111: Standard vs Eksperiment: Eramuarhitektuurist Eestis ja põhjamaades

tühjus

Summary: An essay by Carl-Dag Lige about different approaches to designing private houses, and the tradition of commissioning private houses in Estonia, comparing the situation where about 90% of designs are custom-made, to that of Scandinavia, where standardized projects rule the market. A cut / modified version of this text is included in the catalogue for the Estonian exhibition 100 Houses at La Biennale di Venezia. The catalogue (with texts in English), mainly consisting of photos and plans of 100 private houses mostly built in the last decade can be found here. More about the Estonian exhibition: here, and also at ArchDaily.

-

Järgneva teksti kirjutas Carl-Dag Lige tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooniga kaasneva kataloogi tarbeks. Siinne versioon on kataloogis avaldatud tekstiga võrreldes pisut teistsugune, pikem ja sisu poolest terviklikum.



***


Nüüdisaegne professionaalne eramuarhitektuur on kõrgelt hinnatud nii Eestis kui põhjamaades. Kuid kui põhjamaades on laialdaselt levinud majatehaste standardiseeritud lahendused ja arhitektide käest tellitakse suhteliselt vähe unikaalprojekte, siis Eestis on kogu taasiseseisvumise järgse aja olnud unikaalprojektiga eramute ehitus suhteliselt populaarne. Eestis ehitatavate kataloogimajade arhitektuurne ja ehituskvaliteet on suhteliselt kesine ning seepärast on enamik siinsetest professionaalsetest arhitektidest kuni viimaste aastateni hulgaliselt eramuprojektide tellimusi saanud. Uus Eesti eramuarhitektuur annab läbilõikelise ülevaate tendentsidest kogu taasiseseisvumisjärgses kohalikus arhitektuuripraktikas.

Kui põhjamaade elamuarhitektuuris domineerib suhteliselt alalhoidlik lähenemine, mis keskendub eelkõige tellija soovidele ning rõhutab kontekstitundlikkust, siis eesti arhitektide seas tõuseb ühe tugeva suunana esile eksperimenteeriv hoiak. Noorte arhitektide seas, kelle loominguline käekiri võib välisilmelt olla variatiivne, võib tajuda teravdatud tähelepanu arhitektuuridistsipliini olemuse ja toimimise suhtes. Eesti eksperimentaalne eramuarhitektuur toob ilmekalt esile siinsete arhitektide kriitilise hoiaku ja soovi ümber mõtestada arhitektuuridistsipliini toimemehhanisme.

I
Standard:
Miks on kataloogimajad põhjamaades populaarsed - Soome juhtum

Standardiseeritud elamuehituse üheks pioneeriks Euroopas võib pidada Soomet. Taaskord kerkib esile Alvar Aalto figuur, kelle roll II maailmasõja aegses ja järgses elamuehituse korralduses oli väga oluline. 1940. aastate alguses USA-s viibides tundis ta suurt huvi ehitustehnoloogiate vastu, mis võimaldaks kiiresti ja säästlikult ehitada. Aalto, koos teiste tipparhitektide Aarne Ervi, Viljo Revelli ja Kaj Englundiga töötasid sõja ajal Soome toonases Riiklikus Ülesehitusbüroos (soome keeles Jälleenrakennustoimisto) välja ehitusstandardite süsteemi, millest käsiraamatute kujul sai nii arhitektide kui ehitusinseneride poolt palju kasutatud abimaterjal. Riiklikus Ülesehitusbüroos projekteeriti ka suur hulk elamute tüüpprojekte. Kuivõrd projektide autoriteks olid tipparhitektid, oli tulemuseks ratsionaalse planeeringu ja tervikliku vormiga, olgugi et konservatiivse välisilmega hooned, mida võimalik kiiresti ja efektiivselt ehitada. Niinimetatud sõdurimaju (soome keeles rintamamiehentalo) püstitati sõjajärgsetel kümnenditel Soome erinevates piirkondades tuhandeid. (vt lisaks: Roger Connah. Modern Architectures in History: Finland. Reaktion Books. London: 2005. Lk 111-114.)

1950. aastate lõpuks töötati Soomes välja betoonelementehituse tehnoloogia ning korterelamute ehitus võttis senisest kiiremad pöörded. Eramuehituse osakaal kortermajadega võrreldes hakkas sealt alates küll vähenema, kuid Soome elanike hulgas on standardsed kataloogimajad siiani populaarsed, sest enamasti on majatehaste poolt pakutavate toodete näol tegemist vastupidavate ning funktsionaalsete hoonetega.

