039: metsakalmistu kabel kloostrimetsas

üks edukamaid eesti esimese vabariigi aegseid arhitekte oli riias ja darmstadtis kõrghariduse omandand herbert johanson [1884-1964]. kuulsuse tõi talle kahasse kolleeg eugen habermanniga projekteeritud ekspressionistlik-traditsionalistlik riigikoguhoone toompeal [1920-1922], mida kahtluseta võib pidada üheks eesti arhitektuuriajaloo tippteoseks. aastail 1924-1944 töötas johanson tallinna arhitektuurijaoskonna juhatajana, projekteerides linna poolt ehitatavaid hooneid, kuid võttes samal ajal vastu ka eratellimusi.

johansoni projektide hulgas on palju mainimisväärset nii väike- kui korterelamute, kooli- kui ühiskondlike hoonete seas. jõudumööda saab osa sellest ka siin plogis väga lühidalt ja pildirohkelt esitletud.

nüüd aga konkreetsemalt teemasse.

see siin on johansoni projekteeritud kabel tallinnas metsakalmistul, valminud 1936. hoone taandub suures osas sümmeetriale ning geomeetriale. selle põhimahuks on püramiidse katusega kaetud kuup, katuse harjale on aga paigutatud kera.

foto: jk


kaunis peauks on raamistatud kuidagi jahedalt ja karmilt mõjuva kandilise portaaliga.

foto: jk


historitsistlikult mõjuv kellatornike vastandub kabeli n-ö puhastele vormidele. algselt oli selle tipus ka rist, küllap see eemaldati nõuka-ajal.

foto: jk


foto: jk


eeskoja ümaraken.

foto: jk


foto: jk


eriti arhailiselt mõjub see hoone just siinsel fotol. esiteks muidugi torni tõttu, kuid arhailisust sugereerib ka romaani stiilis ümarkaarakna kahekordne paeraamistus, mis kabeli ilmet hulga raskepärasemaks muudab.

foto: jk


pisut sümbolismi: algus ja lõpp ehk alfa ja oomega on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht.

foto: jk


foto: jk


kabeli saali valgustavad kaks suurt ümmargust akent kummaski küljeseinas. ei tea, kuivõrd kohane on siin tuua paralleel nn valges funktsionalismis armastatud elemendi, illuminaatoraknaga... heh, ma parem seda paralleeli siiski ei too.

foto: jk


kui kabeli peafassaadis ilmneb vähe, kui üldse, ajastule omast moodsat arhitektuurikeelt, siis hoopis teine lugu on hoone tagumise küljega.

foto: jk


välimuselt küllaltki arhetüüpset sakraalarhitektuuri esindava kabeli "apsiidiks" on funktsionalismi ühe lemmikvõttena kasutatud klaasist ärkel. lisaks esifassaadi kaunistavale tornikesele lõhub kabeli geomeetrilistest vormidest koosnevat üldilmet ärkli poolik seenekübar-katus. ja huvitav, kas see kaevu kraan on ka kolmekümnendaist?

foto: jk


siin veel üks arhailise ilmega detail. küljeuks nimelt.

foto: jk


kui ma kabelit pildistamas käisin, siis mind täiega häiris, et selle ette teljele oli istutatud / jäetud vaid too ükik puu, mis näis justkui mingit kompositsiooni rikkuvat. nüüd aga... vaadates fotot... olen ma just siukse vaatega kuidagi eriliselt rahul. suht napakas.

foto: jk


ja ajalooline foto ka.



.. .. .. .. .. .. .. .. .. .. .. .. .. .. .. ..


seoses johansoni ja tema kolmekümnendatel projekteeritud paekivist hoonetega on üpris juurdunud väljend paefunktsionalism. professor mart kalm on oma "eesti 20. sajandi arhitektuuris" pühendanud teemale terve peatüki, kus ta peab nimetatud ilmingut eesti arhitektuuriajaloos üheks omapärasemaks. tõsi, kalm näeb johansoni paefunktsionalismis ka vernakulaarset aspekti ning tunnistab, et kohati on seda "stiili" esindavate hoonete puhul "raske kasutada funktsionalismi mõistet selle otseses tähenduses", nimetades seda ka funktsionalismi "edasiarenduseks" (kusjuures "edasi-" kõlab siin eriti paradoksaalselt kui tutvuda allpool toodud arvamusavaldustega). seda enam tekib küsimus: miks siis üldse kõne all olevat ilmingut järjekindlalt paefunktsionalismina esitleda? pole mõtet eitada, et stilistiliselt esinevad johansoni paest majadel paljud funktsionalistlikule arhitektuurile omased elemendid, kuid kui hakata n-ö üldpilti lahkama, jäävad siin traditsioonilisest funktsionalismist järele vaid pealiskaudsed pudemed.

õnneks pole ma ainuke, kellel on selle mõistega häirekellad vilkuma löönud.

näiteks karin-hallas murula seab kahtluse alla johansoni paearhitektuuri seose funktsionalismiga: "kunstiteaduslikke uurimusi" 11. numbris, samuti näituse kataloogis "funktsionalism eestis" näeb ta selle ühe mõjutajana meie "1930. aastate teise poole poliitiliselt ambitsioonikas kontekstis" hoopis hitleri ideedest innustust saanud arhitektuuri natsi-saksamaal:
"käsitöö taaselustamine, monumentalism, sümmeetria, teise korruse püstaknad ja nende rasked raamistused on kõik funktsionalismiideedele risti vastu käivad ilmingud. kas me siis peame ikka johansoni paeehitiste puhul rääkima funktsionalismist või tuleks näha ka seoseid natsionaalsotsialistliku esindusarhitektuuriga?"
(mainitud "kunstiteaduslike uurimuste" numbris sisalduvat kh-m kirjutatud artiklit "millise arhitektuuriajaloo me saime?" soovitan tungivalt lugeda kõigil, kes peavad tegema / on teinud kalmu eksamit või kasutavad tema suurteost muudel eesmärkidel infoallikana!!)

järgnevalt avaldab johansoni paefunktsionalismi kohta arvamust mu hea sõber ja ex-kolleeg
carl-dag lige:
"mäletan üht vestlust, kus prof krista kodres rääkis paefunktsionalismi kui termini puudustest. kodrese arvates, kes erinevalt prof mart kalmust rõhutas paefunktsionalismist rääkides rahvusvahelist konteksti ning võrdlust nn valge funktsionalismiga, on tegemist pigem art déco'ga. seda väidet toetavad kaks seika. esiteks see, et funktsionalism seostub ennekõike ökonoomsuse, ratsionaalsuse, uuenduslikkuse ja muude modernistlike põhimõtetega. paas kui materjal pole aga ei konstruktiivses ega esteetilises mõttes loetletud omadustele vastav.¹ teiseks, art déco suunale oli omane nii üldine sümmeetria-lembus kui stiliseeritud dekoori ja ornamentide kasutamine, millel tihti ka sümboliseeriv funktsioon. vaadates metsakalmistu kabelit ei teki kahtlust, et johanson on nii sümmeetriale (mahtude ja ruumipaigutus, uste- ja akendejaotus) kui sümbolitele olulist tähelepanu pööranud (kadunud rist, alfa ja oomega ning arhaiseeriv üldkäsitlus, mis pürib eemale moodsa arhitektuuri ajalisusest). ka paas ise, kui selle kasutamise põhjenduseks tuuakse rahvuskultuuri ja –väärtuste representeerimine, omandab materjalina sümbolväärtuse. just sellele viimasele on rõhunud prof kalm, kuid minu meelest on tema üldistava tõlgenduse puhul tegu puhtakujulise rahvuskultuurilise konstruktsiooniga, mis kunstlikult ja tagantjärele seob konkreetse arhitektuurse väljendusviisi poliitilise ideoloogiaga.² kuid ärgem laskugem siinkohal retoorika ja keelekasutuse- alasesse vaidlusesse. oluline on see, et johansoni näol on meil tegemist silmapaistvalt isikupärase arhitektiga, kes funktsionaalsuse kõrval pidas alati oluliseks ka arhitektuuri esteetilist väärtust.

minu jaoks teeb metsakalmistu kabelihoone põnevaks just see klaasist ärkel hoone tagaküljel, mis vormilt meenutab mõneti mendelsohn’i ärkleid ning mille ruumi-efekt on ehk võrreldav siren’ite otaniemi kabeli omaga – sakraalses, emotsionaalselt „pingestatud“ ruumis viibides ja avarast aknast loodust vaadates on põhjamaise inimesena kerge tajuda sidet igaviku ja inimelu kaduvuse vastastõmbes. ja ma ei saa mainimata jätta, et see eeskoja madalakaldeline katus ja üldvorm meenutab mulle midagi soome rahvusromantilisest juugendist!"

¹ olen nõus, et "ratsionaalsuse" ja "ökonoomsuse" all võib eesti kontekstis mõista ka pae kui kohaliku materjali kättesaadavust ja õppinud kiviraidurite olemasolu 1930. aastatel.

² sellega ei taha ma väita, et tollases arhitektuuris oleks (poliit-ideoloogiline) representatsiooni-iha üldse puudunud, kuid ma ei poolda ühe konkreetse arhitektuurse võtte sidumist rahvusliku, rahvusvahelise või mõne muu ideoloogilise hoiakuga.

4 kommentaari:

cd ütles ...

Lenderi gümnaasiumi klaastrepikoda tuleb ka selle klaasaknaga kohe meelde.

Jarmo K ütles ...

edasised arvamused ja arutelu paefunki teemal on enam kui teretulnud.

speak up.

go ütles ...

Ma ei saa aru, kuidas saab teda funktsioalismiks nimetada. Sama hästi on enamus kaasaegseid hooneid funktsionalism, kuna jne jne.
Minu puhul määrab intuitsioon. suva...

cd ütles ...

tere

avastasin, et Lapin seob ka kõimvõimalikud II maailmasõja eelsed eesti arhitektuurinähtused funktsionalismiga. paefunktsionalismist räägib ta ka. huvitav, kust ikka tuli see paefunktsionalismi temin ja kust sai alguse nii paljude asjade funktsionalismiks nimetamine.

veel üks asi: ega Pärnu mnt terrasiitkrohviga majad pole ka funktsionalistlikud. kalm õnneks antud juhul ka ei tee seda, vaid räägib esindustraditsionalismist. aga nii paljud kutsuvad neid maju funk-majadeks... miks on kõik funk???

see 'funktsionalismi' kui mingi müstiliselt hõlmava katusmõiste propageerimine pole mitte ainult Eestile omane, vaid nt ka soomlastele meeldib paljusid asju funktsionalismiks nimetada. kõige tüüpilisem on vaidlus selle üle kas alvar aalto oli funktsionalist. kui oli, siis minu meelest väga lühikesel perioodil (u 1925-1935).

pikk teema. saame targemaks. räägime jälle.