Summary: Winning entry in the late 2010 competition for a lightweight canopy to be used during Pärnu Ice Festival in Feb 2011. The open competition was aimed at young architects under 30. Initiated by the Union of Estonian Architects, the competition was already the second of this kind. The winning entry labelled "House Music" was submitted by Liisi Vähi. Due to an extremely tight schedule, the project wasn't realized in time and is now planned for the next festival in early 2012.
-
2010 lõpus toimus järjekordne konkurss noortele, alla 30 aastastele arhitektidele, mille eesmärgiks oli leida parim lahendus Pärnu Jääfestivali ajaks püstitatavatele kergkkonstruktsioonis varikatustele. Suvepealinnana tuntud Pärnu jaoks on Jääfestival heaks võimaluseks end teisest, imagoloogiliselt vähemtuntud küljest näidata, tekitades linnasüdamesse ka lumistes tingimustes kihava melu koos kõige selle juurde kuuluvaga. Varikatusest pidi saama festivali kese, mille varjus korraldada kontserte, tantsuõhtuid, töötube, vaadata filme ja näitusi, süüa-juua ning mis kaitseks ilmastikuolude eest. Jääfestival toimus 2011 veebruaris, pärast seda oli plaanis kergkatust kasutada suvel Pärnu Veefestivalil Vallikäärus.
13st osalenud võistlustööst valiti žürii poolt parimaks Liisi Vähi projekt märksõnaga "Majamuusika". Konkursijärgselt vaat et reaktiivkiirusel valmima pidanud projekt jäi, tõsi küll, planeeritud ajaks valmimata, kuid on lootust, et teostatud tööd näeb siiski juba järgmisel, 2012 aasta festivalil. Mis põhjustel asi realiseerimata jäi, sellest loe allpool.
Tutvugem kõigepealt tööga:
Alad: Festivali funktsioonid on jaotatud erinevate varjualuste alla. Rüütli tänaval paiknevad laada ja töötubade alad. Hommiku ja Pühavaimu tänaval kohvikute alad.
Inspiratsioon: Varikatus lähtub klassikalisest hoone siluetist, mis on samas omane ka üritustelkide tüüpkarkassile. Tavapärast siluetti liigendades tekib rütm, tänu millele saavad nii plaan kui maht lookleva iseloomu.
Funktsionaalne põhimõte: Tänavale loomulikult paigutuva karkassi peal paikneb varikatuse kattematerjal, mis katab konstruktsiooni nagu nahk, ebasümmeetrilisena lähtudes funktsioonidest ja ümbritsevast.
Konstruktsioon: Karkassi algelemendi ülaosa on 45' nurga all. Ühiku laiused on 3-3,5 meetrit, 0,5 m sammuga. Karkassi üksused kinnituvad maapealsele karkassile, üksuste vahele paigutatakse jäigastavad elemendid. Karkassi katab ilmastikukindel PVC kangas.
Keskkond: Loodav keskkond on inimsõbralik ja loomulik, olles samal ajal mänguline ja kutsudes sündmustest osa saama, jättes siiski inimesele vabaduse valida.
-
Žürii hinnangul oli valitud võidutöö konstruktsioonilt kõige realistlikum, samas variatsiooniderohke ning kenasti linnaruumi sobituv. Positiivsena toodi veel välja, et pakutud lahendus ei sulge tänavat tervikuna, jättes liikumisruumi liiklejaile, samas kattes ja kaitstes kohvikulisi ja müügipunkte. Mängulisust lisab tööle orgaaniline vorm ning võimalus mängida laiuse ja valgusega. Žürii esimehe Peeter Pere hinnangut saab lugeda Sirbi artiklist.
Esitasin Liisile paar küsimust:
JK: Peeter Pere ütles Märzis toimunud auhindamistseremoonial, et antud konkurss on arhitektile tõenäoliselt kõige kiirem võimalus saada oma projekt realiseeritud. Konkursi tulemused selgusid detsembris 2010, festival toimus juba veebruaris. Sinu võidutöö aga jäigi valmimata. Mis juhtus?
LV: Idee projekti kiirest teostumisest oli üllas, kuid ajagraafik oli vast liigagi tihe. Peamine põhjus miks projekt talvel realiseerimata jäi, oli napp eelarve. Etteantud summa piires ja vajalikus mahus ei olnud lihtsalt võimalik varikatuseid püstitada. Seega selle asemel, et teha valmis vaid osa asjast, otsustati asuda pigem ressursse koguma ning teostada projekt järgmiseks festivaliks talvel 2012. Loodetavasti on üritus nüüd juba tuntust kogunud ja huvitatud sponsoreid leidub enam, ning varikatuseid saab näha juba järgmine talv. Töö selle nimel käib.
JK: Kergkatuste eelarve oli äärmiselt väike (keegi osaleja lausa küsis, ega korraldajad ometi üht nulli ära ei unustanud). Sinu tööd pidas žürii konstruktsioonilt kõige realistlikumaks (eeldan, et antud juhul realistlik = võimalikult odav). Kuidas sa oma lahenduseni jõudsid? Kas lõid tööd tehes järjepidevalt potentsiaalset maksumust kokku, et eelarve lõhki ei läheks? Või lähtusid pigem kõhutundest ja eeldusest, et ega antud summaga nagunii välja ei tule?
LV: Minu töö oli realistlik seetõttu, et tegemist oli sisuliselt ainukese lahendusega, mis talvistes tingimustes lumekoormusele vastu peaks. Eelarve osas julgen arvata, et konkursiprojektid omavahel väga ei erine. Projekti eelarve tundus algusest peale väike, kuid konkursitööd tehes lähtusin eelkõige sisulisest poolest ja kontrollisin, et lahenduses praktiline ja esteetiline külg rahalises mõttes tasakaalus oleksid.
JK: Viimasel ajal on installatiivne kunst / ajutine arhitektuur (jääfestari katus liigitub justkui mõlema alla) erialaringkondades suht palju kõlapinda pälvinud, seda nii Objekt nr 2011, Lift11 kui Põhuteatri valguses. Milline on sinu suhe installatiivse kunsti / ajutise arhitektuuriga?
LV: Ajutine arhitetuur või installatiivne kunst tundub arhitekti jaoks väga huvitav ja mitmekülgne valdkond, kuna seal saab igas arhitektis peituvat 'kunsti tegemise vajadust' ausamalt välja elada ja tavapärasemast julgemaid ideid teostada. Vähemtähtis ei ole võimalus saada üsna kiiresti osa publiku vahetutest reaktsioonidest. On suurepärane, et on tekkinud võimalused taolisi projekte ellu viia, kuid ma ise ei ole veel jõudnud neis nii palju kaasa lüüa kui sooviksin.
Aitäh, Liisi!
P.S. - Teisi konkursile esitatud töid saab näha siin, lisa konkursi tausta jm kohta saab lugeda siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar