137: Põdrangu sovhoosi keskusehoone

Summary: Main building of Põdrangu state farm, completed in 1978. Architect: Maara Metsal. The building is in most part derelict and in a terrible condition.

* * *

foto: jk

Põdrangu sovhoos rajati 1960ndatel endise Sääse mõisa aladele. Mõisad olid ajalooliselt ikka looduskaunitesse kohtadesse rajatud, mistõttu kolhooside-sovhooside ja nende asulate või muude põllumajandusega seotud asutuste pookimine mõisakomplekside külge oli ENSV-s küllaltki tavapärane praktika. Tänuväärsel kombel andis see põhjust natsionaliseeritud mõisahooneid korras hoida, mis sest, et need olid suures osas kuulunud sakslastele. Nii sai ka Sääse mõisasüdamest uue sovhoosi keskus, mille kontor paigutati Ernst Gustav Kühnerti kavandatud ja 1913 valminud mõisa härrastemajja (1942-1944 asusid samas Oru Kõrgema Kodumajanduskooli õppeklassid ja internaat). Härrastemajast põhja poole pandi laiutama suur linnuvabrik, uuele keskusehoonele oli määratud krunt härrastemaja vastas. Sellest lõunasse ja läände ehitati tüpiseeritud rida- ja kortermaju sovhoosi töötajatele, koondamaks maarahvast linnalikult kontrollitud keskkonda. Nii kasvas Sääse 1970ndatel (praegu üle 400 elanikuga) alevikuks.

Vaade Sääse aleviku keskusele.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Põdrangu mitmeotstarbelist keskusehoonet hakati projekteerima 1970ndate keskpaiku. Tollal oli Tamsalu lubjatöösturi Boris Limbergi mõisahoone veel suhteliselt hästi säilinud, pärast kontori kolimist uude hoonesse kavandati vanasse majja paigutada sovhoosi muuseum. See plaan jäi aga katki. Tänaseks on hoonest püsti vaid mõningad müürid. Fotosid härrastemajast aastal 1991 võib vaadata siin, olgugi et siin väidetakse, et hoone lammutati juba 1990.

foto: Jaan Vali - http://register.muinas.ee/content/photolibrary/regular/83713.jpg

Eesti Maaehitusprojektis kavandatud keskusehoone valmis 1978. Projekti autoriks on Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja tollal EMP Pärnu osakonnas töötanud arhitekt Maara Metsal (s 1937). Keskuse sisearhitektiks on Maia Laul kunstikombinaadist ARS. Lehviksaali seinu katvad sgrafiitod tegi kunstnik Eeva Jänes, tekstiilid Peeter Kuutma.

skänn: "eesti küla ehitab"

skänn: "eesti küla ehitab"

Kuue-seitsmekümnendate nn kunstide sünteesi laine on Eesti arhitektuurile andnud palju kauneid ehitistega otseselt seotud kunstiteoseid. Eeva Jänese poolabstraktsed sgrafiitod Põdrangus on selle trendi heaks näiteks.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

foto: jk

Fuajee.

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Ülesehituselt on hoone sarnane paljudele kuue-seitsmekümnendatel kavandatud keskusehoonetele, koosnedes kahest liidetud mahust, kus madalamas horisontaalsust rõhutavas pooles asuvad kontoriruumid ning sellega (antud juhul täisnurga all) liituvas ekspressiivsema vormipüüdlusega mahus lehvikukujuliselt lahtihargnev saal. Sellise hoonetüübi kohalikuks eelkäijaks võib pidada Valve Pormeistri suurepärast Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoonet (valmis 1966), millele enam või vähem sarnaneva ülesehitusega hooneid kerkis hiljem terve trobikond.

