Kuvatud on postitused sildiga valmis: 1998. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga valmis: 1998. Kuva kõik postitused

085: eramu miidurannas

summary: a late 1990's private house near tallinn by the architect vahur sova. the client wished for a "traditional" building that would not stand out too much in its modern context, while offering views to tallinn bay from every room.

-

julgen arvata, et vahur sova [s 1956] on end oma paljude eramutega suurte tähtedega eesti arhitektuurilukku kirjutanud. eelkõige mõtlen siinkohal tervet seeriat sisult kahtlemata modernseid, kuid esteetilises plaanis traditsioonilisusest kantud elumaju, mille ühiseks väliseks tunnuseks võiks lugeda viilkatuse ning puidu ja osalt ka tellise kasutamist. lisaks allnähtavale majale saab sellesse ritta paigutada ajaloolisele kordonihoonele ehitatud maja andineemes, eramu vigalas jne.

kui tänapäeval (või nüüdseks juba lähiminevikus?) on moodne nn arhailist majavormi üdini abstraheerida - kas siis nii või nii - siis sova lähenemisel traditsioonilisusele on teistsugune väljenduslaad, olgu ajendiks arhitekti isiklik maitse või - nagu antud ja küllap enamikel juhtudel - tellija oma, või hoopis paremal juhul nende maitsete ühtimine.

neist nimetatud ja teistest sarnases võtmes sova eramutest õhkub mingit turvalist kodususe ja hubasuse aurat. sama ei saaks öelda nn tüüpilist steriilselt säravat ajakirjaarhitektuuri esindavate majade kohta, kus ei julgeks koperdamise kartuses kohvitassiga ringi käia, märga rätikut vedelema jätta ega laual asetsevat ajakirjade virna liigutada.

et mu tühjale jauramisele asisemat lisa saada, soovitan lugeda sova kirjutatud hästi mõnusaid artikleid: üks ja kaks. ta arutleb neis arhetüüpsuse üle, mis järgnevalt nähtava maja puhul on väga asjakohane. teine artikkel tutvustabki muu seas just siinset maja...

... ja see "siinne maja" on pildil vasakpoolseim.

foto: jk


foto: jk


kujutan ette, et sellisesse koju saabumine on iga kord kui omaette sündmus. see maja oleks nagu mõni hubane jahilossike või majakas künkal.

foto: jk


eelmainitud artiklis, mis ilmus mingis sajandivahetuse maja numbris, arutleb sova veljo kaasiku ja josé rafael moneo mõtetele toetudes arhetüüpsuse üle ning võrdleb selle läbi siin nähtavat ning väliselt ja kontseptsioonilt sarnast, kuid keskkonna poolest igati erinevat maja tiskres.

miiduranna maja tutvustades ta kirjutab:

kui arhitekti juurde tuleb tellija mereäärse krundiga, siis esiteks ei tohi millestki muust mõelda kui merevaadetest. teiseks peab arhitekt vaagima hoone suhet ümbritseva taustaga. miiduranna keskkond on tiskrega kardinaalselt vastupidine - karm sadamamaastik, postidel gaasitoru, naftamahutid, raudtee. lisaks veel arhitekt urmas muru projekteeritud radikaalse arhitektuuriga elamud - viltused kastid. kui meri välja arvata, siis ei mingeid arhetüüpe - kõik on 20. sajandi lõpu tsivilisatsiooni vili.

tellija ei hooli modernsest arhitektuurist. ta tahab alalhoidlikumat, traditsioonilist arhitektuurikeelt, kuid samas olid nii arhitekt kui ka tellija ühel meelel - mitte minna karjuvasse vastuollu keskkonnaga. see tellija oleks pidanud hankima krundi tiskresse.

arhitekti ülesanne: luua modernses keskkonnas maja, mille iga toa aknast näeks merele. ehitis ei tohi teiste modernsete majade seas liialt silma torgata ning peab olema selgelt traditsiooniline. krunt asub mäe otsas, täiuslike vaadete saamiseks vaeva ei tule näha. köök ja söögituba on esimesel korrusel, elutuba teisel. vaade magamistoast on läbi elutoa õhuruumi.

