053: roheline “foto” ja punane “juuksur”

olen kindel, et ma pole ainuke, kes mööda sõle tänavat liikudes on märganud seda nõuka-aegset neoonreklaami ning pärast põgus-pingsat meenutamist kaevanud äratundmisrõõmsalt välja kaugelt mälusopist ühe...

foto: jk

... ühe laulu, õigemini ühe teksti, ning need omavahel veendunult linkinud. mainitud laulu esitas vennaskond, teksti kirjutas arvi siig.

siit tuleb:

seitsmeteistaastased

me tuleme ühiselamust.
võta vastu meid, õhtune tänav!
uksel selja taga komandant
meie minekut pominal tänab.
sajab.
iga kohviku uksel on silt
"vabu kohti ei ole..."
"sole mio," laulab taskus transistor.
eh, sole, sole...
sajab.
vastutulijad meile annavad teed,
vihmavarjud kaares mööduvad.
nad kardavad, et me neid lööme -
meie tunneme e n d i d lööduna.
sajab.
pudukaupluse akna fotol
ilus naine on kombinees.
meeleoludest käime läbi
nagu lombiveest.
sajab.
keda armastame? keda vihkame?
kes armastab meid? kes vihkab?
roheline “foto” ja punane “juuksur”
meid jälgivad läbi vihma.
sajab.
jäävad tänavad tühjaks. märg. külm.
kaua kestavad sellised ilmad?
endaehitatud majal üht akent näen
nagu siniseks löödud silma.

kirjutatud 1964 / esmaavaldatud kogumikus "jah" 1985

uppisin laulu siia, kui on keegi, kel seda pole. tõmba, kuula, loe. nostalgitse, kui võid.

oleks ju niisama kaunis mõelda-arvata ning, miks mitte, kultuurilooliseltki huvitav teada või spekuleerida, et omal ajal just see reklaam sel majal romantikust linnapoeedi tähelepanu köitis, et talle mõnel hilisõhtul laua taga värsivihiku ees just see pilt silme ette tuli, sealt ajju imendus ning mõtteks / fraasiks kujunedes paberile maandus.

paraku on reaalsus teine.

foto: jk

lulx nimelt pärineb aastast 1964, tolle reklaamsildiga maja aga 1980ndate keskpaigast, kusjuures neoonreklaam polegi siin algupärane, vaid lisatud millalgi pärast maja valmimist. 1979 valminud projekt pärineb “raudteeprojekti” tallinna filiaalist, autoriks keegi tundmatu g. gaponova. hoone ehitas tallinna vineeri- ja mööblikombinaat.

punastest tellistest hoone hilismodernistlik, vähesel määral ehk ka postmodernismist kantud disain – hea tahtmise korral on siin näha tollal poppi “ekraani” motiivi; poste võiks tõlgendada abstraheeritud sammastena; nende külje all kaks peakorrusele (justkui piano nobile'le) viivat “paraadset” treppi – jääb aga lahjaks ja kuidagi jäigaks, siin puudub modernismile omane elegantsus, samuti postmodernistlik plastilisus ja mängulisus. pigem aimdubki siin enamasti euroopas levinud nn metafüüsiline postmodernism, mida iseloomustasid geomeetrilised vormid ja teatav rangus, kainus. tundub, nagu see maja tahaks ilgelt olla karm ja äge, aga julgemata seejuures n-ö lõpuni välja minna. siinkohal argumente ei järgne, asi on tunnetuslik. kui sedagi.

kogu ses prügis-kõdus ja varemeis on oma võlu, mu meelest.

foto: jk

peagi tutvustan üht kaunist maja, mille tellislaost tegin sarnase foto. saab siis võrrelda. siinpuhul on kvaliteet, nagu näha, suht fucked up.

foto: jk

suht uskumatu, kuid roheline “foto” ja punane “juuksur” ei kuulutagi tühja, nagu võiks eeldada... siin tõesti tegutsevad endistviisi fotostuudio ja juuksurisalong, lisaks ka pelgulinna apteek.

foto: jk

ma rohkem fotosid ei tahakski panna. esiteks, kuna olen seda maja vaid halva ilmaga pildistanud + tegemist pole just kauni ega heas korras majaga + see jätaks muidu pärast nii ilusat ilukirjandust ehk halva maigu suhu. õigel ajal lõpetada, tead.

