summary: one of 2 honorably mentioned entries in the competition for an urban park with outdoor exhibition space in front of the museum of estonian architecture. the project was conceived by young landscape architects anna-liisa unt & robert kähr with keha 3 designers tarmo luisk & margus triibmann.
-
2008 lõpus toimunud rotermanni soolalao urbanistliku pargi konkurss meelitas üksteisega mõõtu võtma ligi 50 kooslust. tegemist oli suurepärase võimalusega eelkõige maastikuarhitektidele end kehtestada ja tõestada, kuivõrd subjektiks ja mänguruumiks oli ju maastik, kuhu konkursi tingimused ei näinud ette võimalust luua ühtegi ehitist. juhtus aga nii, et kõik 4 rahalist preemiat määrati n-ö puhastele arhitektidele ning parimad maastikuarhitektid pidid leppima vaid äramärkimistega.
järgnevalt tuleb tutvustamisele üks kahest äramärgitud konkursitööst, autoriteks noored tartu maastikuarhitektid anna-liisa unt ja robert kähr koostöös keha 3 disainerite tarmo luisu ja margus triibmanniga. töö märksõnaks oli “velia”.
sõna autoritel:
Negatiivne pinnavorm on ümberkaudse rutleva liikumise jalajäljena pinnasesse vajutanud. Tekkinud vorm viitab tehisliku ja loodusliku maastiku sümbioosile.
Pinna süvistamine mahendab liiklusmüra ja tuule ilma barjäärita. Esindusväljak jääb õhule ja pilgule avatud, samas kiirustest piisavalt eemale voolitud, et pidada kontserti, välikohvikut, banketti. Külitada, lobiseda, vaadelda. Ettemääratud funktsioonid ei ahista, ruum jääb avatuks ja ootab kasutaja kaasarääkimist.
Väljaku trepistik on hele ja karge, liigse mürata pind, mis tõstab muuseumihoone ümbritsevast esile.
Süvise vormistamise eeskujuks on arhitektuurijoonis. Iga astme servale kantud paksu musta asfaldivärvi rant koos kõrgusmärgi numbriga viitab samakõrgusjoontele.
Planeeritud jalakäigutunnel suunatakse muuseumi peasissekäigu kaudu, trepistiku lõigus on tunnelis katkestus. Liikumine liidetakse väljakuruumiga.
Kogu valgustuslahendus kasutab olemasolevaid tänavavalgustusposte Ahtri tänava ääres, mille külge kinnitatakse LED valgustid ProFeel. Poste on 8: kummalgi pool Ahtri tänaval 3, liiklussaarel 2.
Kõige madalama pinna äravool on suletud: vihmaga tekivad lombid, mis elavad koos väljaku ajaga ja näitavad tema iseloomu – hea ilmaga kuivavad, külmaga jäätuvad, soojaga kasvatavad heina ja vetikaid, pori. Pindade puhastamiseks saab äravoolu avada.
Materjalid:
Väljaku astmed: valge betoon, ekspositsiooniaknad: karastatud klaas, ekspositsioon: LCD monitorid, märgistused: must asfaldivärv.
žürii (koosseisus karin hallas-murula, ignar fjuk, ülo peil, endrik mänd, laila põdra, martti preem) pidas projekti tugevaimaks küljeks just reljeefset maastikulist lahendust. probleemsena nähti aga teostamist, hooldamist ja tehnilisi aspekte. usun, et pisut problemaatiline oli ka projekti realiseerimise prognoositav maksumus: kui kõik ülejäänud auhinnatud ning äramärgitud tööd pakkusid oma projektide teostamise maksumuseks (tõsi, tihti alahindavalt) suurusjärku 3-4 miljonit krooni, siis siinse töö elluviimiseks prognoosisid autorid tervelt kümme korda suuremat summat. - mitte et suurelt mõtlemine halb oleks.
kokkuvõtvalt: kavandatud, võiks vast öelda, et abstraheeritult amfiteatri-laadne väljak oleks loonud päris mõnusalt efektset pehmevormilist ruumi praegu ja tulevikus veelgi suuremal määral vaid sirgjoontest-teravnurkadest moodustuvasse karmi ümbruskonda. ekspositsioon olekski siin ehk teisejärguline, ruumile endale sekundeeriv.
+
lisaks: kui kellelgi on aimu, kes olid konkursitöö “kaubaladu” taga, võiks teada anda. tegijad nimelt esitasid konkursile tühja cd ja kuna arhitektuurimuuseum tahaks kõigi tööde materjale digikujul säilitada, oleks nii muuseum kui ma isiklikult hästi tänulik, kui saaksime projekti autorid teada. pealegi, tegemist oli konkursi ühe meeldejäävama tööga. meeldetuletavalt mainin, et põhielemendiks olid seal kaubavagunid.
kokkuvõtvalt: kavandatud, võiks vast öelda, et abstraheeritult amfiteatri-laadne väljak oleks loonud päris mõnusalt efektset pehmevormilist ruumi praegu ja tulevikus veelgi suuremal määral vaid sirgjoontest-teravnurkadest moodustuvasse karmi ümbruskonda. ekspositsioon olekski siin ehk teisejärguline, ruumile endale sekundeeriv.
+
lisaks: kui kellelgi on aimu, kes olid konkursitöö “kaubaladu” taga, võiks teada anda. tegijad nimelt esitasid konkursile tühja cd ja kuna arhitektuurimuuseum tahaks kõigi tööde materjale digikujul säilitada, oleks nii muuseum kui ma isiklikult hästi tänulik, kui saaksime projekti autorid teada. pealegi, tegemist oli konkursi ühe meeldejäävama tööga. meeldetuletavalt mainin, et põhielemendiks olid seal kaubavagunid.
2 kommentaari:
1. parkimine: miks on loodud barjäär vaid parkla ja jalakäigutee vahele, samal ajal kui parkla sujuvalt platsiks üle läheb? kui mõni udupea taob parkides piduri asemel kogemata gaasi (võib ju juhtuda), kihutaks ta otsejoones pargi "põhja" - halvemal juhul mõnele päikese käes kohvi nautivale muuseumitöötajale selga. ja ega sealt august omal jõul välja enam ei saaks. mingi barjäär oleks asjakohane.
kas plaanil näidatud buss - sama pikana nagu ta seal joonistatud on - teeks üldse nii järsu pöörde ära, samal ajal kui omajagu autosidki ees? bussijuht peaks sellisel juhul olema küllaltki osav manööverdaja.
2. ekspositsioon: siin tekiks sama probleem nagu vabaduse väljakul. olgu see klaas kui tahes tugev, lolluse toores jõud on ikka tugevam, mistõttu tuleks neid hakata tihti välja vahetama. rääkimata sopast ja lumest, mida neilt iga halvemal aastaajal iga poole tunni tagant pühkima peaks, et seal all näidatavast midagi näha oleks. ei näe siin ka suuremat sorti müra- ja tolmutõket rotermanni kvartali poolse autotee ja platsi vahel.
minu kaks senti.
Ühe lahendusena saaks kasutada parkla ja pargi vahelise barjäärina betoonist tuvide armeed. Stseen õudusfilmist.
Postita kommentaar