135: Veel Riia saatkonnast + arhitektuuriekspordist

Summary: The Estonian Ministry of Foreign Affairs has organized competitions for a new embassy building in Riga twice. First in 1938 and another in 2008. Neither project has been realized. Below is a little interview with one of the authors of the 2008 competition winning entry.

-

Eesti riik on oma kummagi iseseisvusperioodi esimese 20 aasta jooksul korraldanud arhitektuurikonkursi Riia saatkonnahoonele. Neist esimene toimus aastal 1938, toona jäi aga Erich Jacoby ja Hermann Bergi võiduprojekt realiseerimata. Toimunust saab pikemalt lugeda siin. Panin üles ka konkursijärgselt Tehnika Ajakirjas ilmunud arhitekt Konstantin Bölau kirjutatud artikli - siin + siin. Muide, veidi varem, aastal 1933, oli Bölau projekti järgi Helsinkis valminud Eesti esimene päris oma saatkonnahoone. Riia oli niisiis mõeldud järgmise sammuna pärast esimest kogemustehankimist.

Riia saatkonna võiduprojekti perspektiivvaade aastast 1938:

Järgmine üritus ehitada lõunanaabrite pealinna oma saatkonnahoone võeti ette tervelt 70 aastat hiljem, selleks ajaks oli riik valmis saanud uue esindusega Vilniuses, nii et mõnes mõttes oli hea 'soojendus' jällegi tehtud.

Lembit-Kaur Stööri, Ülo-Tarmo Stööri ja Heidi Urbi väljamõeldud Riia saatkonna võidutööst saab ülevaate siin.

Pildil on sinisega märgitud saatkonna asukoht viimatise konkursi seisuga, rohelisega 1938. aastal hoonestada plaanitud krunt ning punasega praegune saatkond aadressiga Skolas iela 13.

Esitasin paar enam ja vähem sisukat küsimust Riia saatkonna võidutöö ühele autorile, arhitekt Kaur Stöörile.

JK: Saatkonnahoone võiduprojekti seletuskirjast võib järeldada, et Riias kehtib väljakujunenud ehitusjoone järgimise reegel, teie lahendus on sel juhul sisuliselt kindla reegli loominguline tõlgendus. Kuidas selle ehitusjoonega ikkagi lood on?

KS: Huvitav küsimus, ma arvan, et antud juhul on asi tõlgendamises. Kuna maa oli elamumaa/ärimaa suhtes 80/20 ja seda oli vaja muuta, siis planeeringust pääsesime, kuid käisime läbi eskiisi kooskõlastuse kadalipu. Lisaks toimus ka projekti avalikustamise protsess, mis oli analoogne planeeringu avalikustamisele. Ehitusjoone teema ei kerkinud selle aja jooksul kordagi esile.

JK: Antud juhul tasus risk ära. Millises töö staadiumis tekkis veendumus, et reegli rikkumine on parim lahendus? Kas see jäi pärast töö esitamist kripeldama?

KS: Seda veendumust ei tekkinudki. Meie jaoks oli üks küsimus õhus: Kui hoone on tihedalt vastu tänavat, siis inimesed libisevad mööda. Kuidas aga muuta hoone esine ja sissepääs eriliseks? Veidi nuputades tekkis idee tõmmata maja tänava pinnas sujuvalt tagasi: inimesed saavad aru, et ruumiliselt midagi muutub, omas rütmis mööduvad inimesed justkui ärkavad, sest ruum muutub ja üllatab - loodetavasti positiivselt. See jääb inimesele meelde!!! See oligi laias laastus meie mõte.

Hea näide on omast käest: käisin Tokyos ja jalutasin mööda seda kuulsat ostutänavat, eesmärk oli vaadata SANAA Diori maja, samas edasi oli MVRDV hoone, mida olin projektina näinud ja ma ei pannud seda maja lihtsalt tähele, suht agressiivses ühtses müüris kõndisin tast lihtsalt mööda.

JK: Teie pakutud esifassaadi lahendus meenutab kangesti Mehhiko saatkonnahoonet Berliinis - on see juhus? (Siinkohal pean siiski tõdema, et sarnane lahendus on sünnitanud kaks täiesti erinevat kvaliteeti: Riia puhul kasutatav linnaruum, tänava laiendus, Berliini puhul aga trepistiku ja tõstetud sissepääsu kaudu paraadsuse või esinduslikkuse taotlus seal, kus seda muidu oleks keeruline teostada...)