tellija soovil on maja viilkatusega ja fassaaditellistest. merele avatus ja nihestatud tasakaaluga kompositsioon on modernsele arhitektuurile omased. arhitekt peab jälgima, et säiluks arhetüüpne põhivorm. peita võimalikult kõik arhetüüpsed detailid. põhiolemuselt on maja traditsiooniline viilkatusega kast. tellija küsimisel: "järsku sai maja liiga modernne?", võis arhitekt südamerahuga pead raputada. lõhutud ja varjatud arhetüüp.

skits: mingi vanem maja number


erinevatel andmetel pärineb hoone projekt aastatest 1995 / 1996, valmis sai maja 1998 / 1999. algne kivimüür on tänaseks asendatud betooniga.

foto: jk


korruseplaanid | floor plans

plaanid: mingi vanem maja number


mulle hästi sümpaatselt mõjub see, kuidas teise korruse suur pind on vaid trepiga jaotatud kaheks tsooniks - elutoaks ja kabinetiks (vt pilti allpool). põnevaks lahenduseks on ka magamistoa tõstmine üle elutoa merd vaatama, kuid niimoodi peaks külaliste tulles vist aknale kardina ette tõmbama - kui elanikud juhtuvad olema häbelikud inimesed. või lihtsalt viisakad.

repliigi korras: hästi kerge seos tekib siin rehielamu (ülim arhetüüp!) köetava rehetoa lae all asunud laugusega, kus kuivatati vilja, hoiti küttepuud ning vajadusel ka magati. kui veel tikutulega otsida seost rehielamuga, siis võiks välja tuua selle otsas asunud lahtise katusealuse, mille võib leida ka siin nähtava hoone juures. küll triviaalsed seosed, kuid (mulle) huvipakkuvad sellegipoolest, ja just tollesama arhetüüpsuse valguses.

siin natuke autoriõiguste rikkumist... küll motiveeritud mahus ja mitte-ärilisel eesmärgil :P

pihta pandud samast maja numbrist, fotod: kaido haagen


... ja lõpuks... sai see tähtis meri ka pildile.

foto: jk

004: nähtamatud residentsid pirita teel

summary: two villas by emil urbel in pirita, tallinn. the first one is from late 1990's, with guest apartments, and is now used by the us embassy. the second building, standing on the neighboring site, is from early 2000's, already giving a good hint of urbel's 00's trademark style. the largely custom-built interior of the latter, designed by urbel's long-time colleague taso mähar, was destroyed by the new owner.

-

võin kihla vedada, et enamik inimesi, kes on kunagi sõitnud või sõidavad pidevalt mööda pirita teed, pole alljärgnevaid hooneid iialgi oma silmaga näinud.

tegemist on kahe üpris sarnase ilmega piraka residentsiga. need asuvad eesti näituste territooriumil: kui linna poolt tulla, siis vahetult pärast kõrghooneid ja lillepaviljoni ning vahetult enne ajaloomuuseumit, lavandil lasnamäe paeklindi jalami all. tegemist on nn neofunktsionalistlike majadega, mille välisviimistluseks pole küll kasutatud traditsioonilist valget krohvi, vaid hoopis punakaspruuni tellist. mõlema maja autoriks on emil urbel.

esimene neist pirita tee majadest valmis aastal 1998 ning see ehitati eesti näituste esindusmajana. aastal 2002 oli selle näol tegemist tallinna kõige kallima müügis oleva elamuga - tollal küsiti maja eest 20 miljonit krooni. pisike õhtulehe artiklike on siin. tsiteerin: "majas on hall ja bassein, kolm magamistuba, kolm vannituba, piljardi- ja jõusaal, raamatukogu ja salong."

tänapäeval asub siin usa saatkonna residents. turvamees, kes keelas mul maja pildistada, asub siin pildil hetkel veel vasakpoolseima ilupõõsakese taga.

