088: porgandipaviljon

summary: estonian pavilion at the 2000 hannover expo, designed by then-unknown architect raivo kotov and graphic designer andrus kõresaar, later founders of the famed koko architecural office. this was the first ever pavilion erected by estonia in the history of world exhibitions. the strange edifice with moving carrot-furtrees on the roof and blocks of limestone in the lower part was one of the most popular national pavilions of that year's exhibition.

-

2010 saab olema aasta, mil eesti vabariik püstitab alles teist korda expo maailmanäitusele päris oma paviljoni. tõsi, 1937. aasta maailmanäitusel pariisis eksponeerisid balti riigid kõiksugu head-paremat ühispaviljonis, mille projekteeris pärnakas aleksander nürnberg. oma rahvuspaviljoni püstitamise au saabus alles kümnend tagasi, aastal 2000, kui tollal veel tundmatud viljandist pärit mehed, jakobsoni gümnaasiumis kuulsa kunstiõpetaja rein grünbachi käe all ja hiljem ekas võrsunud arhitekt raivo kotov (s 1976) ja graafik andrus kõresaar (s 1975) valiti üllatuslikult eesti paviljonile toimunud konkursi võitjateks.

ajaloolise tõe huvides peaks siiski mainima, et kotovi ja kõresaare töö märksõnaga "millepiedi" ei pälvinudki tegelt võistluse esikohta. ühe võidutöö valimise asemel anti välja kaks teise koha preemiat - teise sai duo andres siim ja kristel ausing - ning kotovi ja kõresaare töö määrati eestit esindama alles pärast mitmeid ekspertiise. kolmanda preemia said ra luhse & tanel tuhal. kolme ostutöö autoriteks olid harry klaar; peeter varrak ja marko järvela ning markus kaasik, enno piir ja ilmar valdur.

eesti maailmanäitusel osalemise põhieesmärk oli end ülejäänud maailmale tutvustada, toetades sellega riigi lähituleviku poliitilisi taotlusi (i.e. el ja nato). paviljon ja selles peituv ekspositsioon pidid seejuures teadustama riigi novaatorlikkust ning sisendama kindlust, et eesti suudab raskustest ja probleemidest mängeldes, justkui merelainetest läbi murda - siit ka riigi tunnuslause näitusel: "maa, mis murrab laineid".

1. juunist 31. oktoobrini 2000 toimunud maailmanäitusel osales 173 riiki ja rahvusvahelist organisatsiooni; oma paviljoniga olid esindatud 53 rahvust ja organisatsiooni. näitust külastas 18 miljonit inimest.

liialdamata võib öelda, et hiigelmõõdus näituse üheks põhiliseks tõmbenumbriks ja üllatusmomendiks oligi just eesti paviljon. asja iva selgitab hästi paviljoni tutvustav tekst "buum/ruum" kataloogis:

"maailmanäitus ei ole tavaline ja harjumuspärane koht. kes ehitab expo-l samamoodi, nagu väljaspool maailmanäituse tara, langeb igavate ja vähekülastatud riikide sekka. expo traataia sisse luuakse muust maailmast sõltumatu ja rikas päikeselinn. näitusel käinud muusik ja animaator kaspar jancis leidiski, et ta on sattunud kirjanik nossovi mõne totu-teemalise raamatu veergude vahele."

foto: the architectural review, sept 2000

^ kõresaar ja kotov pole tegelt esimesed eestlased, kelle looming on pälvinud tähelepanu ajakirjas the architectural review. igati kõva saavutus on see sellegipoolest.

siin üks hästi lahe foto.

skänn eesti ekspositsiooni kataloogist, foto: endel veliste

selgituseks: paviljoni mahtu tuli vähendada, kuna selgus, et ehituseelarvet oli olemasolevatest võimalustest ületatud. seetõttu kujunes projekteerimisperiood pingeliseks ja venis. lõplik projekt valmis alles ajaks, mil esialgsete plaanide kohaselt pidid juba ühel pool olema ehituse põhitööd. paviljon sai siiski õigel ajal valmis ning avati paar päeva enne expo ametlikku algust.

foto: flickr

eesti tõeliselt lõbus-sürri ja absurdimaigulist paviljoni külastas 2,7 miljonit inimest (!!) ehk 15% kõigist expo külastajatest. selliste arvudega osutus eesti paviljon üheks näituse populaarsemaks, mistõttu võiks vist lausa öelda, et eesti näitusel osalemiseks kulunud 54 miljonit krooni oli money suht well spent.

foto: flickr

paviljoni kontseptsiooni kohta annavad selgitust autorid:

arhitektuur:

paviljoni keskne idee on lainetav voogav liikumine. väikeste laste jaoks on kõik liikuv palju huvitavam kui seisev. see kehtib ka täiskasvanute kohta - seisvatest asjadest palju paeluvamad on liikuvad autod, liikuv kaameratöö filmis, liikuv vesi jões, leek kaminas jne. atraktiivsuse vajadusele oleme teise printsiibina liitnud põhjamaise rahu ja intelligentsuse.

paviljoni väga selgelt erandlik kuju sündis järgmistel kaalutlustel:

inimesed, kes on jõudnud eesti paviljonini, on selleks hetkeks juba messimuljetest tulvil, nende tähelepanu võib haarata vaid väga omapärane asi.

gigantriikide kõrval asetsedes ja arvestades nende jõudu mõjuda massiivsetena, tundus ainuvõimalik tähelepanu tõmbamise mehhanism arglikult lehvitav paviljon. see sobib kokku meie põhjamaise jaheda loomusega.

inimesed ei mäleta pärast expo-t üksikuid esemeid, suveniire; ajavad sassi riike ja paviljone, ent mäletatakse üllatusemotsioone, kummastust.

märgilises mõttes seostub lainetav katus eestit piirava merega, õõtsuva soise pinnasega ja iidsete metsadega. liikumine on sujuv ja rahulik. eesti rahvausundites on elustav toime ikka usaldatud maale ja loodusele, abi otsiti pigemini maaemalt kui taevast. tähenduslike ja riiki iseloomustavate märkide loomisel pöördusime ka eesti varasemate maailmanäitustel esinemiste juurde - sealt on leitud viiteid merele, metsale ja paele.

foto: flickr

liikumise jõu ja impulsi annavad elektrimootorid, mis on asetatud paviljoni tagaosas katuse servadesse, jõud kantakse edasi ligi 100-meetrise kettülekande abil kõigile üksikute kuuskede fermidele. liigendite külge on kinnitatud pooleteisemeetrise vahega noored sihvakad 2,5 meetri kõrgused kuused. kuusepark katusel hakkab voogama, tekitades lainetuse: ladvad puutuvad kord kokku ja käivad siis jälle lahku nagu juukseharja piid, kui seda muljuda. ülalt, köisraudteelt vaadates mõjub see pind nagu vaikselt lainetav meri, millega voogavad kaasa puud.

oma aja kohta tõsiselt hea arvutisimulatsioon, autoriteks rein jakobson ja artur vill:

puude lainetav tasapind on paviljoniesisest maapinnanivoost ligi 17 meetrit kõrgemal. puudevaheline ala tasapinnal on lahtine, nii et kuuski näeb hästi ka altpoolt. puud on istutatud koonilistesse, tasapinnast allapoole rippuvatesse anumatesse, mis samuti käivad liikumisega kaasas. iga anuma alumisse otsa on kinnitatud tross, mis läbib paviljoni püstloodis. nende alumise otsa külge on kinnitatud paekivid.

puude voogavast liikumisest kandub trossile edasi üles-alla liigutamise jõud, paviljonis sees on igale trossile märgitud samakõrgusjoon, mis liikumist visualiseerib. trosside otsas on pätsikujulised paetükid. samas ruumis mängitakse peeter vähi lõpmatut kivide muusikat, kostub vaikseid omavahelisi kolksatusi. "pilve" rolli asetatud paekivi loob mulje kergusest. "pilves" on kive enam kui trosse ülalt alla ripub, see paneb kivid üksteise vastu nagu sipelgad nihelema. kivid on nähtavad ka paviljoni külgedelt, seda võimaldab maapinna kalle paviljoni pikisuunas. kui külastaja paviljonist väljub, möödub ta pilvevööndist, see loob paviljoni külastusele sobiva järelmeeleolu. kivid on nähtavad ka eest - paviljoni sisenemisel läbi trepiastmete otste ja trepi alt. paviljoni põrand on valgust läbi laskvast sinakast klaasist ning sellel kõndivad külastajad võivad selle all aimata kivide liikumist.

