098: kolm venda (passivad niisama)

summary: a group of late-medieval buildings in the old town of tallinn, known as “the three brothers”. the complex dates back to the xv century. one of the so-called gable houses was completely reconstructed in 1928 while the other two - a dwelling and its granary - have almost fully preserved their original look together with many precious interior details. as of 2010 all houses stand empty without use...

-

“kolme vennana” tuntud hooned laia tänava kruntidel nr 38 ja 40 moodustavad ühe ilmekama hiliskeskaegsete elamute grupi tallinna vanalinnas. ei saa küll öelda, et hooned oleksid suurepäraselt säilinud: uued ajad ja uued funktsioonid on nõudnud oma ning majad on vastavalt vajadustele suuremal või vähemal määral ümber ehitatud. kui majast nr 38 on hiliskeskaegne veel vaid selle üldmaht, siis lai 40 asuvad majad on ajale paremini vastu pidanud ning neist võib lisaks enam-vähem algupärasele fassaadile leida ka xv sajandist pärinevaid detaile.


kompleksi tänane ilme:

foto: jk

foto tõenäoliselt 1920ndatest; hooned peaaegu täielikult oma ajaloolises hiilguses. lai 38 esiplaanil on siin veel ümberehitustest puutumata.

kuskilt netist leitud arhiivifoto

sellised nn viilmajad on pikaajalise arengu tulemus, mille juured ulatuvad xiv sajandi lõppu ja xv sajandisse. samast perioodist pärinevadki käsitletavate majade põhimahud ja vanimad säilinud osad. seda tüüpi elamud asusid enamasti tihedalt üksteise kõrval, omades ühiseid vahemüüre. asjaolu, et tallinnas on selliseid gruppe säilinud vaid kaks - lisaks vendadele ka (vahest liiga vaba käega hotelliks ümber ehitatud) nn kolm õde, - muudab käsitletavad hooned eriti väärtuslikuks.

foto: jk

tallinna keskaegsete elamute ruumide sisejaotuse puhul on täheldatav suur sarnasus. nii lai 38 kui 40 olid tollase perioodi tüüpse ruumijaotusega elumajade head näited, neist viimane on seda siiani. sissepääs avanes tänavalt ruumikasse eeskotta ehk dielesse, mis oli võrreldes külgnevate eluruumidega poolteist korda kõrgem, kusjuures eeskoja pind võis ulatuda lausa 100 ruutmeetrini. kuna eeskojas hoiti tihti kaupu, olid selle raidkiviraamidega aknad trellitatud.



eeskoja tagumises nurgas asus mantelkorstnaga köök. köögi kiviseinad koondusid maja ülaosas korstnaks, mistõttu köök oli justkui korstna alumine, laiendatud osa. ruum oli akendeta ning seda valgustasid korstnaavast ning eeskojast tulev valgus. selline köögitüüp oli kasutusel kogu eestis ning esines veel xviii sajandi ehitistes. eeskojast viis uks köetavasse elutuppa ehk dornsesse, mille taga asus üks või mitu kitsast, peamiselt suviti kasutatavat külmkambrit. teisele korrusele viis eeskojast kivi- või puittrepp, mis lõppes tavaliselt ruumide esise rõduga; sealt omakorda pääses kitsa trepi kaudu ülemistesse aidaruumidesse, kust avanesid tänava poole luugid (väga ilmekalt säilinud lai 40 hoonel).

diele oli omaniku n-ö esindusruum, mistõttu leidus seal rohkesti arhitektuurseid kaunistusi. omaniku jõukuse esmaseks märgiks oli siiski rohkete ornamentidega portaal, kusjuures tallinna keskaegsete elamute portaalid on terves euroopas ühed omanäolisemad. paraku pole ühelgi “kolme venna” majal algset portaali säilinud. diele oli poolkülm ruum, mida soojustas vaid korstnaalune lahtine köök. dornse kütmine toimus enamasti keldri kaudu, kus ruumi ühe nurga all asus kalorifeer.

skänn: hallist raamatust

fassaadid olid tallinna elamutel tõenäoliselt ilmastikust tingituna äärmiselt lihtsad ning väheste eranditega liigsete kaunistusteta. selleski plaanis on (olid) “kolm venda” tüübi klassikalised näited.

skänn: hallist raamatust

lai 38:

nagu eelpool öeldud, oli tegemist klassikalise näitega kohalikust hilisgooti elamuarhitektuurist. iseloomulike tunnustena võiks välja tuua diele-dornse süsteemis ruumijaotuse, keldris asuva kerishüpokausti, eeskojast läbi korruste ulatuva mantelkorstna, kaupade ladustamiseks mõeldud avara kangialuse, kaubaluugiavadega fassaadiviilu, eeskoja suured raidpiitadega aknad, seinakonsoolid, mantelkorstna samba jne. iseloomulik on ka osalt hilisema tekkega õuehoonete asetus ja järjestus. esmalt dornse taha kerkinud kõrvalkambritele lisandus ajapikku teisigi majapidamises vajalikke abihooneid. millal täpselt hoone tema tänases mahus välja ehitati, on paraku teadmata.

