101: Tükike Weimari vabariigi unistust:

Berliini modernsed asumid



About:
the 6 housing estates in Berlin which were added as new sites on the UNESCO World Heritage List in 2008. Text is by Mait Väljas.

-

Järgneva, algselt Muinsuskaitse aastaraamatus ilmunud teksti autoriks on Mait Väljas. Toome selle siin ära mitmel põhjusel. Esmaseks motiiviks on infoküllase artikli kättesaadavuse parandamine ja laiema publiku ette toomine. Teiseks on Berliini modernseid asumeid käsitleva teksti avaldamise eesmärgiks antud blogikeskkonnas, kus välismaist arhitektuuri peaaegu et puudutatud polegi, ka teatavate linkide loomine kohaliku arhitektuuri ja linnaehituse kontekstiga, kus käsitletaval perioodil vaadati esmajoones just Saksamaal toimuva poole. Käesolevale tekstile tuleb lähemal ajal lisa sama perioodi Frankfurdi asumeid käsitleva artikli näol ning lõpuks ka väike ülevaade noores Eesti vabariigis toimunust.

letsgo!


... ... ...



Kust tean ma, seltsimees
Et äsjaehitatud maja
Kasu toob ja kasutamist leiab?
Ja miks näivad mulle nii endastmõistetavad
Tänavapildis esilekerkivad
Ennenägematud konstruktsioonid
Mille otstarvet ma ei tunne?

Sest ma tean:
Kõik uus
On parem kui kõik vana.

(Bertolt Brecht, 1929, August Sanga tõlge)



1920ndate Berliin oli sulatusahi, kui mitte lausa põrgukatel. Lärmakas, pulbitsev, kaootiline, palavikuline – omadused, mis on intensiivsed, tekitavad põnevust, samas tähistavad teatud ebakindlust homse päeva suhtes. Weimari vabariigi ajal (1919–1933) polnud ääretult kirev mitte ainult Saksamaa poliitiline ja ühiskondlik elu, ulatudes vasakradikaalsusest paremäärmuseni, vaid ka kultuurielu, mis pärast sõjakaotusega kaasnenud varjusurma pälvis 1920ndate keskel üleeuroopalist tähelepanu modernismi majaka Bauhausi ja selle hoonetega Dessaus (1) või suurima filmitööstusega väljaspool Hollywoodi, kui nimetada ainult kaks märksõna. Pariis oli sõdadevahelisel perioodil küll jätkuvalt Euroopa kultuurimeka number üks, kuid Berliinis omandasid kunsti vormiuuendused tihtipeale ka sotsiaalse lisamõõtme, mis pidi kinnitama vastloodud demokraatliku riigikorralduse ja sellega kaasneva uue kultuuri sidusust. (2)

http://www.wellesley.edu/German/German233/berlin1920s.jpg


Kohe pärast keisririigile lõpu teinud Novembrirevolutsiooni 1918. aastal loodi kunstnike-arhitektide-kunstikriitikute ühendused nagu Novembergruppe ja Arbeitsrat für Kunst, mille eesmärk oli tuua kunst muuseumiseinte vahelt välja igapäevaellu. Uuest Saksa riigist endast pidi saama totaalne kunstiteos, mille kõik inimloodud objektid annavad tunnistust uutest moraalsetest ja esteetilistest väärtustest, kusjuures arhitektuuril on teiste kunstiliikide ühendamisel keskne roll (sama liini jätkab Arbeitsrati asutajaliige Walter Gropius hiljem Bauhausis). (3) Poliitilisel skaalal on säärase seisukoha alustala kas tasakaalukam või radikaalsem vasakpoolne maailmavaade. (4)

http://condor.depaul.edu/~egrady/weimar/arbeitsrat.jpg


Kui Berliin ühines 1920. aastal ümbritsevate linnade ja piirkondadega Suur-Berliiniks, siis oli ta pindalalt – 876 km2 – üks maailma suurimaid linnu, ning elanike arvult New Yorgi ja Londoni järel kolmas. Linna elanikkonna metsik kasv, umbes 419 000 inimeselt 1849. aastal 4,24 miljonini 1933. aastal, tekitas situatsiooni, kus linnas oli pärast I MS puudu sadu tuhandeid kortereid. 1919. aasta augustis vastu võetud Weimari vabariigi põhiseaduse §155 sätestas, et igale sakslasele peab olema tagatud tervislik elukoht („jedem Deutschen eine gesunde Wohnung”), tõstes esile just lasterikkaid peresid. Seega muutus eluasemeküsimus osaks riiklikust poliitikast, mille elluviimist pidi kergendama range kontroll kinnisvaraspekulantide üle. Reaalseid samme aga oli võimalik võtta alles 1924. aastast alates, mil teostati rahareform, majandus elavnes ja enne sõda püstitatud ehitistele rakendati eriline kinnisvaramaks (Hauszinssteuer), mis läks ümberjagamisele laenudena eraisikutele ja mittetulunduslikele ehitusühingutele katmaks umbes 50% ehituskuludest madala intressi ja soodsate tagasimakse tingimustega.

