134: pelikan haapsalu rannal

summary: a small water pumping station on the shores of small-town haapsalu, built in 1987 and designed by one of the better architects in soviet estonia, henno sepmann.

-

haapsalu rannas asub üks veider väikevorm. kangesti pelikani meenutav majakene on 1987 valminud veepumpla, projekti autoriks üks nõukaaja kõvemaid arhitekte henno sepmann (1925-1985).

foto: jk

ma küll pole kursis veepumpla sisuga (oleks tore näha lõiget), kuid eeldan, et selline vorm tuleneb siiski pragmaatilistest kaalutlustest. samas miks mitte fantaseerida muidu elegantselt väärika arhitektuuriloomega hiilanud sepmanni nüüd, postmodernismi hilisperioodil veidi õlaga kaasa aitamas, et muidu nii tähelepandamatu tarbeobjekt väheke skulptuursemat mõõtu saaks.

foto: jk

olgu kuidas on, mul igatahes tekib selle väikese 'linnumajakese' puhul tahes-tahtmata õhkõrn paralleel venturi kuulsa joonistusega part-majast... aga kes teab, võib-olla näen siin pelikani pelgalt mina ja sepmann oleks mulle sellise mõtteavalduse eest hoopis vastu pead andnud.

foto: jk

sepmann ise seda ehitist paraku valminuna ei näinudki. ta suri 1985 - 2 aastat enne veepumpla valmimist - moskvas ametireisil viibides...

foto: jk

118: ministrite nõukogu autobaasi haldushoone

summary: administrative building for the autobase of the estonian ssr council of ministers. architect: vilen künnapu. completed: 1987. location: tatari street in tallinn. the original appearence of the cool rationalist building has been fucked up 'thanks' to an idiotic roof level alteration - compare 'before and after' photos below.

-

1987 valminud ensv ministrite nõukogu autobaasi haldushoone on üks vilen künnapu n-ö tõsisemaid projekte. kui enamik tema küpsema / hilisema perioodi maju sisaldab mingisugust (tihti raskestiseeditavat) kiiksu, siis siinne esindab vastukaaluks midagi peaaegu et paduratsionaalset ja mingil määral rangetki...

foto: jk

hoone proportsioonid on mu arust tõeliselt sümpaatsed: fassaad jaguneb neljaks võrdseks horisontaallõiguks, igaühel isesugune kujundus. esimesed kaks korrust mõjuvad avatult ja kutsuvalt, väikeste akendega ülemised aga vastupidiselt. viimane korrus astub tänavast sootuks eemale. ka vertikaaljaotus on tasakaalus: ühel pool hoone sügavuses asub punaste sammastega ääristatud sissepääs, teisel aga kõrge klaasist nurgatrepikoda.

foto: jk

kuuldavasti on siin osad ruumid korteriteks ümber ehitatud. võib-olla just sellest tulenevalt on täiesti pekki keeratud katusel asuv maht ei-tea-mis funktsiooniga. valmimisjärgsel fotol on veel kõik korras...

foto arhitektuurimuuseumi fotost

... siin aga enam mitte. hea näide sellest, kuidas üks "väike süütuke" lisandus vaat et kogu maja ilmele halvasti mõjub.

foto: jk

halli raamatu andmeil asub kuubikujulise hoone keskel valgusšaht, liftišaht ja peatrepp. ümber ringkoridori on tööruumid. vestibüül on kujundatud õhuruumiga läbi kahe korruse ning liidetud peatrepiga. iv korrust valgustavad katusekuplid. valgetes ja sinistes toonides sisekujundus (autoriks ralf fisker) on viidud ühtsesse geomeetrilisse mustrisüsteemi, moodustades arhitektuuriga ühtse terviku. esimesel korrusel on dispetšerivalve ja autojuhtide ruumid, teisel ja kolmandal õppeklass ja tööruumid.

skänn hallist raamatust (aadressiga on mõnusalt võssa pandud)

käin ükskord sees ka ära, siis täiendan postitust.

siin eelmainitud valgusšaht, ma eeldan. või katusekuppel. mine võta kinni, eks.

foto: jk

tore, et säilinud on algne või vähemalt sellele sarnane värvilahendus: (lillaka varjundiga) hallid seinad ning aktsendina punased sambad. suhteliselt tagasihoidlik, kuid ühtaegu julge kombinatsioon sobib mu arust suurepäraselt maja enda iseloomuga.

foto: jk

nagu eelpool öeldud, on tegemist küllaltki tõsise majaga, kuid olgem ausad, punased sambad mõjuvad seda rangust siiski omajagu lahustavalt ja leevendavalt. mööndustega tõsimeelsus vms.

