139: Eramuprojekte 1990ndate algusest

Summary: A small set of unrealized projects for private houses from early 1990's, a period of changes in the whole Estonian society and subsequently architecture as well. At that time some people became filthy rich, and this richness needed to be shown. Houses became bigger - regulations were a matter of bygone days. Some clients were eager to build villas with 40 rooms and towers - as seen on TV - but some were more modest. The set below shows some of those better projects by respectable architects - a couple of villas and duplexes by the classic artist-poet-architect Leonhard Lapin (b 1947), others by the younger Kristel Jaanus (b 1960's), Tõnu Laigu (b 1956) and Kalle Vellevoog (b 1963).

-

(Siia tuleb - võib-olla kunagi - üks väike sissejuhatav lõik ka...)

Villa Ojamaa Rannamõisas. Leonhard Lapin, 1991.

Leo Lapini Villa Ojamaa fassaad on kui lehekülg geomeetriaõpikust. Nii päris- kui valeaknaid on siin igas suuruses ja kujus, osad tõesti ruumi olemust määravad, teised vaid formaalsed pilud, justkui laskeavad. Maja on küll kahekordne, kuid püüab - ei tea millest, kas mingist alaväärsuskompleksist või tingituna naaberhoonestusest? - näida kõrgemana. Appi on võetud “kolmanda korruse” akenderida, tõsi, selle taga asub küll üks kitsas maht, kuid mis, pange tähele, ei avaldu peafassaadil - just selle mahu kohal on aknad puudu. Kõrgust püüavad rõhutada ka peafassaadil asuvaid sissepääse markeerivad kubistlikud arhitektoonid, mis lisavad muidu väga tasapinnaliselt elavale fassaadile ruumilisust. Astmeliselt ahenevad tornikesed on kui käeviibe Henrik Olvile, keda Lapin ikka hinnanud on.



Maja välisilme võib sisemusest petliku mulje jätta. Tegelikult on ruumiprogramm ja -paigutus vaat et konservatiivnegi. Maja koosneb kahest mahust, ühes eluruumid, teises vägagi avar hobiruum, mida valgustab hiiglaslik illuminaatoraken. Mahud on ühendatud teisel korrusel pika halli kaudu. Elamispoole jaotab kaheks keskteljel asuv trepp, majja sisenedes jäävad ühele poole köök koos söögitoaga ning abiruumid, teisele kabinet ja muudest ruumidest harjumuspäratult eraldatud elutuba. Enam kui kolmandiku pinnast katavad maja tagumisel küljel asuvad talveaed ja terrassid.



Teine korrus on suures osas magamistubade päralt. Siit, nagu öeldud, viib ka pikk koridor hobiruumi ning trepp kolmandale korrusele, kus asub mingi väike ruum, võimalik et pesu kuivatamiseks või koli ladustamiseks.



Kahjuks ei oska ma arvata, kellele see maja projekteeriti. Oleks tore teada, missuguse hobi tarbeks nii suurt majaosa tarvis läheb. Aga kuna mahte eraldab kangialune, kust pääseks autoga hoovi, võin eeldada, et küllap on see hobi seotud autode või muude masinatega.

Nagu mainisin, ei peegelda rahutu fassaad peaaegu absurdselt ranget siseplaneeringut, see on pigem midagi omaette ja iseseisvat. Näeb äge välja, kuid sellises majas elada küll ei tahaks.

-

Villa Tammik Sauele. Leonhard Lapin, 1991.



Seda projekti on tellija lugu teadmata küllaltki keeruline lahata. Sümmeetrilise mahuga maja on jaotatud keskteljelt kaheks, jättes mulje paariselamust. Nurgas on aga sissepääs kummassegi majapoolde (paremal poolel on veel üks eraldi sissepääs), lisaks on “korteritel” ühine majatagune talveaed ja bassein. Ruumiprogrammid on majapooltel vähemalt esimesel korrusel küllaltki sarnased, ühel on vaid ülisuure aknaga ateljee, teisel aga kabinet väikese terrassiga. Mõnevõrra nõutuks teevad kummagi poole väga ebakonkreetsed pikerliku kujuga sopilised elutoad, mis mõjuvad kui vaheruumid teiste ruumide vahel. Ses mõttes on see hoopis teine lähenemine võrreldes eelpool nähtud Lapini maja elutoaga.



