141: Kaks projekti Rohuneeme urnimüüri konkursile

Summary: Two entries by young and promising architects Joel Kopli, Koit Ojaliiv and Juhan Rohtla (all working in different well-known offices) in the late 2010 competition for architects under 30 to design a columbarium in Rohuneeme cemetery in Viimsi parish near Tallinn. The first project, labelled "Dunes", received 2nd prize, while the other - "Green Square" - was honourably mentioned. (Winning entry can be seen here.) This was the first in a series of competitions for young architects organized by the Union of Estonian Architects in cooperation with municipal governments.

-

Jätkan EAL-i poolt ja Villem Tomiste initsiatiivil algatatud noorte arhitektide konkurssidele esitatud paremate tööde tutvustamist. Siinsed kaks võistlustööd on tehtud esimesele omataolisele, st alla 30 aastaste arhitektide omavahelisele mõõduvõtmisele, mis toimus 2010 lõpus ning eesmärgiks leida parim lahendus Rohuneeme kalmistu urnimüürile. Mõlema töö autorid on lootustandvad tüübid - Joel Kopli (kes töötab praegu Plussis), Koit Ojaliiv (töötab QP-s) ja Juhan Rohtla (töötab 3+1-s). Esimene projekt märgusõnaga "Luited" saavutas konkursil teise koha, sellele järgnev töö märgusõnaga "Roheline ruut" pälvis aga äramärkimise. Päris hea saavutus, arvestades et konkursile esitati tervelt 27 projekti. Kusjuures veidi kurb, et järgnevatele noorte arhitektide konkurssidele laekus millegipärast oluliselt vähem töid - Jääfestivali katusele 13 ja Rakvere Linnametsale vaid 9. Küllap on põhjuseid olnud mitmeid, igatahes loodan, et osavõturohkeid noortele suunatud konkursse tuleb veelgi, sest nagu seni toimunud (ja tegelt üldsegi mitte ainult noortele suunatud) konkurssidest näha - talenti jagub. Usun, et sellised kitsendusega, st suures osas oma jopede vahel toimuvad konkursid kasvatavad head loomingulist konkurentsi, pealegi annavad need võidutööde noortele autoritele hea elukooli projekti elluviimisel.

Niisiis, alljärgnevalt Rohuneeme kalmistu urnimüüri teise koha ning seejärel äramärkimise pälvinud töö. Muide konkursi võidutööd koos taustmaterjaliga meenuta siin.


Ettepanek loobub tsentraalsest planeeringust ideega tekitada hierarhiavabam territoorium, ja väärtustada olemasolevat kaunist maastikku. Surnuaia programm paikneb alal pigem risoomselt, paljandudes kohati luidetena, mille sisse paigutatakse urnimatused. Urnimüür on maastiku osa, mitte eraldi kehand. Surnuaiale tulija jaoks on keskpunkt see kalm, mille juurde kedagi mälestama tullakse, valitud matusekohtade ruumiliselt rõhutamine ei ole meie arvates vajalik.



Teed võivad olla tupikud ja kitsad, kuna tegemist on väikese surnuaiaga. Kalmistu maaalal võiks säilitada erinevad haljastused. Urnimüürid paiknevad vaheldumisi traditsiooniliste haudadega. Urnimüüri ees laieneb sillutatud ala lillede ja küünalde paigutamiseks. Urnimüüri vertikaalne osa valmistatakse valgetest väikesemõõdulistest terratso plaatidest.
 



Ala struktureerimiseks valitud puulehe motiiv aitab vältida nurgelisi vorme, samas võimaldab ala sama efektiivselt hauaplatsideks jagada kui ortogonaalne võrgustik. Maapinnale kukkunud puuleht on metafoor maaga üheks saamisest.



Žürii protokollist: "Napp töö. Tehislikku vähe. Asetuselt hea. Sobib metsa ja eespool asuva ortogonaalse surnuaia vahele vabaplaneeringuliseks üleminekuks. On olnud julgust välja pakkuda planeeringust täiesti erinev lahendus. Visuaalselt säilitab tühja maastiku, avatud, saab laieneda. Tekitab küsimuse, miks peab üldse kasutama betoonkasti maa sees. Veidi ülbe ja lohakas. Ruumiliselt elamustpakkuvat vähe. Ei täienda maastikku. Jääb keskkonnas nõrgaks, ebamääraseks. Visuaalselt tagasihoidlik. Alal jalutada keeruline, tekivad tupikud. Kõige reaalsemalt teostatav."



Samade autorite teine töö, märgusõnaks "Roheline ruut".

