Galeriinäitus annab kompaktse ülevaate Jacoby loomingust ja tegevusest.

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon

I Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad“ (Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi 19. sajandi II poolest kuni 1939. a Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby, ümber Põhja-Poola aladele. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. a suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid ning Umsiedlungi käigus Eestist lahkunud laevade peamiseid sihtkohti.

Lauritsa sõnul vähenes baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu regulaarselt alates 1881. aastast. I maailmasõja aegse massiivse väljarände ning iseseisvunud Eesti Vabariigi radikaalse maareformi tõttu oli baltisakslaste osakaal 19. sajandi keskpaiga 10%-lt langenud 1922. a 1,7%-ni. Tsaarivõimu aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eesti kogukonnaga ning võttis omaks eestlaste kultuuritavad.

Kui veel 20. sajandi alguses oli Eesti linnakodanluses ja haritlaskonnas domineeriv baltisaksa kultuur ning eesti soost kõrgema haridusega inimesed võtsid tihti omaks saksa kultuuritavad ja keele, siis Eesti iseseisvumisega 1918. a kaasnes vastupidine tendents siinsete baltisakslaste eestistumise näol. Äsja ilmunud kogumikteoses „Eesti Kunsti Ajalugu. V kd 1900-1940“ (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Mart Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket. Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes 20. sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks“ nimetatud arhitektide hulka kuulusid teiste seas eesti soost Johanson, Habermann, Kuusik, Soans ja Karl Tarvas ning baltisakslased Ernst Kühnert ja Erich Jacoby, kes õppis Riias 1907-1913 pärast õpinguid Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907). Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid sarnase, saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa soost arhitektidel.

Sanatooriumi projekt Riiga (võistlusprojekt), ca 1925. | Competition entry for a sanatorium in Riga.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanakis kirjeldatakse projekti nii: "Iseloomult barakitaolisele ehitisele on leitud suurejooneline, ilus lahendus." All teise korruse plaan.

Eesti arkitektide almanak 1934

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine – kui enne 1918. a oli tendents eesti päritolu „riialaste“ saksastumisele, siis peale iseseisvumist toimus baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumine eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Rahvusküsimus ei kujunenud tema puhul primaarseks. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921. a), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (mis 1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning Tallinna Tehnikumi õppejõuna (alates 1932. a).

Sanatoorium Nõmmel. Almanak: "Vaatamata 75--meetrilise frondile, ei avalda hoone kasarmulist muljet, vaid pakub vahelduvaid, hästi tasakaalustatud elevatsioone." Hoone ehitati Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi tellimusel, I järk valmis 1926, tiibosad 1931. Projekt realiseeriti vaid osaliselt. | Sanatorium in Nõmme, Tallinn. Built 1926 / 1931.

Eesti arkitektide almanak 1934

„Riialaste“ arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik ning leidis rakenduse peamiselt 1920. aastatel kavandatud hoonetes, nimetab Kalm ’traditsionalistlikuks’. Seda käsitlust iseloomustab üheltpoolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i poolt genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu, mis ei otsi oma eeskujusid kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteerub kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jmt). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine, keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside, sõnaga, moderniseerumise mõjud, mis on nähtavad nii hoonete planeeringuliste (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogiliste (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsete lahenduste (raudbetoonkonstruktsioonide levik) osas.

20 aastat ehitamist Eestis

Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920. aastate lõpul ning 1930. aastatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega (mitmed eramud, aga ka Kunstimuuseumi (1933), Kunstihoone (1933) ning Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd). Jacoby 1920. aastate veidi raskepärane ja arhailine laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam, kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist.

Eramu Weizenbergi tänaval. Valmis 1932, kaasautor Johann Ostrat. | Residence in Kadriorg, Tallinn, built in 1932.

20 aastat ehitamist Eestis

Almanak: "Tagasihoidlikkude abinõudega on saavutatud teatav esinduslikkus hoone välisilmes."

Eesti arkitektide almanak 1934

II Jacoby moodsa kodu propageerijana

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson formuleerib oma raamatus „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project“ (Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London, 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste poolt ihatud eluviisi/eluviise, moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel (lk 90):

„Architecture is neither the plaything of the aesthetes nor the servant of necessity, but the embodiment of a desired way of life; only in the pursuit of that ambition does its true origin lie“.

Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimises (lk 94, „Every building task has to be assessed in terms of its proportional composition of physical and metaphysical components, and therein lies its uniqueness.“).