foto: koko.ee

foto: koko.ee

foto: koko.ee

funktsionaalsed põhimõtted:

külastajad pääsevad paviljoni mööda paviljonilaiust treppi, peasissepääse on fassaadi servades kaks. paviljon jaotub kolmeks ekspositsiooniruumiks, mis on omavahel eraldatud vaheseintega. ekspositsiooniruumidele järgneb olmeplokk konverentsiruumi, büroode, puhkeruumi ja ladudega. paviljoni ümbritseb jalgtee, millel jalutades saab jälgida paviljoni all liikuvat paemassiivi. invaliidid pääsevad paviljoni üldisele ringlusele vastupidises suunas, paviljoni kõrval olevat kaldteed pidi.

joonised: kataloog

krundi pindala: 1500 ruutmeetrit (25 x 60 m)
hoonealune pind: 675 ruutmeetrit
ekspositsioonisaal: 470 ruutmeetrit
konverentsiruum: 44, 3 ruutmeetrit
kõrgus: 18, 4 m
ja
168 kuuske

joonised: kataloog

foto: flickr

foto: flickr

foto: flickr

foto: flickr

askeetlikult šiki sisekujunduse autoriteks olid kotovi ja kõresaare kõrval tiit tael ja mõneti isegi üllatuslikult praegune kohvi-meister ning samuti viljandist pärit hannes praks, kes hiljem enne kohvi asutamist tükk aega kõresaare ja kotovi büroos tegusid tegi.

foto: flickr

kord sattusin pisikesele kõresaare juhitud ekskursioonile, kus ühel hetkel tuli välja, et kaasas viibinud soomlasest professor oli hannoveri expo soome paviljoni üks arhitekte. saanud siis teada, et seltskonda veab ringi sama näituse eesti paviljoni autor, rõõmuhõiskas ta koheselt, ilma et pidanuks sekundikski meenutama: "ahhaa, teil oli ju see porgandipaviljon!!" - hea tunnistus sellest, kuivõrd meeldejääva ehitisega oli tegemist.

foto: flickr

vaade näituse alale. esiplaanil kuulus zumthori šveitsi paviljon; eesti paviljon on tagaplaanil vaateratta kõrval.

foto: flickr

lisaks veel üks intervjuu, skännitud tõenäoliselt ehituskunstist.

+

kõresaar ja kotov lõid pärast edukat maailmanäitusel osalemist oma büroo, mida võib kahtlemata pidada (prestiiži ja feimi poolest) kõige edukamaks eesti arhitektuuribürooks nullindatel (ja küllap edaspidigi). lisaks kodukal nähtavale muljetavaldavale portfoliole on nüüdseks päris suurearvuliseks kasvanud koko arhitektide loominguks ka lähema tuleviku vaat et 2 kõige põnevamat objekti: tallinna teletorni ja vesilennukite angaaride rekonstruktsioonid ja näituste kujundused. on, mida oodata!

+

repliigi korras: mulle tundub, et just hannoveri paviljoniga toimus eesti arhitektuuris oluline murrang, mis lõi siinsel ehituskunstil justkui punni eest. enam-vähem sajandivahetusega saabunud majanduslik edu ja üleüldine elatustaseme tõus näisid arhitektuurielus mängivat olulist rolli, selle tulemusel sündis julgetele tellijatele palju julget arhitektuuri nii väikeses kui suures formaadis. oma ülioluline roll oli siin kindlasti tervel karjal kuradi andekatel, just seitsme- ja varakaheksakümnendatel sündinud arhitektidel, kes - suht mingi ime läbi? - said tavatult palju võimalusi oma andeid materjali valada. jah, (paraku liiga üürikeseks jäänud) buumiaeg tootis küll ohtralt kräppi, kuid selle kõrval rikastus eesti arhitektuurimaastik rohkete suurepäraste teostega, mis suudavad parematel juhtudel pakkuda puhta ilu kõrval ka kontseptuaalset teravust (carl-dagi väljend?) ja muretut mänglevust. ma igatahes ootan põnevusega praeguse seisaku seiskumist, et varem ja vahepeal tekkinud väärt ideed uue hooga pikselitest meetritesse paisuksid.