KS: Olen seda hoonet isegi kohapeal näinud. Igasugune paralleel on vist tõesti juhuslik, sest niipalju kui mäletan, ei tulnud see maja protsessi käigus küll mõttesse. Seal on löövus tõesti monumentaalsuses.

JK: Kujutan ette, et ühe saatkonnahoone ruumiprogrammi paikapanemine pole üldsegi lihtne ülesanne. Tegemist on äärmiselt spetsiifilise tüpoloogiaga, kus põimuvad avalikud ja esindusruumid, pinnad büroodele ja ajaveetmiseks, selle tipuks veel rida kortereid, nii tavapärasemaid kui luksuslikke. Kas ja kui palju tegite omaalgatuslikku eeltööd, kas uurisite enne tööle asumist ka muu maailma saatkonnahoonetete spetsiifikat?

KS: Lihtne oli teha, kuna eelnevalt sai tehtud Pekingi saatkonda, mis mul enda arust väga hästi õnnestus, kuigi kahjuks midagi ei saanud. Tomiste korra kommenteeris, et oli väga bro töö. Pekingi saatkonda tehes tegelesin saatkondade teemaga ja kuna ruumiprogramm oli pea sama, siis teema ja käsi oli eelnevalt soe. Loomulikult, kohad olid totaalselt erinevad ja seetõttu ka majad, aga teatud seosed ja loogikad kehtisid mõlemal juhul. Muu maailma saatkondi sai veidi vaadatud, aga mitte nüüd ülemäära palju. Mulle tundub, et isegi kui on sama tüpoloogia, siis see avaldub nii erinevates vormides, mida määrab juba nt suurus, riigi tähtsus (arvan, et USA saatkonnad on täiesti eraldi teema ; )) Peamine on aga ikkagi usaldada enda loovust ja analüüsivõimet.

JK: Pekingi saatkonna tegid üksi, Riia puhul oli vend pundis, lisaks Heidi n-ö konsultandi rollis. Kuidas töö jaotasite? Kas sina kui nüüd juba 'kogenud' saatkonnakavandaja olid ka mingis mõttes töödejuhataja? Missugust nõu Heidi andis?

KS: Projekte tehes on pidev vajadus kontrollida, testida oma mõtteid ja ideid. Heidi on minu peamine kriitik. Kui mul on vaja nõu, kriitilist vaatenurka või värsket pilku, siis pöördun ikka ja jälle tema poole. Tarmo tegi Pekingi saatkonda KOKO-s, seega oli teema talle vägagi tuttav. Vennaga meil ülemäära jäika tööjaotust ei olnud, selleks hetkeks kui tegema hakkasime, oli konkursi tähtajani jäänud kõigest nädal. Idee küpses kiirelt ning sealt edasi oli puhas vormistamine, töö detailidega. Loomulikult oli lihtsam, kuna meil oli juba üks saatkond seljataga, aga teisalt olid need väga erinevad ülesanded. Heidi osales aruteludes ning tegi maketi.



JK: Kummagi saatkonna konkurss juhtus toimuma suht ebasobilikul ajal vahetult enne kriisi, nii et lähimas tulevikus pole nende ehitusse minekut vist loota. Mis staadiumisse te projektiga käesolevaks hetkeks jõudnud olete? Kas veel püsib lootus, et maja ükskord ikkagi valmis saab?

KS: Kuna antud krundi maa sihtotstarve oli 80/20 elamumaa/ärimaa, aga saatkond on suures osas nagu büroohoone, kus on ka veidi elamist, tuli hakata muutma maa sihtotstarvet, mis eeldas eskiisi täielikku kooskõlastamist ning avalikustamist. See kõik võttis meeletult aega, sest tegemist väga bürokraatliku protsessiga. Kohtasime ka kerget kohalike elanike vastuseisu, kuid üldiselt läks protsess korda. Linn väljastas lõpuks projetkteerimistingimused, kuid sellele läks pea aasta ja siis oli juba selge, et riigil raha ei ole. Lootus, et hoone ka ehitatud saab on ikka alles, see ei kao kuhugi : ))

JK: Kui oluliseks pead välismaal tegutsedes nn genius loci tabamist? (Riia puhul kiideti ju projekti kontekstitundlikkust...) Kas sinu jaoks on see midagi täiesti abstraktset ja tunnetuslikku või pigem käega katsutavat ja silmaga hoomatavat? Kas arvad, et 'kohavaimu' tabamiseks peab olema ise krunti vaatamas-tunnetamas käinud, või piisab tavaliselt konkursipakettides sisalduvatest fotoülevaadetest?