Arvestades ka soomlaste mõõdukalt konservatiivset maitset, pole imeks pandav, et valdav osa riigis ehitatavatest eramutest valmib tüüpprojekti alusel.

Tipparhitektid tüüpmaju projekteerimas

Soomes on väga populaarsed elamumessid, kuhu majatehased või ehitusfirmad tellivad näidismaju ka tunnustatud arhitektidelt. Nii projekteerisid Soome ühed tuntumad arhitektid Mikko Heikkinen ja Markku Komonen Tuusula elamumessi (2000) jaoks väikese valgusküllase puidust ühepereelamu Kosketus house, mille ruumijaotus, materjalikasutus ning vaoshoitud elegantsus loovad mulje terviklikust ja kvaliteetsest arhitektuurist. (viide: Esa Piironen. Small Houses in Finland. Rakennustieto. Helsinki: 2004.)

Heikkinen-Komonen: Kosketus house, 2000

foto: http://www.heikkinen-komonen.fi/Frames_new_projects.htm

Taaniski on tuntud arhitektid projekteerinud kataloogimaju. Firma M2 koostöö taani arhitektidega kestab juba aastaid ning firma tootevalik koosneb vaid professionaalsete arhitektide loomingust. M2 on tellinud tüüplahendusi arhitektuuribüroodelt Cebra, Schmidt Hammer Lassen, 3XN, Dorte Mandrup Arkitekter, Arkitektfirmaet C.F.Møller ja Bjarke Ingels Group. Nii nagu soomlaste hulgas, on ka taanlaste seas populaarsed väikesed suvemajad ning needki ostetakse tihtipeale majatehastest kataloogi alusel.

Eestis seevastu on majatehaste poolt pakutavad tüüplahendused oluliselt madalama arhitektuurse ning ehitusliku kvaliteediga kui põhjamaades. Esimesi paranemise märke on selles vallas siiski näha. Hiljuti sai Eesti Aasta Puitehitise preemia (2009) arhitekt Sten Ader, kes on loonud puidust väikemajade moodulsüsteemi, mille arhitektuurne kvaliteet ei jää alla põhjaeuroopa majatehaste kataloogides ega sealsetel elamumessidel pakutavatele toodetele.

Sten Ader: EasyHome moodulmaja

foto: http://www.easyhome.ee/en/

II
Eksperiment:
Maja kui masin

Arhitektuursete eksperimentide suhtes on eramuarhitektuur vastutulelik oma väikese mõõtkava tõttu. Uuenduslikke ideid on odavam, turvalisem ja lihtsam katsetada väikeses mahus. Eksperimenteerimist soosivad tihtipeale ka ekstravagantsed ja väga iseteadlikud tellijad või elamunäitused. 1928–1931 valminud Villa Savoye’d võib pidada esimeseks terviklikult realiseeritud ehitiseks, kus Le Corbusier’l oli võimalus rakendada oma viiepunktilist modernistliku arhitektuuri programmi. Taanlane Arne Jacobsen seevastu, olles tugevalt mõjutatud Le Corbusier’ loomingust, sai oma uuenduslikke ideid esmakordselt laiema avalikkuse ees demonstreerida 1929. aastal toimunud Kopenhaageni arhitektuurinäitusel. Jacobseni Tuleviku maja, mis näituse jaoks valmis ehitati – tõsi, ajutise ehitisena – võib nagu Villa Savoye’dki pidada omalaadseks elamise masinaks. Eksperimentaalmajas, mis oli püstitatud näituseplatsile, eksponeeriti ja tutvustati moodsaid tehnoloogiaid ja esemeid elektrilisest põrandaküttest automaatse garaažiukseni. Jacobsen projekteeris ringikujulise põhiplaaniga maja kaasaegsele inimesele ning ühendas hoone planeeringuliste, vormiliste ja tehnoloogiliste võtete abil moodsa, urbaanse eluviisi funktsionaalse ja sümboolse poole. (viide: Carsten Thau, Kield Vindum. Arne Jacobsen. Danish Architectural Press. Kopenhaagen: 2001. Lk 46-52.)

