098: kolm venda (passivad niisama)

summary: a group of late-medieval buildings in the old town of tallinn, known as “the three brothers”. the complex dates back to the xv century. one of the so-called gable houses was completely reconstructed in 1928 while the other two - a dwelling and its granary - have almost fully preserved their original look together with many precious interior details. as of 2010 all houses stand empty without use...

-

“kolme vennana” tuntud hooned laia tänava kruntidel nr 38 ja 40 moodustavad ühe ilmekama hiliskeskaegsete elamute grupi tallinna vanalinnas. ei saa küll öelda, et hooned oleksid suurepäraselt säilinud: uued ajad ja uued funktsioonid on nõudnud oma ning majad on vastavalt vajadustele suuremal või vähemal määral ümber ehitatud. kui majast nr 38 on hiliskeskaegne veel vaid selle üldmaht, siis lai 40 asuvad majad on ajale paremini vastu pidanud ning neist võib lisaks enam-vähem algupärasele fassaadile leida ka xv sajandist pärinevaid detaile.


kompleksi tänane ilme:

foto: jk

foto tõenäoliselt 1920ndatest; hooned peaaegu täielikult oma ajaloolises hiilguses. lai 38 esiplaanil on siin veel ümberehitustest puutumata.

kuskilt netist leitud arhiivifoto

sellised nn viilmajad on pikaajalise arengu tulemus, mille juured ulatuvad xiv sajandi lõppu ja xv sajandisse. samast perioodist pärinevadki käsitletavate majade põhimahud ja vanimad säilinud osad. seda tüüpi elamud asusid enamasti tihedalt üksteise kõrval, omades ühiseid vahemüüre. asjaolu, et tallinnas on selliseid gruppe säilinud vaid kaks - lisaks vendadele ka (vahest liiga vaba käega hotelliks ümber ehitatud) nn kolm õde, - muudab käsitletavad hooned eriti väärtuslikuks.

foto: jk

tallinna keskaegsete elamute ruumide sisejaotuse puhul on täheldatav suur sarnasus. nii lai 38 kui 40 olid tollase perioodi tüüpse ruumijaotusega elumajade head näited, neist viimane on seda siiani. sissepääs avanes tänavalt ruumikasse eeskotta ehk dielesse, mis oli võrreldes külgnevate eluruumidega poolteist korda kõrgem, kusjuures eeskoja pind võis ulatuda lausa 100 ruutmeetrini. kuna eeskojas hoiti tihti kaupu, olid selle raidkiviraamidega aknad trellitatud.



eeskoja tagumises nurgas asus mantelkorstnaga köök. köögi kiviseinad koondusid maja ülaosas korstnaks, mistõttu köök oli justkui korstna alumine, laiendatud osa. ruum oli akendeta ning seda valgustasid korstnaavast ning eeskojast tulev valgus. selline köögitüüp oli kasutusel kogu eestis ning esines veel xviii sajandi ehitistes. eeskojast viis uks köetavasse elutuppa ehk dornsesse, mille taga asus üks või mitu kitsast, peamiselt suviti kasutatavat külmkambrit. teisele korrusele viis eeskojast kivi- või puittrepp, mis lõppes tavaliselt ruumide esise rõduga; sealt omakorda pääses kitsa trepi kaudu ülemistesse aidaruumidesse, kust avanesid tänava poole luugid (väga ilmekalt säilinud lai 40 hoonel).

diele oli omaniku n-ö esindusruum, mistõttu leidus seal rohkesti arhitektuurseid kaunistusi. omaniku jõukuse esmaseks märgiks oli siiski rohkete ornamentidega portaal, kusjuures tallinna keskaegsete elamute portaalid on terves euroopas ühed omanäolisemad. paraku pole ühelgi “kolme venna” majal algset portaali säilinud. diele oli poolkülm ruum, mida soojustas vaid korstnaalune lahtine köök. dornse kütmine toimus enamasti keldri kaudu, kus ruumi ühe nurga all asus kalorifeer.