KS: Konteksti tabamine, sellega arvestamine on minu arust ülioluline igal pool. Ka võimalus, et eiratakse konteksti peaks järelduma koha analüüsist. Tundlikkus märksõnana laiemalt on minu arust viide arhitektuurile, milles on sügavust ja mõttetihedust. Tundlik arhitektuur ei eira probleeme, ei ohverda liigselt suure idee nimel! Krunti ei saa alati vaatama minna, see kas on liiga kaugel, liiga kulukas jne. Riias käisime kohal, väga meeleolukas nädalavahetus oli. Vilniuse Moodsa Kunsti Keskuse puhul me kohapeal ei käinud. Kui puudub võimalus, tuleb otsida võimalikult palju infot ja tihti on ka võistlustingimused sisukad, siis saab hea pildi toimuvast. Lisaks olemas Google ... ; ))

JK: Kas Peking ja Riia olid sul / teil esimesed välismaised konkursid?

KS: Ma olin kunagi varem kooliajal teinud koos Mihkel Tüüriga üliõpilastele mõeldud teatrihoone võistlust Prahasse.

JK: Kuidas valite väliskonkursse, kus osaleda? Mis kriteeriumite järgi otsustate?

KS: Püstitatud teemade järgi, et oleks maksimaalselt huvitav ja intrigeeriv.

JK: Hiljaaegu tegite veel kaks väliskonkurssi. Kuigi lõppkokkuvõtet on veel vara teha, võib praegu öelda, et seni on päris hästi läinud: võit saatkonna konkursil, lisaks finaalikoht Vilniuses. Peale nende veel Riia terminalihoone, kus küll kõvade tegijate kõrval auhinnalist kohta ei tulnud. Kas saatkonna konkursi võit andis mingis mõttes julgust juurde? Sest olgem ausad, suuri rahvusvahelisi konkursse teha on ikkagi suhteliselt riskantne, eriti veel ÖÖ-ÖÖ sugusel Eesti väikebürool...

KS: Välisvõistluste tegemine on puhas töörõõm, mis ei too midagi sisse. Arvestades konkurentsi, siis mingit liigset enesekindlust me siin ei tunne. Loomulikult on alati väike lootus hinges, et tuleb ka mõni auhinnaline koht või suisa võit, kuid see ei ole osavõtmise eeldus, pigem tekib see pärast töö valmimist. Tegemist on protsessiga, mis pakub võimalust teha hooneid, mida igapäev ei tee. Me ei projekteeri igapäevaselt kunstimuuseume või lennujaamu, võimalust sellist tööd teha suure tõenäosusega tuleval kümnendil ei teki, seega jääb üle võimalus teha võistlusi. Viimased võistlused oleme teinud koos Kallega (Komissarov Arhitektuur OÜ) ja see koostöö on olnud puhas rõõm. Juba see on hea põhjus tegutsemiseks, loominguline koostöö on väga inspireeriv tegevus. Kokkuvõtvalt on välisvõistlus suur väljakutse, mis hoiab motivatsiooni kõrgel, murrab rutiini ja hoiab meele ärksana.

Siinkohal märgiks ära ühe väga häiriva teema. Ühelgi rahvusvahelisel võistlusel ei ole meil olnud kvalifitseerumisega probleeme. Osavõtu tingimused on lihtsad ja loogilised. Kahjuks mitmetel Eestis läbiviidud võistlustel me osaleda ei saa, kuna ei vasta tingimustele - me lihtsalt ei kvalifitseeruks. Viimatisena võib nimetada Tartu Lutsu raamatukogu võistlust. Asetades selle fakti konteksti, kus väga palju räägitakse eesti arhitektuuri arendamisest, ekspordivõimalustest. Kui laiemalt on olulised teemad nagu loomemajandus ja noorte ettevõtlikkuse toetamine, siis esimene asi, mis tuleks korda teha, on vähendada bürokraatlikke takistusi, mis hetkel vähemalt arhitektuurivõistluste näitel on käest ära.