+

aga olgu, expo-teema peaaegu-lõpetuseks veel üks ilgelt tore foto, mille ma leidsin mingilt eriti vanalt plaadilt ja mille autorit ma ei suuda tuvastada. kes teab, andku märku. igatahes, foto on tehtud arhitektuurimuuseumis pärast edukat expo-ekspeditsiooni: esiplaanil esikangelased, taga expo meeskond ja maketimeister peet veimeri tehtud makett ajaloolisest paviljonist, mis tolleks ajaks oli tõenäoliselt juba lahti monteeritud. makett, endiselt lainetav ja ajahambast puretuna ka kergelt jõnksutama hakanud, püsib tänaseni muuseumi põhikollektsioonis ja toob alati iga viimse kui muuseumikülalise suule mõnusa muige.

foto: ????

+

ja päris lõpetuseks veel üks hunnik porgandeid. priit pärna multasid näidati muuseas ka nähtud porgandipaviljonis, nii et seoseid on siin enam kui üks.

for more syrreal imagery, absurdish humor and weird architecture - and carrots! - see a short animated film "night of the carrots" (1998) by the famed estonian cartoonist priit pärn, whose animations formed a part of the estonian exposition:

part 1:




part 2:




part 3:

087: head ja vead nüüd ja siis

summary: 3 positive and 3 negative examples of dwellings around estonia, according to the taste of a 1939 magazine editorial.

-

väärtushinnangud on kärmed muutuma. haruldased pole juhtumid, kus arhitektuurimälestiseks kuulutatakse ehitis, mis valmimise ajal ei äratanud vähimatki tähelepanu või pälvis sootuks negatiivset kriitikat. kui siinkohal vaadata mööda hulga aja möödumisega peaaegu et by default tekkivast ning võimalikust kultuurilisest ja sotsiaalsest väärtusest, võivad sellisteks objektideks osutuda teinekord küllaltki obskuursed ehituskunsti näited. siit julgustust saanuna olen ma näiteks kindel, et kaugel pole aeg, mil arhitektuurselt väärtuslikuks kuulutatakse teiste kõrval ka mu isikliku "lemmiku", ajakirjanduses "vene uusrikaste ihuarhitektiks" nimetatud nikolai jakobišvili teosed. (ja ma polegi päris kindel, kas väidan seda naljaga pooleks või mitte...)

pisut kummaline, et väärtushinnangute muutumine toimub enamasti vaid ühtepidi. kui miski kuulutatakse valmimisjärgselt oma kategooria heaks näiteks, siis suure tõenäosusega selleks ta ka jääb. erandina meenub meie kontekstis 90ndate arhitektuur, mis uutes tingimustes, st tüüpprojekteerimisest vabanenud praktikas ja uudsete lahedate materjalide tulvas mõjus omas ajas muidugi värskendavana, nüüd tagasi vaadates mõjub suur osa tollasest arhitektuurist ikkagi suht jamana. (vt all lisaks cd kommentaari.)

kui aga miski on juba eos ebaõnnestunuks kuulutatud, teeb aeg oma korrektuurid ning pläkk kas eemaldatakse maamunalt või - tõenäolisema variandina - jääb see oma kohale kuni temaga harjutakse ja tema olemasolu hakatakse iseenesest mõistetavana võtma. nii võib kunagine häbiplekk-ehitis lõpuks ootamatult omandada mingisuguse väärtuse, olgu selleks siis pelk ajakiht või mõni sotsiaalne / kultuuriline tasand.

määrav roll, kas siis ajakohaste või hiljem loodavate väärtushinnangute kujunemises ja levitamises on eelkõige muidugi oma ala spetsialistidel: arhitektidel endil, arhitektuurikriitikutel-teadlastel-ajaloolastel, kuid ka - hiljutisest õhtusöögilauas kuuldud jutust hea näide võtta - populaarsel ajakirjandusel. meedial on suur võim (no shit) ja kui lihtne inimene ei suuda endale selgeks mõelda, kas rakvere keskväljak on kuradi lahe või täiega nõme, siis positiivsusest pakatav artikkel ekspressis on talle heaks abiks ses asjus selgusele jõudmisel.

nii et kui ajakirjanduses on küsitud oma ala autoriteetsetelt spetsidelt arvamust näiteks iseseisvusaja arhitektuuripärlite ja -käkkide kohta, siis võib "tavainimesel" (??) olla küllaltki keeruline asuda vastupositsioonile ning leida vaid halba nt rotermanni uutes majades või kiita taevani vabaka samba õnnestunud kompositsiooni ja seejuures oma argumente veenvalt kaitsta.

