summary: the concrete shell hydroplane hangars in northern tallinn is perhaps the most outstanding building in estonia. completed in 1917, the masterpiece of engineering was designed by the well-known danish firm christiani & nielsen. the hangars are currently being renovated / reconstructed for the use of the estonian maritime museum. below is the winning entry for the exhibition design competition, done by koko architects: margit aule, margit argus (both now running kaos architects), raivo kotov, andrus kõresaar and indrek mikk. to learn more about the historical structure, here is an article published in the british magazine the builder in january 1920.
-
2009. aastal toimus konkurss Vesilennukite angaaride kohandamisele Meremuuseumi vajadusteks, eesmärgiks saada lahendus renoveeritud suurteost täitma hakkavale ekspositsioonile. Konkursi võitis KOKO arhitektuuribüroo, autoriteks Margit Aule ja Margit Argus (kes pärast KAOS arhitektide asutamist enam angaaride projektiga ei tegele) ning Raivo Kotov, Andrus Kõresaar ja Indrek Mikk.
Kuna Carl-Dag kirjutas angaaride ajaloost (ja muustki) hiljaaegu Sirbis, siis siinkohal ma sellel peatuma ei hakka. Pakun vaid lisamaterjalina 1920. aastal Briti ajakirjas the Builder ilmunud artikli, mida saad lugeda siin. Artikli eest tuleb tänusõnad öelda sisearhitekt Helen Ojale, kes käis seda CD juhatamisel Kopenhaageni Tehnikaülikooli raamatukogus jahtimas.
Ja nüüd konkursitöö seletuskirja + visuaali juurde. Olgu mainitud, et lõplik projekt on siinsega võrreldes suht palju muutunud.
-
-
2009. aastal toimus konkurss Vesilennukite angaaride kohandamisele Meremuuseumi vajadusteks, eesmärgiks saada lahendus renoveeritud suurteost täitma hakkavale ekspositsioonile. Konkursi võitis KOKO arhitektuuribüroo, autoriteks Margit Aule ja Margit Argus (kes pärast KAOS arhitektide asutamist enam angaaride projektiga ei tegele) ning Raivo Kotov, Andrus Kõresaar ja Indrek Mikk.
Kuna Carl-Dag kirjutas angaaride ajaloost (ja muustki) hiljaaegu Sirbis, siis siinkohal ma sellel peatuma ei hakka. Pakun vaid lisamaterjalina 1920. aastal Briti ajakirjas the Builder ilmunud artikli, mida saad lugeda siin. Artikli eest tuleb tänusõnad öelda sisearhitekt Helen Ojale, kes käis seda CD juhatamisel Kopenhaageni Tehnikaülikooli raamatukogus jahtimas.
Ja nüüd konkursitöö seletuskirja + visuaali juurde. Olgu mainitud, et lõplik projekt on siinsega võrreldes suht palju muutunud.
-
Vesilennukite angaaride näol on tegemist Tallinna ühe imposantsema ehitisega. Hoone gabariidid – pea 124 m pikk ja rohkem kui 50 m lai – on muljetavaldavad. Olemasolev ilma ühegi kandurita siseruum – ca 36 x 109 m – oma koorikutega kaetud laega on kordumatu.
Käesolevas projektis on ette nähtud kujundada vesilennukite angaaridest Eesti Meremuuseumi ekspositsiooniruum. Suurimaks eksponeeritavaks objektiks hoones saab olema allveelaev Lembit. Viimase paiknemisest on mõjutatud kogu ekspositsiooni ülesehitus. Tinglikult jaotub ekspositsioon kolmeks: veealuseks, veepinnaga kokkupuutuvaks ja veepinna kohal olevaks. Veepinna kõrguse defineerib ära antud juhul allveelaev Lembitu süvis - kõik, mis asub sellega samal kõrgusel on veealune maailm. Eesmärk on eksponeerida erinevaid eksponaate õiges ruumilises suhtes:
- meremiinid ja ankrud vee all – antud juhul põrandal
- miinide traalimise varustus, jääpurjekad, kahurid jms veepinna tasandil ja pisut kõrgemal – antud juhul ca 5,5 m kõrgusel põrandast
- veepinna kohal ehk angaaride lae all leiab oma koha vesilennuk
Peasissepääs angaaridesse on hoone lõunaküljelt, kus asuvad kassa, tualetid, suveniiride müük, vajadusel garderoob. Kahest lõunapoolsest külgmisest tornist pääseb teisele korrusele, kust algab suure saali ekspositsioon. Teisele korrusele jääb ka kohvik, kus külastajad saavad võtta kerge eine ning nautida vaadet ekspositsioonile. Esimese korruse vestibüüli ja näitusesaali eraldab suur akvaarium, mis annab sisenejatele kätte võtme mõistmaks ekspositsiooni ülesehituse kontseptsiooni – jaotumist kolmeks: veealuse, veepiiri ja õhuruumi alaks.
