111: Standard vs Eksperiment: Eramuarhitektuurist Eestis ja põhjamaades

tühjus
Summary: An essay by Carl-Dag Lige about different approaches to designing private houses, and the tradition of commissioning private houses in Estonia, comparing the situation where about 90% of designs are custom-made, to that of Scandinavia, where standardized projects rule the market. A cut / modified version of this text is included in the catalogue for the Estonian exhibition 100 Houses at La Biennale di Venezia. The catalogue (with texts in English), mainly consisting of photos and plans of 100 private houses mostly built in the last decade can be found here. More about the Estonian exhibition: here, and also at ArchDaily.

-

Järgneva teksti kirjutas Carl-Dag Lige tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooniga kaasneva kataloogi tarbeks. Siinne versioon on kataloogis avaldatud tekstiga võrreldes pisut teistsugune, pikem ja sisu poolest terviklikum.



***


Nüüdisaegne professionaalne eramuarhitektuur on kõrgelt hinnatud nii Eestis kui põhjamaades. Kuid kui põhjamaades on laialdaselt levinud majatehaste standardiseeritud lahendused ja arhitektide käest tellitakse suhteliselt vähe unikaalprojekte, siis Eestis on kogu taasiseseisvumise järgse aja olnud unikaalprojektiga eramute ehitus suhteliselt populaarne. Eestis ehitatavate kataloogimajade arhitektuurne ja ehituskvaliteet on suhteliselt kesine ning seepärast on enamik siinsetest professionaalsetest arhitektidest kuni viimaste aastateni hulgaliselt eramuprojektide tellimusi saanud. Uus Eesti eramuarhitektuur annab läbilõikelise ülevaate tendentsidest kogu taasiseseisvumisjärgses kohalikus arhitektuuripraktikas.

Kui põhjamaade elamuarhitektuuris domineerib suhteliselt alalhoidlik lähenemine, mis keskendub eelkõige tellija soovidele ning rõhutab kontekstitundlikkust, siis eesti arhitektide seas tõuseb ühe tugeva suunana esile eksperimenteeriv hoiak. Noorte arhitektide seas, kelle loominguline käekiri võib välisilmelt olla variatiivne, võib tajuda teravdatud tähelepanu arhitektuuridistsipliini olemuse ja toimimise suhtes. Eesti eksperimentaalne eramuarhitektuur toob ilmekalt esile siinsete arhitektide kriitilise hoiaku ja soovi ümber mõtestada arhitektuuridistsipliini toimemehhanisme.

I
Standard
:
Miks on kataloogimajad põhjamaades populaarsed - Soome juhtum


Standardiseeritud elamuehituse üheks pioneeriks Euroopas võib pidada Soomet. Taaskord kerkib esile Alvar Aalto figuur, kelle roll II maailmasõja aegses ja järgses elamuehituse korralduses oli väga oluline. 1940. aastate alguses USA-s viibides tundis ta suurt huvi ehitustehnoloogiate vastu, mis võimaldaks kiiresti ja säästlikult ehitada. Aalto, koos teiste tipparhitektide Aarne Ervi, Viljo Revelli ja Kaj Englundiga töötasid sõja ajal Soome toonases Riiklikus Ülesehitusbüroos (soome keeles Jälleenrakennustoimisto) välja ehitusstandardite süsteemi, millest käsiraamatute kujul sai nii arhitektide kui ehitusinseneride poolt palju kasutatud abimaterjal. Riiklikus Ülesehitusbüroos projekteeriti ka suur hulk elamute tüüpprojekte. Kuivõrd projektide autoriteks olid tipparhitektid, oli tulemuseks ratsionaalse planeeringu ja tervikliku vormiga, olgugi et konservatiivse välisilmega hooned, mida võimalik kiiresti ja efektiivselt ehitada. Niinimetatud sõdurimaju (soome keeles rintamamiehentalo) püstitati sõjajärgsetel kümnenditel Soome erinevates piirkondades tuhandeid. (vt lisaks: Roger Connah. Modern Architectures in History: Finland. Reaktion Books. London: 2005. Lk 111-114.)