Soome arhitekt Jyrki Tasa ning eestlased Urmas Muru ja Peeter Pere kuuluvad nende nüüdisarhitektide hulka, kes tänapäevaste vahenditega on interpreteerinud Le Corbusier', Jacobseni ja vene konstruktiviste laadis käsitlust majast kui elamise masinast. Nii Tasa projekteeritud Moby Dick house (2003) kui Muru & Pere Alumiiniummaja (2007) on plastilise, voolava vormiga ehitised. Moby Dick house’i tehnitsism väljendub ainulaadses teraskonstruktsioonis, mis oli vajalik hoone paigutamiseks graniitkalju-nõlvakule. Muru & Pere eramu masinlikkus seevastu väljendub alumiiniumplekk-fassaadides ning hoone vormis, mille spiraalne dünaamika on võrreldav Arne Jacobseni Tuleviku maja omaga. Moby Dick house seisab eneseteadlikult kaljunõlval, Alumiiniummaja seevastu paikneb männisalus. Hoolimata oma masinlikkusest ning konstruktiivsest ja vormi- loogikast, üritavad mõlemad hooned loodusele vastandumise asemel sellega kontakti astuda ega jäta muljet ümbruskonna demonstratiivsest alistamisest.

Muru & Pere: Alumiiniummaja, 2007

foto: Tarvo Hanno Varres via archdaily.com

Arkkitehdit NRT: Moby Dick house, 2003

foto: e-architect.co.uk

Ökoloogiline arhitektuur

Professionaalse ökoehituse ühed alusepanijad on norralased. Juba vahetult pärast II maailmasõda ehitati Norras erineva suurusega hooneid, mis katsetasid nii säästikke ehitustehnoloogiaid kui alternatiivsete, hoonesse integreeritud energiaallikate kasutamist. 1949. aastal valmis norra arhitekt Knut Knutseni projekteeritud suvemaja Kragerø lähedal, mille eksterjöör ja mahuline paigutus jätavad mulje hundertwasserlikust iseehitamisest, kuid mille planeering ning delikaatne paigutumine maastikku ei jäta kahtlust, et tegemist on professionaalse arhitekti loominguga. 20. sajandi II poole Norra olulisemaks arhitektiks peetud Sverre Fehn on läbi oma loomingu sobitanud säästlikke tehnoloogiaid, delikaatset maastikutunnetust ning moodsat arhitektuurikeelt. Tema 1967. aastal valminud Villa Schreiner Oslo lähedal teeb delikaatse viipe Ludwig Mies van der Rohe Farnsworth’i maja (1951) suunas, kuid on oma materjalikasutuse ja tundliku looduskäsitluse tõttu karakterilt lähedasem Alvar Aalto kõrgmodernismi järgse perioodi töödele. (vt lisaks: Nils Georg Brekke, Per Jonas Nordhagen, Siri Skjold Lexau. Norsk arkitekturhistorie: Fro steinalder og bronsalder til det 21. hundreoret. Det Norske Samlaget. Oslo: 2008. 2. trk. Lk 401-405.)

Ökoehitusest ja säästlikust arhitektuurist on alles viimaste aastatega kujunenud nähtused, mis aeglaselt, kuid järjepidevalt suurendavad oma mõju ka eesti ehituskultuuris. Ökoloogiline arhitektuur, mis sobitub konteksti ning kasutab taastuvaid energiaallikaid, looduslikke materjale ning traditsioonilisi ehitustehnoloogiaid, on Eestisse jõudnud viimase kümnendi jooksul. Eesti professionaalsetest arhitektidest on traditsiooniliste ehitusmeetodite ja looduslike materjalide vastu on teiste seas huvi tundnud Laila Põdra. Tema poolt Hiiumaale suvilaks projekteeritud palkmaja puhul väärib tähelepanu eelkõige palkide kasutusviis. Arhitekt on kasutanud traditsioonilist tappimisviisi, mis oli kasutusel ka vanade taluhoonete ehitustel. Traditsioonilise vormikeelega, kuid äratuntavalt moodne suvila sobitub hästi looduslikku konteksti ja ümbritsevasse maastikku. Viimastel aastatel on Eestis levima hakanud ka savikrohv-kattega põhuplokkidest elumajad, kuid nende arhitektuurne tase ei küündi veel kuigi kõrgele.

Kriitiline arhitektuur

Iga ehitise projekteerimisel tuleb arvestada nii sotsiaal-kultuurilise, majanduslik-poliitilise kui geograafilise/topograafilise kontekstiga. Erinevatest mõjuteguritest teadlik olek võimaldab neile vastata konkreetsete ideede, arhitektuursete lahendustega. Kvaliteetses arhitektuuris põimuvad omavahel lähtekontekstide loominguline tõlgendamine, funktsiooni, konstruktsiooni ja planeeringu terviklikkusest sündiv vormiline selgus, ning kõrge ehituskvaliteet. Kui hoone vastab neile printsiipidele, siis on tegemist ehituskunsti teosega, mis ületab oma lokaal-funktsionaalse tähenduse ning omandab potentsiaali saada nii avaramate sotsiaal-kultuuriliste kui arhitektuuridistsipliini siseste tähenduste kandjaks ja loojaks.

