summary: this chic villa completed in 1999 in an elite suburb of tallinn is one of the earliest examples of the purist neofunctionalism by emil urbel. the building's visual appearance seems to owe something to luigi snozzi and the ticino school of architects which urbel is known to be a great admirer of. views from the raised terrace open to noon sun while tallinn bay is also visible.
-
emil urbel aastal 1999 vestluses ajakirja maja toimetusega:
"muuseas, nad (tellijad - jk) on uue sõna ära õppinud - funktsionalism. kõik, mis ei ole funktsionalism, on tornikestega, eksisteerib ainult kaks stiili."
meriväljal pihlametsa teel asuv maja on emil urbeli üks varasemaid nn neofunktsionalistlikke villasid. teatav kvaliteedimärk näib olevat urbelile kinnistunud juba tema veidi varasemate, eelkõige nõmmel sumbergi, kuid ka viljandis vigandi ning maarjamäel asuva neivelti villadega. kui nende puhul võib veel rääkida mõneti pehmemast arhitektuurist, kus omal kohal on kaldpinnad, ümarvormid ja mõningane värvilisus, siis sajandi lõpuaasta näib markeerivat punkti, millest edasi rääkis urbel mõnda aega suuresti vaid must-valges sirgjoonte ja täisnurkade keeles. sellest küllaltki lühikeseks jäänud perioodist pärinevad urbeli kõige tuntumad teosed: igišikid karpjad villad tallinna äärealadel.
antud maja projekteeris urbel oma sõbrale, kes andis arhitektile täiesti vabad käed. tellija liitus loomeprotsessiga vaid viimistlusmaterjalide valimisel ning sisekujunduse lahendamisel.
üheksakümnendate lõpus, mil hoone ehitati, polnud ala veel eriliselt väljaarendatud, mistõttu on selle eesaed tõstetud terrassile, et avaneksid võimalikult kaugeleulatuvad vaated. nagu ütleb arhitekt: "kuna juba projekteerimise alguses oli näha, et see kant võib veel pikemaks ajaks jääda ehitusplatsiks, oli eesmärgiks tekitada maja ette ümbritsevast eraldatud, tõstetud õu, mis on ühendatud elutoa ja basseiniruumiga."
antud maja projekteeris urbel oma sõbrale, kes andis arhitektile täiesti vabad käed. tellija liitus loomeprotsessiga vaid viimistlusmaterjalide valimisel ning sisekujunduse lahendamisel.
üheksakümnendate lõpus, mil hoone ehitati, polnud ala veel eriliselt väljaarendatud, mistõttu on selle eesaed tõstetud terrassile, et avaneksid võimalikult kaugeleulatuvad vaated. nagu ütleb arhitekt: "kuna juba projekteerimise alguses oli näha, et see kant võib veel pikemaks ajaks jääda ehitusplatsiks, oli eesmärgiks tekitada maja ette ümbritsevast eraldatud, tõstetud õu, mis on ühendatud elutoa ja basseiniruumiga."
foto: jkhoone põhimahu otsafassaadis kõrgete seinte vahele pilusse kiilutud kitsas terrassile viiv trepp on tuttav motiiv. samasugust võtet veidi miniatuursemas mõõtmes on kasutanud urbeli iidol luigi snozzi oma bernasconi villa pergola juures. üleüldse võiks siin rääkida ticino koolkonna mõjust urbeli loomingule ja kuivõrd vähe on sel tegelikult pistmist funktsionalismiga, kuid jätan selle mõneks teiseks korraks.
foto: jkterrass vaatab otse lõunasse, meri jääb siit läände.
plaan: maja 2001-1kaminatuba, mmm, ma kujutan ette, et see on maast laeni ja äärest ääreni raamaturiiuleid täis. uhke lühter ripuks laes, maas paks ja pehme vaip. kiiktool, kakao. ainult et see kujutluspilt sobiks pigem mõnda... teistsugusesse majja. siin oleks pigem paslik viimse detailini stiliseeritud minimalistlik ajakirja-interjöör paari klassikust mööblitüki ja puuviljavaagnaga. vt ka neil leach ja wallpaper person; sellest pisut lähemalt: ingrid lil... khm, ruudi artiklis "valgete majade kolmas tulemine" maja 2002-3 numbris.
ok, enivei. hommikupäike paistab (eeldan, et) lastetubadesse, õhtupäike vanemate magamistuppa.
plaan: maja 2001-1tsiteerin eelnevalt mainitud artiklist: "uued neofunktsionalistlikud eramud on eelkõige staatusesümbolid, désir-objektid, mille kaudu kujunev kõrgklass oma eristusi määratleb - sotsiaalse positsiooni tähistamise vahendid." ja tsiteerin mart kalmu artiklist "valged kastid - edu-eesti arhitektuur (maja 2003-4): "neofunktsionalismi puhtust ja moraalsust sümboliseeriv valge ja läbipaistev kast pakkus (...) ideaalkodu uue moodsa ja jõuka ühiskonna loojatele, edukatele eurooplastele eestis. siin ruumistuvad uue ühiskonna ideaalid."
foto: jktegelt neofunk või pigem mitmed neofunki lained või hoopis üks katkematu neofunki lainetus on eesti arhitektuuris liialt lai teema, et seda siin plogi-formaadis lahkama hakata.
foto: jkminifunk: piirdeaed. taustal paistab muide teine urbel, lauri tee eramu nimelt.
foto: jk
foto: jk
lõige: eal 80 näituse kataloog "eramu"pean olema aus: välisilmelt selle maja terrassi võrra paisutatud maht mulle eriti ei sümpatiseerigi. seeeest teised urbelid siin lähistel on ikka puhas elegants ja silmarõõm.
foto: jk
-
p.s. - a kui nüüd lõpuni aus olla, siis ma ei pea eriti õigeks ülalnähtud ja sellele stilistiliselt sarnanevate (urbeli) majade liigitamist neofunktsionalismi alla. läksin antud juhul lihtsalt vooluga kaasa, kuivõrd pikem ja sügavam mõtiskelu sel teemal nõuaks liigset ajude ragistamist. ja muide, varsti näitan tõelist urbeli neofunki!
p.p.s. - ma ei teagi, kumb on tüütavam: a) äraleierdatud neofunk igal nurgal või b) hoopis järjepidevad jutud sellest, kuidas neofunk on niivõrd äraleierdatud.
