121: rakvere vallimäe trepp

summary: an experimental stairway by kavakava architects heidi urb & siiri vallner. completed in 2005, the stairway leads from the old-town of small-town rakvere up onto vallimägi hill with its ancient castle. each step is different in all measurements: for example, the first step is only 3 mm high while the last one almost a meter. the stairway is thus like an intermediate link between the small-scale buildings in town and the large-scale castle on hill. the formula was developed by taavi vallner, engineering was done by marika stokkeby.

-

kõige lihtsamalt öeldes on vallimäe trepp lüli rakvere kesklinna ja vallimäe vahel. see on puhtfunktsionaalne objekt, ehk siis pelk trepp, või teisiti öeldes parkali tänava astmeliselt kerkiv jätk. kuid see trepp ühendab kahte totaalselt erinevat keskkonda: ühel pool on väikeste vanade majade linn, teisel laiub aga hiigelobjektina vallimägi koos oma paekivist kindlusega.

vaade pika ja parkali ristmikult.

foto: jk

trepp markeerib keskkondade ning nende mastaapide järsku üleminekut: see algab linna poolt vaevumärgatavate paarimillimeetriste astmetega, muutudes linnusele lähenedes järk-järgult, kindlameelselt ja süsteemselt aina suuremaks, seda nii astmete kõrguse, laiuse kui sügavuse poolest. taavi vallneri poolt spetsiaalse arvutiprogrammi abil välja töötatud astme valem põhineb funktsioonil, mille graafik ühtib nõlva tõusuga.

vaade piki parkali tänavat.

foto: jk

trepiga külgnev hoonestus on praegu kahjuks päris mannetus seisus. loodetavasti tuleb siia kunagi midagi trepiga samaväärselt põnevat. antud fotol on hästi näha trepi üleminekut vihmavee-, sügislehtede ja porirenniks.

foto: jk

ülemised astmed on ligi meetri kõrgused. aga muidugi, trepil on kasutamiseks pakkuda ka traditsioonilisemaid, reglementeeritud astmeid.

foto: jk

punakat tooni betoontrepi autoriteks on kavakava arhitektid heidi urb ja siiri vallner, inseneriks oli marika stokkeby.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

vallimäe trepp jäi "väike 2002-2006" konkursil auhinnata, küll aga märgiti see ära kui hea lahendusega objekt. auhinnata jätmist põhjendati sellega, et trepi turvalisus polnud lõpuni läbi mõeldud. tsiteerin pressiteatest: "žüriiliikmed leidsid, et käsipuude paigaldamata jätmine on liiga ohtlik, ja disainer pidanuks sellega arvestama." sellest järeldub, et praegused jubekoledad käsipuud on paigaldatud kunagi hiljem, paraku ma ei oska öelda millal täpselt ja kas trepi enda autoritel nendega mingit pistmist oli... aga kui keegi teab, võib ju hõigata.

foto: jk

trepi algus.

foto: jk

linna poole sügavnev renn.

foto: jk

vallimäe trepi eksperimentaalsus seisneb tema mitmekihilisuses. ühest küljest võib teda vabalt võtta kui funktsionaalset objekti, olgu siis trepi või tänavalõigu, või hoopis lava või avaliku ruumi näol, kuid temas on ka miski muu, mille adumiseks - nagu mulle tundub - pakuvad siiri vallner ja indrek peil võtit trepist mõned aastad varem valminud okupatsioonimuuseumit käsitlevas artiklis:

"projekti käigus meis aina süvenes veendumus teha maja, mis osutab kasutamisel vastupanu. me ei tahtnud tulemuseks universaalset ruumi, kus täna on galerii ja homme kaubamaja, vaid kindla karakteriga ruumi, mille järgi kasutaja peab end kohandama. ta peab enda natuke pingutama või siis vähemalt fantaasiat üles näitama, et seda teisiti kasutada."

ja edasi:

"arhitektuur ilmneb suhtlusvahendina linnakultuuris alles siis, kui tema loodud keskkond väljub osaliselt kontrolli alt, käitub ettearvamatult. see on nüüdsest meie avalik seisukoht. arhitektuur omandab sümboolse väärtuse hiljem, alles kommunikatsiooniprotsessi kaasnähtusena."

kord rakveres käies täheldasin, et argitoimetavad inimesed püüavad iroonilisel kombel vältida trepile astumist nii kaua kui võimalik. alles siis, kui (kõndimiseks niisamuti ebamugavad) munakivid ja betoontrepiga paralleelselt jooksev "abitrepp" otsa saavad, juhatatakse ta objekti loomingulisemale kasutamisviisile, kuigi valla on jäetud ka (enamasti just valituks osutuv) "normaalsete astmetega" rada.

foto: jk

isegi kui kasutaja püüab linnast mäele või vastupidi jõuda ilma jantimata ja võimalikult ratsionaalselt (sirgjoont mööda), on ta ikkagi sunnitud trepil siksakitama, ja sellest, ning trepi pidevalt muutuvatest mõõtmetest tulenevalt on ta ka sunnitud treppi igatepidi tähele panema. (nagu allpool toodud artiklis tabavalt öeldakse, küsib see trepp igal sammul su jalanumbrit.)

foto: jk

foto: tõnis kimmel --> http://nagi.ee/photos/t6nis/sets/

carl-dag kirjutas oma plogis vallimäe trepist sellise teksti... see on nagu mõni proosaluuletus.

uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

kuidas vallimäe trepp iseneb?

vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.

vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada. trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale. kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? kas arhitektuur saab olla teos? trepp ilmneb ainult oma trepsuses. trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.

foto: jk

ja... vaade kindlusele.

foto: jk

-

maja 2006-3 numbris ilmus multikunstnik eve arpo lahe reportaaž tollal hiljuti valminud trepi kasutamistest ja kasutajate reaktsioonidest. panin artikli üles, näe: üks ja kaks. | a cool overview of the use and reactions towards the newly built stairs as published in a 2006 edition of the estonian architectural review. 1st page here and 2nd page here.