küll aga on hoone varasest ajaloost teada üks päris põnev fakt. nimelt elas siin omal ajal terve rea tähtsate härrade kõrval ka maalikunstnik michel sittow’ isa, samuti maalija ning nikerdaja claes van der sittow.

kui välja arvata xvi sajandi keskpaiku toimunud kaasajastamisega põhjendatavad ümberehitamised interjööris, püsis hoonel tema algne hiliskeskaegne ilme suhteliselt kaua.

tallinna tänavaseinte joonistus aastast 1825:



1870ndatel tegutses majas laulu- ja mänguselts “estonia”.

määrava tähendusega olid hoone jaoks 1920ndad. juba 1922 teostati ühele hoovimajale teise korruse juurdeehitus insener bürgeri jooniste järgi. peahoonele saabus muutuste-uutmiste aeg aastal 1928, mil järjekordne uus omanik palus luba maja kardinaalselt ümber ehitada. seejuures on põnev märkida, et hoone oli juba selleks ajaks muinsuskaitse alla võetud, mistõttu haridusministeeriumi muinsuskaitseosakond seadis tingimuseks, et ümberehituse käigus tuleb tingimata säilitada “endine fassaad oma kõrge katusega, niisama ka katusekate, s.o. hollandi kivid”.

(fun fact: nii lai 38 kui 40 olid lähtuvalt 1925. aasta juunis vastuvõetud “muinasvarade kaitse seadusest” kinnismuististena mälestisteks tunnistatud. koos mainitud hoonetega võeti n-ö esimeses satsis kaitse alla ka seitse tallinna kirikut, kolm kloostrit, 14 kindlusehitist ning rida teisi keskaegseid, kuid ka hilisemaid ühiskondlikke ja eluhooneid.)

ümberehitusprojekt telliti ühelt tolle aja tallinna andekamalt noorelt arhitektilt eugen habermannilt, kes kolleeg herbert johansoniga oli mõned aastad varem tuntuks saanud riigikoguhoonega, toompea kindlusesse integreeritud ekspressionistliku uusehitisega.

kuigi rekonstrueerimise projekt telliti habermannilt, võib siiski arvata, et kavandi tegelikuks autoriks oli hoopis ernst gustav kühnert. tõsi, linnapea ja linna arhitekti poolt heakskiidetud lõplik projekt kannab küll habermanni allkirja. on tõenäoline, et sel perioodil muude töödega liiga hõivatud habermanni rolliks jäi vaid tellija jenny lubergiga suhtlemine ning ehitusjärelvalve, samal ajal kui projekti koostas (sarnaselt habermanniga) rohkete vanalinnahoonete õnnestunud rekonstrueerimistega palju tähelepanu pälvinud kühnert. rollide selline jaotumine võis tuleneda muu kõrval ka meeste iseloomudest: eesti soost habermanni teati kui boheemlaslikult muhedat ja hea suhtlemisoskusega mehikest, baltisakslasest kühnert oli aga tuntud kui viiulit mängiv kõrk härrasmees, kes valis hoolikalt oma kliente.

lisaks räägib kühnerti kasuks asjaolu, et hilisemal eluperioodil saksamaal oma tööde loeteludesse on ta alati lisanud ka lai 38 ümberehituse. habermanni puhul on aga (mu mälu järgi) teada juhtumeid, kus ta volitatud arhitektina on allkirjastanud oma allkirjaõiguseta kaasarhitektide projekte.

kui projekti autorluse ümber valitseb väike segadus, siis ümberehituse füüsilise poole pealt on kõik kenasti dokumenteeritud. kuigi muinsuskaitse tingimused olid nõudnud fassaadi säilitamist, läbis see siiski totaalse uuenduskuuri. vana ja uut välisilmet saab võrrelda nii fotode kui projekti kaudu, millele on uue näo alla kantud ka algsed akna- ja ukseavad.

projekti fotod (vist) kultuuriväärtuste ameti arhiivi säilikust

kui hansa kohtub ekspressionismiga? - võiks olla selle peatüki pealkiri...

foto: jk

foto: jk

foto: jk

ümberehituse käigus toodi sissepääs fassaadi keskteljele, mille läbi see enam-vähem sümmeetriliseks muudeti. et osa esimesest korrusest moodustab kangialune, ei peegelda sümmeetriline fassaad hoone tegelikku sisu. algselt avarasse dielesse avanenud sissekäik avaneb rekonstrueerimise järgselt hoopis koridori, millest ühele poole jääb kangialune, teisele aga väike kahe ruumiga korter. vist. või äkki mõni äripind, ma tegelt ei teagi...



algne interjöör ning suures osas ka varasemad konstruktsioonid läksid tööde käigus lammutamisele. muu hulgas lõhuti välja nii mantelkorsten, uhke trepp kui ka hüpokaustahi. teisele, kolmandale ja katusekorrusele mahutati samasuguse konfiguratsiooniga neljatoalised korterid.