033: tänavapidu

üks suurimaid rõõme kõigi teiste suurimate rõõmude seas on äratundmisrõõm!

nii oleksingi ma ühel vesisel kevad-talvisel päeval peaaegu poolsurnuks jooksnud lapsevankriga noore ema, kuna mu tähelepanu liikluses köitis hoopis vana-viru tänava ajutisele puitstruktuurile kinnitatud plakatite rida.

hämming, see oli totaalne hämming, mis mind valdas. tegemist oli reklaamplakatitega näitusele "doings or not" hobusepea galeriis. näitus on tänaseks küll maha võetud, kuid pole hullu kui maha magasid, võid sellest takkajärele hoopis lugeda-lugeda.

igatahes selline nägi plakat välja:

foto: who cares?

et siis milles värk, ah? nimelt, disainer indrek sirkeli kujundatud plakatil figureerivad pilt ja katkend pärinevad mu kõi-gi ae-ga-de lem-mik-raa-ma-tust, raamatust, mida ma olen tänaseks lugend... poolsada korda vähemalt, ilma naljata. selleks on taani lastekirjaniku ole lund kirkegaardi [1940-1979] "kummi-tarzan ja teised", mis koosneb kahest teosest: "kummi-tarzan" ning "frode ja kõik teised rüblikud". viimasest ka plakatimotiiv, sisuks suurepärane krutski nimega tänavapidu. pilt muide raamatu autori enda joonistatud.

et tänavapeo näol on tegemist aktsiooniga, mis potentsiaalselt toimub linnaruumis ning mille potentsiaalseiks läbiviijaiks linna-mina või linna-sina ning osavõtjaiks pahaaimamatud kaaslinnakodanikud, siis vist pole eriti mööda tuua tänavapeo õpetus ära ka siinses plogis, mis ju suures osas linnaruumi käsitlebki. ja pealegi võib ju plakatit käsitleda avaliku kunstina linnaruumis, miks mitte.

ahjaa, tänavapeo võiks vabalt lisada sajanda toiminguna siia nimekirja.

aga mida täpsemalt üks korralik tänavapidu endast kujutab, seda loe eelmainitud teosest toodud lõigus, mis kantud ka eelnähtud plakatile, ning mis nüüd järgneb. pisikese sissejuhatava osaga.


...