skänn: hallist raamatust

fassaadid olid tallinna elamutel tõenäoliselt ilmastikust tingituna äärmiselt lihtsad ning väheste eranditega liigsete kaunistusteta. selleski plaanis on (olid) “kolm venda” tüübi klassikalised näited.

skänn: hallist raamatust

lai 38:

nagu eelpool öeldud, oli tegemist klassikalise näitega kohalikust hilisgooti elamuarhitektuurist. iseloomulike tunnustena võiks välja tuua diele-dornse süsteemis ruumijaotuse, keldris asuva kerishüpokausti, eeskojast läbi korruste ulatuva mantelkorstna, kaupade ladustamiseks mõeldud avara kangialuse, kaubaluugiavadega fassaadiviilu, eeskoja suured raidpiitadega aknad, seinakonsoolid, mantelkorstna samba jne. iseloomulik on ka osalt hilisema tekkega õuehoonete asetus ja järjestus. esmalt dornse taha kerkinud kõrvalkambritele lisandus ajapikku teisigi majapidamises vajalikke abihooneid. millal täpselt hoone tema tänases mahus välja ehitati, on paraku teadmata.

küll aga on hoone varasest ajaloost teada üks päris põnev fakt. nimelt elas siin omal ajal terve rea tähtsate härrade kõrval ka maalikunstnik michel sittow’ isa, samuti maalija ning nikerdaja claes van der sittow.

kui välja arvata xvi sajandi keskpaiku toimunud kaasajastamisega põhjendatavad ümberehitamised interjööris, püsis hoonel tema algne hiliskeskaegne ilme suhteliselt kaua.

tallinna tänavaseinte joonistus aastast 1825:



1870ndatel tegutses majas laulu- ja mänguselts “estonia”.

määrava tähendusega olid hoone jaoks 1920ndad. juba 1922 teostati ühele hoovimajale teise korruse juurdeehitus insener bürgeri jooniste järgi. peahoonele saabus muutuste-uutmiste aeg aastal 1928, mil järjekordne uus omanik palus luba maja kardinaalselt ümber ehitada. seejuures on põnev märkida, et hoone oli juba selleks ajaks muinsuskaitse alla võetud, mistõttu haridusministeeriumi muinsuskaitseosakond seadis tingimuseks, et ümberehituse käigus tuleb tingimata säilitada “endine fassaad oma kõrge katusega, niisama ka katusekate, s.o. hollandi kivid”.

(fun fact: nii lai 38 kui 40 olid lähtuvalt 1925. aasta juunis vastuvõetud “muinasvarade kaitse seadusest” kinnismuististena mälestisteks tunnistatud. koos mainitud hoonetega võeti n-ö esimeses satsis kaitse alla ka seitse tallinna kirikut, kolm kloostrit, 14 kindlusehitist ning rida teisi keskaegseid, kuid ka hilisemaid ühiskondlikke ja eluhooneid.)

ümberehitusprojekt telliti ühelt tolle aja tallinna andekamalt noorelt arhitektilt eugen habermannilt, kes kolleeg herbert johansoniga oli mõned aastad varem tuntuks saanud riigikoguhoonega, toompea kindlusesse integreeritud ekspressionistliku uusehitisega.

kuigi rekonstrueerimise projekt telliti habermannilt, võib siiski arvata, et kavandi tegelikuks autoriks oli hoopis ernst gustav kühnert. tõsi, linnapea ja linna arhitekti poolt heakskiidetud lõplik projekt kannab küll habermanni allkirja. on tõenäoline, et sel perioodil muude töödega liiga hõivatud habermanni rolliks jäi vaid tellija jenny lubergiga suhtlemine ning ehitusjärelvalve, samal ajal kui projekti koostas (sarnaselt habermanniga) rohkete vanalinnahoonete õnnestunud rekonstrueerimistega palju tähelepanu pälvinud kühnert. rollide selline jaotumine võis tuleneda muu kõrval ka meeste iseloomudest: eesti soost habermanni teati kui boheemlaslikult muhedat ja hea suhtlemisoskusega mehikest, baltisakslasest kühnert oli aga tuntud kui viiulit mängiv kõrk härrasmees, kes valis hoolikalt oma kliente.