Eraldi teema on veel riigihankeseadus, mis oma vähempakkumise loogikaga soodustab ainult töö solkimist ja normaalsel arhitektuuribürool ei ole võimalik hangetel (va võistlus, mis on ka tegelt riigihange) lihtsalt konkureerida. Kõige halvem on see, et ma ei saa aru võistlustel esitatavate kvalifitseerumistingimuste mõttest. Teine probleem on see, et igal võistlusel on tingimused isemoodi, ei ole selget lihtsat süsteemi. Mida kardetakse? 1990ndatel said üliõpilased ilma mingi probleemita võistlustel osaleda. Toonastest võidutöödest on paljud majad valmis ehitatud, alus on pandud tervele põlvkonnale andekatele noortele arhitektidele. Hea näide on võrrelda Hannoveri ja Shanghai EXPO paviljonide võistlusi. Hannoveri paviljoni võistluse võitsid üliõpilased Kotov ja Kõresaar, tulemuseks oli tolle EXPO üks silmapaistvamaid paviljone, hiljutise võistluse tingimused olid aga nii bürokraatlikud ja eks seda oli ka tulemusest näha. Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus nt mina, kes ma olen 10 aastat projekteerinud ja ehitanud, ei saa oma firmat luues võistlustest osa võtta, sest puudub vajalik käive, peaprojekteerimise kogemus jne. Samas olen erialaliidu liige ning ARH V. Kas see ei ole piisav garantii? Lisaks on võistlustel professionaalidest koosnev žürii, nemad peaks ju aru saama, keda nad valivad. Igatahes süsteem on täis jama.

Kuigi hetkel on meil kodukamaral tegemist, teeme välismaiseid konkursse kindlasti veel. Rauda tuleb ikka taguda kuni see kuum on.

-

Suured tänud Kaurile!

124: Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus

Summary: Erich Jacoby (1885-1941) was among the leading architects in 1920's / 1930's Estonia. Below are some of his projects, but in case you would like to understand the text, please travel into distant future and use Google Translate or whatever its successor might be.

- - -

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 15.12.2010-13.02.2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane

Sissejuhatuseks: Järgnev tekst on taas Carl-Dag Lige klaviatuurist. Kirja on see pandud Sirbi jaoks, kus see ka ilmus, tõsi küll, kärbitud kujul ja seetõttu vähem terviklikumana kui siinne täisversioon. Illustreeriva materjalina on kasutatud paraku suht kehva kvaliteediga skänne kahest 30ndate albumist, "Eesti arkitektide almanakist" (1934) ja "20 aastat ehitamist Eestis" (1939). Head lugemist, head vaatamist! NB! Näitus on veel avatud veebruari keskpaigani!

*

Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918-1940) aegsetest rahvusarhitektidest on küllalt tuntuks räägitud ja kirjutatud nii Herbert Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi kui Olev Siinmaa looming. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885-1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest läbiuurimise tagajärjel. Galeriinäitus annab kompaktse ülevaate Jacoby loomingust ja tegevusest.

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon

I Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad“ (Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi 19. sajandi II poolest kuni 1939. a Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby, ümber Põhja-Poola aladele. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. a suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid ning Umsiedlungi käigus Eestist lahkunud laevade peamiseid sihtkohti.

Lauritsa sõnul vähenes baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu regulaarselt alates 1881. aastast. I maailmasõja aegse massiivse väljarände ning iseseisvunud Eesti Vabariigi radikaalse maareformi tõttu oli baltisakslaste osakaal 19. sajandi keskpaiga 10%-lt langenud 1922. a 1,7%-ni. Tsaarivõimu aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eesti kogukonnaga ning võttis omaks eestlaste kultuuritavad.