Professionaalse eramuarhitektuuri suurim väärtus seisneb arhitektuurse kvaliteedi kaudu väljenduvas kriitilises funktsioonis. Kriitilisuse all pean eelkõige silmas eneseteadlikkust, professionaalsust, interpreteerimisvõimet, sellist hoiakut mis järjekindlalt küsib iseenda olemis-meelestuse järele – kontseptuaalset ehituskunstipraktikat, mis on teadlik enda toimemehhanismidest ning suudab iga üksikprojekti puhul vabaneda oma senistest eelarvamustest. Selgemalt, kriitilisus tähendab arhitektide poolset järjepidevat töömeetodite ümbervaatamist ning väärtussüsteemi kohandamist konkreetse konteksti jaoks.

Liigne enesekriitilisus ja töömeetodite pidev kohandamine võib halvemal juhul tulemuseks anda väga kollaažliku arhitektuuri. Selleks, et suuta lähtekontekstide vastastikuses pinges tekkivale arhitektuurile anda ka selge arhitektuurne vorm ja luua arhitektuurselt kvaliteetne tervik, on vaja väga andekaid arhitekte. Iga projekt on ainulaadne ning tingib vähemal või suuremal määral tööprotsessi ja -meetodite loomuse. Eriti kehtib see eramute puhul, sest valmiv hoone, mis piirangutest hoolimata võib väljendada arhitekti eksperimenteerivat vaimu, peab igakülgselt vastama konkreetse tellija vajadustele.

3+1 arhitektide Naeri tänava maja Tallinnas ei järgi agulitüpoloogiat, sest tegemist on luksusliku ühepereelamuga lihtsate tööliselamute piirkonnas. Samas tõlgendab see maja intelligentselt ümbritsevat linnaruumilist konteksti – krundi suhteline suletus viitab ümbritseva aguli kinnistele hoovidele ja kõrgetele plankudele. Samas on hoovi sisemus hubane ja isiklik. Privaatsusest saab luksus, sest hoone asub südalinnas. Siiri Vallneri ja Indrek Peili Villa Lokaator Suurupis lähtub post-militaarsest kontekstist. See on elamu, mis kasutab vana ehitussubstantsi minimaalselt, kuid saab endise sõjaväeterritooriumi kaudu närvekõditava ja vastuolulise uue tähenduskihistuse. Jüri Okase kavandatud Mardi talu puhul polnud vana taluhoovi planeering arhitekti jaoks mitte piiranguks vaid potentsiaaliks. Okas interpreteeris vana keskkonda intelligentsel, talle omasel lakoonilisel, ülimalt rafineeritud moel, ning suutis luua samaaegselt nii ülimalt moodsa kui ka traditsioonide ja keskkonnaga arvestava arhitektuuriteose.

3+1 arhitektid: Naeri tänava maja in city, 2005

foto: jk

Head Arhitektid: Villa Lokaator, 2007

foto: Martin Siplane via http://arhliit.ee/english/la-biennale-di-venezia-2010/gallery/

Need kolm eramut on head näited kriitilisest arhitektuurist, sest interpreteerivad oma konteksti ja loovad tähenduste nihestamise abil uusi väärtusi. Need on iseloomulikud näited arhitektuurist, mis on väga tihedalt seotud oma lähtesituatsiooni ja ümbritseva kontekstiga, kuid hoolimata nendest piirangutest lõppteostuse osas väga moodsa arhitektuurikeelega, terviklikud oma vormilt ja hea ehituskvaliteediga. Arvan, et selliseks arhitektuuris väljenduvaks ruumitähenduste tõlgendamiseks on võimelised ainult väga andekad arhitektid, loojad, kes iga uue objekti puhul "alustavad nullist" ehk loobuvad oma eelarvamustest. Kõik need juhtumid on näited tellija ja arhitekti vahelisest heast koostööst, kus hea lõpptulemus on sündinud jätkuvas dialoogis.

***

Ehitustegevus on põhjamaades küll kordades aktiivsem kui Eestis ning arhitektuuriloomingu variatiivsuski suurem, kuid just kontseptuaalne ja kriitiline arhitektuur näib olevat see, mida Eesti eramuarhitektuuris põhjamaadega võrreldes rohkem viljeletakse. Nõustugem Inga Raukasega, kelle arvates on eesti nüüdisarhitektuuri ühe positiivse suunana täheldatav noorte arhitektide katsetusjulgus, millel võiks ka rahvusvaheliselt kaalu olla. Eesti arhitektuuri suurima potentsiaalina rahvusvahelises kontekstis näengi just siinsete noorte arhitektide julgust ja võimet ümber mõtestada arhitektuuri kui distsipliini sisemisi toimemehhanisme – pakkuda ja töötada välja uusi meetodeid ja kontseptsioone ehitatud keskkonna kujundamiseks.