... ja keldri plaan ka.

läbinisti elumajana funktsioneeris lai 38 küllaltki lühikest aega, sest juba 1938. aastal seati siin arhitekt edgar johan kuusiku projekti järgi sisse peeglitööstus. vaid veidi hiljem, aastal 1940, hoone natsionaliseeriti. huvitava kõrvalepõikena võiks mainida, et sõja ajal elasid lai 38 katusekorrusel henrik visnapuu ja rasmus kangropool.

nõukogude perioodil pikka aega büroosid majutanud hoone renoveeriti nullindate keskpaiku prantsuse kultuurikeskuse tarbeks, kes aga hoone peagi hülgas. täna - kevadel 2010 - seisab hoone juba pikemat aega kasutuseta.


lai 40:

krunt koosneb neljast ühtse kompleksi moodustavast hoonest: tänavaäärsetest kaupmeheelamust ja aidast ning elumaja hoovipoolsest juurdeehitusest ja eraldiseisvast õuehoonest. tänavajoonel paiknevad elamu ja ait ehitati xv sajandil, hoovipoolsed ehitised pärinevad tõenäoliselt xvii-ixx sajandist.

elamu:

foto: jk

aidahoone:

foto: jk

kui lai 38 puhul tehti 1920ndatel puhas töö, – hävitati peaaegu kõik, mis vähegi hävitatav – siis lai 40 võib tänaseni pidada üheks paremini säilinud hiliskeskaegseks diele-dornse ruumijaotusega elamuks, seda isegi vaatamata mitmetele ümberehitustele.

esimene suuremat mõju avaldanud ümberehitus toimus ixx sajandil, mil kujundati ümber esinduslik portaal ning diele raidpiitades aknad. esimesel korrusel oli avar eeskoda ja sellest tunduvalt väiksem, algselt kerishüpokaustahjuga köetud eluruum. siin on säilinud mitmed raidkivist ja puidust ehituskonstruktsioonid: akende piidakivid ja raamistused, akna kaarsilluse profileeritud turp, keskaegse rituaalse kätepesunõu ehk piscina nišš, keldritrepi siseportaal, kerishüpokausti soojaavadega põrandaplaat, seinanišid ja –kapid, maalingujälgedega talalagi jne (vt: dornse plaan). dieles on säilinud nurgasambaga mantelkorsten, keskaegse kivitrepi ja raidpiitadega akna jäljed. eluruumi all keldrinurgas on kerisega hüpokaustahi. tähelepanuväärne on tahutud puidust katusekonstruktsioon.

aastast 1948 kasutas hoonet ensv riikliku julgeoleku komitee, enne seda aga tallinna linnaarhiiv. vabariigi taaskehtestamisega anti hoone kodakondsus- ja migratsiooniameti kasutusse. viimast funktsioonivalikut aga ei saa kuidagi õnnestunuks lugeda, kuna vastuvõttude ajal mõnikord lausa mitusada majas viibinud inimest nõrgestasid selle konstruktsioonide vastupidavust. hiljem on hoone aastaid tühjana seisnud ning püsib sellisena tänaseni. kaitsealuse maja füüsiline olukord on masendav: langemas pole mitte ainult värv ja krohv, vaid lausa kivid fassaadi alt.

foto: jk

laokorruseid markeerivad luugid:

foto: jk

foto: jk

lai 40 tulevik on praegusel hetkel muret tekitav. juba pikemat aega kohtuvaidluste keerises ringlenud segastele omandisuhetele ei näi lähemal ajal lahendust saabuvat, mistõttu väärtuslik maja vaid laguneb edasi. tekkinud on parasjagu piinlik olukord, kus “keskaegse linnana” reklaamitava tallinna üks paremaid keskaegseid majakomplekse niisama jõude seisab.

foto: kuskilt netist leitud

kui renoveeritud lai 38 puhul on lootust, et see omale lähemas tulevikus üürniku leiab, siis lai 40 hoonete potentsiaalne lähitulevik ei näi just kuigi helge. kuna hooneid pole juba pikemat aega korrastatud, vajavad need enne uuesti kasutusse võtmist kapitaalset restaureerimist. see aga tõmbab koomale kinnistu tulevaste võimalike haldajate ringi ning nõuab lisaks suurele investeeringule suhteliselt pikka aega projekteerimistööde teostamiseks. ent teisest küljest – et positiivses toonis lõpetada – võiks lai 40 kurba olukorda võrrelda mitme teise sarnases seisus olnud vanalinnahoonega, mis vaatamata kehvale majanduslikule seisule on suudetud hiljaaegu siiski eeskujulikult restaureerida ning seeläbi halvimast päästa. ja kui lõpuks saabubki aeg, mil maja korda tehakse, võib tööde käigus välja tulla nii mõndagi huvitavat, kuivõrd seitsmekümnendate “remont-restaureerimisel” jäid mitmed hooneosad ja detailid lähemalt uurimata.

siuke lugu siis. õnnitlused neile, kes läbi lugesid.