Wilsoni tekst oli omas ajas mõeldud katsena rehabiliteerida modernistlikku arhitektuuri, mis alates 1960. aastate lõpust oli tugeva kriitika all ning kanaliseerus 1970. ja 1980. aastatel ajaloolisi vorme kollaažlikult kombineerivasse postmodernismi. Wilsoni peamine soov on kaitsta neid 20. sajandi arhitekte, kes oma loomingus tuginevad eetikale mitte esteetikale. Oma argumentatsioonis tugineb ta Antiik-Kreeka filosoofide arusaamale arhitektuurist kui praktilisest kunstist, mille kohaselt on arhitektuuri esmane roll juhinduda funktsioonist ning kombineerida selliseid võtteid ja vahendeid, mis võimaldavad harmooniliselt ilmsiks tuua hoone sügavama olemuse, mis samaaegselt peegeldaks tema kasutaja soove ja vajadusi. Wilsoni sõnul ei arvesta modernistliku arhitektuuri estetiseeriv suund, mille keskseks figuuriks oli Le Corbusier, arhitektuuri kui praktilise kunstiga, mis peab juhinduma teenivuse põhimõttest. Oluline on üle rõhutada, et Wilson ei toeta vastukaaluna üdini ratsionaliseeritud arhitektuurikäsitlust vaid pakub välja kolmanda tee, kus arhitektuuri funktsionaalsus ja otstarbekus on kombineeritud sümboolsete ja vaimsete väärtustega.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eramu Lahe teel. Almanak: "Maaliliselt käsitletud nurga lahendus. Juurdeehitises teosel korral asetseb teenija korter omaette sissekäiguga. Tähelepanu väärib arkitekti hoolikas plaani käsitlus." | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eesti arkitektide almanak 1934

Vaadeldes Erich Jacoby tegevust eesti ehituskultuuri edendajana 1920. ja 1930. aastatel, ei teki kahtlust, et tema looming sobitub üsna hästi Wilsoni poolt kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on aimata mitte ainult soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol), vaid ka pedagoogiline printsiip. 1927. a asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja erineva suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist. Jacoby saatesõnas kogumikule „Maaehitisi II“ (toim. August Volberg, A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalitus, Tallinn, 1930) on tunda arhitekti soovi leida moodsale taluarhitektuurile iseloomulik laad:

„/-/ Ehitustalitus on seadnud endale ülesandeks…/-/… maa-arhitektuuri juhtimise õigeisse roopaisse… /-/…püüdes oma tegevusega mõjutada otstarbekate – ja seega ilusate – hoonete tekkimist, mida kui maaehitusi iseloomustaks juba nende välimus.“

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös 1932. a „Ehituste ja arhitektuuri näituse“ jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5 x 6,5 m suurune neljaliikmelise pere jaoks mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920. II poole Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. a Frankfurdis toimunud CIAM-i konverentsil keskenduti just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimumi printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakub.

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas ühist bürood 1913-1915, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on Tallinnas Wismari 9a asuv arhitekti kodumaja (1923), Nunne 11 asuv kortermaja (1926), Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 asetsevad esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui Vaarika 6 / Maasika 8 esimene variant 1932. a maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud uus variant on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu, mille hooviküljele oli lisandunud kahekorruseline abiruumide maht. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika / Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartali jaoks sobimatuks pidada.


Üüri- ja ärimaja Tallinna vanalinnas. | Tenement house with commercial space in Tallinn Old Town.

Eesti arkitektide almanak 1934

Elamu Tallinnas Lahe tänaval, 1931. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

20 aastat ehitamist Eestis

Vaarika 6 / 8 kaksikelamu "Uus Tare" asunduses. Almanak: "Ehitis on püstitatud projektide võistlusel auhinnatud kavandi järgi. Kõik majandusruumid on koondatud õuepoolsesse otsa, mis on kõrgendatud pööningu ruumi saavutamiseks." | Duplex dwelling in the experimental "Uus Tare" develompent in Tallinn, Vaarika / Maasika street. Completed in 1933.

Eesti arkitektide almanak 1934

III Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925-1927) ja Tselluloositehas (1926-1928, praegu ümberehitatult Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus madal. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eesti 1920. aastate silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka Eugen Habermanni poolt kavandatud Rauaniidi tehase (1926-1932) ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali (1928-1929) ning Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaama (1923) kõrval.