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons


Aastatel 1924–1931 ehitati Berliinis üle 140 000 eluaseme, millest enamiku püstitasid suuremad või väiksemad elamuühistud eelmainitud maksu või kohaliku omavalitsuse toel. Arhitektuurselt kõige silmapaistvamad tollest perioodist on sotsiaalelamute asumid (siedlungen), millest kuus kanti 2008. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siinkohal tuleb mainida kahte nime – arhitekt Bruno Taut (1880–1938, vasakul) ja arhitekt-linnaplaneerija Martin Wagner (1885–1957, paremal).
















Taut on Gropiuse ja Mies van der Rohe kõrval Saksa arhitektuuris mõnevõrra kahvatum kuju, kuid kümmekonna aasta jooksul Berliini projekteeritud 10 000 kvaliteetset eluaset on kahtlemata ületamatu saavutus. (5) Kuuest nimistusse kantud elurajoonist oli ta otseselt seotud neljaga. Hoolimata sellest, et Tauti korterid olid mugavad ja hügieenilised (kõigis korterites oli vannituba) ning majade puhul oli oluline nii planeering kui haljastus, peeti tema tööd Saksa asjatundjate hulgas „kodukootuks” ja Berliini ajakirjandus narris teda kui „väikeste inimeste õnne” arhitekti. Võib-olla oli küsimus Tauti vormikõne mõningases konservatiivsuses (viilkatused, väikesed aknad), sest väheses funktsionaalsuses või ehituse ökonoomsuses, mis on samuti kaks hinnatud moodsa arhitektuuri aspekti, teda küll süüdistada ei saa.

Martin Wagner, kes nagu Tautki oli pärit Saksa idealismi kantsist Königsbergist, teenis pühendunud sotsiaaldemokraadina liikumist, mis oli paljudel juhtudel niivõrd laiaulatusliku munitsipaalehituse peamine eeldus. Teisalt oli ta reformimeelse professionaalina ja Berliini ehitusdirektorina suuteline otseselt sekkuma elukeskkonna parendamisse. Wagner töötas välja funktsionaalsel eraldatusel põhineva linnaplaneerimismudeli, mis pidi lõhkuma maa ja linna vahelise vastanduse, mis Berliini suure pindala puhul teravalt välja tuli.

Wagneri poolt 1924 asutatud elamuehituse a/s GEHAGi näituse kataloog

whc.unesco.org


Loomulikult on Berliini tollasel sotsiaalehitusel sugulasi ka mujal Lääne-Euroopas (nt Hollandis) ja Saksamaal, tuntum on arhitekt Ernst May tegevus Maini-äärses Frankfurdis. (Sellest varsti lähemalt – JK) Berliini asumid paistavad teiste kaasaegsete hulgast silma suurema rohelusega, sest projekteerimisse olid sageli kaasatud maastikuarhitektid, nagu Leberecht Migge, Ludwig Lesser, Walter Rossow ja Ottokar Wagler.

Käesoleva artikli pealkirjas on teadlikult kasutatud sõna „modernne”, mitte „modernistlik”, sest püstitatud majad on stiililt väga erinevad, mille arhitektid on jaganud pigem ühiseid ideoloogilisi aluseid kui esteetilisi vaateid. Saksa arhitektuuriajaloo historiograafias on koondmõiste Neues Bauen, mis pole stiilimõiste, vaid tähistab eelkõige sotsiaalsete ja kultuuriliste eesmärkidega liikumist, mis on tihedalt seotud vasakpoolse vabariikliku valitsusega. Neues Bauen sai õitseda ainult seal, kus kohalik omavalitsus seda soosis. Mäletatavasti pidi Bauhaus konservatiivsest Weimarist kolima Dessausse just konfliktide tõttu kohalike võimude ja avaliku arvamusega.