lisaks räägib kühnerti kasuks asjaolu, et hilisemal eluperioodil saksamaal oma tööde loeteludesse on ta alati lisanud ka lai 38 ümberehituse. habermanni puhul on aga (mu mälu järgi) teada juhtumeid, kus ta volitatud arhitektina on allkirjastanud oma allkirjaõiguseta kaasarhitektide projekte.

kui projekti autorluse ümber valitseb väike segadus, siis ümberehituse füüsilise poole pealt on kõik kenasti dokumenteeritud. kuigi muinsuskaitse tingimused olid nõudnud fassaadi säilitamist, läbis see siiski totaalse uuenduskuuri. vana ja uut välisilmet saab võrrelda nii fotode kui projekti kaudu, millele on uue näo alla kantud ka algsed akna- ja ukseavad.

projekti fotod (vist) kultuuriväärtuste ameti arhiivi säilikust

kui hansa kohtub ekspressionismiga? - võiks olla selle peatüki pealkiri...

foto: jk

foto: jk

foto: jk

ümberehituse käigus toodi sissepääs fassaadi keskteljele, mille läbi see enam-vähem sümmeetriliseks muudeti. et osa esimesest korrusest moodustab kangialune, ei peegelda sümmeetriline fassaad hoone tegelikku sisu. algselt avarasse dielesse avanenud sissekäik avaneb rekonstrueerimise järgselt hoopis koridori, millest ühele poole jääb kangialune, teisele aga väike kahe ruumiga korter. vist. või äkki mõni äripind, ma tegelt ei teagi...



algne interjöör ning suures osas ka varasemad konstruktsioonid läksid tööde käigus lammutamisele. muu hulgas lõhuti välja nii mantelkorsten, uhke trepp kui ka hüpokaustahi. teisele, kolmandale ja katusekorrusele mahutati samasuguse konfiguratsiooniga neljatoalised korterid.

... ja keldri plaan ka.

läbinisti elumajana funktsioneeris lai 38 küllaltki lühikest aega, sest juba 1938. aastal seati siin arhitekt edgar johan kuusiku projekti järgi sisse peeglitööstus. vaid veidi hiljem, aastal 1940, hoone natsionaliseeriti. huvitava kõrvalepõikena võiks mainida, et sõja ajal elasid lai 38 katusekorrusel henrik visnapuu ja rasmus kangropool.

nõukogude perioodil pikka aega büroosid majutanud hoone renoveeriti nullindate keskpaiku prantsuse kultuurikeskuse tarbeks, kes aga hoone peagi hülgas. täna - kevadel 2010 - seisab hoone juba pikemat aega kasutuseta.


lai 40:

krunt koosneb neljast ühtse kompleksi moodustavast hoonest: tänavaäärsetest kaupmeheelamust ja aidast ning elumaja hoovipoolsest juurdeehitusest ja eraldiseisvast õuehoonest. tänavajoonel paiknevad elamu ja ait ehitati xv sajandil, hoovipoolsed ehitised pärinevad tõenäoliselt xvii-ixx sajandist.

elamu:

foto: jk

aidahoone:

foto: jk

kui lai 38 puhul tehti 1920ndatel puhas töö, – hävitati peaaegu kõik, mis vähegi hävitatav – siis lai 40 võib tänaseni pidada üheks paremini säilinud hiliskeskaegseks diele-dornse ruumijaotusega elamuks, seda isegi vaatamata mitmetele ümberehitustele.