Tselluloositehase kompleks. | Cellulosis factory complex, completed in 1927. See also: Fahle building.

foto Arhitektuurimuuseumi fotost, pildistatud 1927

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

Tallinna filterveevärk. | Tallinn waterworks, completed in 1927.

20 aastat ehitamist Eestis

Kui filterveevärgi rajamine munitsipaalinitsiatiivil oli tingitud pakilisest vajadusest parandada Tallinna veemajanduse olukorda sooviga varustada kõik tallinlased värske joogiveega, siis tselluloositehase rajamist motiveerisid muutused rahvusvahelisel paberiturul. Emil Fahle juhitud Põhja Paberi- ja Tselluloositehase AS-i paberitoodang polnud 1920. aastate keskel oma hinna tõttu enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ning ettevõtte juhtkond otsustas orienteeruda tselluloosi tootmisele.

Tõik, et Filterveevärgi hoone, mille esialgse kavandi koostas Karl Burman, arhitektuuristiilis on nähtud ekspressionismi ning tselluloositehase keedukoja imposantses ilmes varase funktsionalismi mõjusid, kahvatub fakti ees, mõlema hoone puhul on tegemist oma aja tehnoloogiliste tippsaavutustega nii ehituslikus kui funktsionaalses mõttes. Mõlema hoone kandekonstruktsioonides on ulatuslikult kasutatud raudbetooni, mis võimaldas mõõduka materjalikulu juures ehitada kiiresti ja paindlikult. Filterveevärgi puhul oli projekteerimis- ja ehitustöödesse kaasatud M. Arronet’ ja E. Boustedti büroo, toonaseid võimekamaid inseneri- ja ehitusettevõtteid Eestis, kelle poolt projekteeriti puhtaveehoidla ning settebasseinide raudbetoonist alused ning neile toetuvad, Eesti kontekstis haruldased, raudbetoonist seenvahelaed. Tselluloositehase paekiviseintest püsttahukas, mille turjal seisab tänasel päeval KOKO Arhitektide projekteeritud juurdeehitus (2007), sisaldas kuute hiigelsuurt tselluloosikatelt, mis läbistasid raudbetoonist vahelagesid nelja korruse kõrguselt, ning mis oma maksimaalsel võimsusel suutsid toota kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas.


Nüüd üks pildirohke kõrvalepõige. Vaadeldavaks objektiks Tallinna Filterveevärgi hoone. Fotodega varustas postitust Oliver Orro / Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, tänud! (Järjestus ei pruugi olla eriti loogiline, kuivõrd ma ise pole antud ehitist külastanud...) | Some contemporary shots of the latter.

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

Tsiteerin Oliveri: "Teema lõpetuseks veel üks Arturi tehtud pilt, mis võiks kandideerida ka mingis kunstilise foto kategoorias..."

foto: TKVA / Artur Ümar

Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Tallinnas Mere puiesteel asuv Advendikirik (1923) on arhitekti 1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Peaaegu, et Advendikiriku väikevennaks võiks pidada 1933. a valminud, praegu varemetes seisvat Rasina Martini kirikut, mis ehitati ümber Rasina mõisa endisest magasiaidast. 1920-1924 teostati Tallinnas Vene tänaval asuva Katoliku kiriku ümberehitustöid, mille käigus sai kirik uue fassaadi. Projekti autoritena on sekundaarsetes allikates mainitud Jacobyt koos Franz de Vries’iga, kellega ta aastatel 1920-1927 bürood jagas. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumit (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912-1916, praegu Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumit (1924), Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, pärast sõda ümber ehitatud).


Advendikirik Tallinnas Mere puiesteel, valmis 1923. | Adventist church in Tallinn, 1923.

20 aastat ehitamist Eestis

Endine Saksa Reaalkool Luise tänaval. | High School in Tallinn, 1928. Rebuilt after the war.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanak: "Hoone kuju on tingitud Luise tn ehituspiirjoonest. Peale selle tuli arkitektil arvestada selle tänava järsku tõusu."

Eesti arkitektide almanak 1934

Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole kuigi pikk (60-70 projekti). See fakt ei räägi mitte arhitekti töömaneeri vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada konkreetne projekt, tihti alternatiivsetes versioonides, läbi kuni detailideni. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri asub Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlasetüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab tunnistust erinevate arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.

Eramu Vabaduse puiesteel Tallinnas. | Residence in Nõmme, Tallinn, 1936.