Kui veel 20. sajandi alguses oli Eesti linnakodanluses ja haritlaskonnas domineeriv baltisaksa kultuur ning eesti soost kõrgema haridusega inimesed võtsid tihti omaks saksa kultuuritavad ja keele, siis Eesti iseseisvumisega 1918. a kaasnes vastupidine tendents siinsete baltisakslaste eestistumise näol. Äsja ilmunud kogumikteoses „Eesti Kunsti Ajalugu. V kd 1900-1940“ (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Mart Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket. Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes 20. sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks“ nimetatud arhitektide hulka kuulusid teiste seas eesti soost Johanson, Habermann, Kuusik, Soans ja Karl Tarvas ning baltisakslased Ernst Kühnert ja Erich Jacoby, kes õppis Riias 1907-1913 pärast õpinguid Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907). Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid sarnase, saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa soost arhitektidel.

Sanatooriumi projekt Riiga (võistlusprojekt), ca 1925. | Competition entry for a sanatorium in Riga.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanakis kirjeldatakse projekti nii: "Iseloomult barakitaolisele ehitisele on leitud suurejooneline, ilus lahendus." All teise korruse plaan.

Eesti arkitektide almanak 1934

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine – kui enne 1918. a oli tendents eesti päritolu „riialaste“ saksastumisele, siis peale iseseisvumist toimus baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumine eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Rahvusküsimus ei kujunenud tema puhul primaarseks. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921. a), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (mis 1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning Tallinna Tehnikumi õppejõuna (alates 1932. a).

Sanatoorium Nõmmel. Almanak: "Vaatamata 75--meetrilise frondile, ei avalda hoone kasarmulist muljet, vaid pakub vahelduvaid, hästi tasakaalustatud elevatsioone." Hoone ehitati Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi tellimusel, I järk valmis 1926, tiibosad 1931. Projekt realiseeriti vaid osaliselt. | Sanatorium in Nõmme, Tallinn. Built 1926 / 1931.

Eesti arkitektide almanak 1934

„Riialaste“ arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik ning leidis rakenduse peamiselt 1920. aastatel kavandatud hoonetes, nimetab Kalm ’traditsionalistlikuks’. Seda käsitlust iseloomustab üheltpoolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i poolt genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu, mis ei otsi oma eeskujusid kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteerub kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jmt). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine, keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside, sõnaga, moderniseerumise mõjud, mis on nähtavad nii hoonete planeeringuliste (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogiliste (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsete lahenduste (raudbetoonkonstruktsioonide levik) osas.

20 aastat ehitamist Eestis

Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920. aastate lõpul ning 1930. aastatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega (mitmed eramud, aga ka Kunstimuuseumi (1933), Kunstihoone (1933) ning Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd). Jacoby 1920. aastate veidi raskepärane ja arhailine laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam, kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist.

Eramu Weizenbergi tänaval. Valmis 1932, kaasautor Johann Ostrat. | Residence in Kadriorg, Tallinn, built in 1932.

20 aastat ehitamist Eestis

Almanak: "Tagasihoidlikkude abinõudega on saavutatud teatav esinduslikkus hoone välisilmes."

Eesti arkitektide almanak 1934

II Jacoby moodsa kodu propageerijana

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson formuleerib oma raamatus „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project“ (Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London, 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste poolt ihatud eluviisi/eluviise, moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel (lk 90):

„Architecture is neither the plaything of the aesthetes nor the servant of necessity, but the embodiment of a desired way of life; only in the pursuit of that ambition does its true origin lie“.

Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimises (lk 94, „Every building task has to be assessed in terms of its proportional composition of physical and metaphysical components, and therein lies its uniqueness.“).