ühel suvepäeval - mõni aeg enne seda, kui frode pidi elus esimest korda kooli minema - istus ta trepil nurgamaja ees ja vestis parajasti pulka, kui üks suur poisivolask temast mööda loivas.
suur poiss jäi frode ette seisma.
"no-oh," ütles suur poiss ja ihitas kähedalt naerda. "ah et pisike lülijalgne istub ja lööb siin aega surnuks?"
"ei löö ma midagi aega surnuks," ütles frode. "ma vestan. kas seda näha ei ole, suur lülijalgne?"
"hähää!" naeris suur poiss kärinal. "sa polegi päris metsa poole."
"ega vist," ütles frode. "meil polegi siin mingit metsa. ja ma olen seitsmeaastane ja lähen esmaspäeval kooli."
poisiloikam nägi lausa ehmunud välja.
"vaene poju," ütles ta. "see on ju lausa loomapiinamine!"
"kas sina käid ka koolis?" küsis frode ja jättis pulga vestmise katki.
"kas ma käin?" ütles suur poiss. "vahetevahel küll. aga üldiselt nii vähe kui võimalik. mina, saad aru, pole mingi koolifanatt."
"ah soo," ütles frode, kes ei teadnud, mida "fanatt" õieti tähendab. "muidu räägitakse küll, et koolis on päris vahva. seal on õpsid ja klassid ja puha."
"phää!" ütles poisiloikam. "neid õpse ja klasse on seal liiga palju. aga küll sa ise näed."
"mis su nimi on?" küsis frode.
"simme," ütles loikam. "ja mis sinu nimi on, poja?"
"frode," ütles frode. "kas mängime midagi?"
"mängime?" kordas ta. "kas sa ütlesid "mängime", poja?"
"täpipealt," ütles frode. "kas sina siis üldse ei mängigi?"
"hähh!" hüüdis simme. "sul on vist vesi põlves, poja. minusugused suured poisid ei mängi kunagi."
"mis te siis teete?" küsis frode.
"einoh," ütles simme ja sättis end frode kõrvale istuma. "eks me põruta vahetevahel sääreväristajatega ringi ja tegele muu säärase värgiga. ja vahest viskame rahva üle väikseid nalju."
"mismoodi seda tehakse?" küsis frode. "niisugust asja õpiksin hea meelega minagi."
"ohoo!" ütles simme. "sa, väikemees, ei olegi päris pea peale kukkunud. me võiksime ju ühe krutski teha, mille nimi on tänavapidu."
"on see ohtlik?" küsis frode, kes oli kuulnud, et suured poisid tegelevad mõnikord ohtlike asjadega.
"mitte üks tirts," ütles simme. "meil tuleb ainult vaikselt seisma jääda ja sõrmega ülespoole näidata. küll siis näed, kuidas nalja saab."
"paistab, et see pole tõepoolest ohtlik ega midagi," ütles frode. "niisuguse tüki teen hea meelega kaasa."
simme tõusis püsti ja vedis frode kõnnitee serva juurde.
"seisame nüüd ilusti paigal ja näitame sõrmega katuse poole," ütles simme. "aga ära sa sõnagi iitsata."
"ei ma iitsata," vastas frode.
poisid hakkasid kahekesi sõrmega katuse poole näitama.
"nüüd läheb lahti," sosistas simme.
neist läks mööda üks naine, väike koeranäss paela otsas. ta jäi poiste kõrvale seisma ja vaatas üles katuse poole.
hetk hiljem läks mööda veel mitu inimest. needki jäid seisma ja hakkasid katust vaatama. lõpuks oli kogu kõnnitee taevasse vahtivaid inimesi täis.
möödus ka jalgrattureid. needki jäid seisma ja vaatama. isegi kaugel eemal pidasid jalgratturid tänaval kinni ja hakkasid üles vaatama.
siis peatus üks auto ja natukese aja pärast veel paar sõidukit. autosistujad pistsid pea avatud akendest välja ja kiikasid ülespoole.
viimaks oli tänav inimesi, rattaid ja autosid puupüsti täis, nii et ei pääsenud enam ei edasi ega tagasi.
"hii, kas sa näed!" hirskas preili ronk irene tv-le. "tänav on rahvast ja autosid puha täis. küllap on midagi põnevat juhtunud."
ja preilid pistsid pea aknast välja ning jäid vahtima sinnapoole, kuhu kõik teisedki.
"teeme nüüd sääred," sosistas simme.
"lähme!"
ja poisid hiilisid minema.
"mis asja te seal passite?" hüüdis härra torm ja tuli välja tänavale. "mis pagana rahvakogunemine siin on? kas selles majas tõesti kunagi rahu ei saa?"
kogu rahvasumm vaatas talle otsa. siis vaadati uuesti üles ja seejärel üksteise poole.
"jah, mis pagan me siin vahime?" hüüdis üks vihane jalgrattur.
"jah, mis pagan me siin vahime?" hakkasid inimesed läbisegi hõiklema.
"teie jäite esimesena vaatama!" hüüdis üks kõrge kaabu ja prillidega mees enda kõrval seisvale naisterahvale.
"valejutt!" hüüdis naine. "mina pole midagi vaadanud."
siis läksid inimesed vaidlema, kes neist oli esimesena vaatama jäänud. tänaval tõusis säärane lärm ja kisa, et lase aga olla. jalgratturid tilistasid oma rattakelli, autod tuututasid ja tagurdasid ja tunglesid siia-sinna.
"hii!" ütles preili ronk. "täna juhtub tõepoolest nii mõndagi!"
pool tundi hiljem olid ärritatud inimesed tänavalt kadunud, aga veel tükk aega võis kuulda, kuidas nad mujal linnas edasi tülitsesid.
nurgamaja ette trepile jäid istuma ainult simme ja frode.
"nägid," ütles simme. "niisugune oligi tänavapidu. teine päev õpetan sulle veel paar krutskit juurde, frode-pojuke."
"rõõm kuulda," ütles frode.