1950. aastate lõpuks töötati Soomes välja betoonelementehituse tehnoloogia ning korterelamute ehitus võttis senisest kiiremad pöörded. Eramuehituse osakaal kortermajadega võrreldes hakkas sealt alates küll vähenema, kuid Soome elanike hulgas on standardsed kataloogimajad siiani populaarsed, sest enamasti on majatehaste poolt pakutavate toodete näol tegemist vastupidavate ning funktsionaalsete hoonetega.

Arvestades ka soomlaste mõõdukalt konservatiivset maitset, pole imeks pandav, et valdav osa riigis ehitatavatest eramutest valmib tüüpprojekti alusel.

Tipparhitektid tüüpmaju projekteerimas

Soomes on väga populaarsed elamumessid, kuhu majatehased või ehitusfirmad tellivad näidismaju ka tunnustatud arhitektidelt. Nii projekteerisid Soome ühed tuntumad arhitektid Mikko Heikkinen ja Markku Komonen Tuusula elamumessi (2000) jaoks väikese valgusküllase puidust ühepereelamu Kosketus house, mille ruumijaotus, materjalikasutus ning vaoshoitud elegantsus loovad mulje terviklikust ja kvaliteetsest arhitektuurist. (viide: Esa Piironen. Small Houses in Finland. Rakennustieto. Helsinki: 2004.)

Heikkinen-Komonen: Kosketus house, 2000

foto: http://www.heikkinen-komonen.fi/Frames_new_projects.htm


Taaniski on tuntud arhitektid projekteerinud kataloogimaju. Firma M2 koostöö taani arhitektidega kestab juba aastaid ning firma tootevalik koosneb vaid professionaalsete arhitektide loomingust. M2 on tellinud tüüplahendusi arhitektuuribüroodelt Cebra, Schmidt Hammer Lassen, 3XN, Dorte Mandrup Arkitekter, Arkitektfirmaet C.F.Møller ja Bjarke Ingels Group. Nii nagu soomlaste hulgas, on ka taanlaste seas populaarsed väikesed suvemajad ning needki ostetakse tihtipeale majatehastest kataloogi alusel.

Eestis seevastu on majatehaste poolt pakutavad tüüplahendused oluliselt madalama arhitektuurse ning ehitusliku kvaliteediga kui põhjamaades. Esimesi paranemise märke on selles vallas siiski näha. Hiljuti sai Eesti Aasta Puitehitise preemia (2009) arhitekt Sten Ader, kes on loonud puidust väikemajade moodulsüsteemi, mille arhitektuurne kvaliteet ei jää alla põhjaeuroopa majatehaste kataloogides ega sealsetel elamumessidel pakutavatele toodetele.

Sten Ader: EasyHome moodulmaja

foto: http://www.easyhome.ee/en/


II
Eksperiment
:
Maja kui masin


Arhitektuursete eksperimentide suhtes on eramuarhitektuur vastutulelik oma väikese mõõtkava tõttu. Uuenduslikke ideid on odavam, turvalisem ja lihtsam katsetada väikeses mahus. Eksperimenteerimist soosivad tihtipeale ka ekstravagantsed ja väga iseteadlikud tellijad või elamunäitused. 1928–1931 valminud Villa Savoye’d võib pidada esimeseks terviklikult realiseeritud ehitiseks, kus Le Corbusier’l oli võimalus rakendada oma viiepunktilist modernistliku arhitektuuri programmi. Taanlane Arne Jacobsen seevastu, olles tugevalt mõjutatud Le Corbusier’ loomingust, sai oma uuenduslikke ideid esmakordselt laiema avalikkuse ees demonstreerida 1929. aastal toimunud Kopenhaageni arhitektuurinäitusel. Jacobseni Tuleviku maja, mis näituse jaoks valmis ehitati – tõsi, ajutise ehitisena – võib nagu Villa Savoye’dki pidada omalaadseks elamise masinaks. Eksperimentaalmajas, mis oli püstitatud näituseplatsile, eksponeeriti ja tutvustati moodsaid tehnoloogiaid ja esemeid elektrilisest põrandaküttest automaatse garaažiukseni. Jacobsen projekteeris ringikujulise põhiplaaniga maja kaasaegsele inimesele ning ühendas hoone planeeringuliste, vormiliste ja tehnoloogiliste võtete abil moodsa, urbaanse eluviisi funktsionaalse ja sümboolse poole. (viide: Carsten Thau, Kield Vindum. Arne Jacobsen. Danish Architectural Press. Kopenhaagen: 2001. Lk 46-52.)

