127: arhitektuurieksport, teise nurga alt

summary: 3 objects by estonian architects in latvia and turkey. first, a complex of apartment buildings in riga, designed by erki valdre from the finnish firm kva arkkitehdit. second, another apartment building in riga, designed by merike raid. completed in early 2000's and not 1980's as you might think. and last but not least - possibly the most expensive and luxurious hotel in the mediterranean region - the mardan palace in antalya, with interiors partially designed by the office of meelis press. i have no further comments.

-

eksport!

siinsed arhitektid ei saa välisriikidest tellimusi mitte ainult tänu harvadele (vast kord-paar kümnendis saavutatavatele) konkursivõitudele. teid on teisigi, kuid tõsiasi on see, et ega neid teisi teid pidi eriti suurepärast arhitektuuriloomet tulema ei kipu. toon paljude seast paar näidet.

esimene objekt - grupp korterelamuid riia kesklinnast veidi maad põhja pool, suure tulevikuga skanste piirkonnas (kus muuseas valmis hiljuti selline maja). mainin kohe ära, et ega ma tegelikult ei peagi konkreetset näidet nii väga jubedaks, eriti allpool figureerivate näidete kontekstis.

http://www.skanstes-virsotnes.lv

majade arhitektiks on juba kaua soomes töötanud erki valdre sealsest arhitektuuribüroost kva arkkitehdit. esimesed kaks 24-korruselist torni valmisid 2008, kolmas järgnes aasta hiljem.

http://www.skanstes-virsotnes.lv

arendus näeb ette neljast tornist koosnevat kompleksi. viimase valmimisaastaks väidab arendaja 2011, kuid vaevalt see nii läheb. kuigi kolmas torn valmis juba 2009, on selles hetkeseisuga tervelt 47 müümata korterit, mistõttu võib arvata, et viimase torni ehitamisega ei jätkata niipea.

http://www.skanstes-virsotnes.lv/lv/houses/

vaade juugendlinnast.

http://www.skanstes-virsotnes.lv/

rubriigist "kuidas neid küll veidikenegi atraktiivsemaks muuta ning tähelepanu äratada, et saaksime lõpuks korterid maha parseldatud?! ... oot-oot, käes! led-tuled!! geniaalne!"

http://www.skanstes-virsotnes.lv/

http://www.skanstes-virsotnes.lv/

kui tahad korteriplaane uurida, siis fotode alune link on sulle. fotosid näidiskorterist võib vaadata siin.

mis mind selle kompleksi juures häirib, pole niiväga väljanägemine, vaid pigem ideoloogiline külg, eriti silmas pidades antud ala potentsiaalset tulevikku. nimelt on siia kavandatud kõrghoonetega pikitud äripiirkond, kus selline tüüpiline, veidi odavailmeline copy/paste laadis kinnisvaraarendus mõjub igatepidi kohatult. eesti kontekstis poleks mul mingit erilist vastuargumenti, kui sarnaseid korterelamuid püstitataks nt lasnamäele (silme ette kerkib vana-kuuli arendus), küll aga, kui selliseid arendusi hakataks toppima nt juhkentali piirkonda ilusate linnavaadete ja ala potentsiaalse tuleviku külge leechima. ja veel - ilmselgelt on tolle skanste arenduse näol tegemist kõrgemale klassile mõeldud elamispinnaga, mida ehk majade väljanägemisest eriti ei ootaks. suure osa korterite hinnast moodustavad aga just hunnitud vaated riia vanalinnale. leian, et tegemist on get-rich-quick sorti kinnisvaraarendusega, kus rahuldatud saavad arendaja (ehk merko tütar merks) ja hea vaatega korteri ostja, mitte aga linn, kuigi ideaalis võiks see suhe võrdsesse tasakaalu jääda.

muide, arkkitehdi valdre on väga sarnases stiilis neo-commieblockid püstitanud ka tallinna kesklinna... nimelt. asuvad paraku tõnismäel. tema varasemast loomingust on tähelepanu pälvinud tallinna majaehituskombinaadi 'katseelamu' kalamajas (vana-kalamaja 20a, valmis 1988) ning korterelamu mustamäel (sõpruse pst 255, valmis 1991, torniosa emil urbel).

*

eelneva kompleksi ehituskonstruktsioonide, elektrivarustuse ning ventilatsiooni-kütte-jahutuse taga oli aktsiaselts tari. tari enda ihuarhitekt merike raid on aga lätlaste pealinna õnnistanud sellise korterelamuga:

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

ma ei saa teisiti, selline 'kaasaegne' arhitektuur tekitab mus külmajudinaid. see on nii õõvastavalt ebaatraktiivne, pudistatud maja, mille puhul on raske mõista, et ometi on selle autoriks loomeinimesena kategoriseeritav arhitekt, saati veel erki haridusega... aga pärast pikka juurdlemist leidsin selle maja juures ikkagi kaks head aspekti: 1) et see ei asu eestis, 2) et riiaski asub see võrdlemisi kõrvalises kohas.

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

igaks juhuks mainin, et tegemist pole 1980ndate lõpu / 90ndate alguse 'uusromantilise paneelikaga', nagu neid tollal sarnases võtmes päris palju vorbiti, vaid ikkagi nullindate alguspoolest pärineva teosega.

http://www.tari.ee/index.php?id=korterelamu

tari on ka muide ühe teise siinmail tutvustatud lätis asuva objekti konstruktsioonide ja elektripaigaldamise taga.

*

viimaseks objektiks on 2009 valminud antalyas asuv lukshotell - räägitakse, et euroopa / vahemerepiirkonna kõige kallim ja luksuslikum - mardan palace.

(märgin siinkohal, et hotelli kohta käiv tekstiosa on võrreldes algse versiooniga oluliste paranduste ja lisainformatsiooniga täiendatud. lõppu on lisatud ka väike lühiminiintervjuu.)

mainitud hotellikompleksi interjööride osaliseks projekteerijaks on meelis pressi arhitektuuribüroo. 560 toaga hotelli avamise järgselt ilmus õhtulehes sel teemal lugu pressi kommentaaridega, mida võib lugeda siin. paraku on artikkel ekslik, väites, et "kuigi numbritoad jäeti briti arhitektide hooleks, on ühiskasutatav ala ja suur osa välisarhitektuurist pressi büroo tehtud."