esimene suuremat mõju avaldanud ümberehitus toimus ixx sajandil, mil kujundati ümber esinduslik portaal ning diele raidpiitades aknad. esimesel korrusel oli avar eeskoda ja sellest tunduvalt väiksem, algselt kerishüpokaustahjuga köetud eluruum. siin on säilinud mitmed raidkivist ja puidust ehituskonstruktsioonid: akende piidakivid ja raamistused, akna kaarsilluse profileeritud turp, keskaegse rituaalse kätepesunõu ehk piscina nišš, keldritrepi siseportaal, kerishüpokausti soojaavadega põrandaplaat, seinanišid ja –kapid, maalingujälgedega talalagi jne (vt: dornse plaan). dieles on säilinud nurgasambaga mantelkorsten, keskaegse kivitrepi ja raidpiitadega akna jäljed. eluruumi all keldrinurgas on kerisega hüpokaustahi. tähelepanuväärne on tahutud puidust katusekonstruktsioon.

aastast 1948 kasutas hoonet ensv riikliku julgeoleku komitee, enne seda aga tallinna linnaarhiiv. vabariigi taaskehtestamisega anti hoone kodakondsus- ja migratsiooniameti kasutusse. viimast funktsioonivalikut aga ei saa kuidagi õnnestunuks lugeda, kuna vastuvõttude ajal mõnikord lausa mitusada majas viibinud inimest nõrgestasid selle konstruktsioonide vastupidavust. hiljem on hoone aastaid tühjana seisnud ning püsib sellisena tänaseni. kaitsealuse maja füüsiline olukord on masendav: langemas pole mitte ainult värv ja krohv, vaid lausa kivid fassaadi alt.

foto: jk

laokorruseid markeerivad luugid:

foto: jk

foto: jk

lai 40 tulevik on praegusel hetkel muret tekitav. juba pikemat aega kohtuvaidluste keerises ringlenud segastele omandisuhetele ei näi lähemal ajal lahendust saabuvat, mistõttu väärtuslik maja vaid laguneb edasi. tekkinud on parasjagu piinlik olukord, kus “keskaegse linnana” reklaamitava tallinna üks paremaid keskaegseid majakomplekse niisama jõude seisab.

foto: kuskilt netist leitud

kui renoveeritud lai 38 puhul on lootust, et see omale lähemas tulevikus üürniku leiab, siis lai 40 hoonete potentsiaalne lähitulevik ei näi just kuigi helge. kuna hooneid pole juba pikemat aega korrastatud, vajavad need enne uuesti kasutusse võtmist kapitaalset restaureerimist. see aga tõmbab koomale kinnistu tulevaste võimalike haldajate ringi ning nõuab lisaks suurele investeeringule suhteliselt pikka aega projekteerimistööde teostamiseks. ent teisest küljest – et positiivses toonis lõpetada – võiks lai 40 kurba olukorda võrrelda mitme teise sarnases seisus olnud vanalinnahoonega, mis vaatamata kehvale majanduslikule seisule on suudetud hiljaaegu siiski eeskujulikult restaureerida ning seeläbi halvimast päästa. ja kui lõpuks saabubki aeg, mil maja korda tehakse, võib tööde käigus välja tulla nii mõndagi huvitavat, kuivõrd seitsmekümnendate “remont-restaureerimisel” jäid mitmed hooneosad ja detailid lähemalt uurimata.

siuke lugu siis. õnnitlused neile, kes läbi lugesid.

097: 1% kunstile

kõigi eelduste kohaselt jõustub eestis varsti seadus, mille järgi peaks riik ja kohalikud omavalitsused avalike hoonete ehitamisel / laiendamisel / rekonstrueerimisel kulutama selle eelarvest ühe protsendi kunstile. nii saaks teemaks taas nn kunstide süntees, mille häid näiteid leidub meil eelkõige kolme- ja kuue-seitsmekümnendatest.

arhitektuurimuuseumis on 18. aprillini 2010 avatud eesti skulptorite ühenduse näitus, mis püüab just tulevast seadust kõnetada. kuidagimoodi.

tegelt ma täitsa soovitan tulla, sest näitusel osalevad vähesed nooremapoolsed autorid (kes küll enamjaolt pole skulptorid) on suutnud välja tulla nii mõnegi mõnusa idee ja ideelahendusega. vastukaaluks vanemate generatsioonide... asjadele. näitusest tegi juttu ka op! - vaata lugu siit, alates 22:47.