Soome arhitekt Jyrki Tasa ning eestlased Urmas Muru ja Peeter Pere kuuluvad nende nüüdisarhitektide hulka, kes tänapäevaste vahenditega on interpreteerinud Le Corbusier', Jacobseni ja vene konstruktiviste laadis käsitlust majast kui elamise masinast. Nii Tasa projekteeritud Moby Dick house (2003) kui Muru & Pere Alumiiniummaja (2007) on plastilise, voolava vormiga ehitised. Moby Dick house’i tehnitsism väljendub ainulaadses teraskonstruktsioonis, mis oli vajalik hoone paigutamiseks graniitkalju-nõlvakule. Muru & Pere eramu masinlikkus seevastu väljendub alumiiniumplekk-fassaadides ning hoone vormis, mille spiraalne dünaamika on võrreldav Arne Jacobseni Tuleviku maja omaga. Moby Dick house seisab eneseteadlikult kaljunõlval, Alumiiniummaja seevastu paikneb männisalus. Hoolimata oma masinlikkusest ning konstruktiivsest ja vormi- loogikast, üritavad mõlemad hooned loodusele vastandumise asemel sellega kontakti astuda ega jäta muljet ümbruskonna demonstratiivsest alistamisest.

Muru & Pere: Alumiiniummaja, 2007

foto: Tarvo Hanno Varres via archdaily.com


Arkkitehdit NRT: Moby Dick house, 2003

foto: e-architect.co.uk


Ökoloogiline arhitektuur

Professionaalse ökoehituse ühed alusepanijad on norralased. Juba vahetult pärast II maailmasõda ehitati Norras erineva suurusega hooneid, mis katsetasid nii säästikke ehitustehnoloogiaid kui alternatiivsete, hoonesse integreeritud energiaallikate kasutamist. 1949. aastal valmis norra arhitekt Knut Knutseni projekteeritud suvemaja Kragerø lähedal, mille eksterjöör ja mahuline paigutus jätavad mulje hundertwasserlikust iseehitamisest, kuid mille planeering ning delikaatne paigutumine maastikku ei jäta kahtlust, et tegemist on professionaalse arhitekti loominguga. 20. sajandi II poole Norra olulisemaks arhitektiks peetud Sverre Fehn on läbi oma loomingu sobitanud säästlikke tehnoloogiaid, delikaatset maastikutunnetust ning moodsat arhitektuurikeelt. Tema 1967. aastal valminud Villa Schreiner Oslo lähedal teeb delikaatse viipe Ludwig Mies van der Rohe Farnsworth’i maja (1951) suunas, kuid on oma materjalikasutuse ja tundliku looduskäsitluse tõttu karakterilt lähedasem Alvar Aalto kõrgmodernismi järgse perioodi töödele. (vt lisaks: Nils Georg Brekke, Per Jonas Nordhagen, Siri Skjold Lexau. Norsk arkitekturhistorie: Fro steinalder og bronsalder til det 21. hundreoret. Det Norske Samlaget. Oslo: 2008. 2. trk. Lk 401-405.)