meelis press selgitab, kuidas asi tegelikult oli: "meie tehtud on selles hotellis vaid valikulised interjöörid nagu la brasserie restaurant (vt virtuaaltuuri), russian restaurant (vt virtuaaltuuri terrassilt), rum jungle lounge, monkey club (virtuaaltuur), jazz bar (virtuaaltuur), bowling alley (virtuaaltuur), lasteaed jne.... blogis toodud kreemivahused lobbyd, konverentsid, välisarhitektuur jne on kohalike türgi ja / või inglise ehituskunstnike loodud ja meil pole nende töödega mitte-mitte mingit sidet. väliala baaride ja paviljonide loomisel oleme kaasa löönud sisearhitektuuri või mööbli konsultandina ja mitte arhitektuuri küsimustes, blogis toodud fotodel kajastatu pole meie sulest. mardan palace on väga suur hotell - nagu linnak, selle loomise kallal töötas mitu sisearhitektide ja arhitektide seltskonda."

järgnevad fotod on korjatud erinevatelt saitidelt, lisafotosid pressi büroo poolt loodust näeb nende kodukal. kõigepealt aga kompleksist n-ö parema aimu andmise mõttes mõningaid väli- ja sisevaateid, millega, nagu öeldud, pole pressi büroo seotud.

tsiteerin vikipeediat: the hotel has [...] a 1,100 m2 spa, and its own beach containing 9,000 tons of sand imported from egypt. 10,000 m2 of gold, 500,000 crystals, 23,000 m2 of italian marble are used in the construction of the hotel.

kosmosevaade. mardani kompleks oma hiigelbasseiniga on täpselt keskel.

sisenegem.

nüüd aga pressi büroo poolt loodu juurde. paarile alljärgnevale fotole lisaks vaata fotosid ka pressi kodukalt või pigem ülalpool antud linke virtuaaltuuridele. meenutuseks siinkohal, et press on hariduselt sisearhitekt.

tsiteerin meelis pressi eelmainitud õhtulehe artiklist:

"Me tulime välja julgete mõtetega. Hiiglasliku diskoala sissepääs käib läbi hiiglasliku ahvipuuri, mis meenutab tihedat troopilist vihmametsa. Kogu disko välissein on kaetud elavate tuleleekidega. Ruumi põrand on kui hiiglaslik display, mis kannab sind virtuaalse maailma kohale."

ja delfi artiklist:

"Türgis on Pressi sõnul head võimalused projekteerida majja selliseid luksuslikke pindasid ja eritöödena valmivaid objekte, mida Kodu-Euroopas otstarbekas teha ei oleks. Türgis on nimelt kohalik käsitöökultuur nii vilgas, et osavatel meestel ja naistel ei tule veel pähegi oma ehistööde ning eriliste materjalimenetluste eest hingehinda küsida. Kohapeal valmistatud lahendused, lisaks veel käsitsi tehtuna, annavad aga tervikule sümboolselt palju juurde."

mainitud artiklites leiduva väänatud tõe kohta ütleb press, et "väljaannete kirjutised pole ju täistõde, vaid kallutatud soovist luua uudistekünnist ületav sündmus."

esitasin meelis pressile paar mardaniga seotud küsimust:

JK: Vaadates hotellikompleksi erinevaid siseruume, torkab silma, et teie büroo kujundused on ülejäänud ruumide ja välisarhitektuuri islamipärase eklektikaga võrreldes küllaltki n-ö klassikalis-moodsalt euroopalikud. Kas selle taga oli tellija teadlik soov saada hotellilinnakusse vaheldusrikkust, midagi nii magusama kui ka moodsama maitse eelistajaile? Teisisõnu, kas teie juurde tuldi konkreetse sooviga saada moodsas / euroopalikus võtmes kujundusi või oli teil tellija täielik usaldus ja vabad käed loomaks mida iganes pähe tuleb?

MP: Antalya turist veedab Türgis terve nädala erinevalt Eesti ühele majutusööle, väljaspool resorti pole talle piirkonnas ülearu palju atraktsioone pakkuda. Niisiis aktiviteedid oma õuele, ja mida rohkem neid nädala veetmiseks pakud, seda parem. Kompleksi maht läks metsikult suureks (200 000 m2), sellist mahtu pole tark hoida ühe arhitekti käes ja ühes võtmes, näiteks ainuüksi söögikohti sai 17. Kokku pusis kompleksi kallal viis seltskonda - inglased, sakslased, itaallased, türklased, meie. Tegumoodi rätsepale ette ei öeldud, saime vabad käed.

JK: Kas ruumid, mille teie büroo sisekujundas, määrati teile tellija poolt, või saite neid ka ise valida?

MP: Suures osas määrati tellija poolt, mõnest ettepanekust olime sunnitud loobuma, kuna jõud poleks selles ajagraafikus mahust üle käinud.

JK: Õhtulehe artiklis mainitakse golfimaailma villasid ja golfikeskuse peahoonet kui teie jaoks "uutest väljakutsetest mardani juures" - kas see tähendab, et töö Mardaniga on jätkumas, ja kui, siis mis täpsemalt oleks nende juures teie büroo roll?

MP: Oleme kundega mõlemad ootel, tema ootab, et ajad paraneks ja meie sedasama...

JK: Kas koostöö Ismailoviga on jätku saanud ka Mardani-väliselt?

MP: Midagi muud pole me talle joonistanud.

JK: Kas majandusseisule vaatamata on veel järele jäänud välistöid, mis parajasti käsil, või juba lõpetatud, aga paremat aega ootamas?

MP: Varssavis Fuksase Business Gardeni hotelli sisekujundusega oleme lõpusirgel. Saksamaal Celles läks hiljuti töösse Celle Golf & Spa Hotel projekt.

126: Salto projekt Riia kunstimuuseumile

summary: 2nd prize entry by Salto Architects in the international competition for an annex and reconstruction of the National Art Museum in Riga. The project was concidered successful in grasping the surrounding urban situation, proposing to recreate the historical esplanade park and invite people back to this forgotten part of the park. The annex comprises a new art hall and workspaces, together with a multifunctional public art plaza in front of the new building. The annex is connected to the old building via underground corridors.

This was one of three successful entries by Estonian architects in different international competitions in late 2010. Another project was recently published, see here.

* * *

2010 lõpp oli Eesti arhitektidele rahvusvahelisel areenil küllaltki edukas, auhinnalisi kohti saavutati nii Norras kui Lätis. Teise ja kolmanda koha kõrval tuli koju ka üks võit - tolle konkursi töö sai siin hiljaaegu avaldatud. Lootkem, et head tulemused piiri tagant mõjusid siinsele arhitektkonnale katalüseerivalt, innustamaks aina enam ja julgemalt osa võtma rahvusvahelistest konkurssidest. Ainest ja annet jagub.

Niisiis. 2010 septembris kuulutati välja Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi rekonstrueerimise ja laienduse rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tulemused. 28 konkursitöö seast kuulutati võitjaks Leedu büroo Processoffice oma mõneti vallner-peililiku projekiga, teine koht anti aga arhitektuuribüroole Salto, töö autoreiks Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.