Carl-Dag Lige
29.04.2010



***

Lisaks. Eesti eramuarhitektuuriga saab tutvuda mitmes viimastel aastatel ilmunud trükises. Need on:

1. Eramu, EAL-i juubelinäituse kataloog.
2. Eramu 2002-2006, ja
3. Eramu 2006-2007 - eramuvõistluse kataloogid.
4. Triin Ojari majaraamat.
5. Buum/Ruum, sisaldades viimase kümnendi parimat Eesti arhitektuuri.
6. ja ka mainitud biennaali kataloog, mille pdf-i leiad siit.

110: Agentuuri projekt BFM-ile

Summary: 3rd prize entry by ArhitektuuriAgentuur (now part of Allianss) in the late 2009 competition for a new building in the courtyard of the chaotic campus of Tallinn University. The new building would be used by the Baltic Film and Media School. The brief also called for modifying the courtyard - as of now used for parking - into a recreational area for students and staff. Parking will be taken underground. Authors of this prized project are Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe & Paco Ulman. The competition was won by Salto, their project will soon follow.

-

2009 lõpupoole toimus arhitektuurikonkurss Tallinna Ülikooli uuele Loomemajale ning linnaku sisehoovi kujundamisele. Uues hoones hakkab resideeruma Balti Filmi- ja Meediakool, sisehoovist saab aga atraktiivne rekreatsiooniala tervele linnakule, sidudes eraldiseisvad hooned tervikuks. Kogu parkimine on kavandatud viia maa alla.

Suurimat potentsiaali nähti Salto projektis, teise koha pälvisid Tanel Tuhal, Ra Luhse ja Tanel Teder. Alljärgnevalt tuleb aga näitamisele kolmanda koha pälvinud töö (tänaseks vist juba lõplikult) Allianssiga ühinenud ArhitektuuriAgentuurilt. Auhinnatud projekti autoriteks on Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe ja Paco Ulman.

Žüriisse kuulusid lisaks TLÜ ja BFM-i esindajatele arhitektid Kalle Komissarov, Kalle Vellevoog ja Endrik Mänd ning leedukas Audrys Karalius.

Järgneb projekti seletuskiri.

1. Üldist

Tallinna Ülikooli Loomemaja ja ülikoolilinnaku hooviala asukoht ja väljakujunenud ruumiline situatsioon on üsna omanäoline. Aja jooksul tihenenud ruumiline kooslus ja paiknemine küllaltki kesklinnas loovad eeldused ülikoolihoonete ja nende vahele jäävate õuealade aktiivseks kasutamiseks. Siiski on hetkel üldmulje hoonete kooslusest, ühendatavusest ja õuedest fragmentaarne ja jätab mulje ülikoolilinnaku ruumilise koosluse mõtte puudumisest. Vaatamata Tallinna Ülikoolis õppivate inimeste arvukusele ja ala suhtelisele väiksusele on hoovialade kasutamisvõimalused üsna kesised piirdudes peamiselt autode parkimisega.

Käesoleva konkursitöö eesmärgiks on mõtestada hoovialade, kui ülikoolikompleksi ühtseks ruumiliseks koosluseks siduvate ruumide uued võimalused ja uue loomemajaga lisada hoonetekooslusse atraktiivne, avatud, mitmekülgselt kasutatav ja hästi ühenduv õppehoone tihedas linnakeskkonnas.

2. Lahenduse idee

Lahenduse ideeks on luua ühtse ruumilise käsitlusega atraktiivne ülikoolilinnakut ühendav terviklik linnamaastik. Terviku olulise osana ja aktiviseerijana on vaadeldav peamise avaliku siseõue äärde rajatav mitmekesise kasutusega loomemaja. Hetkel hajus ja parkimisega kaetud hoonete vaheline ruum on maaaluse parkla rajamisega ja kasutusvõimaluste mitemekesistamisega oluliselt muudetud.



Planeeritud ühtse ruumilise käsitluse ja paindlikult jätkuvate pindadega hoonete vaheline ruum raamib eriilmelised ülikoolilinnaku hooned tervikliku identiteediga vahealade võrku. Õuede pinnakatete ja haljastuse lahendus loob võimalused kasutuseks puhkealana, hästi läbitava linnamaastikuna ja ka rahvarohkete ürituste korraldamiseks.