Kahjuks pole mul ülejäänud korruseplaane, niisiis las jäägu see projekt väikestviisi mõistatuseks.

-

Muide need kaks Lapinit meenutavad oma stilistika poolest seda hoonet Laagris, samas, kus asub veel vähemalt 3 Lapini maja. Otse selle vastas asub näiteks Villa Valeri II. Kahjuks ei tea ma öelda, kas seegi on tema looming. Pigem vast mitte... | Here's a stylistically similar building in Laagri near Tallinn, neighboring at least 3 villas by Lapin. I'm not sure if this one's a Lapin as well... Perhaps not.

foto: jk

-

Jätkame Lapiniga. Kahest villast koosnev ansambel Viimsisse. Leonhard Lapin, 1992.

Kõrgete trepikojatornidega villad on kavandatud Haabneeme keskuse lähistele Alpikanni teele, kus praegu asuvad samadel kruntidel suvalised mätasmajad. Kahju, et nii läks. Aga olgu.



Villa Vaher (lõikel vasakul, plaanidel paremal) - Selle maja pärliks on esikust algav teokarpjas topelttrepp, mille sisemine sõõr viib teisele korrusele ning väline poolkorrusel asuvasse kabinetti. Kujutan ette, et selline valikuvõimalusega trepp tekitaks esmakordsel külastajal parajat hämmingut. Selle projekti juures pakub mulle suurimat avastusrõõmu üks peaaegu ehedalt adolfloosiliku piilu- või jälgimisarhitektuuri element - nimelt avaneb pooleteise meetri võrra kõrgemast kabinetist vaade üle avara halli otse köögiuksele. Ma miskipärast kardan, et nende ruumide suhe pole juhuslikult selline... (Tekib vaid küsimus, kas see oli tellija või Lapini idee...) Kusjuures teine kabinet on siin ka, otse köögi vastas... Tundub, et peres on rollid paigas. Esimesel korrusel on veel lahmakas elutuba, mida ühendab köögiga lükanduks. Maja tagaosas on veerandringikujuline läbi kahe korruse ulatuv talveaed ning avatud terrass. Teisel korrusel on kolm külgmisele terrassile vaatavat magamistuba, suurim neist vaatab ka talveaiale. Silma torkab ruumikas hall, mille arvelt oleks ehk võinud magamistoad suuremad olla. Hallist avaneb ka tilluke linnupesa-rõdu ning väike pind talveaia trepile ja õhuruumi. Vast et palmipuude lehti lähemalt uurida.

Esimese korruse plaanid | Ground floor plans



Villa Junolainen (lõikel paremal, plaanidel vasakul) - Tegemist on kaksikmajaga, mille üks pool suhteliselt luksuslik ning teine, tänavapoolne, palju askeetlikum. Seejuures trepikoda on neil ühine. Väiksemal “korteril” on esimesel korrusel väike köök ja elutuba ning teisel kaks magamistuba. Lisaruumi annavad veidi veidrad trepikoja järgi kaadruvad pinnad, mille otstarbest ma suurt aru ei saa, need on nagu mingid ülejäägid. No ei tea, teisel korrusel oleks seal hea last nurka panna vms. Suurem “korter” on seevastu oluliselt ruumikam, seejuures eraldi kabinetiga, ning elutoast lükanduksega eraldatud köögiga. Ka siin on (justkui klaasist apsiidina mõjuv) terrassile avanev talveaed. Teisel korrusel on kaks omakorda terrassiga külgnevat magamistuba, millest üks vaatab taas talveaiale. Siingi torkab silma ruumikas hall.

Teise korruse plaanid | First floor plans



Päris mõnusat avastamisrõõmu pakkuvad projektid - kahju, et ehitamata jäid...

-

Maja Laagrisse. Kristel Jaanus, 1991.

Kristel Jaanuse kuupjate vormidega liigendatud silindermaja põhikorrusele pääsemiseks peab astuma mööda pikka treppi, samal joonel asub trepp ka maja taga. Sisse pääseb ka mööda maja külge embavat corbulikku pandust, mis viib söögituppa, peatudes korraks suhteliselt kinnise veranda ees.