foto: jk

foto: jk

nurgatrepikoda ja sellele sekundeeriv sammas, mis toetab... noh, ütleme siis nii, et see toetab postmodernistliku arhitektuuri üht lemmikmotiivi ehk nn ekraani, mis omakorda pakub (visuaalset, emotsionaalset) tuge vaid fassaadi ilusale proportsioonile.

foto: jk

siit koorub parajalt (st mitte eriti) naljakas paradoks: sammas ise on igati funktsionaalne, toetades üht konkreetset hooneosa, mis sest, et see hooneosa ise kuigivõrd funktsionaalne pole. aga suva see funktsionaalsus, tegemist ikkagi künnapu ja postmodernistlikust ideoloogiast kantud ajastuga...

kõik.

(mul on hädasti laiemat objektiivi vaja...)

foto: jk

027: kauplus koplis

summary: a flower store in northern tallinn from 1987 by the architect haldo oravas, as if mimicing in small scale the architecture of the 1960's khrushchovka-type (more specifically, the 1-317) apartment building that it is attached to, with its low gable roof and grey silicate brick facades.

-

lappasin oma aastate jooksul tekkinud fotokollektsiooni ja leidsin siit täiesti hullult ägedaid objekte, kohati mäletamatagi, et ma neid pildistanud olen. näiteks -

- hruštšovka külge ehitatud kauplusehoone kopli tänaval. algselt oli see muide lillepood, nüüd siis enam mitte. maja ehitas kolhoos "rahva võit", arhitektiks haldo oravas [s 1960, nüüd viimsi vallavanem]. projekt pärineb aastast 1986, ehitis valmis 1987. tsiteerin kogumikust "arhitektuurikroonika '87":

"linnaehituslikust situatsioonist inspireeritud ekspressionistliku lahendusega hoone, mis mõjub oma keskkonnas ebatavaliselt. kopli linnaosa sotsiaalne ja arhitektuuriline ilme on kirev ja eklektiline. siin kohtuvad erinevad ajastud ja stiilid, väga segipaisatud olustik, hallid kiviseinad, tüüpmajad, vanamoelised müügikioskid ning kalinini tänav [nüüd kopli - jk] kui peatee kesklinna läbi paljude tööliskvartalite. väike silikaattellistest suurte vitriinakendega hoone on plokeeritud 4-korruselise elamuga. moevõttena kasutatud erineva kujuga aknad, mis on paigutatud nii viltu kui ka diagonaalis, mõjuvad väga rahutult. müügisaali jaotab kahte ossa ruumi lõikav punane müügilett. ekspositsioon on nii letitagustes riiulites kui ka saali nurgas väikese kolmnurkse basseini ümber. hoones on kaks laoruumi ja personali ruumid. hoonet hinnati arhitektuuritriennaalil vilniuses 1988. aastal nsvl arhitektide liidu diplomiga."

foto: jk

võrreldes 20 aastat vana fotoga on siin väliselt muutunud vähe, maja on saanud vaid uue ukse, kaldtee ning trellid akende taha. paraku pole ma sees käind [mhh] nii et ma ei tea, mis seisus interjöör on. küllap on see täesti kaotsi läinud. küll kunagi uurin järele.

mis aga fotol hästi välja ei joonistu, on hoone sulandumine antud konteksti. kuna hruštšovka, mille külge poeke ehitatud, on samamoodi hallidest silikaattellistest ning madala kaldega katusega, mõjub see elamu loogilise jätkuna. kirjutab mart kalm ajakirja maja 1996-1 numbris rekonstrueerimisi ja juurdeehitusi käsitlevas artiklis:

"sulanduv-simuleeriv lähenemine tõsteti kilbile 1980. aastate alguse postmodernismi laines, mis varasemale kontrasteerudes tähendas sammu edasi. printsiibi rakendamise totaalsusest kõneleb seik, et väärtustati ka lähimineviku arhitektuuri, mida siiani oli ikka põlatud. nii tuleneb haldo oravase kopli lillepoe postmodernistlik vormimäng hruštšovka arhitektuurist, mis seega saab väärtustatud."

1991. aasta 3. mai sirbis on nähtud ehitis aga esile tõstetud kui üks nõuka-aja halvimaid näiteid siinsest arhitektuurist. leonid volkov ütleb lühidalt, et tegemist on vigurdamisega!, krista kodres aga, et see on "hoone karikatuur, ülekuhjatud, viltuste akendega. sümmeetria ja asümmeetria vastandus ebaõnnestunud ega küüni ka soovitud absurdini."