foto: jk


maja on 840 ruutmeetrise üldpinnaga. siin esimene korrus. nagu näha, on maja suurt mahtu tugevasti liigendatud, nii on selle ette tekitatud mitmeid erineva iseloomuga õuesid.

plaan: eal 80 juubelinäituse kataloog "eramu"


ja teine korrus. toad reas nagu vangikongid.

plaan: eal 80 juubelinäituse kataloog "eramu"


maja kuulus eesti näituste direktorile, kes hiljem lasi samasse kõrvale ehitada enda eramu.

eelmisest veidi rahulikuma vormiga maja valmis aastal 2001, urbeli kaasautoriks siinkohal indrek erm. selles majas aimdub valem, mida urbel on hiljem oma eramajade juures korduvalt kasutanud: mahuliseks aktsendiks on paarikorruseline piklik tahukas, mille alumisel korrusel abiruumid jms, seejärel elutoa- ja köögi-söögikorrus, nende peal viimasel korrusel aga magamistoad. peamahust eendub pikk, poole madalam maht basseiniruumiga, maja ees laiub aga suur terrass.

foto: jk


lisafotosid urbeli kodukalt:

http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


tsiteerin liina jänese artiklist ajakirja maja 2002-3 numbris: "planeeringus on samavõrra ruumikust kui lihtsust ja selgust: kolm korrust, neist esimesel eraldi köögiga "korter", kõrge õhuruumiga hall, mida palistab galerii, bassein, majaga liituv avar terrass. tohutu terrassipind vajas liigendamist - seda ilmestab garaažitasandit ja terrassi ühendav ramp, mida mööda mahub üles sõitma kas või mootorrattaga."

foto: jk


artiklikese lõpetuseks avaldab ta muide kahtlust, kas igapäevaelu suudab üldse niivõrd suure maja ära täita. ei oskagi midagi arvata, meil nt (eksperimentaalne!) neljatoaline üürikas on alla 50 ruudu, siin on aga pinda lausa 827 ruutmeetrit...


esimene korrus / ground floor

lisaks eraldi "korterile" siin ka klindi poole vaatav jõusaalina kasutatud (või ka tulevikus kasutatav) ruum.

http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


teine, peakorrus / first floor

http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


kolmas korrus / second floor

plaan: http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


terrassi ilmestava rambi kohta niipalju, et juttu mootorrattast päris tõsiselt ei tasu võtta (olgugi et tellija vennal vist siiski motikas oli, millega ta põhimõtteliselt oleks võinud selle kaudu terrassile sõita). ramp asub siin põhimõtteliselt selleks, et terrass liiga tühjaks ei jääks. oli see nüüd urbeli nali või mine tea, aga vähemalt saab rambi kaudu terrassilt eesaeda ja vastupidi, ilma et peaks ümber nurga trepist minema.

hoone sisearhitektiks oli taso mähar, urbeli kauaaegne koostööpartner. miks "oli"? sest uus omanik otsustas kõik tehtu välja lõhkuda.

valmimisjärgselt:

http://www.emilurbel.ee/cms/portfell/2001/residents-pirita-teel


ja 2010 sügisel:

foto: jk


puhas töö... välja on visatud kõik, mis vähegi võimalik.

foto: jk


foto: jk


kuid eks igas halvas on ka head: siin kivikesel varem istunud kangro kujuke on minema tassitud.

foto: jk


aed on kavas ümber ehitada: sopp kaotatakse, nii et müür hakkab järgima krundipiiri.

foto: jk


foto: jk


praegu veel vist avaneb nähtud majadest vaade merele (kui just puud lehes pole), kuid eesti näituste kindel soov näib olevat täita siinsete majade esine suur tühi plats kõrghoonetega, millega need, paar lähikonna rõvedat loss-eramut ning messihooned tunduksid lõpuks omas kohas kui täielikud võõrkehad. niisiis võib arvata, et küllap millalgi lähemas tulevikus on alljärgnev avar vaade muutunud ajalooks.

foto: jk