20 aastat ehitamist Eestis

Elamu Lahe ja endise Voolu, nüüd A. Alle tn nurgal. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Kuraator Mait Väljase poolt tsiteeritud Eesti Entsüklopeedia (1934. a) artikli kohaselt iseloomustab Jacoby loomingut „tarbekohane asjalikkus, konstruktiivne kaalutlus, hoidumine ornamentaalseist lisandeist, masside nappus ja pindade karge liigitus.” Üldjoontes sobib see karakteristika Jacoby tööde kirjeldamiseks tänaselgi päeval, kuid eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate II poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus 1935, Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga 1937, Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga 1938) kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga, peegeldades nii Saksamaal kui teistes Euroopa riikides levinud tendentsi monumentaalsema ja representatiivsema arhitektuuri leviku suunas.

AS A. M. Lutheri müügimaja Vana-Posti tänaval Tallinnas. Hävinud. | A. M. Luther's furniture shop in Tallinn old-town. Destroyed in WW2.

Eesti arkitektide almanak 1934

Supelasutise projekt Nõmmele. | Unrealised project for a spa in Nõmme, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Koos Edgar Johan Kuusikuga tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt. kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak 1928, „Estonia“ teatri ümberehitus 1931, Kunstimuuseum 1933) jäi ka kunstimuuseumi 1938. a projekt teostamata. Kuigi arhitekt Konstantin Bölau oli toona kriitiliselt meelestatud muuseumi planeerimise suhtes Kanuti aeda, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrvalkrundile, oleks see hoone, nagu ka uus raekoda, mille lõpliku projekti kavandas 1938. aastal E. J. Kuusik, tekitanud toonasesse Tallinna kesklinna tugeva linnaruumilise dominandi ning olnud president Konstantin Pätsi ”ilusa Eesti” doktriini silmapaistvamaid ruumilisi realiseeringuid, mille parimateks näideteks peetakse Kadrioru administratiivhoonet, Vabaduse väljaku pangamaju ning Pärnu mnt seinhoonestusega kortermajade lõiku.

Vasakul: Pärnu mnt 30 (Jacoby), paremal: Pärnu mnt 28 (Aleksandr Wladovsky, 1937. | Apartment buildings in Tallinn. The one on the left is by Jacoby, the other by Aleksandr Wladovsky. Both from 1937.

20 aastat ehitamist Eestis

Jacoby maja plaan.

20 aastat ehitamist Eestis

IV Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritava näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid, mis nagu ka tööde loetelu, pakuvad huvitavat infot eelkõige erialaste huvidega muuseumikülalistele. Kriitikana tooksin esile vajaduse senisest põhjalikumalt läbi mõelda näituse ülesehitus. Arhitektuurimuuseumi portreenäituste formaat on ennast näidanud nii positiivses valguses (näiteks Valve Pormeisteri, Leonhard Lapini, Toomas Reinu isikunäitused) kui vähem edukas teostuses.

Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid (raha, tööaeg), peaks kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama valikuprintsiibid esitatavale materjalile, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi ning peale sissejuhatavas tekstis esitatud, tõsi, sisukat ülevaadet, ei tunnetanud ma vaatajana, et esitatud materjali süstematiseerimisele oleks vajalikul määral aega pühendatud. Puhtalt ajaloolise ülevaatenäitusena rahuldab see erialainimesi (arhitektid, arhitektuuriajaloolased), kuid ei suuda potentsiaalsele laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana. Isegi kui Jacoby puhul pole tegemist mahlaka funktsionalistiga (vt näituse sissejuhatava teksti „vormilt kuivavõitu funktsionalistlikud villad“) vääriks tema tegevus kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast.

***

Erich Jacoby mitmekülgne tegevus on kuni käesoleva näituseni suhteliselt vähe arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ainsa pikema ülevaate on temast kirjutanud Mart Kalm (Arhitekt Erich Jacoby (1885-1941) – Linnaehitus ja Arhitektuur, Tallinn, 1991). Vähese huvi üheks põhjuseks pean Jacoby arhitektuurikeele konservatiivsust, tema mittekohanemist funktsionalismiga, mida viimaste kümnendite eesti arhitektuuriajalookirjutuses on peetud sõdadevahelise arhitektuuri etaloniks. Samuti raskendab Jacoby loomingu süvitsi uurimist tõik, et tema arhiiv hävis 1944. a Tallinna pommitamise ajal.

Tänan kuraator Mait Väljast taustainformatsiooni ning täiendavate materjalide eest.

Sirbile,
Carl-Dag Lige
Tallinnas, 03.01.2011