-

kogu selle mulli lõpetuseks paar illustreerivat näidet ka. pärit on need ajakirja varamu arhitektuurilisast aastast 1939. 3 head näidet tolle aja kohalikust elamuarhitektuurist ja 3 halba - tõenäoliselt konkreetse numbri peatoimetaja, arhitekt konstantin bölau enda valikul. pärast pilte tuleb ka artikkel, kus ta ühtede headust ja teiste halbust põhjendab ning annab lisaks palju häid soovitusi tulevastele oma maja tellijatele.

mu point on siin selles, et tollal negatiivsete näidetena välja toodud majad näevad ju tegelikult väga lahedad välja ning vääriksid säilinuna - just oma aja obskuursustena - võib-olla isegi kaitse alla võtmist... olgu nende funktsionaalsuse ja kunstilise õnnestumisega kuidas on.

positive examples:

negative examples

ja terve artikkel siin, klik-klik!

086: eesti arhitektuur @ youtube

what? 10 short films showing random examples of recent estonian architecture from 2006-2007.

-

eesti arhitektuurikeskus on uppinud youtube'i 10 videot näidetega eestis 2006-2007 valminud arhitektuurist. lõigud pärinevad dvd-lt, mida saab osta siit.


korterelamu kadriorus | apartment building in kadriorg, tallinn.

büroohoone tallinnas | office building in tallinn.




büroo- ja parkimismaja tallinnas | office and parking building in tallinn.




korterelamu tartus | apartment building in tartu.




kortermajad tallinnas | apartment buildings in tallinn.




tulbi-veeriku kvartal tartus | tulbi-veeriku quarter in tartu.




korterelamu tartus | apartment building in tartu.




spordihoone tartus | sports hall in tartu.




viimsi koolimaja | viimsi secondary school outside tallinn.




fahle maja tallinnas | fahle building in tallinn.

085: eramu miidurannas

summary: a late 1990's private house near tallinn by the architect vahur sova. the client wished for a "traditional" building that would not stand out too much in its modern context, while offering views to tallinn bay from every room.

-

julgen arvata, et vahur sova [s 1956] on end oma paljude eramutega suurte tähtedega eesti arhitektuurilukku kirjutanud. eelkõige mõtlen siinkohal tervet seeriat sisult kahtlemata modernseid, kuid esteetilises plaanis traditsioonilisusest kantud elumaju, mille ühiseks väliseks tunnuseks võiks lugeda viilkatuse ning puidu ja osalt ka tellise kasutamist. lisaks allnähtavale majale saab sellesse ritta paigutada ajaloolisele kordonihoonele ehitatud maja andineemes, eramu vigalas jne.

kui tänapäeval (või nüüdseks juba lähiminevikus?) on moodne nn arhailist majavormi üdini abstraheerida - kas siis nii või nii - siis sova lähenemisel traditsioonilisusele on teistsugune väljenduslaad, olgu ajendiks arhitekti isiklik maitse või - nagu antud ja küllap enamikel juhtudel - tellija oma, või hoopis paremal juhul nende maitsete ühtimine.

neist nimetatud ja teistest sarnases võtmes sova eramutest õhkub mingit turvalist kodususe ja hubasuse aurat. sama ei saaks öelda nn tüüpilist steriilselt säravat ajakirjaarhitektuuri esindavate majade kohta, kus ei julgeks koperdamise kartuses kohvitassiga ringi käia, märga rätikut vedelema jätta ega laual asetsevat ajakirjade virna liigutada.

et mu tühjale jauramisele asisemat lisa saada, soovitan lugeda sova kirjutatud hästi mõnusaid artikleid: üks ja kaks. ta arutleb neis arhetüüpsuse üle, mis järgnevalt nähtava maja puhul on väga asjakohane. teine artikkel tutvustabki muu seas just siinset maja...

