summary: 3 positive and 3 negative examples of dwellings around estonia, according to the taste of a 1939 magazine editorial.
-
väärtushinnangud on kärmed muutuma. haruldased pole juhtumid, kus arhitektuurimälestiseks kuulutatakse ehitis, mis valmimise ajal ei äratanud vähimatki tähelepanu või pälvis sootuks negatiivset kriitikat. kui siinkohal vaadata mööda hulga aja möödumisega peaaegu et by default tekkivast ning võimalikust kultuurilisest ja sotsiaalsest väärtusest, võivad sellisteks objektideks osutuda teinekord küllaltki obskuursed ehituskunsti näited. siit julgustust saanuna olen ma näiteks kindel, et kaugel pole aeg, mil arhitektuurselt väärtuslikuks kuulutatakse teiste kõrval ka mu isikliku "lemmiku", ajakirjanduses "vene uusrikaste ihuarhitektiks" nimetatud nikolai jakobišvili teosed. (ja ma polegi päris kindel, kas väidan seda naljaga pooleks või mitte...)
pisut kummaline, et väärtushinnangute muutumine toimub enamasti vaid ühtepidi. kui miski kuulutatakse valmimisjärgselt oma kategooria heaks näiteks, siis suure tõenäosusega selleks ta ka jääb. erandina meenub meie kontekstis 90ndate arhitektuur, mis uutes tingimustes, st tüüpprojekteerimisest vabanenud praktikas ja uudsete lahedate materjalide tulvas mõjus omas ajas muidugi värskendavana, nüüd tagasi vaadates mõjub suur osa tollasest arhitektuurist ikkagi suht jamana. (vt all lisaks cd kommentaari.)
kui aga miski on juba eos ebaõnnestunuks kuulutatud, teeb aeg oma korrektuurid ning pläkk kas eemaldatakse maamunalt või - tõenäolisema variandina - jääb see oma kohale kuni temaga harjutakse ja tema olemasolu hakatakse iseenesest mõistetavana võtma. nii võib kunagine häbiplekk-ehitis lõpuks ootamatult omandada mingisuguse väärtuse, olgu selleks siis pelk ajakiht või mõni sotsiaalne / kultuuriline tasand.
määrav roll, kas siis ajakohaste või hiljem loodavate väärtushinnangute kujunemises ja levitamises on eelkõige muidugi oma ala spetsialistidel: arhitektidel endil, arhitektuurikriitikutel-teadlastel-ajaloolastel, kuid ka - hiljutisest õhtusöögilauas kuuldud jutust hea näide võtta - populaarsel ajakirjandusel. meedial on suur võim (no shit) ja kui lihtne inimene ei suuda endale selgeks mõelda, kas rakvere keskväljak on kuradi lahe või täiega nõme, siis positiivsusest pakatav artikkel ekspressis on talle heaks abiks ses asjus selgusele jõudmisel.
nii et kui ajakirjanduses on küsitud oma ala autoriteetsetelt spetsidelt arvamust näiteks iseseisvusaja arhitektuuripärlite ja -käkkide kohta, siis võib "tavainimesel" (??) olla küllaltki keeruline asuda vastupositsioonile ning leida vaid halba nt rotermanni uutes majades või kiita taevani vabaka samba õnnestunud kompositsiooni ja seejuures oma argumente veenvalt kaitsta.
-
kogu selle mulli lõpetuseks paar illustreerivat näidet ka. pärit on need ajakirja varamu arhitektuurilisast aastast 1939. 3 head näidet tolle aja kohalikust elamuarhitektuurist ja 3 halba - tõenäoliselt konkreetse numbri peatoimetaja, arhitekt konstantin bölau enda valikul. pärast pilte tuleb ka artikkel, kus ta ühtede headust ja teiste halbust põhjendab ning annab lisaks palju häid soovitusi tulevastele oma maja tellijatele.
mu point on siin selles, et tollal negatiivsete näidetena välja toodud majad näevad ju tegelikult väga lahedad välja ning vääriksid säilinuna - just oma aja obskuursustena - võib-olla isegi kaitse alla võtmist... olgu nende funktsionaalsuse ja kunstilise õnnestumisega kuidas on.
-
väärtushinnangud on kärmed muutuma. haruldased pole juhtumid, kus arhitektuurimälestiseks kuulutatakse ehitis, mis valmimise ajal ei äratanud vähimatki tähelepanu või pälvis sootuks negatiivset kriitikat. kui siinkohal vaadata mööda hulga aja möödumisega peaaegu et by default tekkivast ning võimalikust kultuurilisest ja sotsiaalsest väärtusest, võivad sellisteks objektideks osutuda teinekord küllaltki obskuursed ehituskunsti näited. siit julgustust saanuna olen ma näiteks kindel, et kaugel pole aeg, mil arhitektuurselt väärtuslikuks kuulutatakse teiste kõrval ka mu isikliku "lemmiku", ajakirjanduses "vene uusrikaste ihuarhitektiks" nimetatud nikolai jakobišvili teosed. (ja ma polegi päris kindel, kas väidan seda naljaga pooleks või mitte...)
pisut kummaline, et väärtushinnangute muutumine toimub enamasti vaid ühtepidi. kui miski kuulutatakse valmimisjärgselt oma kategooria heaks näiteks, siis suure tõenäosusega selleks ta ka jääb. erandina meenub meie kontekstis 90ndate arhitektuur, mis uutes tingimustes, st tüüpprojekteerimisest vabanenud praktikas ja uudsete lahedate materjalide tulvas mõjus omas ajas muidugi värskendavana, nüüd tagasi vaadates mõjub suur osa tollasest arhitektuurist ikkagi suht jamana. (vt all lisaks cd kommentaari.)