Ruumiprogrammis ei hakka silma midagi niiväga erakordset: esimesel korrusel asuvad lisaks majandusruumidele köök ja söögituba, osaliselt teisele korrusele ulatuva õhuruumiga elutuba ning kabinet. Neile sekundeerib veerandringi kujuline elutoaga külgnev veranda. Tähelepanu väärib asjaolu, et pool majast on teisest 1,4 meetri võrra kõrgemal, mistõttu peab kabineti ja verandaga elupoolele pääsemiseks kasutama maja keskel asuvat treppi. Omal kohal on siin ka väike piiluarhitektuuri element, nimelt kõrgemal tasandil (ruumide hierarhiat silmas pidades võib-olla ebaloogiliselt, või siis vastupidi, just loogiliselt - pärast söömist hea madalamasse elutuppa vajuda?) asuvas söögitoas on aken, mis vaatab alla verandale ning kust võimalik piiluda ka elutuppa. Päris Loosi mõõtu välja ei anna, kuid asi seegi.



Minu arust päris tüütu aspekt maja juures on ikkagi keskne trepistik. Näiteks tuleb see iseloomulikult välja, kui elanikud tahavad pärast elutoas molutamist magama minna. Selleks tuleb neil tõusta olenevalt kas kahe või kolme (mitte just väheste astmetega) trepijooksu võrra kõrgemal asuvatele magamistubadega tasanditele. Magamistube on siin kokku 4, pooled madalamal, pooled kõrgemal tasandil. Neist alumisel on ka ligipääs veranda kohal paiknevale terrassile.



Majal on osaliselt ka kolmas korrus, seal asub kuupjas ruum, mille funktsiooni ma täpselt ei tea, kuid kust pääseb veel ühele terrassile. Võib-olla on see pesukuivatusruum. Samas... majandusruumid asuvad esimesel korrusel... nii et oleks suht ebamugav nende vahel pendeldada.

Üleüldse tundub see ühe ebamugava majana.

-

Eramu Sauele. Tõnu Laigu, 1990.

Järgnevat projekti on Laigu ise kirjeldanud nii: "Kord elas mees, kel oli naine ja raha. Kuid peale raha oli tal ka unistus. Unistus ei olnud futuristlik ega argine. See oli lihtsalt teistsugune, kui tavaliselt neil, kel on raha."

Tõnu Laigu projekt kolmekorruselisele madala (põhimõtteliselt) kelpkatusega majale on kavandatud Sauele. Kuna Saue pole mulle eriti tuttav kant, siis ma ei oskagi öelda, kas see maja on ka valmis ehitatud või mitte. Igatahes.



Väliste tunnuste järgi on see igati oma ajastu laps, peegeldades mitmeid stilistilisi mõjusid, mille kokkusobitamise tulemusel on saadud osalt väga moodsailmeline ning osalt julgelt traditsionalistlikkust tõlgendav elamine. Eraldusjoon on üsna konkreetne, joostes teise ja kolmanda korruse vahelt. Alumiste korruste tahukas justkui ennetaks 90ndate keskpaigas tekkivat uut urbellikku modernismi, teisalt on siin tajuda veidi mängulisemat lähenemist, pidades silmas lõigatud nurgaga magamistoa akent ning vannitoa pooleldi kaetud illuminaatorit (sama motiiv, küll magamistoal, ka ülal Kristel Jaanuse majal). Puitvoodriga ülakorrus koos katusega on heledale tahukale paras kontrast, jättes mulje ehk mingil määral isetekkelisusest, nagu millestki plaanivälisest. Kokku kõlab see küll päris sümpaatselt.

Pooleldi nalja pärast võtsin majalt skalbi maha, näitamaks kui moodsalt selle alumine maht omas ajas mõjub. | The same project remixed / scalped by me. Would've been pretty neat for 1990.



Esimese korruse plaani mul pole, nii et eeldan, et seal on lisaks garaažile kõiksugu majandusruumid ning võimalik, et ka saun.

Maja kastjas vorm ei peegelda kuigivõrd oma sisemust, interjööris möllavad hoopis kõikvõimalikud, kohati lausa hämmingut tekitavad terav- ja nürinurgad.