Järgnevalt lühidalt kuuest maailmapärandi nimistusse lülitatud asumist. (6)


Falkenbergi aedlinn
1913–1916
Arhitektid Bruno Taut (ka planeeringu autor), Heinrich Tessenow

foto: Landesdenkmalamt Berlin, Wolfgang Bittner


Falkenberg, mis de facto on küll teistest siedlung’itest varasem, kannab mitmeid tunnuseid, mis ilmnevad ka 1920ndate asumitel: elamuühistu ehitatud, majade ja korteriplaanide tüpiseerimine ökonoomsuse saavutamiseks, maastikuarhitekti kaasamine elukeskkonna sidumiseks loodusega. Osaluse tõttu kooperatiivis polnud elanik mitte ainult üüriline, vaid ka kaasomanik, mis (väike)kodanluse emantsipatsiooni seisukohalt oli hoopis midagi muud kui elada kesklinna suure kvartali üürikorteris. Traditsioonilises Inglise aedlinlikus stiilis ehitatud asumi tähelepanuväärseim tunnus on erksad värvid, mistõttu hakati seda rahvasuus kutsuma Tuschkastensiedlungiks.

http://irisdienhardt.wordpress.com/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3836239104/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3836230202/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835438971/


Värv kui elementaarne tajukogemus ja selle mõju inimpsüühikale oli Tauti arvates oluline komponent elurõõmsa keskkonna kujundamisel. Plaanitud 1500 eluasemest jõuti sõja tõttu valmis ehitada ainult 129, millest enamik on ühe-kahekorruselised ridaelamud ja kahekorruselised kortermajad.

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3836231356/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3836241910/


Muljetavaldav on Akazienhof, ridamajade grupi vahele jääv siseõu, kuhu maastikuarhitekt Ludwig Lesser paigutas kaks rida robiiniaid, luues nii kogukonna tunnet tekitava keskväljaku. Saksa kontekstis võib tõmmata paralleele Falkenbergi ja Dresdeni lähedal asuva Hellerau aedlinnaga, mille ehitamist alustati enne I MS ja arendati edasi sõdadevahelisel perioodil. Hellerau üks peamisi arhitekte Heinrich Tessenow püstitas ka Falkenbergi ühe eramu Saksa Aedlinna Seltsi peasekretärile. Aastatel 1992–2002 taastati pärast detailseid uuringuid Falkenbergi algne olukord ja värvikirevus.


Schillerparki asum
1924–1930

Arhitektid Bruno Taut (ka planeering), Max Taut, Hans Hoffmann

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3842508638/


Schillerpark oli esimene Berliini asum, mis võttis arvesse rangeid ehitusnõudeid, mida tuli täita, et saada kinnisvaramaksust laekuvat laenuraha: igal korteril vannituba ja rõdu, kaks korterit korruse peale tagamaks optimaalset ventilatsiooni, köögid võimalikult väikesed, et neid ei kasutataks magamis- või elutubadena. Inspiratsiooni Schillerparki tellistest majade projekteerimisel sai Taut Hollandist, täpsemalt Amsterdami koolkonnalt ja J.J.P. Oudilt.

foto: Landesdenkmalamt Berlin, Wolfgang Bittner


Erinevate ehitusetappide puhul, mis hõlmab ka II MS järgseid (re)konstruktsioone, on ühendavaks jooneks kolmekorruselised risttahukalised mahud ja fassaadi punane tellis, mida kõige varasemate majade puhul ilmestavad laiad valgeks krohvitud triibud. Schillerparkis on selgelt näha Tauti kontseptsioon „välistest eluruumidest” (Aussenwohnräume): majad on asetatud tänavaga paralleelselt nii, et keskele tekib haljastuse, pinkide ja laste mänguväljakutega ühiskasutatav ala; kuna kvartal on nurkadest avatud, suhtleb see ümbruskonnaga. Viibimine värskes õhus oli ka tervislik, sest tuberkuloos oli 1920ndate Berliinis jätkuvalt tõsine probleem.

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835450925/in/set-72157621956832363/


http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons



Britzi elamurajoon (Hobuseraua asum)
1925–1930
Arhitektid Bruno Taut, Martin Wagner (mõlemalt ka planeering)

foto: Berlin Partner GmbH/FTB-Werbefotografie


Britz oli esimene moodne üle 1000 elupaigaga elamurajoon Berliinis, maailmapärandisse lisatud asumitest on ta ühtlasi suurim: 1963 eluaset umbes 3100 elanikuga. Britz oli ühtlasi esimene GEHAGi püstitatud rajoonidest, mis oli mittetulunduslik elamuehituse aktsiaselts, millest kujunes Berliini suurim uusasumite ehitaja. GEHAGil oli oma arhitektuuribüroo, mille peaarhitektiks oli Taut, ja sellega oli tihedalt seotud ka Martin Wagner enne kui temast 1926. aastal sai Berliini linnaplaneerimisameti juhataja.