Konkursiga sooviti saada lahendus ajaloolise muuseumihoone taha jäävale krundile planeeritud juurdeehitisele ning rekonstrueerida vana maja siseruumid kaasaja nõuetele vastavaks, kuivõrd vana maja pole kapitaalremonti juba üle 100 aasta näinud.

http://en.wikipedia.org/wiki/Latvian_National_Museum_of_Art

Vaade hoone tagafassaadile ja võistlusalale.

1905 valminud ajaloolise kunstimuuseumi hoone autoriks on ka Tallinnaga tihedalt seotud baltisaksa arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann. (Tema kavandatud on Olde Hansa vastas kõrguva endise Scheeli pangahoone fassaadid.) Muuseumihoone näol on tegemist ühe prominentsema ehitisega Riia vanalinna piiravas bulvarite vööndis. Suures rohelises kvartalis pakuvad kunstihoonele seltsi vaid kunstiakadeemia hoone ning ülikaunis ja hiiglaslik õigeusukirik, mistõttu oli eriti oluline uue mahu sobitumine - et mitte öelda peitmine - antud konteksti.

vecais sacarnis @ http://www.skyscrapercity.com

Võistlusele kutsutud välisekspredina töötanud Mihkel Tüür kirjeldas Salto projekti nii:

Töö eristus selgelt oma värske planeeringulise lahenduse poolest. Kui teised võistlustööd olid keskendunud ajaloolise lossi juurdeehituse temaatikale, siis see töö vaatas linnaruumilist olukorda laiemalt. Taastati ajalooline esplanaadi väljak keset esplanaadi parki, mille küljele on elegantselt paigutatud muuseumi avalike funktsioonidega maht. Tekib ruumiline ja ajaline dialoog esplanaadi fenomeni leidmiseks Riia linnaruumilises tervikus. Esplanaad muudeti uuesti aktiivseks ruumiliseks kohaks, mis vahepealsel ajal on pargipuude all unustuse hõlma vajunud. Selge linnaline idee, mis tõstis selle töö teiste seast esile.

Pikemad žürii ja ekspertide hinnangud panen kommentaaridesse, et siinne tekst liiga pikaks ei veniks.

Nüüd aga Salto seletuskirja ning illustratsioonide juurde.

* * *

Euroopa Kultuuripealinn 2014 raames ehitatava Riia kunstimuuseumi ülesanne on aktiviseerida läbi uue objekti kogu Riia kultuurielu. Töö lahendus ei püüa konkureerida vana väärika hoonega vaid tegeleb pigem kogu pargiga ja toimib kunstimuuseumi välialana, mis on osa avalikust linnaruumist 24 tundi ööpäevas. Töö idee tuleneb pargi ajaloolisest kasutusest ja järgib olemasolevat kaitsealust puude alleed. 1930ndatel töötas park aktiivse vabaõhuväljakuna.



Projekt ei taha luua juurde uut hoonemahtu vaid pigem keskkonda - tekitada läbi uue ehitise uusi tegevusi, luua uue tugeva avalikkusele suunatud märgi kunstimuuseumile – kunsti väljaku. Kogu pind on kasutatav vabas õhus asuva kunstisaalina. Kunstiväljak võib olla kasutamiseks ka kõrval paiknevale kunstiakadeemiale.



Pehme vormiga valge pind töötab hoone sissepääsuna. Sissepääs ja avalikud funktsioonid – kohvik, infopunkt, laste mängutsoon ja pood on kõik vahetult avatud väljakule ning eraldatavad ka ülejäänud hoone mahust, mis võimaldab erinevate funktsioonide erinevat kasutusaega ning tihedat koostoimimist väljaku sündmustega.



Uus kaasaegne kunstisaal on kui ühendus vana ja uue hoone vahel ja kunstiväljak selle sujuv jätk välisruumis, mida on vajadusel võimalik ka kinnisteks üritusteks sulgeda. Kabinetid on viidud kunstisaali peale allee serva, moodustades kõrgemale tõstetud väljaku serva, millest avanevad suurepärased vaated läbi allee muinsuskaitselisele hoonele. Kabinetid on seotud nii külastajatele avatud tsooniga kui külastajatele suletud ruumidega. Alleepoolselt küljelt on tagatud ka kunstisaalile soovituslik põhjavalgus.


-1. tasand.



+1. tasand.



Kunstiväljaku keskne asetus pargis võimaldab otsest ligipääsu kõikidest olulistest liikumissuundadest. Sissepääsuväljaku ääred on kontaktis kõikide oluliste teeotstega ning ristmikega pargis. Juurdeehituse tagumine kõrgem serv võimaldab väljakut märgata tänavatasapinnalt suuremalt distantsilt. Väljak on kavandatud terratsopinnaga heledatest punktreljeefiga betoonplaatidest.



Seal asuvad kohvikuterrass ja laste mänguväljak (ühendatud laste mänguruumiga). Väljakule on kavandatud skulptuurid ja installatsioonid ning istumiskohad. Väljaku siledat pinda ergastavad puudegrupid ja purskkaev, mis talvel saab toimida liuväljana. Väljaku kõrgemat osa saab kasutada lavana ning madalamat sissepääsuesist kaldpinda tribüünina.






Uus lahendus arvestab aja jooksul tekkinud kihistustega pargis, moodustades juurde uue ning taaselustades ühe ajaloolise etapi pargi kujunemisloos. Samas säilib parki läbiv sümmeetrilisus ja kõik olulised maastikukujunduslikud karakteristikud ja kujunduselemendid. Vanast majast on teadlikult hoitud distantsi, püüdes juurdeehitusega mitte tasakaalust välja viia ajaloolist terviklikku kompositsiooni. Lisaks toimib uue ja vana vahelise eraldusvööndina atraktiivne kaarekujuline puudeallee, mille alla on kavandatud uus jalgtee. Uus hoone ei ole arhitektuurne konkurent ajaloolisele vaid pigem maastikuline element, mille ülesanne on lisks muuseumile aktiviseerida kogu parki.



Juurdeehituse keskseks ruumiks on hooajaliste näituste saal, mis on ühendatud fuajee/kohvikualaga ja ajaloolise hoonega, kus paikneb püsiekspositsioon. Ühenduskoridori hoonete vahel on kavandatud näitus ajaloolisest hoonest ja pargi kujunemisloost. Ajalooline peasissepääs vanas majas on säilitatud. Arvestades asjaolu, et vahelduvaid näitusi külastatakse tihedamini kui püsiekspositsiooni, saavad mõlemad sissepääsud toimida ka eraldi. Uut hoonet saab külastada ka vana läbimata. Laod on jagatud uue ja vana hoone vahel. Hooajanäituste korraldamiseks on uuel hoonel eraldi laadimisplatvorm ja pakkimisruum, mis on tunneliga ühendatud vana hoone ladude ja neid teenindavate ruumide plokiga. Konverentsiruum on paigutatud vana hoone atraktiivsesse kuplisse. Uus hoone on läbitav panduste abil, liftiühendus on paigutatud vana maja kesksesse osasse, võimaldades klaasliftis läbida atraktiivne aatrium.