Wilsoni tekst oli omas ajas mõeldud katsena rehabiliteerida modernistlikku arhitektuuri, mis alates 1960. aastate lõpust oli tugeva kriitika all ning kanaliseerus 1970. ja 1980. aastatel ajaloolisi vorme kollaažlikult kombineerivasse postmodernismi. Wilsoni peamine soov on kaitsta neid 20. sajandi arhitekte, kes oma loomingus tuginevad eetikale mitte esteetikale. Oma argumentatsioonis tugineb ta Antiik-Kreeka filosoofide arusaamale arhitektuurist kui praktilisest kunstist, mille kohaselt on arhitektuuri esmane roll juhinduda funktsioonist ning kombineerida selliseid võtteid ja vahendeid, mis võimaldavad harmooniliselt ilmsiks tuua hoone sügavama olemuse, mis samaaegselt peegeldaks tema kasutaja soove ja vajadusi. Wilsoni sõnul ei arvesta modernistliku arhitektuuri estetiseeriv suund, mille keskseks figuuriks oli Le Corbusier, arhitektuuri kui praktilise kunstiga, mis peab juhinduma teenivuse põhimõttest. Oluline on üle rõhutada, et Wilson ei toeta vastukaaluna üdini ratsionaliseeritud arhitektuurikäsitlust vaid pakub välja kolmanda tee, kus arhitektuuri funktsionaalsus ja otstarbekus on kombineeritud sümboolsete ja vaimsete väärtustega.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eramu Lahe teel. Almanak: "Maaliliselt käsitletud nurga lahendus. Juurdeehitises teosel korral asetseb teenija korter omaette sissekäiguga. Tähelepanu väärib arkitekti hoolikas plaani käsitlus." | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eesti arkitektide almanak 1934

Vaadeldes Erich Jacoby tegevust eesti ehituskultuuri edendajana 1920. ja 1930. aastatel, ei teki kahtlust, et tema looming sobitub üsna hästi Wilsoni poolt kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on aimata mitte ainult soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol), vaid ka pedagoogiline printsiip. 1927. a asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja erineva suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist. Jacoby saatesõnas kogumikule „Maaehitisi II“ (toim. August Volberg, A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalitus, Tallinn, 1930) on tunda arhitekti soovi leida moodsale taluarhitektuurile iseloomulik laad:

„/-/ Ehitustalitus on seadnud endale ülesandeks…/-/… maa-arhitektuuri juhtimise õigeisse roopaisse… /-/…püüdes oma tegevusega mõjutada otstarbekate – ja seega ilusate – hoonete tekkimist, mida kui maaehitusi iseloomustaks juba nende välimus.“

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös 1932. a „Ehituste ja arhitektuuri näituse“ jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5 x 6,5 m suurune neljaliikmelise pere jaoks mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920. II poole Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. a Frankfurdis toimunud CIAM-i konverentsil keskenduti just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimumi printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakub.

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas ühist bürood 1913-1915, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on Tallinnas Wismari 9a asuv arhitekti kodumaja (1923), Nunne 11 asuv kortermaja (1926), Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 asetsevad esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui Vaarika 6 / Maasika 8 esimene variant 1932. a maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud uus variant on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu, mille hooviküljele oli lisandunud kahekorruseline abiruumide maht. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika / Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartali jaoks sobimatuks pidada.


Üüri- ja ärimaja Tallinna vanalinnas. | Tenement house with commercial space in Tallinn Old Town.

Eesti arkitektide almanak 1934

Elamu Tallinnas Lahe tänaval, 1931. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

20 aastat ehitamist Eestis

Vaarika 6 / 8 kaksikelamu "Uus Tare" asunduses. Almanak: "Ehitis on püstitatud projektide võistlusel auhinnatud kavandi järgi. Kõik majandusruumid on koondatud õuepoolsesse otsa, mis on kõrgendatud pööningu ruumi saavutamiseks." | Duplex dwelling in the experimental "Uus Tare" develompent in Tallinn, Vaarika / Maasika street. Completed in 1933.

Eesti arkitektide almanak 1934

III Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925-1927) ja Tselluloositehas (1926-1928, praegu ümberehitatult Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus madal. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eesti 1920. aastate silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka Eugen Habermanni poolt kavandatud Rauaniidi tehase (1926-1932) ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali (1928-1929) ning Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaama (1923) kõrval.

Tselluloositehase kompleks. | Cellulosis factory complex, completed in 1927. See also: Fahle building.

foto Arhitektuurimuuseumi fotost, pildistatud 1927

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

Tallinna filterveevärk. | Tallinn waterworks, completed in 1927.

20 aastat ehitamist Eestis

Kui filterveevärgi rajamine munitsipaalinitsiatiivil oli tingitud pakilisest vajadusest parandada Tallinna veemajanduse olukorda sooviga varustada kõik tallinlased värske joogiveega, siis tselluloositehase rajamist motiveerisid muutused rahvusvahelisel paberiturul. Emil Fahle juhitud Põhja Paberi- ja Tselluloositehase AS-i paberitoodang polnud 1920. aastate keskel oma hinna tõttu enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ning ettevõtte juhtkond otsustas orienteeruda tselluloosi tootmisele.