Ökoehitusest ja säästlikust arhitektuurist on alles viimaste aastatega kujunenud nähtused, mis aeglaselt, kuid järjepidevalt suurendavad oma mõju ka eesti ehituskultuuris. Ökoloogiline arhitektuur, mis sobitub konteksti ning kasutab taastuvaid energiaallikaid, looduslikke materjale ning traditsioonilisi ehitustehnoloogiaid, on Eestisse jõudnud viimase kümnendi jooksul. Eesti professionaalsetest arhitektidest on traditsiooniliste ehitusmeetodite ja looduslike materjalide vastu on teiste seas huvi tundnud Laila Põdra. Tema poolt Hiiumaale suvilaks projekteeritud palkmaja puhul väärib tähelepanu eelkõige palkide kasutusviis. Arhitekt on kasutanud traditsioonilist tappimisviisi, mis oli kasutusel ka vanade taluhoonete ehitustel. Traditsioonilise vormikeelega, kuid äratuntavalt moodne suvila sobitub hästi looduslikku konteksti ja ümbritsevasse maastikku. Viimastel aastatel on Eestis levima hakanud ka savikrohv-kattega põhuplokkidest elumajad, kuid nende arhitektuurne tase ei küündi veel kuigi kõrgele.

Kriitiline arhitektuur

Iga ehitise projekteerimisel tuleb arvestada nii sotsiaal-kultuurilise, majanduslik-poliitilise kui geograafilise/topograafilise kontekstiga. Erinevatest mõjuteguritest teadlik olek võimaldab neile vastata konkreetsete ideede, arhitektuursete lahendustega. Kvaliteetses arhitektuuris põimuvad omavahel lähtekontekstide loominguline tõlgendamine, funktsiooni, konstruktsiooni ja planeeringu terviklikkusest sündiv vormiline selgus, ning kõrge ehituskvaliteet. Kui hoone vastab neile printsiipidele, siis on tegemist ehituskunsti teosega, mis ületab oma lokaal-funktsionaalse tähenduse ning omandab potentsiaali saada nii avaramate sotsiaal-kultuuriliste kui arhitektuuridistsipliini siseste tähenduste kandjaks ja loojaks.

Professionaalse eramuarhitektuuri suurim väärtus seisneb arhitektuurse kvaliteedi kaudu väljenduvas kriitilises funktsioonis. Kriitilisuse all pean eelkõige silmas eneseteadlikkust, professionaalsust, interpreteerimisvõimet, sellist hoiakut mis järjekindlalt küsib iseenda olemis-meelestuse järele – kontseptuaalset ehituskunstipraktikat, mis on teadlik enda toimemehhanismidest ning suudab iga üksikprojekti puhul vabaneda oma senistest eelarvamustest. Selgemalt, kriitilisus tähendab arhitektide poolset järjepidevat töömeetodite ümbervaatamist ning väärtussüsteemi kohandamist konkreetse konteksti jaoks.

Liigne enesekriitilisus ja töömeetodite pidev kohandamine võib halvemal juhul tulemuseks anda väga kollaažliku arhitektuuri. Selleks, et suuta lähtekontekstide vastastikuses pinges tekkivale arhitektuurile anda ka selge arhitektuurne vorm ja luua arhitektuurselt kvaliteetne tervik, on vaja väga andekaid arhitekte. Iga projekt on ainulaadne ning tingib vähemal või suuremal määral tööprotsessi ja -meetodite loomuse. Eriti kehtib see eramute puhul, sest valmiv hoone, mis piirangutest hoolimata võib väljendada arhitekti eksperimenteerivat vaimu, peab igakülgselt vastama konkreetse tellija vajadustele.