Hoone on monoliitses raudbetoonkonstruktsioonis, näitusesaal on sillatud terasfermidega, mille vahel paikneb ventilatsioonikamber. Hoone on rajatav passiivmaja põhimõtteid arvestavalt. Lõunapoolne sissepääsuala klaassein on päikse eest kaitstud varikatusega, kabinetid avanevad hommiku- ja õhtupäikesesse. Hoone suurte ruumide paiknemine maapinnast allpool võimaldab tagada muuseumile vajaliku ühtlase kliima.

* * *

Olgugi et Salto tööd võib pidada igal juhul konteksti hästi sulanduvaks, pidas žürii seda ikkagi vana maja suhtes mõneti arrogantseks.

Seeeest leedukate võidutöö lähenemine ülesandele oli olemasolevat peaaegu et pelgavalt respekteeriv. Kogu uus maht paigutati maa alla, kusjuures võimalikult palju funktsioone mahutati vanasse majja seni kasutamata pindadele, lisaks jäeti - erinevalt Salto projektist - pargimaastik täiesti puutumata. Väljast vaadates annab lisandunud mahust aimu vaid klaasist põhjaga ruudukujuline trepistatud süvend, läbi mille näeb muuseumi igapäevatööd. Peaks mainima, et tegemist on mu arust vägagi sümpaatse lahendusega, eriti silmas pidades kõiksugu buumiaegseid muuseumiarhitektuuri wow-reaktsioonile toetuvaid trende.

Ja nagu öeldud, zürii ja ekspertide hinnangud leiad kommentaaridest.

125: muusika kontoris?

summary: music in the office? here's a set of collected answers from young finnish architectural offices, as seen in the compilation book newly drawn - emerging finnish architecture (buy it here). what about you and your office? what kind of music is preferred? who gets to dj? are everybody happy with the music played? or do you prefer to work in silence? feel free to comment!

-

uurisin ükspäev noori soome arhitektuuribüroosid tutvustavat raamatut pealkirjaga "newly drawn - emerging finnish architecture" (vt linke ingl k tekstis), kus mu tähelepanu köitis muu seas tõik, et üheksast esitletud büroost väidab end kontoris töö ajal arvo pärti kuulavat. suutsin sellega kohe rõõmsalt rileitida, nimelt on mu töökohas juba üle kuu aja järjest ketranud arvo pärt ja tema "für alina", tõsi, mitte mu töökõrvase muusikaeelistusena, vaid saatena näitusel esitatavale kunstiteosele, mis ülakorrusele 'nõndanimetatud kontorisse' kostub. armastan küll pärti kuulata, lihtsalt eelistan seda pigem teistsugustes tingimustes.

kuidas teiega on? kas töö ajal kuulatakse muusikat või eelistatakse vaikust? mis tavaliselt mängib - raadio või kellegi pleilist / album? mis raadio, või milline muusika? kas muusika mängib 24/7 või kui kellelgi vaikus pinda hakkab käima, või ainult öösiti, et aidata ärkvel püsida? kes valib muusika, kas lihtsalt see, kelle arvutiga on kõlarid ühendatud, või on lausa otsustatud, kellel kontoris on parim maitse? või iga päev erinev inimene? on mõni vihastanud ka, et kolleeg mingit eriti haiget muusikat laseb? või on igaühel oma kõrvaklapid, ja volüüm sätitud täpselt nii kõrgele, et kuuleks telefonihelinat või kaastöötaja hõiget? (nt meil on viimasel ajal just nii...)

kommentaarium on avatud!

nüüd aga noorte soomlaste maitseeelistuse juurde.

vastab arhitektuuribüroo hollmén reuter sandman.



vastab arhitektuuribüroo verstas.



vastab arhitetktuuribüroo now.



vastab arhitektuuribüroo anttinen oiva.



vastab arhitektuuribüroo lassila hirvilammi.



vastab arhitektuuribüroo avanto.



vastab arhitektuuribüroo ala.



vastab arhitektuuribüroo afks.



vastab arhitektuuribüroo k2s.

* * *

üks muusikasoovitus ka. is everybody happ-pyyy?

124: Uue ja vana vastaspinge Erich Jacoby loomingus

Summary: Erich Jacoby (1885-1941) was among the leading architects in 1920's / 1930's Estonia. Below are some of his projects, but in case you would like to understand the text, please travel into distant future and use Google Translate or whatever its successor might be.

- - -

Näitus „Arhitekt Erich Jacoby 125“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 15.12.2010-13.02.2011, kuraator Mait Väljas, kujundaja Marge Pervik-Kaal, fotograaf Martin Siplane

Sissejuhatuseks: Järgnev tekst on taas Carl-Dag Lige klaviatuurist. Kirja on see pandud Sirbi jaoks, kus see ka ilmus, tõsi küll, kärbitud kujul ja seetõttu vähem terviklikumana kui siinne täisversioon. Illustreeriva materjalina on kasutatud paraku suht kehva kvaliteediga skänne kahest 30ndate albumist, "Eesti arkitektide almanakist" (1934) ja "20 aastat ehitamist Eestis" (1939). Head lugemist, head vaatamist! NB! Näitus on veel avatud veebruari keskpaigani!

*

Eesti modernistliku arhitektuuri alane ajalookirjutus on kuni viimase ajani olnud hõivatud rahvusliku modernismi-narratiivi konstrueerimisega ning seepärast suhteliselt leigelt suhtunud siinsete baltisaksa ja vene taustaga arhitektide loomingusse maailmasõdade vahelisel ajal. Eesti esimese iseseisvusperioodi (1918-1940) aegsetest rahvusarhitektidest on küllalt tuntuks räägitud ja kirjutatud nii Herbert Johansoni, Eugen Habermanni, Edgar Johan Kuusiku, Anton Soansi kui Olev Siinmaa looming. Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud portreenäitust arhitekt Erich Jacobyst (1885-1941) võib aga pidada märgiks, mis kõneleb nii ajaloolaste huvispektri laienemisest kui eesti rahvusliku arhitektuuriajaloo allikate järkjärgulisest ammendumisest läbiuurimise tagajärjel. Galeriinäitus annab kompaktse ülevaate Jacoby loomingust ja tegevusest.

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon

I Baltisaksa taust ja traditsionalistlik arhitektuur

Ajaloolane Kaido Laurits kirjeldab oma uurimuses „Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940. Monograafia ja allikad“ (Rahvusarhiiv, Tallinn, 2008) siinse baltisaksa kogukonna saatust ning demograafilisi muutusi 19. sajandi II poolest kuni 1939. a Umsiedlungini, mille käigus asustati Adolf Hitleri initsiatiivil valdav osa Baltimaade saksakeelsest elanikkonnast, teiste hulgas ka arhitekt Erich Jacoby, ümber Põhja-Poola aladele. Gdynia linn, kus Jacoby 1941. a suri, oli Läänemere suurimaid kauba- ja sõjasadamaid ning Umsiedlungi käigus Eestist lahkunud laevade peamiseid sihtkohti.

Lauritsa sõnul vähenes baltisakslaste osakaal Eesti elanikkonnas nii väljarände, venestamise kui negatiivse iibe tõttu regulaarselt alates 1881. aastast. I maailmasõja aegse massiivse väljarände ning iseseisvunud Eesti Vabariigi radikaalse maareformi tõttu oli baltisakslaste osakaal 19. sajandi keskpaiga 10%-lt langenud 1922. a 1,7%-ni. Tsaarivõimu aegne assimilatsioon asendus 1920. aastatel vastupidise tendentsiga – eelkõige just baltisaksa väikekodanlus sulandus üha enam eesti kogukonnaga ning võttis omaks eestlaste kultuuritavad.

Kui veel 20. sajandi alguses oli Eesti linnakodanluses ja haritlaskonnas domineeriv baltisaksa kultuur ning eesti soost kõrgema haridusega inimesed võtsid tihti omaks saksa kultuuritavad ja keele, siis Eesti iseseisvumisega 1918. a kaasnes vastupidine tendents siinsete baltisakslaste eestistumise näol. Äsja ilmunud kogumikteoses „Eesti Kunsti Ajalugu. V kd 1900-1940“ (koost Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn, 2010) kirjeldab Mart Kalm eesti professionaalse arhitektkonna teket. Riia Polütehnilisest Instituudist kujunes 20. sajandi alguses õppeasutus, kuhu suundusid arhitektiks ja inseneriks õppima nii baltisaksa kui eesti soost noored. Kalmu poolt „riialasteks“ nimetatud arhitektide hulka kuulusid teiste seas eesti soost Johanson, Habermann, Kuusik, Soans ja Karl Tarvas ning baltisakslased Ernst Kühnert ja Erich Jacoby, kes õppis Riias 1907-1913 pärast õpinguid Hannoveri Tehnikaülikoolis (1905-1907). Riia kui baltisaksa kultuuri keskus ning saksakeelne haridus soodustasid sarnase, saksa kultuurile orienteeritud maailmapildi kujunemist nii eesti kui saksa soost arhitektidel.

Sanatooriumi projekt Riiga (võistlusprojekt), ca 1925. | Competition entry for a sanatorium in Riga.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanakis kirjeldatakse projekti nii: "Iseloomult barakitaolisele ehitisele on leitud suurejooneline, ilus lahendus." All teise korruse plaan.

Eesti arkitektide almanak 1934

Tähtsaks rajajooneks arhitektide hoiakute muutumisel oli Eesti iseseisvumine – kui enne 1918. a oli tendents eesti päritolu „riialaste“ saksastumisele, siis peale iseseisvumist toimus baltisaksa päritolu arhitektide ümberorienteerumine eesti kultuurile. Erich Jacobyst sai seejuures siinse professionaalse arhitektuurikultuuri olulisi mõjutajaid nii oma loomingulise kui institutsionaalse tegevuse kaudu. Rahvusküsimus ei kujunenud tema puhul primaarseks. Paljud Jacoby tellijatest olid mõistetavalt baltisaksa taustaga, kuid ta osales aktiivselt Eesti rahvuslike arhitektuuriinstitutsioonide töös: Jacoby oli üks kümnest Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmest (1921. a), tegutses eesti maa-arhitektuuri arendamiseks loodud Ametnikkude, Riigiametnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (mis 1931. a reformiti Põllutöökojaks) Ehitustalituse juhataja ning Tallinna Tehnikumi õppejõuna (alates 1932. a).

Sanatoorium Nõmmel. Almanak: "Vaatamata 75--meetrilise frondile, ei avalda hoone kasarmulist muljet, vaid pakub vahelduvaid, hästi tasakaalustatud elevatsioone." Hoone ehitati Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi tellimusel, I järk valmis 1926, tiibosad 1931. Projekt realiseeriti vaid osaliselt. | Sanatorium in Nõmme, Tallinn. Built 1926 / 1931.

Eesti arkitektide almanak 1934

„Riialaste“ arhitektuurikäsitlust, mis oma olemuselt oli pigem alalhoidlik kui avangardistlik ning leidis rakenduse peamiselt 1920. aastatel kavandatud hoonetes, nimetab Kalm ’traditsionalistlikuks’. Seda käsitlust iseloomustab üheltpoolt saksa sajandialguse Heimatschutz’i poolt genereeritud austav hoiak piirkondliku kultuuri vastu, mis ei otsi oma eeskujusid kõrgstiilide (barokk, klassitsism jt) hulgast, vaid orienteerub kohalikule arhitektuuripärandile (taluhooned, mõisate abihooned, lihtsad linnamajad jmt). Teiselt poolt kajastuvad traditsionalistlikus arhitektuuris institutsionaalsete (uute riigi- ja omavalitsusasutuste tegevus), sotsiaalsete (linnastumine, keskklassi teke), majanduslike (ehituslaenusüsteem) ning tehnoloogiliste (inseneri- ning materjaliteaduste areng) protsesside, sõnaga, moderniseerumise mõjud, mis on nähtavad nii hoonete planeeringuliste (aedlinna ideoloogia levik), tüpoloogiliste (kooperatiivelamud) kui konstruktiivsete lahenduste (raudbetoonkonstruktsioonide levik) osas.

20 aastat ehitamist Eestis

Lihtsustades võib öelda, et traditsionalistlikule arhitektuurile on omane otstarbekohane ruumipaigutus, ökonoomne materjalikasutus ning alalhoidlik esteetika. Erich Jacoby jaoks kujunes selline arhitektuurikäsitlus loomuomasemaks kui masinaesteetikale ning geomeetrilistele algvormidele orienteeritud funktsionalism. Siiski on mõned Jacoby 1920. aastate lõpul ning 1930. aastatel kavandatud hooned üsna funktsionalistliku üldilmega (mitmed eramud, aga ka Kunstimuuseumi (1933), Kunstihoone (1933) ning Pärnu rannahotelli (1934) võistlustööd). Jacoby 1920. aastate veidi raskepärane ja arhailine laad teisenes 1930. aastatel eelkõige tema avalike hoonete kavandites pidulikumaks ja klassikalisele arhitektuurile orienteeritumaks. Ent palju põnevam, kui lahterdada Jacoby töid stiililiselt, on analüüsida tema loomingut modernse elulaadi ning arhitektuuris sisalduvate vaimsete väärtuste vaatepunktist.