Tõik, et Filterveevärgi hoone, mille esialgse kavandi koostas Karl Burman, arhitektuuristiilis on nähtud ekspressionismi ning tselluloositehase keedukoja imposantses ilmes varase funktsionalismi mõjusid, kahvatub fakti ees, mõlema hoone puhul on tegemist oma aja tehnoloogiliste tippsaavutustega nii ehituslikus kui funktsionaalses mõttes. Mõlema hoone kandekonstruktsioonides on ulatuslikult kasutatud raudbetooni, mis võimaldas mõõduka materjalikulu juures ehitada kiiresti ja paindlikult. Filterveevärgi puhul oli projekteerimis- ja ehitustöödesse kaasatud M. Arronet’ ja E. Boustedti büroo, toonaseid võimekamaid inseneri- ja ehitusettevõtteid Eestis, kelle poolt projekteeriti puhtaveehoidla ning settebasseinide raudbetoonist alused ning neile toetuvad, Eesti kontekstis haruldased, raudbetoonist seenvahelaed. Tselluloositehase paekiviseintest püsttahukas, mille turjal seisab tänasel päeval KOKO Arhitektide projekteeritud juurdeehitus (2007), sisaldas kuute hiigelsuurt tselluloosikatelt, mis läbistasid raudbetoonist vahelagesid nelja korruse kõrguselt, ning mis oma maksimaalsel võimsusel suutsid toota kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas.


Nüüd üks pildirohke kõrvalepõige. Vaadeldavaks objektiks Tallinna Filterveevärgi hoone. Fotodega varustas postitust Oliver Orro / Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, tänud! (Järjestus ei pruugi olla eriti loogiline, kuivõrd ma ise pole antud ehitist külastanud...) | Some contemporary shots of the latter.

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

Tsiteerin Oliveri: "Teema lõpetuseks veel üks Arturi tehtud pilt, mis võiks kandideerida ka mingis kunstilise foto kategoorias..."

foto: TKVA / Artur Ümar

Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Tallinnas Mere puiesteel asuv Advendikirik (1923) on arhitekti 1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Peaaegu, et Advendikiriku väikevennaks võiks pidada 1933. a valminud, praegu varemetes seisvat Rasina Martini kirikut, mis ehitati ümber Rasina mõisa endisest magasiaidast. 1920-1924 teostati Tallinnas Vene tänaval asuva Katoliku kiriku ümberehitustöid, mille käigus sai kirik uue fassaadi. Projekti autoritena on sekundaarsetes allikates mainitud Jacobyt koos Franz de Vries’iga, kellega ta aastatel 1920-1927 bürood jagas. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumit (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912-1916, praegu Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumit (1924), Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, pärast sõda ümber ehitatud).


Advendikirik Tallinnas Mere puiesteel, valmis 1923. | Adventist church in Tallinn, 1923.

20 aastat ehitamist Eestis

Endine Saksa Reaalkool Luise tänaval. | High School in Tallinn, 1928. Rebuilt after the war.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanak: "Hoone kuju on tingitud Luise tn ehituspiirjoonest. Peale selle tuli arkitektil arvestada selle tänava järsku tõusu."

Eesti arkitektide almanak 1934

Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole kuigi pikk (60-70 projekti). See fakt ei räägi mitte arhitekti töömaneeri vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada konkreetne projekt, tihti alternatiivsetes versioonides, läbi kuni detailideni. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri asub Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlasetüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab tunnistust erinevate arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.

Eramu Vabaduse puiesteel Tallinnas. | Residence in Nõmme, Tallinn, 1936.