Näiteks teise korruse plaanis väärib tähelepanu garderoobidestki suurem sahver, mis oma julma teravnurgaga kõrvalasuvasse magamistuppa rammib. Silma hakkavad ka elutuba ja kööki eraldav veidi otsustusvõimetu sein (oleks projekt hilisem, oleks sellest vast üldse loobutud) ning vägagi avar hall, millele annab veel lisaruumi kitsenev trepp. Nurgas on suur lodža, kuhu pääseb vaid hallist ja mitte elutoast. Küllap on sel mingi hea põhjendus.



Viimane, kolmas korrus, püüaks sissepoole tõmmatusega justkui rõhutada oma erilisust või eraldatust alumisest kastmahust. Siin korrusel on kaks magamistuba (kusjuures üks palju kõrgem kui teine), nende vahel aga kabinet, lisaks veranda, (millegipärast kahe sissepääsuga) vannituba ja väike panipaik. Ka siin torkavad sõna otseses mõttes silma garderoobide teravnurgad, neist üks kusjuures otse voodi kõrval. Kummastki magamistoast (ja ka verandalt) pääseb rõdule.



-

Villa Tammneemes. Kalle Vellevoog, 1993

Villa on kavandatud mereäärsele krundile varasemalt poolelijäänud hoone müüridele. Siit ka teatavad piirangud mahulisele ülesehitusele.

Palju on 20-30ndate funki interpreteerijaid ja kopeerijaid, vähe on neid, kes seda hästi teevad. Siinne on meeldivalt proportsioneeritud ja elegantne, otstarbetute viguriteta ja detailides kvaliteetne (terasest reelingud, metallist aknaraamid). Põneval kombel - seda nii Vellevoo hilisema villa-loomingu kui ka tollase üldise arhitektuuripildi aspektist vaadatuna - on tegemist suhteliselt stiilipuhta neofunktsionalistliku arhitektuuriga, mis aastal 1993 võis mõjuda omajagu šokeerivalt. Omal kohal on siin lausa ümar trepikojamaht - 30ndate arhitektuuri lemmikvõtteid. Ebafunkliku detailina jääb kahelt vaatelt silma vaid paar püstist akent.



Esimese korruse esimese tugevamat sorti mulje jätab (jällegi!) lahmakas, osaliselt teise korruseni ulatuva õhuruumiga hall. Eriti hämmeldust tekitab see arvestades tuulekoja ja esiku suurusi. Mõnus mulje jääb otsapidi kokkujooksvatest elutoast ja kaminaruumist, kumbki avaneb eeldatavasti lõunasse vaatavale terrassile. Kui elutuba on mõeldud tõenäoliselt aktiivsemat sorti äraolemise ruumina, siis kaminatuba pigem mugavamaks lõõgastumiseks.



Teine korrus on magamistubade ja kabineti päralt. Hierarhia on paigas: paar trepiastet tõmbavad selge piiri lastele ja vanematele mõeldud majapoolte vahel - viimane asub muidugi kõrgemal. Vanemate poolel asub ka kabinet, kusjuures siin on ainuke pääs hiiglaslikule teraspiiretega terrassile. Ju on siin tarvis hästi suuri mõtteid mõelda. Päris suur rõdu on antud ka vanemate magamistoale. Siin on aga üks minu silmis häiriv asi, nimelt kesk ruumi paiknev korstnajalg. See nagu lõhuks ruumi kaheks osaks ning muudaks neist väiksema, vannitoa-poolse, kasutuks. Võimalik, et see on vaid plaanilt jääv mulje ja tegelik ruum jätaks hoopis teise tunde. Arusaamatuks jääb ka garderoobi (?) asukoht koridoris. Kui see nüüd lihtsalt panipaik pole ja tegelt magamistuppa jäävat garderoobi välja pole joonistatud.



Edit: sain nüüd teada, et tegemist polnud üldsegi kindlale perele projekteeritud majaga, vaid sisuliselt kinnisvaraarendusega, valmis maja oli plaanis müüki panna. Projekt jäi aga teostamata, samal krundil asub nüüd hoopis uhke multistiilne palee.

-

Praeguseks kõik. Kui kellelgi on arvamusi projektide või mu arvamuste kohta, siis olen kuuldel.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Villa Ojamaa näib kehastavat ühte konkreetset postmodernset ideed "decorated shed". Kuur barokse fassaadi taga. Eks ole?