Eramu Weizenbergi tänaval. Valmis 1932, kaasautor Johann Ostrat. | Residence in Kadriorg, Tallinn, built in 1932.

20 aastat ehitamist Eestis

Almanak: "Tagasihoidlikkude abinõudega on saavutatud teatav esinduslikkus hoone välisilmes."

Eesti arkitektide almanak 1934

II Jacoby moodsa kodu propageerijana

Briti arhitekt ja teoreetik Colin St John Wilson formuleerib oma raamatus „The Other Tradition of Modern Architecture. The Uncompleted Project“ (Academy Group, 1995; kordustrükk Black Dog Publishing, London, 2007) modernistliku arhitektuuri alusprintsiibina pürgimuse kehastada inimeste poolt ihatud eluviisi/eluviise, moel, mis ületab vastuolu esteetika ning funktsionaalsuse vahel (lk 90):

„Architecture is neither the plaything of the aesthetes nor the servant of necessity, but the embodiment of a desired way of life; only in the pursuit of that ambition does its true origin lie“.

Wilsoni arvates kujuneb iga hoone unikaalsus tema füüsiliste ning metafüüsiliste komponentide tasakaalustatud kombineerimises (lk 94, „Every building task has to be assessed in terms of its proportional composition of physical and metaphysical components, and therein lies its uniqueness.“).

Wilsoni tekst oli omas ajas mõeldud katsena rehabiliteerida modernistlikku arhitektuuri, mis alates 1960. aastate lõpust oli tugeva kriitika all ning kanaliseerus 1970. ja 1980. aastatel ajaloolisi vorme kollaažlikult kombineerivasse postmodernismi. Wilsoni peamine soov on kaitsta neid 20. sajandi arhitekte, kes oma loomingus tuginevad eetikale mitte esteetikale. Oma argumentatsioonis tugineb ta Antiik-Kreeka filosoofide arusaamale arhitektuurist kui praktilisest kunstist, mille kohaselt on arhitektuuri esmane roll juhinduda funktsioonist ning kombineerida selliseid võtteid ja vahendeid, mis võimaldavad harmooniliselt ilmsiks tuua hoone sügavama olemuse, mis samaaegselt peegeldaks tema kasutaja soove ja vajadusi. Wilsoni sõnul ei arvesta modernistliku arhitektuuri estetiseeriv suund, mille keskseks figuuriks oli Le Corbusier, arhitektuuri kui praktilise kunstiga, mis peab juhinduma teenivuse põhimõttest. Oluline on üle rõhutada, et Wilson ei toeta vastukaaluna üdini ratsionaliseeritud arhitektuurikäsitlust vaid pakub välja kolmanda tee, kus arhitektuuri funktsionaalsus ja otstarbekus on kombineeritud sümboolsete ja vaimsete väärtustega.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eramu Lahe teel. Almanak: "Maaliliselt käsitletud nurga lahendus. Juurdeehitises teosel korral asetseb teenija korter omaette sissekäiguga. Tähelepanu väärib arkitekti hoolikas plaani käsitlus." | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Eesti arkitektide almanak 1934

Vaadeldes Erich Jacoby tegevust eesti ehituskultuuri edendajana 1920. ja 1930. aastatel, ei teki kahtlust, et tema looming sobitub üsna hästi Wilsoni poolt kirjeldatud eetilise, nii funktsioonist kui inimeste ihatud eluviisist juhinduva arhitektuuri paradigmasse. Ent Jacoby elamuarhitektuuris on aimata mitte ainult soovi pakkuda inimestele häid elutingimusi ning nende väärtushoiakutele vastavaid sümboolseid/representatiivseid ekvivalente (näiteks dekoori näol), vaid ka pedagoogiline printsiip. 1927. a asus ta viieks aastaks A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalituse juhataja kohale, kus asus juhendama Tallinna Tehnikumi haridusega noori arhitekte (A. Volberg, E. Velbri, A. Esop jt), kelle ülesandeks oli moderniseerida eesti maa-arhitektuuri. Jacoby juhendamisel töötati välja erineva suurusega talude ning nende abihoonete projekte, mille puhul juhinduti otstarbekuse ja asjalikkuse printsiibist. Jacoby saatesõnas kogumikule „Maaehitisi II“ (toim. August Volberg, A.R.T. Põllumajandusliidu Ehitustalitus, Tallinn, 1930) on tunda arhitekti soovi leida moodsale taluarhitektuurile iseloomulik laad:

„/-/ Ehitustalitus on seadnud endale ülesandeks…/-/… maa-arhitektuuri juhtimise õigeisse roopaisse… /-/…püüdes oma tegevusega mõjutada otstarbekate – ja seega ilusate – hoonete tekkimist, mida kui maaehitusi iseloomustaks juba nende välimus.“

Jacoby soov moderniseerida eesti linnalist elamiskultuuri ning tema kursisolek rahvusvahelise arhitektuurieluga ilmneb tema töös 1932. a „Ehituste ja arhitektuuri näituse“ jaoks. Arhitekti kavandatud 6,5 x 6,5 m suurune neljaliikmelise pere jaoks mõeldud kahetoaline miinimumkorter koos sisseseadega demonstreeris eestlastele moodsat, kuid ökonoomset elulaadi, mille ideoloogilised alused olid välja töötatud 1920. II poole Saksamaal ning leidnud samas ka rakendust ulatusliku sotsiaalehituskampaania näol. 1929. a Frankfurdis toimunud CIAM-i konverentsil keskenduti just elamuasemekriisi leevendamise probleemile ning formuleeriti Existenzminimumi printsiip, millega Jacoby kavandatud näidiskorter üheselt haakub.

Erich Jacoby töödes on tähtsal kohal nii kortermajad kui eramud. Juba I maailmasõja eel projekteeris ta koos Hans Schmidtiga, kellega pidas ühist bürood 1913-1915, korterelamuid nii Tallinna eeslinnadesse kui ümberehitustena Tallinna vanalinna. Jacoby tuntumad elamud on Tallinnas Wismari 9a asuv arhitekti kodumaja (1923), Nunne 11 asuv kortermaja (1926), Pärnu mnt 30 ning Väike-Karja 7 asetsevad esinduslikud terrasiitkrohviga korterelamud ning Lillekülas Vaarika 6 / Maasika 8 krundil paiknev madalakaldelise katusega paarismaja. Viimase projekteerimislugu sobib hästi iseloomustama Jacoby arhitektuuris sisalduvat pinget modernistlike ja traditsionalistlike suundumuste vahel. Kui Vaarika 6 / Maasika 8 esimene variant 1932. a maikuust on ühekorruseline kõrge viilkatusega, tagasihoidlike ornamentaalsete kaunistustega traditsionalistlik elamu, siis sama aasta augustis kooskõlastatud ning ehitamise aluseks võetud uus variant on heledate, puhaste seinapindade ning lamekatusega funktsionalistlik elamu, mille hooviküljele oli lisandunud kahekorruseline abiruumide maht. Kahjuks pole teada, kas Jacoby töötas projekti ringi omal initsiatiivil, tellija palvel või linnavalitsuse soovil, kes võis kõrge viilkatusega hoonet Vaarika / Maasika modernistliku üldilmega eksperimentaalkvartali jaoks sobimatuks pidada.