Kontseptuaalselt jaguneb veepinna tasandil ekspositsiooniruum nö rannaks (vahetult sissepääsu juurde jääv ala ja kohvik) ja nö paadisillaks. Paadisild kulgeb nõtkelt läbi ruumi, olles vahelduva kõrguse ja laiusega. Paadisilla ääres paiknevad erinevad eksponaadid – nii paadid kui purjekad, kahurid ja erinev mereline varustus. Allveelaev Lembitu juures moodustub ruumiliselt kõige tihedam ekspositsiooniala. Olles ruumile ringi peale teinud, laskuvad külastajad mööda lauget treppi nö veealusesse maailma, kus lisaks miinidele ja ankrutele ujuvad kalad ja kuhu ulatuvad puude juured. Veepinda markeerivad ruumis paiknevad kangad, mis on horisontaalselt pingule tõmmatud ning millele projitseeritakse temaatilist animatsiooni. Keskkondlikku meeleolu aitavad luua helid, mida erinevates ruumipunktides kõlaritest kuulda on. Kui külastajad on ka veealusele maailmale ringi peale teinud, siis jõutakse tagasi peasissepääsu juurde.
Klik!
Esimene tasand.
Teine.
Ekspositsiooni elavdamiseks on kavas kasutada merelist floorat ja faunat (topiste jms näol). Veepiiri sümboliseerib pingule tõmmatud läbipaistev kangas, millele on projitseeritud veesillerdus. Külastajad läbivad ekspositsiooni veepealse osa mööda teraskonstruktsioonist kaarsilda, erinevatel kõrgustel avanevad vaated ekspositsioonile kui ka ajaloolistele angaaridele. Sobiva meeleolu loomiseks projitseeritakse hoone kinnisele idaküljele erinevaid filmikaadreid – allveelaevnike elust, jäämurdjate tööst jne.
Teekond algab maismaalt ja kulgeb üle vee.
Kaarsilla kõrgus varieerub võimaldades erinevaid vaatenurki ekspositsioonile.
Kõrvuti merega on maismaa: seal, kus kasvavad kased.
Merelist õhkkonda aitavad luua veelinnud, kalad ja valgusefektid.
Veepind luuakse optilise illusiooni abil.
Paadisilla visuaalse ilme kavandamisel on saadud inspiratsiooni angaaride arhitektuursest lahendusest, võlvilisest kandesüsteemist. Paadisild rajatakse terasprofiilidest, mis moodustavad küllalt kerge ja läbipaistva struktuuri. Põrandapinnast kõrgemal asuvad eksponaadid paigaldatakse spetsiaalsetele alustele.
Vaade peasissepääsule - läbi klaasfassaadi paistab akvaarium ja veealune ekspositsioon.
Hoone mere pool paiknevatesse nurgatornidesse tagatakse külastajate juurdepääs ning pääs ka tornide katusele – katuseterrassile. Hetkel lahtised olevad seinaavad – üks hoone põhjaküljes ja kaks ava hoone lääneküljes – on kavas katta klaasfassaadiga selliselt, et säiliks praegune mõjus välisvaade – klaasfassaad paikneb hoone välisperimeetrist ca 7 m sügavusel, sisemiste postide rivi kaugusel. Hoone lõunafassaad rekonstrueeritakse selliselt, et sinna moodustub kaks korrust ning nende kohale katuseterrass – sellisena omandab hoone terviklikuma mulje ning moodustub harmooniline hoonemaht. Kolme kooriku otsas olevad kuplid on kavandatud klaasist – õhtusel ajal lastakse hoone sisemusest läbi klaasist kuplite taevasse kolm valguskiirt, mis tähistavad muusemi asukohta ka kaugemalt vaatajaile.
Aprillis 2010:
foto: jk
foto: jk
Ja septembris 2010:
foto: jk
Margitid ja Carl-Dag objektil.
foto: jk
Ja Produktsioonigrupi animatsioon ka. Vaatamine on kohustuslik.
Aprillis 2010:
foto: jk
foto: jkJa septembris 2010:
foto: jkMargitid ja Carl-Dag objektil.
foto: jk