Loomemaja on kavandatud olemasolevate hoonete ühenduslülina ja õuealade maastikuga aktiivselt suhtestuva iseseisva hoonena. Mahuliselt on uus loomemaja lahendatud selgelt iseseisva hoonena. Olemaolevad õppehooned ja uus maja on hoitud lahus ja ühendatud omavahel galeriidega nii, et iga ülikoolilinnaku ehitis säilitab oma ajastu iseloomu.

Ülikoolilinnakule uut tervikut loov ja ühendav element on hoonete vaheline avalik kvaliteetne linnaruum eripalgeliste väljakute ja ühendusteedega.

3. Linnaruumiline analüüs

Ülikoolilinnaku kvartal jääb oluliste magistraalteede - Narva mnt, Tuukri tn ja rajatava Põhjaväila vahetusse lähedusse. Tegemist on kesklinna kvartaliga, millel lasub pidev tihendamise surve. Ülikoolilinnaku oluline väärtus on vaatamata üha tihenevale täisehitusele tema avatus avalikele pääsudele mere ja sadama suunas.

4. Planeeringuline lahendus

Planeerigulise idee üks lähtekohti on Ülikoolilinnaku senisest sidusam ühendamine ümbritseva linnaruumiga ning hoonetevahelise ruumi terviklik läbitöötamine. Selleks on õuealadele loodud maksimaalsed ühendusvõimalused lähema ümbritseva tänavateruumiga. Samuti on oluliseks peetud hoovialade funktsioonide mitmekesistamist. Tulemusena on võimalik kvartali kasutamine osaliselt avaliku kasutusega tsoonina. Läbitöötatud (pinnakatted, haljastus, valgustus) hoonetevaheline ruum muudab hetkel valitsevat tagahoovi meeleolu ja loob oma äratuntava kvaliteediga linnaruumi.



Narva mnt poolt avatud kangialused on jalakäijate pääsuks hoovialadele.

Autode juurdepääs maaalusesse parklasse toimub Uus-Sadama tänavalt. Parklasse suunduvadate autode liiklustänav on koondatud uue peahoone ja keeltemaja vahetänavale, mis saabki peamiselt transpordi ühendustänava iseloomu. Autod on suunatud selles lõigus pool korrust maa alla. Parkimisse suunduvate autode koondamine sellesse lõiku vabastab uue peahoone esise ja muud külgnevade ruumid autotranspordist ja jätab selle jalakäijate ja jalgratturite alaks.



Vana peahoone ja kehakultuurihoone vaheline siseõu on kavandatud Ülikoolilinnaku haljastatud linnapargi laadseks puhkealaks. Parkla rajamisega õue alla on likvideeritud puud vana peahoone aulaploki külje alt. Asemele on kavandatud parkla korruse maapinnale istutada ettekasvatatud kõrgemaid puid. Jättes avad parkla kohal asetsevasse jalakäijate õuepinda, tekib nii haljastatud iseloomuga augustatud väljakupind. Avad muudavad ka maaaluse parkla valgusküllaseks ruumiks.



Vana peahoone ja loomemaja vaheline siseõu on kavandatud Ülikoolilinnaku keskseks kõvakattega väljakuks. Siin on võimalus suuremateks massiüritusteks, aktusteks, välikinoks, aga ka hõlpsaks igapäevaseks koolisiseseks liiklemiseks.

5. Arhitektuurne lahendus

BMF-i uus maja on jagatud kaheks. Ühte osasse jäävad selgelt avaliku kasutusega tsoonid, nagu raamatukogu, kinosaal, seminariruumid, kohvik ja üliõpilaste puhkeala. Avalikku osa raamivad nii ülalt kui alt suures osas suletud mahud spetsiifilise otstarbega rohkem või vähem privaatsete ruumigruppidega.

Maja avatud vahekiht töötab esimesel korrusel koos ülikoolilinnaku keskse platsiga, ühineb teisel korrusel mõlema naabermajaga ning avaneb kolmandal korrusel avarale katuseterrassile. Viimasel on muuhulgas võimalik korraldada ka vabaõhuloenguid.

Ülalkirjeldatud avatuse-suletuse kontrasti kannab ka kavandatud hoone välisilme, siseõuedega sarnaselt betoonplaatidega kaetud suletud mahtude vahel on avaliku osa välispiire kogu ulatuses
klaas. Praeguse spordihoone fassaadi silikaattellistest seinad värvitakse mustaks.