Üüri- ja ärimaja Tallinna vanalinnas. | Tenement house with commercial space in Tallinn Old Town.

Eesti arkitektide almanak 1934

Elamu Tallinnas Lahe tänaval, 1931. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

20 aastat ehitamist Eestis

Vaarika 6 / 8 kaksikelamu "Uus Tare" asunduses. Almanak: "Ehitis on püstitatud projektide võistlusel auhinnatud kavandi järgi. Kõik majandusruumid on koondatud õuepoolsesse otsa, mis on kõrgendatud pööningu ruumi saavutamiseks." | Duplex dwelling in the experimental "Uus Tare" develompent in Tallinn, Vaarika / Maasika street. Completed in 1933.

Eesti arkitektide almanak 1934

III Vabrikutest kunstimuuseumini, kirikutest koolimajadeni

Põneva peatüki Jacoby 1920. aastate loomingus moodustavad tööstusehitised: Tallinna Filterveevärgi kompleks (1925-1927) ja Tselluloositehas (1926-1928, praegu ümberehitatult Fahle maja). Eesti iseseisvumise järgsel kümnendil oli tööstusehitiste rajamise aktiivsus madal. Jacoby kavandatud rajatised kuuluvad kindlasti Eesti 1920. aastate silmapaistvamate tööstusrajatiste hulka Eugen Habermanni poolt kavandatud Rauaniidi tehase (1926-1932) ja Tallinna Elektrijaama turbiinisaali (1928-1929) ning Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaama (1923) kõrval.

Tselluloositehase kompleks. | Cellulosis factory complex, completed in 1927. See also: Fahle building.

foto Arhitektuurimuuseumi fotost, pildistatud 1927

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

foto Arhitektuurimuuseumi fotodest, autor Peeter Säre, 1998

Tallinna filterveevärk. | Tallinn waterworks, completed in 1927.

20 aastat ehitamist Eestis

Kui filterveevärgi rajamine munitsipaalinitsiatiivil oli tingitud pakilisest vajadusest parandada Tallinna veemajanduse olukorda sooviga varustada kõik tallinlased värske joogiveega, siis tselluloositehase rajamist motiveerisid muutused rahvusvahelisel paberiturul. Emil Fahle juhitud Põhja Paberi- ja Tselluloositehase AS-i paberitoodang polnud 1920. aastate keskel oma hinna tõttu enam rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ning ettevõtte juhtkond otsustas orienteeruda tselluloosi tootmisele.

Tõik, et Filterveevärgi hoone, mille esialgse kavandi koostas Karl Burman, arhitektuuristiilis on nähtud ekspressionismi ning tselluloositehase keedukoja imposantses ilmes varase funktsionalismi mõjusid, kahvatub fakti ees, mõlema hoone puhul on tegemist oma aja tehnoloogiliste tippsaavutustega nii ehituslikus kui funktsionaalses mõttes. Mõlema hoone kandekonstruktsioonides on ulatuslikult kasutatud raudbetooni, mis võimaldas mõõduka materjalikulu juures ehitada kiiresti ja paindlikult. Filterveevärgi puhul oli projekteerimis- ja ehitustöödesse kaasatud M. Arronet’ ja E. Boustedti büroo, toonaseid võimekamaid inseneri- ja ehitusettevõtteid Eestis, kelle poolt projekteeriti puhtaveehoidla ning settebasseinide raudbetoonist alused ning neile toetuvad, Eesti kontekstis haruldased, raudbetoonist seenvahelaed. Tselluloositehase paekiviseintest püsttahukas, mille turjal seisab tänasel päeval KOKO Arhitektide projekteeritud juurdeehitus (2007), sisaldas kuute hiigelsuurt tselluloosikatelt, mis läbistasid raudbetoonist vahelagesid nelja korruse kõrguselt, ning mis oma maksimaalsel võimsusel suutsid toota kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas.


Nüüd üks pildirohke kõrvalepõige. Vaadeldavaks objektiks Tallinna Filterveevärgi hoone. Fotodega varustas postitust Oliver Orro / Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, tänud! (Järjestus ei pruugi olla eriti loogiline, kuivõrd ma ise pole antud ehitist külastanud...) | Some contemporary shots of the latter.

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

foto: TKVA

Tsiteerin Oliveri: "Teema lõpetuseks veel üks Arturi tehtud pilt, mis võiks kandideerida ka mingis kunstilise foto kategoorias..."

foto: TKVA / Artur Ümar

Tööstusehitiste kõrval projekteeris Jacoby mitmeid kirikuid ning haridusasutusi. Tallinnas Mere puiesteel asuv Advendikirik (1923) on arhitekti 1920. aastate mõõdukalt raskepärase traditsionalismi paremaid näiteid. Peaaegu, et Advendikiriku väikevennaks võiks pidada 1933. a valminud, praegu varemetes seisvat Rasina Martini kirikut, mis ehitati ümber Rasina mõisa endisest magasiaidast. 1920-1924 teostati Tallinnas Vene tänaval asuva Katoliku kiriku ümberehitustöid, mille käigus sai kirik uue fassaadi. Projekti autoritena on sekundaarsetes allikates mainitud Jacobyt koos Franz de Vries’iga, kellega ta aastatel 1920-1927 bürood jagas. Koolihoonetest tuleks esile tuua Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumit (A. Rosenbergi esialgse kavandi järgi, 1912-1916, praegu Inglise Kolledž), traditsionalistliku ilmega Tallinna Juudi Eragümnaasiumit (1924), Mart Kalmu poolt varafunktsionalistlikuks nimetatud Saksa Reaalkooli (1928, pärast sõda ümber ehitatud).


Advendikirik Tallinnas Mere puiesteel, valmis 1923. | Adventist church in Tallinn, 1923.

20 aastat ehitamist Eestis

Endine Saksa Reaalkool Luise tänaval. | High School in Tallinn, 1928. Rebuilt after the war.

Eesti arkitektide almanak 1934

Almanak: "Hoone kuju on tingitud Luise tn ehituspiirjoonest. Peale selle tuli arkitektil arvestada selle tänava järsku tõusu."