... ja see "siinne maja" on pildil vasakpoolseim.

foto: jk

foto: jk

kujutan ette, et sellisesse koju saabumine on iga kord kui omaette sündmus. see maja oleks nagu mõni hubane jahilossike või majakas künkal.

foto: jk

eelmainitud artiklis, mis ilmus mingis sajandivahetuse maja numbris, arutleb sova veljo kaasiku ja josé rafael moneo mõtetele toetudes arhetüüpsuse üle ning võrdleb selle läbi siin nähtavat ning väliselt ja kontseptsioonilt sarnast, kuid keskkonna poolest igati erinevat maja tiskres.

miiduranna maja tutvustades ta kirjutab:

kui arhitekti juurde tuleb tellija mereäärse krundiga, siis esiteks ei tohi millestki muust mõelda kui merevaadetest. teiseks peab arhitekt vaagima hoone suhet ümbritseva taustaga. miiduranna keskkond on tiskrega kardinaalselt vastupidine - karm sadamamaastik, postidel gaasitoru, naftamahutid, raudtee. lisaks veel arhitekt urmas muru projekteeritud radikaalse arhitektuuriga elamud - viltused kastid. kui meri välja arvata, siis ei mingeid arhetüüpe - kõik on 20. sajandi lõpu tsivilisatsiooni vili.

tellija ei hooli modernsest arhitektuurist. ta tahab alalhoidlikumat, traditsioonilist arhitektuurikeelt, kuid samas olid nii arhitekt kui ka tellija ühel meelel - mitte minna karjuvasse vastuollu keskkonnaga. see tellija oleks pidanud hankima krundi tiskresse.

arhitekti ülesanne: luua modernses keskkonnas maja, mille iga toa aknast näeks merele. ehitis ei tohi teiste modernsete majade seas liialt silma torgata ning peab olema selgelt traditsiooniline. krunt asub mäe otsas, täiuslike vaadete saamiseks vaeva ei tule näha. köök ja söögituba on esimesel korrusel, elutuba teisel. vaade magamistoast on läbi elutoa õhuruumi.

tellija soovil on maja viilkatusega ja fassaaditellistest. merele avatus ja nihestatud tasakaaluga kompositsioon on modernsele arhitektuurile omased. arhitekt peab jälgima, et säiluks arhetüüpne põhivorm. peita võimalikult kõik arhetüüpsed detailid. põhiolemuselt on maja traditsiooniline viilkatusega kast. tellija küsimisel: "järsku sai maja liiga modernne?", võis arhitekt südamerahuga pead raputada. lõhutud ja varjatud arhetüüp.

skits: mingi vanem maja number

erinevatel andmetel pärineb hoone projekt aastatest 1995 / 1996, valmis sai maja 1998 / 1999. algne kivimüür on tänaseks asendatud betooniga.

foto: jk

korruseplaanid | floor plans

plaanid: mingi vanem maja number

mulle hästi sümpaatselt mõjub see, kuidas teise korruse suur pind on vaid trepiga jaotatud kaheks tsooniks - elutoaks ja kabinetiks (vt pilti allpool). põnevaks lahenduseks on ka magamistoa tõstmine üle elutoa merd vaatama, kuid niimoodi peaks külaliste tulles vist aknale kardina ette tõmbama - kui elanikud juhtuvad olema häbelikud inimesed. või lihtsalt viisakad.

repliigi korras: hästi kerge seos tekib siin rehielamu (ülim arhetüüp!) köetava rehetoa lae all asunud laugusega, kus kuivatati vilja, hoiti küttepuud ning vajadusel ka magati. kui veel tikutulega otsida seost rehielamuga, siis võiks välja tuua selle otsas asunud lahtise katusealuse, mille võib leida ka siin nähtava hoone juures. küll triviaalsed seosed, kuid (mulle) huvipakkuvad sellegipoolest, ja just tollesama arhetüüpsuse valguses.

siin natuke autoriõiguste rikkumist... küll motiveeritud mahus ja mitte-ärilisel eesmärgil :P

pihta pandud samast maja numbrist, fotod: kaido haagen

... ja lõpuks... sai see tähtis meri ka pildile.

foto: jk

084: raekoja projekt kosmosest

intro: competition entry for the new town hall of tallinn, done by kosmos architects ott kadarik & mihkel tüür. full project description to follow below.

