128: Rohuneeme kalmistu urnimüüri võidutöö

Summary: Winning entry in the late-2010 competition for young architects under 30 to design a columbarium in the Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The solution by architects Aleksandr Zverev & Ingrid Aasoja in cooperation with architecture historian Mait Väljas is inspired by ancient burials of the Baltic Sea region.

*

2010 lõpus korraldati ühtejärge kaks küllaltki erakordset arhitektuurikonkurssi, kus osalema olid oodatud vaid kuni 30-aastased noorarhitektid. Tegemist oli esimeste ja loodetavasti mitte viimaste konkurssidega Arhitektide Liidu poolt algatatud sarjast, kus lisaks Rohuneeme urnimüürile otsiti lahendust ka Pärnu Jääfestivali kergkatusele, mille võidutöö siin samuti varsti nähtaval. Järgnevalt aga urnimüüri konkursist ning võidutööst.

Urnimüüri võistlus osutus igati õnnestunuks ja küllalt populaarsekski, projekte esitati tervelt 27. Välja jagati kolm preemiat, lisaks märgiti ära veel 3 tööd.

Žürii koosnes huvitaval kombel vaid arhitektidest: Viimsi vallavalitsuse poolt olid esindatud arhitektiharidusega vallavanem Haldo Oravas (meenutuseks üks tema ammune töö) ning maa- ja planeerimisameti juhataja Oliver Alver, EAL-i esindajatena Anu Kotli, Karli Luik ja Indrek Peil.

Rohuneeme kalmistu kõrvaline asukoht Viimsi poolsaarel:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Ja lähemalt:

http://kaart.otsing.delfi.ee/

Urnimatmisala on planeeritud ülaloleval vaatel kõige parempoolsemale lagendikule, sellest lõuna pool asuval lagendikul on aga määratud koht tulevasele kirikule.


Vaade urnimatmisalale:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja alalt, taamal kabel:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Ja siin vaade kabelile:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Urnimatmisala rajamise antud alale nägi detailplaneeringuga ette kunagine vallaarhitekt Tiit Kaljundi. Planeering aastast 1997:

ftp://avalik.viimsi.ee/Rohuneeme%20kalmistu/

Kaljundi sõõrimotiivist olid inspiratsiooni ammutanud ka enamik või vähemalt väga suur osa võistlustöid, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, polnud ükski äramärgitud töö etteantud teed läinud, ja nagu Indrek Peil kirjutas 2010-4 Majas: "... uuenduslikku või arusaadavat sisu sellele enamikel üritajatest anda ei õnnestunud." Tunnustati projekte, mis olid leidnud oma lähenemise, viitamata otseselt Kaljundi poolt joonistatule.

Võidutöö - autoriteks arhitektid Aleksandr Zverev ja Ingrid Aasoja koostöös arhitektuuriajaloolase Mait Väljasega - lähtus olemasolevast looduskeskkonnast, millesse sulandatud iidsetest matmisviisidest inspireeritud vabapaigutusega "kääpad". See on sümpaatselt pretensioonitu projekt, mis laveerib maastikukujunduse ja arhitektuuri piirimail, kujutades endast samaaegselt nii üht kui teist. Või nagu arvas žüriiliige Peil, on tegemist hoopis null-arhitektuuriga, mis laseb kõneleda asukohal endal.

Järgneb võiduprojekti tutvustus.

*

Rohuneeme kalmistu asub Viimsi poolsaare tipus vaikses looduskaunis paigas. Umatuse kujundamisel on eesmärgiks olnud luua loodusesse sobiv, rahulik ja loomulik keskkond.

Konkursitöö KÄÄPAD eeskujuks ja idee aluseks on Eestis muinasajal levinud matusepaigad ning Rohuneeme kalmistule iseloomulik looduskeskkond. Matusepaigana on kasutatud motiive nii kivikalmetest kui tarandkalmetest. Esimesest on töös kasutatud ringikujulisi matusepaiku. Tarandkalme motiivina on kavandatud rahnud, millele on kirjutatud lahkunu nimi ja eluaastad. Olemasoleva vana kalmistu juurest on sisse toodud kõrghaljastus kuuskede näol. Kuused tekitavad siin tihedust ning toovad samal ajal sisse ka hiie motiivi - püha mets.



Plaanilahendus on vaba. Hierarhilist kindlat matmisjärjekorda nõudvat plaanilahendust tekitamata on loodud olukord, kus vabasse loodusesse on paigutatud 410 urnimatust. Kääbaste ehitamine ei vaja kindlat järjekorda. Need võib kõik korraga valmis ehitada või ükshaaval vastavalt vajadusele. Kumbki variant ei jäta tunnet, et ehitus oleks pooleli või et keegi maetutest asuks eraldatud kohas.



Kääpad ise on keskelt 50 cm kõrged kuhjatud pinnasevormid, mille perimeetris asuvad urnide "sarkofaagid". Viimased on pealtsuletavad betoonist maasisesed karbid, millele pärast urni sisse panemist pinnas peale kuhjatakse. Urni kohale paigutatakse hauatähis. Perematuse puhul võetakse kasutusele kõrvutiasetsevad urni kohad, millele võib asetada ühise hauatähise. Kääpad on kaetud pikakasvulise muru / rohuga, mis jätab looduslähedase mulje. Suuremate kääbaste keskele istutatakse kuusk (kuused). Matusekohale toodavad küünlad ja lõikelilled paigutatakse hauatähise juurde. Istutada võib vaid eesti looduses esinevaid metsale iseloomulikke taimeliike, silmas pidades, et ühe kääpa taimestik peab olema ühtne ja loomulik.



Kääbaste vahelisel alal on ebaregulaarse kujuga kividest paekiviparketiga kaetud liikumisteed. Põhisuunad - peaväravast planeeritava tiigini ning sellega ristiolev põhjaväravast idapoolsete hauaplatsideni kulgevad teed - on laiema liikumisruumiga. Sellest hargnevad, kääbaste vahele jäävad liikumisteed on kitsamad. Liikumisteede parketi sisse on peidetud ka kalmistu planeeritava ala valgustus. Kasutatud on nimelt madalat valgustussüsteemi, et hoida koha vaikset iseloomu ning mitte segada haudadel põlevate küünalde virvendavat kuma.

Kääbaste ja tulevikus kavandatava kiriku vahele istutatakse kuusesalu. Kääbastest kirdesse jäävale kalmistu osale on rajatud tiik seda ümbritseva kuuse ja lehtpuu saluga. See on ala, kuhu paigutatakse ka pingid ning millest kujuneb mõtisklemiseks sobilik paik.

*

Kui tsiteerida taas Peili, nõuab töö kõigele vaatamata "asjatundlikku edasiarendamist, et pääseda maastikus mõjule ja kvalifitseeruda arhitektuurina. Kui ta seda suudab, on lõpptulemus suurepärane."

Kui aga tsiteerida üht töö autorit, seisab projekt käesoleval hetkel - st veebruar-märtsis 2011 - nagu T-34 Vene piiril, kuid hoidkem pöialt, et asi siiski vedu võtab ning ühel hetkel ka ehitusse läheb.