Eesti arkitektide almanak 1934

Jacoby teadaolevate tööde loetelu ei ole kuigi pikk (60-70 projekti). See fakt ei räägi mitte arhitekti töömaneeri vähesest intensiivsusest, vaid tema soovist töötada konkreetne projekt, tihti alternatiivsetes versioonides, läbi kuni detailideni. Jacoby nõudlikku meele- ja loomelaadi on oma mälestustes kirjeldanud Edgar Johan Kuusik (käsikiri asub Eesti Arhitektuurimuuseumis), kes tõdeb, et Jacoby oli omapärase huumorimeelega ning pigem teadlasetüüpi karakter. Samas oli Jacoby koostööaldis, millest annab tunnistust erinevate arhitektidega koostöös tehtud projektide hulk.

Eramu Vabaduse puiesteel Tallinnas. | Residence in Nõmme, Tallinn, 1936.

20 aastat ehitamist Eestis

Elamu Lahe ja endise Voolu, nüüd A. Alle tn nurgal. | Residence in Kadriorg, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Kuraator Mait Väljase poolt tsiteeritud Eesti Entsüklopeedia (1934. a) artikli kohaselt iseloomustab Jacoby loomingut „tarbekohane asjalikkus, konstruktiivne kaalutlus, hoidumine ornamentaalseist lisandeist, masside nappus ja pindade karge liigitus.” Üldjoontes sobib see karakteristika Jacoby tööde kirjeldamiseks tänaselgi päeval, kuid eraldi tuleks välja tuua 1930. aastate II poole mitmed avalike hoonete võistlusprojektid (Toompea lossi Valge saali ümberehitus 1935, Tallinna raekoda koos Erwin Brockneriga 1937, Riia Eesti saatkonna hoone koos Hermann Bergiga 1938) kus Jacoby läks julgelt kaasa esindustraditsionalismi dekoorilembesema suunaga, peegeldades nii Saksamaal kui teistes Euroopa riikides levinud tendentsi monumentaalsema ja representatiivsema arhitektuuri leviku suunas.

AS A. M. Lutheri müügimaja Vana-Posti tänaval Tallinnas. Hävinud. | A. M. Luther's furniture shop in Tallinn old-town. Destroyed in WW2.

Eesti arkitektide almanak 1934

Supelasutise projekt Nõmmele. | Unrealised project for a spa in Nõmme, Tallinn.

Eesti arkitektide almanak 1934

Koos Edgar Johan Kuusikuga tehtud Eesti Kunstimuuseumi projekt (1938) on klassitsistliku arhitektuuri pärandit loominguliselt. kuid eklektiliselt tõlgendav töö, kus raskepärane, lopsaka uusbarokliku dekooriga kaunistatud näitustesaali maht domineerib väiksema kontoriploki üle. Nii nagu mitmed teised Jacoby arhitektuurivõistluste võidutööd (Vabaduse väljak 1928, „Estonia“ teatri ümberehitus 1931, Kunstimuuseum 1933) jäi ka kunstimuuseumi 1938. a projekt teostamata. Kuigi arhitekt Konstantin Bölau oli toona kriitiliselt meelestatud muuseumi planeerimise suhtes Kanuti aeda, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrvalkrundile, oleks see hoone, nagu ka uus raekoda, mille lõpliku projekti kavandas 1938. aastal E. J. Kuusik, tekitanud toonasesse Tallinna kesklinna tugeva linnaruumilise dominandi ning olnud president Konstantin Pätsi ”ilusa Eesti” doktriini silmapaistvamaid ruumilisi realiseeringuid, mille parimateks näideteks peetakse Kadrioru administratiivhoonet, Vabaduse väljaku pangamaju ning Pärnu mnt seinhoonestusega kortermajade lõiku.

Vasakul: Pärnu mnt 30 (Jacoby), paremal: Pärnu mnt 28 (Aleksandr Wladovsky, 1937. | Apartment buildings in Tallinn. The one on the left is by Jacoby, the other by Aleksandr Wladovsky. Both from 1937.

20 aastat ehitamist Eestis

Jacoby maja plaan.

20 aastat ehitamist Eestis

IV Väikese portreenäituse formaadist ning ülesehitusest

Arhitektuurimuuseumi galeriil eksponeeritava näituse tugevateks külgedeks on Martin Siplase ning arhiivifotod, samuti eksponeeritud originaalprojektid, mis nagu ka tööde loetelu, pakuvad huvitavat infot eelkõige erialaste huvidega muuseumikülalistele. Kriitikana tooksin esile vajaduse senisest põhjalikumalt läbi mõelda näituse ülesehitus. Arhitektuurimuuseumi portreenäituste formaat on ennast näidanud nii positiivses valguses (näiteks Valve Pormeisteri, Leonhard Lapini, Toomas Reinu isikunäitused) kui vähem edukas teostuses.

Iga näituse koostamisel, isegi kui selleks on piiratud ressursid (raha, tööaeg), peaks kriitiliselt läbi mõtlema ekspositsiooni sisulise ülesehituse ning kehtestama valikuprintsiibid esitatavale materjalile, valima dominandid ning taustainformatsiooni. Jacoby näituse puhul on järgitud vaid kronoloogilise ülesehituse printsiipi ning peale sissejuhatavas tekstis esitatud, tõsi, sisukat ülevaadet, ei tunnetanud ma vaatajana, et esitatud materjali süstematiseerimisele oleks vajalikul määral aega pühendatud. Puhtalt ajaloolise ülevaatenäitusena rahuldab see erialainimesi (arhitektid, arhitektuuriajaloolased), kuid ei suuda potentsiaalsele laiemale publikule kommunikeerida Jacoby rolli eesti esimese iseseisvusperioodi arhitektuurikultuuri suunaja ning kujundajana. Isegi kui Jacoby puhul pole tegemist mahlaka funktsionalistiga (vt näituse sissejuhatava teksti „vormilt kuivavõitu funktsionalistlikud villad“) vääriks tema tegevus kriitilisemat lahtimõtestamist ka Eesti tänase arhitektuurikultuuri vaatenurgast.

***

Erich Jacoby mitmekülgne tegevus on kuni käesoleva näituseni suhteliselt vähe arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud. Ainsa pikema ülevaate on temast kirjutanud Mart Kalm (Arhitekt Erich Jacoby (1885-1941) – Linnaehitus ja Arhitektuur, Tallinn, 1991). Vähese huvi üheks põhjuseks pean Jacoby arhitektuurikeele konservatiivsust, tema mittekohanemist funktsionalismiga, mida viimaste kümnendite eesti arhitektuuriajalookirjutuses on peetud sõdadevahelise arhitektuuri etaloniks. Samuti raskendab Jacoby loomingu süvitsi uurimist tõik, et tema arhiiv hävis 1944. a Tallinna pommitamise ajal.

Tänan kuraator Mait Väljast taustainformatsiooni ning täiendavate materjalide eest.

Sirbile,
Carl-Dag Lige
Tallinnas, 03.01.2011