20 aastat ehitamist Eestis

Elamu Lahe ja endise Voolu, nüüd A. Alle tn nurgal. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Kuraator Mait Väljase poolt tsiteeritud Eesti Entsüklopeedia (1934. a) artikli kohaselt iseloomustab Jacoby loomingut „tarbekohane asjalikkus, konstruktiivne kaalutlus, hoidumine ornamentaalseist lisandeist, masside nappus ja pindade karge liigitus.” Üldjoontes sobib see karakteristika Jacoby tööde kirjeldamiseks tänaselgi päeval, kuid eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate II poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus 1935, Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga 1937, Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga 1938) kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga, peegeldades nii Saksamaal kui teistes Euroopa riikides levinud tendentsi monumentaalsema ja representatiivsema arhitektuuri leviku suunas.

AS A. M. Lutheri müügimaja Vana-Posti tänaval Tallinnas. Hävinud. | A. M. Luther's furniture shop in Tallinn old-town. Destroyed in WW2.

Eesti arkitektide almanak 1934

Supelasutise projekt Nõmmele. | Unrealised project for a spa in Nõmme, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Koos Edgar Johan Kuusikuga tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt. kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak 1928, „Estonia“ teatri ümberehitus 1931, Kunstimuuseum 1933) jäi ka kunstimuuseumi 1938. a projekt teostamata. Kuigi arhitekt Konstantin Bölau oli toona kriitiliselt meelestatud muuseumi planeerimise suhtes Kanuti aeda, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrvalkrundile, oleks see hoone, nagu ka uus raekoda, mille lõpliku projekti kavandas 1938. aastal E. J. Kuusik, tekitanud toonasesse Tallinna kesklinna tugeva linnaruumilise dominandi ning olnud president Konstantin Pätsi ”ilusa Eesti” doktriini silmapaistvamaid ruumilisi realiseeringuid, mille parimateks näideteks peetakse Kadrioru administratiivhoonet, Vabaduse väljaku pangamaju ning Pärnu mnt seinhoonestusega kortermajade lõiku.

Vasakul: Pärnu mnt 30 (Jacoby), paremal: Pärnu mnt 28 (Aleksandr Wladovsky, 1937. | Apartment buildings in Tallinn. The one on the left is by Jacoby, the other by Aleksandr Wladovsky. Both from 1937.

20 aastat ehitamist Eestis

Jacoby maja plaan.

20 aastat ehitamist Eestis

IV Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritava näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid, mis nagu ka tööde loetelu, pakuvad huvitavat infot eelkõige erialaste huvidega muuseumikülalistele. Kriitikana tooksin esile vajaduse senisest põhjalikumalt läbi mõelda näituse ülesehitus. Arhitektuurimuuseumi portreenäituste formaat on ennast näidanud nii positiivses valguses (näiteks Valve Pormeisteri, Leonhard Lapini, Toomas Reinu isikunäitused) kui vähem edukas teostuses.

Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid (raha, tööaeg), peaks kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama valikuprintsiibid esitatavale materjalile, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi ning peale sissejuhatavas tekstis esitatud, tõsi, sisukat ülevaadet, ei tunnetanud ma vaatajana, et esitatud materjali süstematiseerimisele oleks vajalikul määral aega pühendatud. Puhtalt ajaloolise ülevaatenäitusena rahuldab see erialainimesi (arhitektid, arhitektuuriajaloolased), kuid ei suuda potentsiaalsele laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana. Isegi kui Jacoby puhul pole tegemist mahlaka funktsionalistiga (vt näituse sissejuhatava teksti „vormilt kuivavõitu funktsionalistlikud villad“) vääriks tema tegevus kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast.

***

Erich Jacoby mitmekülgne tegevus on kuni käesoleva näituseni suhteliselt vähe arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ainsa pikema ülevaate on temast kirjutanud Mart Kalm (Arhitekt Erich Jacoby (1885-1941) – Linnaehitus ja Arhitektuur, Tallinn, 1991). Vähese huvi üheks põhjuseks pean Jacoby arhitektuurikeele konservatiivsust, tema mittekohanemist funktsionalismiga, mida viimaste kümnendite eesti arhitektuuriajalookirjutuses on peetud sõdadevahelise arhitektuuri etaloniks. Samuti raskendab Jacoby loomingu süvitsi uurimist tõik, et tema arhiiv hävis 1944. a Tallinna pommitamise ajal.

Tänan kuraator Mait Väljast taustainformatsiooni ning täiendavate materjalide eest.

Sirbile,
Carl-Dag Lige
Tallinnas, 03.01.2011