kui aga miski on juba eos ebaõnnestunuks kuulutatud, teeb aeg oma korrektuurid ning pläkk kas eemaldatakse maamunalt või - tõenäolisema variandina - jääb see oma kohale kuni temaga harjutakse ja tema olemasolu hakatakse iseenesest mõistetavana võtma. nii võib kunagine häbiplekk-ehitis lõpuks ootamatult omandada mingisuguse väärtuse, olgu selleks siis pelk ajakiht või mõni sotsiaalne / kultuuriline tasand.
määrav roll, kas siis ajakohaste või hiljem loodavate väärtushinnangute kujunemises ja levitamises on eelkõige muidugi oma ala spetsialistidel: arhitektidel endil, arhitektuurikriitikutel-teadlastel-ajaloolastel, kuid ka - hiljutisest õhtusöögilauas kuuldud jutust hea näide võtta - populaarsel ajakirjandusel. meedial on suur võim (no shit) ja kui lihtne inimene ei suuda endale selgeks mõelda, kas rakvere keskväljak on kuradi lahe või täiega nõme, siis positiivsusest pakatav artikkel ekspressis on talle heaks abiks ses asjus selgusele jõudmisel.
nii et kui ajakirjanduses on küsitud oma ala autoriteetsetelt spetsidelt arvamust näiteks iseseisvusaja arhitektuuripärlite ja -käkkide kohta, siis võib "tavainimesel" (??) olla küllaltki keeruline asuda vastupositsioonile ning leida vaid halba nt rotermanni uutes majades või kiita taevani vabaka samba õnnestunud kompositsiooni ja seejuures oma argumente veenvalt kaitsta.
-
kogu selle mulli lõpetuseks paar illustreerivat näidet ka. pärit on need ajakirja varamu arhitektuurilisast aastast 1939. 3 head näidet tolle aja kohalikust elamuarhitektuurist ja 3 halba - tõenäoliselt konkreetse numbri peatoimetaja, arhitekt konstantin bölau enda valikul. pärast pilte tuleb ka artikkel, kus ta ühtede headust ja teiste halbust põhjendab ning annab lisaks palju häid soovitusi tulevastele oma maja tellijatele.
mu point on siin selles, et tollal negatiivsete näidetena välja toodud majad näevad ju tegelikult väga lahedad välja ning vääriksid säilinuna - just oma aja obskuursustena - võib-olla isegi kaitse alla võtmist... olgu nende funktsionaalsuse ja kunstilise õnnestumisega kuidas on.
positive examples:
negative examples
ja terve artikkel siin, klik-klik!
3 kommentaari:
1.Väga hea postitus, aitäh!
2.Kilingi-Nõmme korterelamu meenutab mingil määral Raine Karbi 1970. aastate loomingut, kas pole? Väiksed aknad ja selline raskepärane, tahumatu geomeetrilisus. Huvitav kas see maja on linnas alles veel… Peaks tripi tegema.
3.See Haapsalu suvila on nagu tõeline väike valge aurik. Nunnu, moodne, rahvapärane suvitusarhitektuur.
4.jk, asenda sõna ’iba’ sõnaga ’jutu’ ja tekst saab parem. Milleks oma veenvalt esitatud seisukohti õõnestada?
***
Väärtushinnangute teema osas olen Sinuga täiesti nõus – hea jääb enamasti heaks ja halb muutub väga tihti kui mitte heaks, siis vähemalt huvitavaks. Aga siiski, moodsa arhitektuuri loos on seda positiivsest negatiivseks liikumist ikka ka. Kui üldistada, siis tegelikult võib utopistlikku masselamuehitust pidada selliseks nähtuseks, mis plaanide staadiumis ja isegi esimeste linnaosade valmides kandis uut energiat ja väljendas uue ühiskonna edumeelsust, moodsust, kuid mille maine erinevate tegurite tõttu kiiresti langema hakkas . Eks iga juhtumit tuleb ka eraldi vaadata (nt asukohariik ja kultuuriruum määras väga palju alates üldplaneeringust, infrastruktuuri, materjalikasutuse, haljastuse ja ehituskvaliteedini - lääneriigid vs sotsialismimaad/Nõukogude Liit), aga mu meelest on vaks vahet, kas elada Römerstadis või Lasnamäel. Ehk siis ma elaks parema meelega Römerstadis.
See viimane tuletas mulle meelde – jk, kas Haabermani-Johansoni näitusest tuleb tekst (ja sellega koos mu kirjutatud uus-asjalikkuse asi?) Tahaksid et ma ise kirjutaks näitusest?
On öö.
cd
masselamuehitus ahjaa, see näide nagu ei karanudki mul pähe. käsitleksin seda siiski erandliku erandina vms. siin kuidagi palju agasid.
...
tahaks maidu berliini asumite teksti kõigepealt. siis saaksin selle ja su oma järjest panna, küllap siis midagi meie oma kolletest jms ka. hab joh asju päris mitu plaanis. ei tea millal jõuan. võib ju pärast näitust ka, suva.
...
varsti juba hommik.
jk
oma nina alla ju ometi ei vaata - gonsiori eksperimentaalelamu, omaaegne kaanestaar, progressiivse elamuehituse prototüüpne ainueksemplar, potentsiaalseid tulevikutrende ennustav maja.
nüüd? lihtsalt ilus. ja funktsionaalselt väljakannatamatu. siin elada ei tahaks.
a kaitse alla võtaks küll.
Postita kommentaar