Mentaalne ruum. Antud töö eesmärgiks on püüelda abstraktse lihtsuse, geomeetrilise harmoonilisuse ning mõtteselguse poole. Planeeringu lahendus ei kanna ambitsiooni rõhutada planeerija artistlikust ega loodava ruumi edevust vaid teravustada fookus kalmistu külastajale kui ruumi lõpptarbijale. Oluliseks saab planeeringu puhastamine kõigest üleliigsest, lahenduse vaikuse poole püüdlemine, loomaks ruumi inimese mõtetele. Oluliseimaks aspektiks on külastaja enda puhas tunnetus, mõtted, emotsioonid, mälestused - füüsiline keskkond tema ümber kannab harmoonilise taustsüsteemi, toetava tasakaalupunkti rolli.



Ruutude omavaheline olemasolevatest telgedest tulenev pööratud paigutus annab selge vihje rotatsioonile, liikuvusele kui universumi olemuslikule nähtusele. Pidevalt transformeeruvas maailmas mõistame aja halastamatut tagasipöördumatust, hetke ning maise elu ajutisust.
Füüsiline ruum. Urnimüüride ala on paigutatud lähtuvalt planeeringuga ette nähtud kalmistuala keskele. Kaks omavahel nihkes olevat ruutu jagavad urnimüüride ala vajalikeks tsoonideks - kruusaga markeeritud jalakäijate ala ning muruga markeeritud "tähendusruum" mida võib kasutada ka tuhapuiste alana. Puhasruumi keskel paikneb lehtpuu. Mõlema ruudu välimises perimeetris kulgeb urnimüüride ala.



Urnimüüride ala piiritleb ülejäänud kalmistust mööda välimist ruutu kulgev uue planeeringuvisiooni ainus ruumiline element - hekk. Selline piiritlemine on kohale iseloomulik - kabeli siseruum on seinaga piiritletud välisruumist; vana kalmistu on kiviaiaga piiritletud uuest kalmistust; tee on piiritletud hekiga matmisalast; kogu kalmistu on välismaailmast piiritletud kivimüüriga jne. 

Urnimüüride ala tasapinnaline iseloom tuleneb soovist kalmistu alal mitte liialt domineerida vaid pigem sulanduda tasase loomuga maastikku. 

Tehases valmismoodulina valmistatud urnimüür on asetatud maksimaalselt maa sisse jättes nähtavaks vaid individuaalselt kujundatud erineva paksusega ning kuldlõikelise plaaniga graniidist hauaplaadi ning seda raamiva heleda 50mm laiuse betoonraami. Urnikambrid on omavahel ühendatud õhuavadega ning isetuulduvad.



Urnimüüriga markeeritud aladele on nähtud ette ka mälestustahvlite paigaldamise võimalus urnimüüride jätkukohtades. Samuti on võimalik urne matta otse pinnasesse (matmisel laieneb graniitplaadi laius 1 meetrini). Urnikambreid on kokku 360 tk.

Žürii arvas projektist nii: "Lihtne ja elegantne lahendus. Meeldiv olemasoleva planeeringu edasiarendus. Reaalselt teostatav. Puudub sära ja meeldejääv idee mis viiks võidule. Puud on uuenduslikkus."

140: Pärnu Jääfestivali kergkatuse konkursi võidutöö

Summary: Winning entry in the late 2010 competition for a lightweight canopy to be used during Pärnu Ice Festival in Feb 2011. The open competition was aimed at young architects under 30. Initiated by the Union of Estonian Architects, the competition was already the second of this kind. The winning entry labelled "House Music" was submitted by Liisi Vähi. Due to an extremely tight schedule, the project wasn't realized in time and is now planned for the next festival in early 2012.

-

2010 lõpus toimus järjekordne konkurss noortele, alla 30 aastastele arhitektidele, mille eesmärgiks oli leida parim lahendus Pärnu Jääfestivali ajaks püstitatavatele kergkkonstruktsioonis varikatustele. Suvepealinnana tuntud Pärnu jaoks on Jääfestival heaks võimaluseks end teisest, imagoloogiliselt vähemtuntud küljest näidata, tekitades linnasüdamesse ka lumistes tingimustes kihava melu koos kõige selle juurde kuuluvaga. Varikatusest pidi saama festivali kese, mille varjus korraldada kontserte, tantsuõhtuid, töötube, vaadata filme ja näitusi, süüa-juua ning mis kaitseks ilmastikuolude eest. Jääfestival toimus 2011 veebruaris, pärast seda oli plaanis kergkatust kasutada suvel Pärnu Veefestivalil Vallikäärus.

13st osalenud võistlustööst valiti žürii poolt parimaks Liisi Vähi projekt märksõnaga "Majamuusika". Konkursijärgselt vaat et reaktiivkiirusel valmima pidanud projekt jäi, tõsi küll, planeeritud ajaks valmimata, kuid on lootust, et teostatud tööd näeb siiski juba järgmisel, 2012 aasta festivalil. Mis põhjustel asi realiseerimata jäi, sellest loe allpool.

Tutvugem kõigepealt tööga:



Alad: Festivali funktsioonid on jaotatud erinevate varjualuste alla. Rüütli tänaval paiknevad laada ja töötubade alad. Hommiku ja Pühavaimu tänaval kohvikute alad.