skänn: hall raamat

foto © Eesti Arhitektuurimuuseum

Minu arust ongi saal oma sgrafiitodega ainuke tõesti tähelepanuväärne osa selle hoone juures. Väljast jätab see küll petliku mulje, tegelikult on saal lihtsas monoliitbetoonist konstruktsioonis katuslaega, sakilised on vaid välisseina otsad. Muus osas mõjub hoone modernistlikult lihtsalt, kohati ka ülepingutatult ja lauskoledalt. Ebasümpaatselt rohmakad on mulle nii sissepääsu trepistik, tagumist sissepääsu markeeriv ‘dekoor’ ning ülirobustne küljetrepp. Kõike seda silmas pidades jääb tunne, nagu oleks saali lehvik justkui kogemata toredasti välja kukkunud.

foto: jk

Peasissepääs.

foto: jk

Peasissepääsu kõrvaltrepp.

foto: jk

Peafassaadi karniisid.

foto: jk

Peasissepääs kenade ajalooliste prügikastidega.

foto: jk

Majatagune sissepääs. Küljel oli vist samasugune, kui mälu ei peta.

foto: jk

Õuepoolne fassaad haljasalaga, mida vist tegelikult kasutati parklana.

foto: jk

Põhja pool asuv küljetrepp.

foto: jk

Nagu eelnevatel fotodel näha, on hoone ehituslik kvaliteet päris kehv. Muu seas on hävimisohus lehviksaal, mille konstruktsiooni toetavad raudlatid on läbi krohvi roostetamas. Kusjuures rohked diagonaalsed ja horisontaalsed lisatuge pakkuvad latid kinnitati 'lehvikule' juba ehitamise ajal. Muidu oleksid vist saali seinad juba ammu kokku kukkunud.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Suures osas kasutuseta seisev keskusehoone on halvas seisukorras nii ehitustehniliselt kui niiskuskahjustustest tulenevalt. Suurte niiskuskahjustustega on muu seas ka saal, kuna seda ei köeta ning katus ei pea vett. Enamik ruume pole pärast sovhoosi likvideerimist uut otstarvet leidnud, kusjuures pole isegi vaevutud neid tühjaks teha - nii on säilinud seintel leninlikud loosungid ja kalendrid aastast 1991, laudadel iidsed telefonid ja arvelauad, aknalaudadel ammu unustatud konservikarbid ja Lääne lahustuva kohvi purgid. Kõige tipuks kõrgub ühe ruumi nurgas ENSV lipp.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

Peab tõdema, et Põdrangu sovhoosi keskusehoone tulevik on tume. Lisaks kehvale seisukorrale on üheks põhjuseks ka niivõrd ebavajalikult suure hoone asukoht sellises perifeerias nagu seda on tänapäeval Sääse alevik, eriti silmas pidades asjaolu, et vaid pooleteise kilomeetri kaugusel asub suure saaliga Tamsalu kultuurimaja (kaardil kollane täpp; Põdrangu on punane). Arvestades asjaolusid pole mul eriti usku selle hoone säilimisse. Sama pessimistlik hinnang keskusehoone perspektiivile anti ka Eesti arhitektuuri XX sajandi pärandi kaardistamise programmis.

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Muide, Liina Jänese koostatud eksperthinnang oli suureks abiks kõige eelneva kirjapanemisel.

Lõpetuseks paar lisafotot lubjatööstur Limbergi mõisa härrastemajast, pildistatud suvel 2009. Palju huvitavat lisalugemist Tamsalu piirkonna lubjatööstuse ajaloost leiab siinsest tekstist.

foto: jk

foto: jk

116: korterelamu tallinna kesklinnas

summary: an apartment block with commercial space in central tallinn, designed by arvo niineväli & vello ermann in late 70's and completed in 1984. originally coated in brown plaster, the building's facade was renewed in 00's.

