079: porkuni koolimaja

summary: this schoolhouse for children with hearing disorder is perhaps the most peculiar edifice dating from the early soviet years of estonian architecture. located on the lakeside in a picturesque village called porkuni, the building was designed by raul-levroit kivi (1920-2009) and completed in 1955. this was the time when in soviet architecture a style often referred to as stalinism ruled the practice (that is, until 1956), drawing inspiration from classical architecture. ironically, the schoolhouse seen below strongly resembles the baltic german gentry's neoclassicist manorhouses (see here) built all around estonia when eastern europe (as well as finland) was a part of the czarist russian empire.

-

porkuni küla lääne-virumaal peidab endas üht nõuka-aja alguse arhitektuuriloomingu põnevamat teost. tegemist on 1953-1955 ehitatud koolimajaga kuulmishäiretega lastele.

foto: jk

hoone projekteeriti eesti projekti tartu osakonnas, arhitektiks raul-levroit kivi (01.08.1920 - 20.10.2009). peaks mainima, et kivi projekteeritud kahes tüüpprojekti järgi valminud majas on aegade jooksul elanud, käinud külas ja pidudel lällanud vist rohkem inimesi kui kusagil mujal - nimelt on tema mõttetöö tulemusel sündinud tartu ülikooli kuulsad ühiselamutornid narva mnt 25 ja 27. kivi elutöö ongi seotud eelkõige tartuga, lähemalt saab ta tegemistega tutvuda selle artikli ja selle raamatu kaudu.

tagasi porkunisse. 150 õpilaskohaga koolimaja on klassitsistliku skeemi kohaselt 5-osalise jaotusega, mida fassaadidel toovad esile kesk- ja külgrisaliidid. keskseks ruumiks on teise korruse kõrge saal. poolringis paigutatud õpilaskohtadega õpperuumid hoone otsaplokkides on fassaade vormivate laiade tahkärklitega.

plaan: hallist raamatust

foto: jk

järve kohale jääva peafassaadi keskrisaliiti kujundavad reljeefselt eenduvad pilastrid. õuefassaadi pehmemas kujunduses ühendavad pilastreid ülaosas kaared, sama motiiv kordub ärklitel. kahjuks on algne kivikatus tänaseks asendatud plekiga. retsimistööde käigus on lahti saadud ka katusemaastikul trooninud tornikesest. siin õuefassaadi kujutaval fotol on veel alles nii algne katus kui tornike.

foto originaal asub eesti arhitektuurimuuseumi fotokogus!

fuajee on oma kunstikollektsiooni poolest muljetavaldav. esindatud on enamik viiekümnendate tegijad eesotsas elmar kitse ja richard sagritsaga. üks siinne kitse maal on lausa kunstimälestisena riikliku kaitse all.

foto: jk

foto: jk

nn stalinistlik arhitektuuristiil valitses nõukogude liidu ehituskunstis aastani 1956, mil hruštšov mõistis hukka (novembris 1955) stalini isikukultuse ning muu seas sellega seonduvad liialdused arhitektuuris. stalinile meele järele arhitektuur põhimõtteliselt kopeeris klassikalise arhitektuuri vorme ning stilistikat. siinne koolimaja sarnaneb päris naljakal kombel baltisaksa aadlikele 19. sajandi esimesel poolel ehitatud klassitsistlike mõisahoonetega.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

päris jama fassaadikahjustus.

foto: jk

koolimajaga samas ansamblis, täpsemalt sellega ühel teljel, asub 1874 valminud porkuni uhke historitsistlik mõisahoone. selle kohta saab lähemalt lugeda siit. väike pildike vaatega ansamblile on peidetud järgnevasse sinisesse teksti. | facing the school building is the historicist porkuni manorhouse, completed in 1874. an aerial view of the ensemble can be seen here.

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

foto: jk

porkuni kunagisest linnusest on järel vaid väravatorn, kus täna pesitseb paemuuseum. | the only remains of the ancient porkuni castle is its gate tower, today housing the museum of limestone, the national stone of estonia, ha.

foto: jk

vaade tornist | view from the tower

foto: jk

+ + +

Autorimeenutus
Raul Levroit-Kivi
Ehituskunst 1984-4

Mõtlen tagasi 1954. aasta suvele Porkuni järvel, mis oma kääruliste soppide ja ujuvate saartega pakub üllatusterohket paadisõitu. Maakoht on ilus, paras tunni käik Tamsalu jaamast või ka Väike-Maarjast. Siinsamas elas ennast järve uputanud romantiline Barbara von Tiesenhausen.