järgnevalt paar täiesti suvalist ja tuntud näidet avalikku ruumi (!) kaunistavatest kunstiteostest mujalt maailmast. kusjuures loodetavasti laieneb meiegi seadus tänavatele-väljakutele, mitte ei jää vaid majadega seotuks. igatahes, pärast mõnda tuntud klassikut tuleb seal kuskil allpool mu isiklikke lemmikuid ka.

barnett newman - broken obelisk, 1971 - rothko kabel, houston

mark rothko 14 nimeta musta maali ülalnähtavas kabelis. soojalt-soojalt soovitan tõmmata + vaadata selle doksarja viimast osa, mis räägib rothkost ning päädib just sellesama kummastava teosega... abiks.

bruno giorgi - os candangos, 1959 - praça dos três poderes, brasília

alexander calder - big sail, 1966 - mit campus, cambridge, ma

joan miró / gardy artigas - dona i ocell, 1982 - parc joan miró, barcelona

alexander calder - flamingo, 1974 - federal center plaza, chicago

antony gormley - the angel of the north, 1998 - gateshead, uk

http://www.nearthesea.co.uk/nearthesea.co.uk/angel_of_the_north.html

xavier veilhan - sophie, 2009 - restoran le germain, 25/27 rue de buci, pariis
sisekujunduse autoriks india mahdavi

http://www.veilhan.net/rubrique-1755.html

xavier veilhan - le lion, 2004 - place stalingrad, bordeaux

http://www.veilhan.net/rubrique-1524.html

xavier veilhan - le monstre, 2004 - place du grand marché, tours

http://www.veilhan.net/rubrique-1514.html

xavier veilhan - les habitants, 2006 - cité internationale, lyon

les deux pingouins

le grand pingouin

l'ours

le livreur de pizzas

le roller girl

l'homme au téléphone

http://www.veilhan.net/rubrique-65.html

funktsionaalne skulptuur:

thomas heatherwick studio - the rolling bridge, 2004 - paddington basin, london

(vt siia ka)

http://bldgblog.blogspot.com/2007/03/contraption-structure-bridge.html

thomas heatherwick studio - b of the bang, 2005-2009 - manchester, uk

http://www.flickr.com/photos/jorge-11/2512381519/sizes/l/

mu arust üks ajaloo lahedamaid püsiinstallatsioone:

elmgreen & dragset - prada marfa, 2005 - valentine, texas

(vt siia ka)

http://www.flickr.com/photos/ydhsu/2171356802/in/set-72157619446963403/

096: teletorni transformatsioon

summary: the 312 meters tall tallinn tv tower was built in 1975-1980 to transmit pictures from the olympic sailing regatta which took place in tallinn. in 2007 the tower was closed for public due to safety reasons. recently an invited architectural competition was held to reconstruct the tower to meet the needed safety standards. the competition was won by koko architects, famed for their many successful reconstructions of architecturally valuable structures. the interiors as well as surroundings of one of the icons of tallinn will be refurbished and the tower - when reopened in 2011 - is expected to become a major tourist attraction once again.



-

tallinna teletorni vaateplatvorm ja kohvik suleti avalikkusele ohutusnõuete puuduliku täitmise tõttu 1. detsembril 2007. torni haldaja as levira püüdis seejärel üht tallinna ikooni linnale müüa, paraku polnud viimane ostust huvitatud ning nüüd, eurorahade toel, on päevakorras 30-aasta vanuse torni uuele elule äratamine. ehitustööde algusena on meediast läbi käinud aprill 2010, torni taasavamine peaks seega toimuma järgmise aasta kevadel.

foto: jk

esmalt viiakse torn rekonstrueerimistööde käigus enam-vähem vastavusse ohutusnõuetega: ehitatakse välja nn paanikatuba, laiendatakse evakuatsioonitreppe jne. lisaks interjöörile läbivad totaalse muutuse ka torni välialad, kuhu on muu seas kavandatud uus purskkaev ja skulptuuripark. tornist saab atraktiivne-interaktiivne ekspositsioonipind, kus vaated linnale on vaid osa selle väärtusest. plaanitust saab lähemalt lugeda siit; pisut jaburavõitu videolugu näeb aga siit.