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835426861/in/set-72157621956832363/


Britzi planeeringus on paigutatud kolmekorruselised väljavenitatud korterelamud piki puiesteesid, samal ajal kui kvartali sisse jäävaid väiksemaid tänavaid ääristavad kahekorruselised ridaelamud majataguste aiakruntidega. Majadele annab iseloomu erksate värvide – sinine, kollane, punane – kasutamine nagu Falkenbergiski. Tänavapildi varieeruvust tekitab majade esine haljastus ja majaplokkide eenduv-taanduv asetus tänavajoonel. Uuenduslikke ehitusmaterjale või moodsaid konstruktsioonitehnikaid Britzis ei kasutatud, selle asemel oli eesmärk saavutada ökonoomsus traditsiooniliste ehitusvõtete süsteemse korraldusega, kasutades standardkomponente ja tüpiseeritud korruseplaane.


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835423779/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835422945/in/set-72157621956832363/


Asumi sümbol on hobuserauakujuline 25 ühesugusest majast koosnev korterelamu. 350 m pikkune majakaar avaneb itta, kust lai trepp laskub tiigiga pargialale, kus algselt ääristasid maja sisekülge elanike väikesed aialapid. Korterite sissepääsud asuvad tänava pool ja siseõue avanevad rõdud loovad puhvertsooni privaatsete siseruumide ja aktiivse kasutusega välisruumi vahel.

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835431329/in/set-72157621956832363/


Hobuseraua elamu 2,5 toalise korteri plaan, arhitekt Bruno Taut

plaan: Meister des farbigen Bauens in Berlin, lk 92


Hobuseraua elamust läänes asub teine asumile tunnuslik paik Hüsung – väike rombikujuline väljak, mida piiravad ridamajad, mis vastukaaluks kõrvalasuvale suurele kortermajale toob sisse aedlinna motiivi ja sarnaneb seetõttu Falkenbergi Akazienhof’iga.

http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835426129/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835424563/in/set-72157621956832363/


Kolm ülejäänud asumit on omavahel sarnased seetõttu, et tegemist on selgelt (suur)linlike struktuuridega, kus pikad kolme- kuni viiekorruselised kortermajad vahelduvad laiade haljastatud õuealadega, mis peaksid osaliselt kompenseerima korterite väiksust (80–90% korteritest olid 2,5-toalised ja väiksemad). Need on Wohnstadt Carl Legien (1928–1930; arhitektid Bruno Taut – ka planeering, Franz Hillinger), „Valge linn” (1929–1931; arhitektid Otto Rudolf Salvisberg – ka planeering, Bruno Ahrends, Wilhelm Büning) ja Siemensstadt (1929–1931, 1933/34; arhitektid Hans Scharoun – ka planeering, Otto Bartning, Fred Forbat, Walter Gropius, Hugo Häring, Paul R. Henning).


Wohnstadt Carl Legien

http://www.initiative-welterbe.de/11_67.htm


foto: Landesdenkmalamt Berlin, Wolfgang Bittner


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3836209166/in/set-72157621956832363/


http://www.initiative-welterbe.de/11_67.htm


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3835417613/in/set-72157621956832363/


Weisse Stadt - „Valge linn”

foto: Landesdenkmalamt Berlin, Wolfgang Bittner


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3842510006/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3842514814/in/set-72157621956832363/


http://www.initiative-welterbe.de/11_67.htm


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3842511942/in/set-72157621956832363/


Siemensstadt

foto: Landesdenkmalamt Berlin, Wolfgang Bittner


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3845070832/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3844280589/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3845074152/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3844281667/in/set-72157621956832363/


http://www.flickr.com/photos/moritzbernoully/3845073178/in/set-72157621956832363/


Viimast, Siemensstadti, on kutsutud ka Ringsiedlungiks, sest projekteerimisel osalenud kuulusid arhitektide ühendusse Der Ring.

Senisest suurema asustustiheduse 1920ndate lõpul projekteeritud asumites tingis tekkiv majanduslangus, mis päädis 1930. aastal elamuühistute subsideerimise lõpetamisega. „Valge linn” ja Siemensstadt ehitati osaliselt juba ka Berliini linna rahade eest. Stiililiselt väljendavad asumite majad kas rangemat (Gropius) või orgaanilisemat (Häring) funktsionalismi esteetikat. Värvikasutus on reserveeritud, fassaadid on valged, helebeežid või -kollased, erksamate värvidega on rõhutatud detaile (aknaraamid, välisuksed, vihmaveetorud). Ainult Wohnstadt Carl Legien on Tautile omane värvibakhanaal, kus siseõue poolsetel fassaadidel on kasutatud bordoopunast, helesinist ja tumerohelist. Oluline oli infrastruktuuri objektide lisandumine, nagu poed, pesumajad, katlamajad, lasteaiad, mis pidid asumitest looma võimalikult iseseisvad üksused.