6. Funktsionaalne ja tehnoloogiline lahendus

- Üldist

Loomemaja ruumiprogramm jaguneb üldisemalt avalikeks ja privaatseteks ruumideks. Avalikud ruumid on laiemaks kasutuseks ja ühenduvad võimalikult lihtsalt ülikooli avalike ruumide võrgustiku ja õuealadega. Privaatsemad ruumid on iseseisvamalt grupeeritud, paiknevad eraldi suletumalt ja oma sisemistele põhjustele vastavalt.

- Filmi- ja stuudiokompleks

Filmi- ja stuudiokompleks asub otse maapinna korrrusel, luues võimalikult lihtsad transpordiligipääsud. Kompleksi läbib keskne stuudiotänav mis ühendab filmipaviljoni ja telestuudio töökoja ja ladudega. Stuudiotänav on 2,5 m laiune ja min 4 m kõrgune, läbitav sõiduatodele ja kaubikutele. Programmi järgselt suhteliselt väikeste mõõtmetega filmipaviljon ja telestuudio kui kompleksi põhiruumid on omavahel ühendatavad, luues ka suurema stuudio- või paviljoniruumi võimaluse. Ruumid on eraldatud teisaldatava helikindla vaheseinaga. Lisaks on võimalik telestuudio avada stuudiotänavale ja üle selle dekoratsioonilattu andmaks maksimaalselt ruumilist avarust ja erinevaid võttevõimalusi. Stuudiokompleksi väärtuseks on ruumiseinte transformeeerimisega võimalikult rohkete avanemiste ja seoste loomine, andmaks režissööridele ja operaatoritele maksimaalselt võimalusi.

- Avatud ruumid maapinnal; fuajee, kohvik, kinosaal-auditoorium

Hoone peasissepääs ja kohvik asetsevad maja lõunaküljel väljaku äärsel kõige atraktiivsemal õuealal. Kohviku klaasseinad saab kokku voltida võimaldamaks soodsal aastaajal avada avar ja kaetud välikohvikuga õueala.



Peasissepääs fuajeesse on orienteeritud loomemaja vertikaalselt läbivale treppide- ja liftisõlmele.
Fuajeest ja kohvikust pääseb ka suurde kinosaali / ülekoolilisse auditooriumi. Kinosaal-auditoorium tõuseb astmeliselt järgnevale auditooriumite ja raamatukogu korrusele, mis on ühendatud kogu ülikoolilinnakut maapinnalt tõstetud siseruumide korrustelt läbitavasse ringi. Kinosaali on võimalik teisaldatavate lükanseinte ja pimenduskardinatega vastavalt kasutusele jätta avatud rekreatsiooniala osaks või sulgeda helikindlalt lükandseintega loenguteks ja pimenduskardinatega kinosaaliks.

- Auditooriumid, raamatukogu ja ühendav puhkeala

Stuudio- ja filmikompleksi peal asetsevad auditooriumite- ja seminariruumid, raamatukogu ja ühendava vahealana hoonet läbiv puhkeala vöönd.

- Katuseterrass

Maapinnalt alguse saav spiraalselt jätkuv avalike ruumide vöönd suubub läbi raamatukogu laia isteastmetega trepistiku ülakorruse suurel terrassil. Terrassi ääristab raamatukogu lugemisgalerii. Terrassi on võimalik kasutada välikinona, puhkealana, samuti muudeks avalikeks koosviibimisteks.

- Privaatsed iseseisva kasutusega plokid

Administratsiooni ja õppejõudude ruumid paiknevad eraldiseisvalt auditooriumite ja raamatukogu korrusel. Helistuudio asetseb eraldi poolkorrusel kinosaali peal. Digikeskuse ruumid asuvad segamatult hoone kõrgemal korrusel. Ruumid asetsevad privaatselt ümber sisehoovi, sissepääsu lounge avaneb ka osaliselt raamatukogu õhuruumi.

Kolmas ja tehniline korrus:

- Abi- ja tehnilised ruumid

Tehnilised ruumid paiknevad põhiliselt hoone ülakorrusel kaldpindse katuse aluses ruumis. Stuudiokompleksi tehnoruumid paiknevad vahetult stuudiote juures teisel vahekorrusel valgustite laoruumi peal.

- Evakuatsioon

Loomemaja põhitrepikoda toimib ka keskse evakuatsiooni trepikojana. Korrustel tavakasutuses avatud trepikojapääsud on avarii olukorras suletavad laest alla lastavate tuletõkke / suitsu kardinatega. Ühendus maapinnale on läbi stuudiokorruse koridori. Auditooriumite ja raamatukogiukorruselt on võimalik evakueeruda läbi galeriide kõrvalhoonetesse. Ülakorruste ruumidest on lisaks kesksele evakuatsioonitrepikojale ka hädaväljapääsud terrassidele.