3+1 arhitektide Naeri tänava maja Tallinnas ei järgi agulitüpoloogiat, sest tegemist on luksusliku ühepereelamuga lihtsate tööliselamute piirkonnas. Samas tõlgendab see maja intelligentselt ümbritsevat linnaruumilist konteksti – krundi suhteline suletus viitab ümbritseva aguli kinnistele hoovidele ja kõrgetele plankudele. Samas on hoovi sisemus hubane ja isiklik. Privaatsusest saab luksus, sest hoone asub südalinnas. Siiri Vallneri ja Indrek Peili Villa Lokaator Suurupis lähtub post-militaarsest kontekstist. See on elamu, mis kasutab vana ehitussubstantsi minimaalselt, kuid saab endise sõjaväeterritooriumi kaudu närvekõditava ja vastuolulise uue tähenduskihistuse. Jüri Okase kavandatud Mardi talu puhul polnud vana taluhoovi planeering arhitekti jaoks mitte piiranguks vaid potentsiaaliks. Okas interpreteeris vana keskkonda intelligentsel, talle omasel lakoonilisel, ülimalt rafineeritud moel, ning suutis luua samaaegselt nii ülimalt moodsa kui ka traditsioonide ja keskkonnaga arvestava arhitektuuriteose.

3+1 arhitektid: Naeri tänava maja in city, 2005

foto: jk


Head Arhitektid: Villa Lokaator, 2007

foto: Martin Siplane via http://arhliit.ee/english/la-biennale-di-venezia-2010/gallery/


Need kolm eramut on head näited kriitilisest arhitektuurist, sest interpreteerivad oma konteksti ja loovad tähenduste nihestamise abil uusi väärtusi. Need on iseloomulikud näited arhitektuurist, mis on väga tihedalt seotud oma lähtesituatsiooni ja ümbritseva kontekstiga, kuid hoolimata nendest piirangutest lõppteostuse osas väga moodsa arhitektuurikeelega, terviklikud oma vormilt ja hea ehituskvaliteediga. Arvan, et selliseks arhitektuuris väljenduvaks ruumitähenduste tõlgendamiseks on võimelised ainult väga andekad arhitektid, loojad, kes iga uue objekti puhul "alustavad nullist" ehk loobuvad oma eelarvamustest. Kõik need juhtumid on näited tellija ja arhitekti vahelisest heast koostööst, kus hea lõpptulemus on sündinud jätkuvas dialoogis.

***

Ehitustegevus on põhjamaades küll kordades aktiivsem kui Eestis ning arhitektuuriloomingu variatiivsuski suurem, kuid just kontseptuaalne ja kriitiline arhitektuur näib olevat see, mida Eesti eramuarhitektuuris põhjamaadega võrreldes rohkem viljeletakse. Nõustugem Inga Raukasega, kelle arvates on eesti nüüdisarhitektuuri ühe positiivse suunana täheldatav noorte arhitektide katsetusjulgus, millel võiks ka rahvusvaheliselt kaalu olla. Eesti arhitektuuri suurima potentsiaalina rahvusvahelises kontekstis näengi just siinsete noorte arhitektide julgust ja võimet ümber mõtestada arhitektuuri kui distsipliini sisemisi toimemehhanisme – pakkuda ja töötada välja uusi meetodeid ja kontseptsioone ehitatud keskkonna kujundamiseks.


Carl-Dag Lige
29.04.2010



***



Lisaks. Eesti eramuarhitektuuriga saab tutvuda mitmes viimastel aastatel ilmunud trükises. Need on:

1. Eramu, EAL-i juubelinäituse kataloog.
2. Eramu 2002-2006, ja
3. Eramu 2006-2007 - eramuvõistluse kataloogid.
4. Triin Ojari majaraamat.
5. Buum/Ruum, sisaldades viimase kümnendi parimat Eesti arhitektuuri.
6. ja ka mainitud biennaali kataloog, mille pdf-i leiad siit.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

no järgmine aasta proovivad uuesti teha elamumessi meil ka: http://www.elamumess.ee/index.php.
aga kõik vähegi tegijamad ehitusfirmad olid osalemispakkumise pehmelt öeldes kuu peale saatnud, et nad ei vaja sellist asja.
kehv pr ka neil muidugi.