Inspiratsioon: Varikatus lähtub klassikalisest hoone siluetist, mis on samas omane ka üritustelkide tüüpkarkassile. Tavapärast siluetti liigendades tekib rütm, tänu millele saavad nii plaan kui maht lookleva iseloomu.



Funktsionaalne põhimõte: Tänavale loomulikult paigutuva karkassi peal paikneb varikatuse kattematerjal, mis katab konstruktsiooni nagu nahk, ebasümmeetrilisena lähtudes funktsioonidest ja ümbritsevast.



Konstruktsioon: Karkassi algelemendi ülaosa on 45' nurga all. Ühiku laiused on 3-3,5 meetrit, 0,5 m sammuga. Karkassi üksused kinnituvad maapealsele karkassile, üksuste vahele paigutatakse jäigastavad elemendid. Karkassi katab ilmastikukindel PVC kangas.




Keskkond: Loodav keskkond on inimsõbralik ja loomulik, olles samal ajal mänguline ja kutsudes sündmustest osa saama, jättes siiski inimesele vabaduse valida.



-

Žürii hinnangul oli valitud võidutöö konstruktsioonilt kõige realistlikum, samas variatsiooniderohke ning kenasti linnaruumi sobituv. Positiivsena toodi veel välja, et pakutud lahendus ei sulge tänavat tervikuna, jättes liikumisruumi liiklejaile, samas kattes ja kaitstes kohvikulisi ja müügipunkte. Mängulisust lisab tööle orgaaniline vorm ning võimalus mängida laiuse ja valgusega. Žürii esimehe Peeter Pere hinnangut saab lugeda Sirbi artiklist.




Esitasin Liisile paar küsimust:

JK: Peeter Pere ütles Märzis toimunud auhindamistseremoonial, et antud konkurss on arhitektile tõenäoliselt kõige kiirem võimalus saada oma projekt realiseeritud. Konkursi tulemused selgusid detsembris 2010, festival toimus juba veebruaris. Sinu võidutöö aga jäigi valmimata. Mis juhtus?

LV: Idee projekti kiirest teostumisest oli üllas, kuid ajagraafik oli vast liigagi tihe. Peamine põhjus miks projekt talvel realiseerimata jäi, oli napp eelarve. Etteantud summa piires ja vajalikus mahus ei olnud lihtsalt võimalik varikatuseid püstitada. Seega selle asemel, et teha valmis vaid osa asjast, otsustati asuda pigem ressursse koguma ning teostada projekt järgmiseks festivaliks talvel 2012. Loodetavasti on üritus nüüd juba tuntust kogunud ja huvitatud sponsoreid leidub enam, ning varikatuseid saab näha juba järgmine talv. Töö selle nimel käib.

JK: Kergkatuste eelarve oli äärmiselt väike (keegi osaleja lausa küsis, ega korraldajad ometi üht nulli ära ei unustanud). Sinu tööd pidas žürii konstruktsioonilt kõige realistlikumaks (eeldan, et antud juhul realistlik = võimalikult odav). Kuidas sa oma lahenduseni jõudsid? Kas lõid tööd tehes järjepidevalt potentsiaalset maksumust kokku, et eelarve lõhki ei läheks? Või lähtusid pigem kõhutundest ja eeldusest, et ega antud summaga nagunii välja ei tule?

LV: Minu töö oli realistlik seetõttu, et tegemist oli sisuliselt ainukese lahendusega, mis talvistes tingimustes lumekoormusele vastu peaks. Eelarve osas julgen arvata, et konkursiprojektid omavahel väga ei erine. Projekti eelarve tundus algusest peale väike, kuid konkursitööd tehes lähtusin eelkõige sisulisest poolest ja kontrollisin, et lahenduses praktiline ja esteetiline külg rahalises mõttes tasakaalus oleksid.

JK: Viimasel ajal on installatiivne kunst / ajutine arhitektuur (jääfestari katus liigitub justkui mõlema alla) erialaringkondades suht palju kõlapinda pälvinud, seda nii Objekt nr 2011, Lift11 kui Põhuteatri valguses. Milline on sinu suhe installatiivse kunsti / ajutise arhitektuuriga?

LV: Ajutine arhitetuur või installatiivne kunst tundub arhitekti jaoks väga huvitav ja mitmekülgne valdkond, kuna seal saab igas arhitektis peituvat 'kunsti tegemise vajadust' ausamalt välja elada ja tavapärasemast julgemaid ideid teostada. Vähemtähtis ei ole võimalus saada üsna kiiresti osa publiku vahetutest reaktsioonidest. On suurepärane, et on tekkinud võimalused taolisi projekte ellu viia, kuid ma ise ei ole veel jõudnud neis nii palju kaasa lüüa kui sooviksin.

Aitäh, Liisi!


P.S. - Teisi konkursile esitatud töid saab näha siin, lisa konkursi tausta jm kohta saab lugeda siin