-

mu silmis üks ilusamaid nõuka-aegseid maju tallinna kesklinnas on see äripindadega korterelamu raua ja pronksi nurgal. seitsmekümnendate lõpus projekteeritud ning 1984 valminud maja autoriteks on arhitektid arvo niineväli ja vello ermann ning insener priit põldre.

foto: jk

foto: jk

maja praegune ilme pärineb küll nullindate teises pooles teostatud fassaadi renoveerimise järgsest ajast, algselt oli see kaetud tollal tavapärase pruunika krohviga.

fotol kujutatud fotod pärinevad arhitektuurimuuseumi kogust

omaaegses ehituskunstis tutvustas arhitekt niineväli oma loomingut nii:

elamusse on kavandatud 142 valdavas enamuses 1-, 2- ja 3-toalist korterit. kontakttsooni - soklikorrusele - on paigutatud neli kauplust, elamuekspluatatsioonivalitsuse kontor ja haljasalade trusti ametiruumid.

projekteerimisülesandes olid nõutud nii vabad kaugvaated tuletõrje valitsuse hoonele kui ka gogoli (raua), lomonossovi (gonsiori) ning kingissepa (pronksi) tänavate laiendamine vastavalt areneva linnatranspordi nõuetele.

fassaadi käsitluselt on ehitis tagasihoidlik, välisviimistluselt tallinna üldehitustrusti võimalusi arvestav.

kahe majaaluse läbipääsuga jalakäijatele on kvartali sisemus tehtud kättesaadavaks kõigile linnaelanikele. kingissepa ja gogoli tänavate ristumiskohta jääv hooneosa on avatud jalakäijaile puhketsooni loomiseks.

see viimane väide puhketsooni kohta on muidugi väikest naeru väärt. algselt avatud nurk (vt plaani) on küll äripindade kasvatamise nimel tänaseks kinni ehitatud, kuid vaevalt et mingi helge 'puhketsoon' siin kunagi töötanud on: vrdl vana ja uut fotot ülal. pigem oli see lihtsalt... varjualune, ei muud.

skänn: ehituskunst

tallinnas on selliseid maju ilgelt vähe, ometi on just sellised majad need, mis teevad linna. paar torni siin-seal kesk üldist tühjust ei mängi välja.

foto: jk

vaade piki raua tänavat, esiplaanil enam-vähem samaaegselt valminud korterelamu, arhitektiks rein luup.

foto: jk

puhas elegants! hoone ilmele annab tohutult palju juurde see, et nurgarõdusid pole kinni ehitatud. renoveerimise käigus on suletud vaid prantsuse rõdud, see pole aga maja ilmele kahjustavalt mõjunud. ainuke asi, mis mulle selle maja puhul närvidele käib, on renoveerimise järgselt tekkinud akendevahelised hallid triibud, justkui lintakna motiivi taotledes. lollus.

foto: jk

veits robustsust ka.

foto: jk

erinevalt peaaegu kõigist teistest enam-vähem täisehitatud kvartalitest tallinna kesklinnas võib siit suvaline möödakäija tänapäevalgi vabalt läbi käia. see tuleb aja kokkuhoiu mõttes kasuks: teinekord on siit hea lõigata.

foto: jk

aja materiaalsed kihistused.

foto: jk

ja lõpetuseks vaade viru hotellist, andmaks aimu maja mastaabist. võib vist suht kindlalt öelda, et tegemist on ühe suurema korterelamuga tallinna kesklinnas.

foto: jk

095: haabneeme ravikeskuse talveaed

summary: the kirov collective farm was one of the wealthiest of its kind in the whole soviet union. in early 1970s the farm - its main field of operation being fishery - started building a small experimental city for its workers. located in haabneeme just outside tallinn, the development soon became famous in the ussr for its high-quality architecture and planning inspired by tapiola. seen below is the winter garden of kirov's medical center. the 2-storey modernist slab was completed in 1979 and designed by one of kirov's main architects ado eigi, with interiors by malle brulmann & urmas alling. the medical center also hides hypercool pictographs by andres alver - see here. post-soviet developments have in many parts ruined the original planning concepts, but overall the little experimental "city" has more or less maintained its distinctive character.