Võiks küsida, miks maailmapärandi nimistusse lisamiseks esitati just need kuus asumit kümnete teiste hulgast, mis 1920ndatel Berliinis ehitati. Esimesena meenub metsane „Onu Tomi onnike” (Onkel Toms Hütte, arhitektid Taut, Häring, Salvisberg, 1926–1931) Berliini edelaosas Zehlendorfi linnajaos. Nagu kirjutatakse UNESCOle esitatud dokumendis: „Paljud neist on säilinud, enamus neist on atraktiivsed ja kõik nad on erinevad.” Valikul lähtuti neljast punktist:

  • arhitektuurse kujunduse ja linnastruktuuri eriline tähtsus kunstilisest vaatenurgast
  • algkehandi hea seisukord
  • arendajate sotsiaalpoliitiline motivatsioon
  • rahvusvaheline teadlikkus ja tunnustus

Mis puutub asumite restaureerimisse, siis kõige täielikumalt on taastatud Falkenbergi aedlinn, teistes jätkuvad 1980.–1990. aastatel alustatud ennistamisprotsessid. Kaasaegset pieteeditundelist restaureerimisfilosoofiat ja teaduslikku lähenemist selliste objektide puhul esindab Saksa arhitekt Winfried Brenne, kelle kontosse kuulub paljude modernismi kangelaste majade renoveerimine (Gropius, Mies van der Rohe, Hannes Meyer, Taut jt): „Minu kogemus arhitektina, mis viimastel aastatel on hõlmanud endas ka modernistlike hoonete ennistamist, on näidanud, et sääraste hoonete kahjustuste iseloom tuleneb rohkem teostatud ja puudulikest parandustöödest kui [algses ehituskehandis – MV] kasutatud materjalidest või ehitusmeetoditest endist.” (8)

Berliini modernsed asumid on oluline peatükk 20. sajandi arhitektuuriajaloost, mis tänaseks on saanud ka vastava kõrge tunnustuse. Laiemas kontekstis tähistavad need arhitektide võimet ja oskust panustada sotsiaalsesse ja kultuurilisse reformi, mille ellu rakendumise eeldus on ühiskonnas valitsev solidaarsus.

-

viited:

1 - Maris Suits. Noppeid moodsa arhitektuuri restaureerimisest Euroopas: Bauhaus. - Muinsuskaitse aastaraamat 2007, lk 114-115.
2 - Rikkalikult illustreeritud ülevaade Berliini 1920ndate kultuurist vt Rainer Metzger. Berlin: Die 20er Jahre. Kunst und Kultur 1918-1933.
3 - Ülevaade Arbeitstrati teoreetilistest seisukohtadest Friedebert Tuglase toimetatud ajakirajs "Ilo" vt Üks ankeet. - Ilo, nr 7, 1920, lk 51-54.
4 - Klassikaline uurimus arhitektuuri ja poliitika suhetest sõdadevahelisel Saksamaal vt Barbara Miller Lane. Architecture and Politics in Germany 1918-1945.
5 - Winfried Brenne. Bruno Taut: Meister des farbigen Bauens in Berlin.
6 - Täpsemalt vt Housing Estates in Berlin Modern Style. UNESCO-le esitatud dokumendid vt http://whc.unesco.org/en/list/1239/documents/. Asumite rohealade kohta vt Siedlungsgärten der Zwischenkriegsmoderne in Berlin, lk 173-178.
7 - Claudia Beger. Gartenstadt Hellerau: Architecturführer.
8 - Winfried Brenne. Practical Experience with the Buildings of the Avant-garde in Berlin and East Germany, lk 146.

2 kommentaari:

Kristo ütles ...

Hea sissekanne. Lisan paar pilti, mis varakevadel Siemenstadtis tegin:
http://kristoinberlin.aminus3.com/image/2010-04-01.html

http://kristoinberlin.aminus3.com/image/2010-04-03.html

Jarmo Kauge ütles ...

tänud, kristo!

osalt maidu artiklist inspireerituna käisin isegi hiljuti paari siedlungit vaatamas. britzi ja carl legienit nimelt. iseenesest väga vastandlikud asumid, kuid mõlemad omamoodi hubased. eriti üllatav oli britzi intiimne atmosfäär, mis vb vanadelt (aero)fotodelt eriti välja ei tule ning mis on ehk tingitud selle n-ö võsastumisest (keskne tiik on peaaegu kinni lastud kasvada; majade vahel uitavad rebased, siilid...).