teletorni rekonstrueerimiseks ja ekspositsioonipindade kujundamiseks korraldati kutsutud ideekonkurss, mille võitis koko arhitektuuribüroo. võistlustöö autoriteks on margit aule, liis lindvere, raili paling ja margit argus.

allpool saabki tutvuda konkursile esitatud projektiga. täpselt kui palju arhitektide poolt algselt pakutust lõpuks realiseerimisele kuulub, on vähemalt minu jaoks hetkel segane, nii et autoritel või teistel asjassepühendunutel on võimalus soovi korral seda kommentaariumis natuke täiendada. või siis läheme vaatame asja aasta pärast ise üle.

niisiis, järgnev jutt on juba seletuskirjast.



teletorni kuju meenutab seent, mis on botaanikaaia kultiveeritud muldadest väe sisse saanud ja kasvanud sadades kordades üleelusuuruseks. hooga maa seest väljarebinud seen on tõmmanud maa sisse prao, millest on maalastele rajatud sisse- ja väljapääs suurde "seenetorni".



teletorni sissepääsu moodustavad sujuvalt katusealuseks ja pääslaks tõusev maastikuarhitektuurne maht ja selle kõrval piki telge kuni teise korruse sissepääsuni kulgev pandus. pandusest ja pääslahoonest kujunev maht kasutab ära 100 meetri laiust turvatsooni ümber torni ja tõstab selle kui radiaalselt pragunenud kettas.





tsentraalselt paiknev pandus lisab kogu kompleksile suurejoonelisust ja säilitab puhta vaate tornile. purskkaevu motiivi moodustab mööda klaaslage ja -seina voolav veekardin, mis talvel ilma veeta jääb ilusaks, funktsionaalseks arhitektuurseks elemendiks.

(näe, kate ja pete ka uudistama tulnud. ja mingi heinz valgu moodi tüüp ka...)

suvel saab teletorni minna mööda pandust ja samal ajal nautida imelisi vaateid ümbritsevale alale ning skulptuuripargile. väljapääs on läbi esimese korruse, kus asub pandusealune muuseumikauplus, garderoob, ooteala ja kohvijoomise võimalus neile, kes kardavad kõrgust. talvine liikumisskeem nii sisenemisel kui väljumisel on läbi muuseumikaupluse i korruse, piletimüük ja maketid erinevate maade teletornidest jäävad ii korrusele.







-

torni valgustus on lahendatud 3 programmiga. esimene neist on rajatud kosmoselaeva ideele: pimedas põhjamaa öös oleks välja valgustatud ainult torni ülemine taldrikuosa. selle alla on planeeritud tugevate valgusvihkudega ümmargused valgustid; vihud oleksid kitsalt suunatud ja ei puudutaks torni jalga. lisaks võiksid valgustatud olla xxi korruse aknad - led-valgustid oleksid paigutatud aknalaua sisse (analoogselt koko büroos projekteeritud metro plazaga); õrna sinise valgusega võiksid olla markeeritud ka xxii ja xxiii korruse servad, mis annaks nn ufolaevale kõrguse. ufo efekti on võimalik saavutada ka akende valgustuse ja kõrgema kettosa ühtlase prožektoritega väljavalgustamisega.



teine valgusprogramm on tähtpäevade puhul kasutatav torni samba valgustus suurte prožektoritega, kuhu saab kiirtevihuga tekitada erinevaid triipe. nt vabariigi aastapäeval sinimustvalged triibud, jaanipäeval muhuseeliku muster, ungari presidendi külaskäigul ungari lipuvärvid, emadepäeval oleks võimalik projitseerida tornile mõned lillekujutised.

kolmas valgusprogramm toetaks valgusskulptuuride ideed ja oleks vaadeldav põhiliselt tornist ja nt lennukilt - prožektorid on kinnitatud xxi korruse katuseosa servale ja suunatud alla pargile, kuhu on talvel projitseeritud tantsivad lumehelbed, suvel lilled ja jaaniussid vmt.