-

viimsi vallas haabneeme alevikus asuv kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi keskus on vähemalt idee poolest üks huvitavamaid nõuka-ajal ehitatud keskkondi eestis. paraku jäi liidu ühe jõukama kolhoosi nn eksperimentaallinna väljaehitamine 1980ndate keskpaigas soiku ning võimust võttis üheksakümnendate turumajanduslik džungliseadustest lähtunud suvaarendus, mille tulemusel on kannatada saanud rein veberi poolt 60ndate lõpus joonistatud ala terviklik planeering. ansamblit lõhuvad nii mõtlematult tekkinud uushooned kui ka hoonestamata jäänud krundid, kuid sellele vaatamata on algidee tihedast vabaplaneeringulisest mikrolinnast suhteliselt hästi säilinud. lisaks soomlaste tapiolast inspireeritud planeeringule pakuvad siin pinget mitmed tähelepanuväärsed üksikehitised, kõige kuulsamana ehk ado eigi kavandatud muinasjutuline lasteaed.

plaan: "eesti arhitektuur"

aerofotol on kenasti näha kolhoosi keskus vanade hoonetega ning hilisemate täiendustega. linnulennult on kirovi keskuse näol tõenäoliselt tegemist ühe efektsema arhitektuuriansambliga siinmail. vanemat hoonestust komplimenteerib üks eesti ilusamaid ehitisi - viimsi suurepärane koolimaja. | the old center with modern additions, most notable of which is undoubtedly the viimsi secondary school - see here (!!).

http://kaart.otsing.delfi.ee/

käesoleva postituse subjekt ehk haigla on paremal, selle keskel on tuvastatav talveaed. | the medical center is on the right, shopping center on the left. between them is the partly built garden by leonhard lapin, below is the farm's administrative building. e marks the spot of the cultural center which was never built.

plaan: "eesti arhitektuur"

haabneeme ravikeskus või õieti haigla-polikliinik valmis 1979 ado eigi (1938-2008) projekti järgi, kes töötas kirovis aastail 1973-1989. kahekordse ehitise lihtsast välisilmest ei oskakski eeldada, et see endas sedavõrd põnevat kraami peidab. varasemalt olen näidanud samas asuvaid andres alveri piktogramme; neile aga ei jää alla hoone üldine sisekujundus, mil autoriteks sisearhitektid malle brulmann ja urmas alling (mõlemad erki '76). parim osa interjööris on tänaseni oma algse ilme säilitanud ülaltvalgustusega talveaed.

skänn: "eesti küla ehitab"

foto: jk

foto: jk


skänn: "eesti küla ehitab"


skänn: ei mäleta

piirded justkui viitavad kiirabi ristile.

foto: jk

mööbel on hämmastaval kombel algne. ja hullult ilus ka!

foto: jk

protsendiseaduse valguses on praegu eriti teemakohane rääkida kunstide sünteesist, mille suurepäraseks näiteks on ka siinne interjöör. eksootiliste taimede vahele on paigutatud kaks minu arust üliilusat pronksskulptuuri, autoriks ellen kolk (s 1942).

foto: jk

foto: jk

oma loomingus palju loodustemaatikaga tegelenud kolk pälvis siinsete skulptuuride eest 1981. aastal kristjan raua nimelise preemia. kujud ise valmisid 1980 ning on head näited tolle ajastu postmodernistliku skulptuuri vaoshoitumast suunast. samade kujude kordused on ka eesti kunsti muuseumis ning vene saatkonnas luxembourgis. naisekuju pealkirjaks on "merefloora"...

foto: kunst 1982-2

... ja mehekuju pealkirjaks "merefauna". | the bronze sculptures - titled "sea fauna" and "sea flora" - by ellen kolk are from 1980. versions of the same statues are also owned by the russian embassy in luxembourg.

foto: jk