Porkuni järve suurel saarel, rohkem kui kümme meetrit järvepinnast kõrgemal platool, oli ehitusplats. Töö käis teist aastat otse sajandise mõisahoone vastas, oli tekkimas majadevaheline ruum, mille üks järvekülg oli veel vaba. Lisaks senistele - mõisahoonele, kõrvalhoonetele, keskaegse linnusevärava tornile - kerkis uus koolimaja kurttummadele lastele. Et õppetööd paremini organiseerida: internaat läks mõisamajja, õppetöö uude majja. Vahele kujuneks kooliõu 100x50 m.

Tartu skulptoritepaar Ole Ehelaid - Mari Tiilen modelleerisid koolimajale rosette ja kapiteele, vaheldumisi kalapüügi ja muude suvepuhkuselõbudega. Ka minu perele on see tore looduslik koht sõprust pakkunud. Poeg Raal (Raal Kivi, s 1946, hilisem Tartu linnaarhitekt - jk) elas ehitusega kaasa ja hakkas üha rohkem arhitektiametit põnevaks kutsetööks pidama. Minul oli Porkunisse asja ka järgnevatel aastatel, küll seoses ehituse järelvalvega, küll pere puhkusega, aga ka uute ehituskavadega. Direktori elamu projekt (1958) jäi kahjuks realiseerimata. Sõbralik koostöö ja tihe kontakt kooli direktori Viktor Kuriksiga lisas kogu üritusele meeldivust ja võlu.

Paiga loodus, ajalugu, romantika tegid mu arhitektiameti noorepõlveehituse kaasakiskuvaks. Keskkond inspireeris tugevasti. Lisaks tuli loominguimpulsse ruumiprogrammist. Hoone plastikale andsid sisu tema saalipartii ja eriti poolringistmetega spetsiaalklassid, kus lapsed peavad kõik hästi nägema õpetaja nägu, suud. Nad õpivad ju selles koolis "suult" lugemist ja kõnelemist, ise seejuures ennast kuulmata! Need klassid on fassaadidel mitmenurgeliste väljaehitustena.

Nii tekkiski ümbrusega kontakteeruv ja järvevees peegelduv vaatetorniga maja. Kuigi projekt (1952) järgnes üsna vahetult TPI stuudiumile (1944-1950), olid mul kujunenud oma arusaamad - stuudiumile eelnes koostöö Alar Kotli, Erika Nõva, Edgar Velbri, Karl Lüüsi, Eugen Sachariase, Adolf Käsperi jt meie arhitektidega, enne seda aga mõjutused Tallinna Tehnikumi õpetajatelt Erich Jacobylt ja Konstantin Bölault. TPI stuudiumiaastatel oli peamiselt Peeter Tarvase ja Ernst Ederbergi suunamisel tekkinud huvi vanade stiilide vastu.

Koolimaja projektiga taotlesin ma teadlikult miljöö kujundamist, vanasse ansamblisse sulatamist, ruumi organiseerimist, selle täiendamist. Tööjoonised minu tehtud kompleksbrigaadis valmisid kahe kuuga.

Peagi toimus 1950. aastate pööre ehituspoliitikas ja seega ka arhitektuuritaotlustes. Lugesin oma Porkuni projekti koos teiste selle aja töödega nagu ETKVL-i Mustvee Rajooniliidu ehituse kompleks ja Tartu Lenini väljaku hoonestus, möödunud etapiks. Hindasin neid enesekriitiliselt formalistlikeks ja orienteerusin ümber lihtsusele, ökonoomsusele. Praegu tundub see vägivaldse katkestustena arengule, sest võimalused ahenesid. Taotlesin lihtsate proportsioonide ilu ja objekti funktsionaalsest või ka konstruktiivsest struktuurist tulenevat kujundusloogikat. Need võimalused aga ammendusid kiiresti, kuigi see periood kujunes mu arhitektitöös eelnevast kolm korda pikemaks. Praeguse põlvkonna pidevat kultuuriarengut silmas pidava keskkonna-arhitektuuri taotlused näivad olevat jätkuks 1950. aastate alguse vormikäsitlusele, selle edasiarenduseks. Minu põlvkond elas üle justkui vaimse rebestuse ja ahenemise. Kas ka see oli arengule vajalik? Kas nüüd jätkata poolelijäänud kohast ja võtta vahepeal juhtunut kui huvitavat kõrvalepõiget? Kas on jaksu elus nii palju siksakitada? Näeme, elame veel!

Julgust mõtelda uuesti asjadele mitme aastakümne taha andsid mõned (juhuslikud või reeglipärased?) asjaolud nagu Ants Heina kiitvad sõnad, Porkuni kooli foto (mõisahoone asemel) Fredi Tompsi artikli illustratsioonide seas eeskujulikult korras mõisaansambli näitena, ka illustratsioonid Ethel Brafmanni raamatus "Pargid Eestis". Kohapealsed on koolimaja hakanud hüüdma uueks mõisaks. Asjahuvilised ja turistid ei erista sageli kumb maja oli mõis, kumb mitte. Hein muidugi eristas suurepäraselt.