-

mükoloogilises vaimus on kujundatud ka kohvik - justkui orgaaniliselt muundatud šampinjoni tulevikuversioon, mis on muudetud inimestele elamiskõlblikuks. kohvikukettasse on ka üks seeneuss närinud augud. augud laes on sümboolsed - markeeritud avadena paistvate valgustitena, põrandasse on aga kavandatud paar tõelist klaasiga kaetud ava, kust avaneks vaade otse alla torni jalamile ja seda ümbritsevale pargile.



xxi korrusele jõudvat inimest tervitavad niisiis eelmainitud avad, vägev vaade tallinna panoraamile, pikksilmad ja väikesed robotid, kes jooksevad ja abistavad inimesi informatsiooniga.



robotid sehkendaksid aknalauale rajatud nn miniraudteel, kus nupule vajutades jookseks inimese juurde väike raudmehike ning kas seletaks või siis näitaks valget paberit, kuhu on laest infrapunakiirega projitseeritud info vastava asukoha juurest paistvate objektide kohta; infot paistvate objektide kohta saaks edasi anda ka aknalaua alla jääval seinaosal - näiteks võiks sinna olla joonistatud paistva panoraami maastik kõrgusjoonena (joon meenutaks elektromagnetlainet), kuhu on markeeritud kõrgemate objektide kõrgused ja nimed.



kogu ruum võiks olla üsna valge tekitamaks kosmoselaeva voolujoonelist ning samas veidi seenelikku atmosfääri. kohviku lauad-toolid oleksid pehmed istmed, mis on grupeeritud 2-8 inimesele mõeldud pealt lahtistesse nn munadesse. need võivad olla ka pöörlevad, mis võimaldaksid inimestel oma vaatenurka muuta. kõik munakujulised toolid oleksid grupeeritud rahukogumite laadselt kas mingi struktuuriga põrandal või laes valgustite näol.



rakud oleksid selle suure kosmoselaev-seene väiksemad osad, kus inimesed saaksid ennast mugavalt ja turvaliselt tunda - nagu ikka koosnevad suured organismid väikestest rakkudest, nii ka see. ka baarilett moodustaks ühe raku, teenindaja selle sees aga raku tuuma. omaette rakuke on ka wc-blokk, mis koosneb 8 boksist ja inva-wc-st. wc pole eraldatud meeste-naiste osaks. kohviku korrusele jäävad ka kohviku abiruumid, köök ja muud personaliruumid. xxi korruselt on keerdtrepi näol rajatud lisaühendustee xxii korrusega, samuti on tagatud põrandaluugi ja redeltrepi näol ühendus tulekindla paanikatoaga xx korrusel.

võrdluseks:

foto: andres tarto aka taevapiltnik

xxiii korrusel, kuhu pääseb nii keerdtrepist kui ka liftiga, asuvad tehnilised ruumid, pääs katuseterrassile ja ekspositsioonialad. katuseterrass on kaetud võrguga, et tagada külaliste turvalisus. lõbusama ajaveetmise jaoks on vaateplatvormile paigaldatud hulgaliselt pikksilmasid.

ekspositsiooniala on jaotatud kaheks eraldi teemaks, mida ruumiliselt eraldab klaasist tambur, mis tuuletõmbuse vältimiseks ümbritseb terrassi ust. näitus "teletorni roll eesti vabariigi taasiseseisvumisel" on kujutatud silindrikujuliste ruumidena, mis haakuvad oma vormilt rakustruktuuri teemaga ja võimaldavad välisküljel eksponeerida hulgaliselt dokumente ja fotomaterjale; sees saab eksponeerida videomaterjale.



näituse "eestlaste infotehnoloogilised saavutused" ekspositsiooni vitriinid on amööbilikuma kujuga ja mõeldud erinevate ekraanide ja tehnoloogiliste seadmete väljapanekuks.

-

foto: jk

-

ja liikuvat pilti ka. kaks suurepärast animatsiooni produktsioonigrupilt: