085: eramu miidurannas

summary: a late 1990's private house near tallinn by the architect vahur sova. the client wished for a "traditional" building that would not stand out too much in its modern context, while offering views to tallinn bay from every room.

-

julgen arvata, et vahur sova [s 1956] on end oma paljude eramutega suurte tähtedega eesti arhitektuurilukku kirjutanud. eelkõige mõtlen siinkohal tervet seeriat sisult kahtlemata modernseid, kuid esteetilises plaanis traditsioonilisusest kantud elumaju, mille ühiseks väliseks tunnuseks võiks lugeda viilkatuse ning puidu ja osalt ka tellise kasutamist. lisaks allnähtavale majale saab sellesse ritta paigutada ajaloolisele kordonihoonele ehitatud maja andineemes, eramu vigalas jne.

kui tänapäeval (või nüüdseks juba lähiminevikus?) on moodne nn arhailist majavormi üdini abstraheerida - kas siis nii või nii - siis sova lähenemisel traditsioonilisusele on teistsugune väljenduslaad, olgu ajendiks arhitekti isiklik maitse või - nagu antud ja küllap enamikel juhtudel - tellija oma, või hoopis paremal juhul nende maitsete ühtimine.

neist nimetatud ja teistest sarnases võtmes sova eramutest õhkub mingit turvalist kodususe ja hubasuse aurat. sama ei saaks öelda nn tüüpilist steriilselt säravat ajakirjaarhitektuuri esindavate majade kohta, kus ei julgeks koperdamise kartuses kohvitassiga ringi käia, märga rätikut vedelema jätta ega laual asetsevat ajakirjade virna liigutada.

et mu tühjale jauramisele asisemat lisa saada, soovitan lugeda sova kirjutatud hästi mõnusaid artikleid: üks ja kaks. ta arutleb neis arhetüüpsuse üle, mis järgnevalt nähtava maja puhul on väga asjakohane. teine artikkel tutvustabki muu seas just siinset maja...

... ja see "siinne maja" on pildil vasakpoolseim.

foto: jk


foto: jk


kujutan ette, et sellisesse koju saabumine on iga kord kui omaette sündmus. see maja oleks nagu mõni hubane jahilossike või majakas künkal.

foto: jk


eelmainitud artiklis, mis ilmus mingis sajandivahetuse maja numbris, arutleb sova veljo kaasiku ja josé rafael moneo mõtetele toetudes arhetüüpsuse üle ning võrdleb selle läbi siin nähtavat ning väliselt ja kontseptsioonilt sarnast, kuid keskkonna poolest igati erinevat maja tiskres.

miiduranna maja tutvustades ta kirjutab:

kui arhitekti juurde tuleb tellija mereäärse krundiga, siis esiteks ei tohi millestki muust mõelda kui merevaadetest. teiseks peab arhitekt vaagima hoone suhet ümbritseva taustaga. miiduranna keskkond on tiskrega kardinaalselt vastupidine - karm sadamamaastik, postidel gaasitoru, naftamahutid, raudtee. lisaks veel arhitekt urmas muru projekteeritud radikaalse arhitektuuriga elamud - viltused kastid. kui meri välja arvata, siis ei mingeid arhetüüpe - kõik on 20. sajandi lõpu tsivilisatsiooni vili.

tellija ei hooli modernsest arhitektuurist. ta tahab alalhoidlikumat, traditsioonilist arhitektuurikeelt, kuid samas olid nii arhitekt kui ka tellija ühel meelel - mitte minna karjuvasse vastuollu keskkonnaga. see tellija oleks pidanud hankima krundi tiskresse.

arhitekti ülesanne: luua modernses keskkonnas maja, mille iga toa aknast näeks merele. ehitis ei tohi teiste modernsete majade seas liialt silma torgata ning peab olema selgelt traditsiooniline. krunt asub mäe otsas, täiuslike vaadete saamiseks vaeva ei tule näha. köök ja söögituba on esimesel korrusel, elutuba teisel. vaade magamistoast on läbi elutoa õhuruumi.

tellija soovil on maja viilkatusega ja fassaaditellistest. merele avatus ja nihestatud tasakaaluga kompositsioon on modernsele arhitektuurile omased. arhitekt peab jälgima, et säiluks arhetüüpne põhivorm. peita võimalikult kõik arhetüüpsed detailid. põhiolemuselt on maja traditsiooniline viilkatusega kast. tellija küsimisel: "järsku sai maja liiga modernne?", võis arhitekt südamerahuga pead raputada. lõhutud ja varjatud arhetüüp.

skits: mingi vanem maja number


erinevatel andmetel pärineb hoone projekt aastatest 1995 / 1996, valmis sai maja 1998 / 1999. algne kivimüür on tänaseks asendatud betooniga.

foto: jk


korruseplaanid | floor plans

plaanid: mingi vanem maja number


mulle hästi sümpaatselt mõjub see, kuidas teise korruse suur pind on vaid trepiga jaotatud kaheks tsooniks - elutoaks ja kabinetiks (vt pilti allpool). põnevaks lahenduseks on ka magamistoa tõstmine üle elutoa merd vaatama, kuid niimoodi peaks külaliste tulles vist aknale kardina ette tõmbama - kui elanikud juhtuvad olema häbelikud inimesed. või lihtsalt viisakad.

repliigi korras: hästi kerge seos tekib siin rehielamu (ülim arhetüüp!) köetava rehetoa lae all asunud laugusega, kus kuivatati vilja, hoiti küttepuud ning vajadusel ka magati. kui veel tikutulega otsida seost rehielamuga, siis võiks välja tuua selle otsas asunud lahtise katusealuse, mille võib leida ka siin nähtava hoone juures. küll triviaalsed seosed, kuid (mulle) huvipakkuvad sellegipoolest, ja just tollesama arhetüüpsuse valguses.

siin natuke autoriõiguste rikkumist... küll motiveeritud mahus ja mitte-ärilisel eesmärgil :P

pihta pandud samast maja numbrist, fotod: kaido haagen


... ja lõpuks... sai see tähtis meri ka pildile.

foto: jk

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tundub, et lastetoad avanevad ebamäärase kasutusotstarbega ruumi, "garderoobi". See on huvitav, nagu lastel on oma salajane nurk, kus nad olla saavad, ja pigem "juhuslik", nagu kapp, mille laps leiab, et seal omaette istuda. Või nagu onn, mis on juba vanemate mõjuväljast väljas ja kus saab iseseisvat elu mängida.
See maja on aga üllatavalt lahe seest kui väljast. Elutuba meenutas mulle midagi Adolf Loosilikku oma avatuses.

tundmatu.