- Hooviala ja parkimine

Kompleksi teenindav transport on suunatud kavandatud hoone tagusesse teenindushoovi. Sealt on ligipääs stuudiotele ning ülikoolilinnaku prügipressile.

7. Konstruktsioonid ja viimistlusmaterjalid

Kandekonstruktsioon:
Vahelaed – monteeritav ja monoliitne raudbetoon. Kandeseinad - monoliitne raudbetoon. Konsoolsete mahtude kandekonstruktsiooniks on terasfermid. Sise ja välisviimistlus on rõhutatult kontrastsed. Välisseinapinnad on tumehallid jätkavad õuealade pinnakatete iseloomu. Käsitlus on kareda ja robustsema iseloomuga. Sisepinnad on heledates toonides ja sileda, kohati kõrgläikelise pinnakäsitlusega.

Lõiked:

Välisviimistlus:
Seinte viimistlus - tumehall toonpeitsitud karestatud betooplaat. Mittekäidav katus - rullmaterjalist katus. Mittekäidav katusepind kaetakse graniitkillustikuga. Toon seinte viimistlusega analoogne. Aknad: heledad puitprofiil aknaraamid, klaas kirgas.





Siseviimistlus:
Siseviimistluses on kasutatud vastupidavaid, ehedaid ja kergesti hooldatavaid materjale, lisaviimistluse värvigamma on hele ja karge. Kandvate betoonseinteinte pinnad on heledaks peitsitud. Kergseinad - heledaks peitsitud vineer või värvitud viimistlusega. Põrandad - monoliitne betoonvalu viimistletud heledates toonides EPO kattega. Sisemised klaasseinad on puitprofiiliga. Toon analoogne peitsitud vineerplaatidest viimistlusega. Sisepiirded: lamineeritud kirgas klaas, vahepostideta.

. . .

Žürii kiitis projekti selget ja äärmiselt funktsionaalset ruumide paigutust ning suurejoonelist, hea maitsega siselahendust.

Kasutaja seisukohast ei peetud sobilikuks kinosaali muutmist avatud basaar-tüüpi avalikuks ruumiks, lisaks nõudnuks kinosaali 'standardile' vastava heli- ja valgusekontrolli saavutamine ebatraditsioonilisi erilahendusi.

Veel: raamatukogu muutmine rekreatsioonipinna osaks ei oleks vastanud kasutaja ootustele. Et hoone maht on teistest auhinnatud töödest suurem ning tugevasti liigendatud, muutunuks see ilmselgelt kallimaks. Žürii arvas, et hoone maht oleks võinud olla väiksema põhiplaaniga ja kõrgem. Konstruktiivne kandekarkass ja evakuatsiooniteed on näitamata.

Arvati ka, et hoone välisvorm ei haaku ümbritseva hoonestusega, et tänavatasandi vaated ei toeta spiraalse ruumi ideed piisavalt ning hoone asub tihedas kvartalis, kus kaugvaated on blokeeritud.

Mulle näib, et rohke žüriipoolne kriitika tähendab ikkagi seda, et üldiselt kõrgetasemeline projekt viitsiti üksipulgi lahti harutada ja läbi arutada. Sest rohkelt puudusi tuuakse alati esile ka võidutöödes, nii nagu antud juhulgi. Püüan siin lähitulevikus ka Salto projekti näidata.


. . .


Lõpetuseks tahan veits kiunuda.

2006 valminud uuele õppehoonele ja nüüd ka BFM-i hoonele suudeti korraldada korralikud konkursid (vastavalt 2003 ja 2009). Esimene mõjub vaatamata oma asukohale ülikoolilinnaku "tagahoovis" küllalt võimsalt, end peaaegu peahoonena kehtestavalt. Selle visuaalne mõju läheb aga tõenäoliselt kaotsi, kui suudetakse valmis ehitada suur kortermaja selle ette Tuukri tänavale. Tegemist on siiski päris kihvti hoonega, kusjuures julgen arvata, et hea tulemuse põhiliseks eelduseks oli just arhitektuurikonkursi toimumine.

Vaat et veel enam kiiduväärt on aga konkursi korraldamine linnaku hoovis (!!) asuvale hoonele, mis kõrvaliste isikute pilkude eest täiesti varjatud.

Nüüd kiun: ma ei saa aru, miks ei korraldata konkurssi Narva maanteele, Tallinna ühe peatänava äärde jääva mahu rekonstrueerimiseks. Miks projekteerib seda ilma konkursita fkn Ignar Fjuk, kelle viimane mingisugustki tähelepanu pälvinud arhitektuuriteos pärineb sügavast nõukaajast?