["kummi-tarzan ja teised", tallinn, kirjastus "eesti raamat" 1990, tõlge: arvo alas]

012: kirjanduslik veerandtund

järgneb lõik italo calvino [1923-1985] teosest "nähtamatud linnad", mis omajagu kannustas mind su silme ees olevat plogi avama.


...


linnad ja märgid 1

pikki päevi kõnnib inimene puude ja kivide vahel. harva jääb tema pilk millelegi pidama, ja sedagi vaid siis, kui ta on asja ära tundnud mõne teise asja märgi järgi: jälg liival tähistab tiigri möödumist, seisev vesi kuulutab veesoont, hibiskiõis aga talve lõppu. kõik ülejäänu on tumm ja muutumatu; puud ja kivid on ainult need, mis nad on.

lõpuks viib tee välja tamara linna. linna tänavad on täis majaseintest välja ulatuvaid silte. silm ei näe asju, vaid asjade kujutisi, mis tähistavad teisi asju: tangid viitavad hambatohtri majale, napsiklaas kõrtsile, hellebardid kasarmule, kaalud juurviljamüüjale. skulptuurid ja vapikilbid kujutavad lõvisid, delfiine, torne, tähti - märk sellest, et millegi - jumal teab mille! - märgiks on lõvi või delfiin või torn või täht. teised tähised annavad teada, mis tolles paigas on keelatud: on keelatud minna puiesteele kärudega, urineerida ajaleheputka taga, püüda silla pealt õngega kala; või mis on lubatud: on lubatud joosta sebrasid, mängida keeglit, põletada sugulaste surnukehi. templite ustelt paistavad jumalate kujud, igaüks oma tunnustega: küllusesarv, liivakell, meduus, mille järgi usklik võib neid eristada ja nende poole õigete palvetega pöörduda. kui hoonel pole ainsatki silti ega kujutist, piisab tema välisilmest ja kohast linnapildis, et ära tunda kuningapalee, vangla, rahapada, pythagorase kool, bordell. kaupadelgi, mida müüjad lettidele välja panevad, pole omaette väärtust, nad on kui teisi asju tähistavad märgid: tikitud laubapael näitab elegantsi, kullatud kandetool jõukust, averroese köited tarkust, pahkluuvõru lõbujanu. pilk libiseb mööda tänavaid nagu täiskirjutatud lehekülgi: linn ütleb ette kõik, mida sa pead mõtlema, ta paneb sind kordama oma kõnet; ning kui sa enda arvates külastad tamarat, ei tee sa tegelikult muud, kui võtad teadmiseks nimed, millega tamara tähistab ennast ja kõiki oma osasid.

missugune linn on tõeliselt tolle tiheda märkide katte all, mida ta sisaldab või varjab, see jääb tamarast lahkujale saladuseks. väljaspool laiub silmapiirini lage maa, avardub taevas, kus ruttavad pilved. tuule ja juhuse läbi muudavad pilved kuju ning juba näeb inimene neis tuttavaid kujundeid: purjekas, käsi, elevant...

["nähtamatud linnad", tallinn, kirjastus "perioodika" 1994, tõlge: tiina laats]

italo calvino ja... mõningad märgid.

foto: new york times