-

kosmose arhitektidel on saanud tavaks osaleda konkurssidel varieeruvate tiimidena ja tihti lausa kahe n-ö konkureeriva grupina. vast kõige markantsema näitena võiks siinkohal tuua hiljutise füüsika instituudi konkursi, kus kolmest parimast tööst kahe autorid olid ühed-samad kosmose arhitektid. see ehk polekski nii väga imekspandav, kui tegemist oleks kümme korda suurema bürooga. kosmose tuumik aga koosneb vaid kolmest tüübist...

nii mõnelgi korral eduka lahenduseni viinud valem esitada konkursile mitu tööd läks käiku ka tallinna uue raekoja konkursi puhul. seekord suurt edu ei järgnenud, kuid tähelepanu väärivaid ideid pakuti siiski. järgneva projekti autoriteks on ott kadarik ja mihkel tüür. tomiste töö tuleb loodetavasti millalgi hiljem.

kõigepealt žürii hinnangust. raporti järgi jääb mulje, et projekti peamine turn-off seisnes selle suhestumises ümbritseva keskkonnaga. kavandatud raehoone üldmuljet peeti liiga müstiliseks ja introvertseks. probleemne oli ka (minu arust suhteline ja mõneti ka õigustatud) linnale suletus ning klaustrofoobne tunneli kaudu planeeritud sissepääs. fassaadi puhul heideti ette selle võõrapärasust ja liiga väikseid aknaid.

kuid mis ehk olulisem, plaanilahendusi ja majale vormi andvaid sisselõikeid peeti "kohati" headeks.

pidades silmas žürii poolt mainitud võõrapärasust, meenub üks viimase aja küllaltki kõmuline hoone hiinas, nimelt ningbo ajaloomuuseum. aga see selleks.

linnapoolne ots.



sadama kohalt.

asendiplaan. pane tähele liikluskorraldust ja kavandatud sissepääsu.

kliki! siin joonisel on kirjas projekti kandvad ideed. | click! this scheme explains the main ideas behind the project.

the core city hall is a block, enlivened by various cut-outs. it is covered in hundreds of windows – a more sustainable solution than a vast glass façade. the blanket of the windows is almost like the main material of the building. the walls are made of natural stone and the green surfaces of the cut-outs are covered with a perforated metal material in front of a glass wall. the grid of the perforated material resembles the classic tallinn city tapestry. the roof and the balconies are clad with a natural forest-blanket that collects rain water for the building’s infrastructure.





parking space is under the city hall and is accessible by an underground tunnel starting from ahtri street. the city hall is beside one of the most heavily trafficked roads in tallinn but disconnects itself from the nervous road by leading the visitors and the passers-by into the buildings core – the forum – through a large gateway, cut into the mass of the building. the forum is covered with a glass roof and is a waiting/recreational space for the clients of the city hall. in the middle of the forum stands the info-booth, organizing the citizens in the building.

peasissepääs | main entrance

the office building is divided internally into blocks around the forum. all the blocks and public offices are connected by a gallery and have waiting rooms that project out of the forum facades, acting more like recreational and resting rooms than plain waiting pavilions. the balconies both on the outer and inner perimeter are green and can be used by the city officials to view the two parks near linnahall, the old town and the sea. the walls of the forum atrium are transparent, echoing the movement and action taking place inside the offices, poeticizing the every-day routine taking place in the city hall offices.



the green canyon – the main entrance hall – connects pedestrian traffic between the city, the old town and linnahall and the seaside parks. it is open 24/7 and symbolizes the open and warm feeling that the new city hall tries to convey to the citizens. all the main public functions are on the ground floor. the city government and the city council are inhabited on the top floor. rest of the building is for different offices.



on the south side of the city hall, there is a cafeteria on the top floor, remarked with a cut-out terrace. there is also a roof terrace - a leisure platform connecting the cafeteria with sunny open-air views to the old town and the sea. the parking area beside linnahall is made into a park, exploiting the oak trees on the plot. city hall elevates itself on the linnahall corner in order to connect the two parks – beside and in front of linnahall – into a continuous public space. the park in front of linnahall is the main square of the city hall. the new building closes the area into a nice active urban piazza.



in front of the city hall stands a row of trees. a long cut-out on the western side of the building gives way to pedestrian movement from the town to the sea-side promenade. the southern side is elevated to emphasize and make room for public transport, passing through behind the building. a cut-out on the side of kultuuritehas is a terrace from the restaurant and is also the way to the common parking space under the city hall. the two underground floors house parking and archives.



the core city hall makes the visit to the city government officials a friendly and pleasant experience by presenting the public with an open forum that everyone can use. the house is built around the people, underlying the fact that the city government and council serving the citizens.